Elas kord inimene, keda nimetame Wo´ks.
Nii nagu kõik teised tema kultuuriruumi inimesed, elas ka Wo ühes majas, kuid ta tundis seotust viad tolle eluruumiga, milles tema elas, kuna see kuulus ainuüksi talle. Ta tuba oli ilus ning ta oli tõotanud, et see niisuguseks ka jääb ... ja nõnda ta ka tegi.
Wo elas toredat elu; oma kultuuris ei pidanud ta iial tundma puudust toidust, kuna seda oli rohkesti. Tal polnud ka kunagi külm, kuna alati oli kehakatet. Kasvades sai Wo iseenda kohta teada mitmeid asju. Ta sai teada, mis tekitas temas õnnetunnet, ning ta leidis seinale riputamiseks asju, mille vaatamine tegi teda õnnelikuks. Wo sai teada asjadest, mis tekitasid temas kurbust, ja ta õppis, kuidas neid seinale riputada, kui ta soovib olla kurb. Wo sai tuttavateks ka asjadega, mis tekitasid temas viha, ning ta leidis asju, mis tuleb välja tirida ning seada seinale neil aegadel, kui tema valik oli vihane olla.
Nii nagu teistelgi inimestel oli Wo´l palju hirme. Kuigi põhiline eluks vajalik oli tal olemas, pelgas ta teisi inimesi ja teatud olukordi. Ta kartis niisuguseid inimesi ja olukordi, mis võisid kaasa tuua muutusi, tema aga tundis end kindlalt ja ohutult, kui kõik asjad olid nii, nagu nad olid, ja ta oli seesuguse olukorra saavutamiseks palju vaeva näinud. Wo tundis hirmu olukordade ees, mis näisid valitsevat tema stabiilset ruumi, ning ta pelgas inimesi, kes taolisi olukordi kontrollisid.
Jumala kohta kuulis ta teiste inimeste käest. Nad rääkisid talle, et inimeseks olemine on väga tühine asi, ja Wo uskus seda. Pealegi nägi ta enda ümber ringi vaadates miljoneid inimesi, kuid ühtainust Jumalat. Talle öeldi, et Jumal on kõik ja tema mittemiski, kuid jumal on oma piiritus armastuses valmis täitma Wo palveid, kui ta palub siiralt ja on oma elus aus. Niisiis, kuna Wo oli vaimne inimene, palus ta Jumalat, et need olukorrad ja inimesed, kes temas hirmu tekitasid, ei tooks kaasa muutusi ja et Wo tuba võiks jääda ikka muutumatuks ... ja Jumal täitiski Wo palve.
Wo tundis hirmu mineviku ees, kuna millegipärast meenutas see talle ebameeldivaid asju; niisiis palus ta, et Jumal tõkestaks nende asjade ligipääsu tema mälule ... ning Jumal täitis Wo palve. Wo pelgas ka tulevikku, kuna selles peitus muutumise võimalus ja see näis olevat tume, ebakindel ja tema eest varjatud. Wo palvetas Jumala poole, et tulevik ei tooks tema tuppa muutusi ... ja Jumal täitis Wo soovi.
Wo ei tihanud oma toas eriti ringi liikuda, sest kõik, mida tal inimesena tegelikult tarvis läks, paiknes ühes nurgas. Kui ta sõbrad teda külastasid, siis seda nurka ta neile ka näitas ... ja oli sellega rahul.
Esimest korda märkas Wo toa teises nurgas liikumist siis, kui ta oli umbes 26 aastat vana. See ehmatas teda hirmsasti ning ta palus kohe Jumalat, et see liikumine lakkaks, kuna viimane andis märku, et ta polegi oma toas üksi. See polnud tema jaoks vastuvõetav. Ja Jumal täitis Wo palve ning liikumine lakkas ja Wo ei kartnud seda enam.
Kui ta sai 34, kordus liikumine jälle ning taas palus Wo, et see lõpeks, sest tema hirm oli nõnda suur. Liikumine küll lõppes, kuid enne seda oli Wo jõudnud märgata toanurgas midagi sellist, mis tal enne täielikult kahe silma vahele oli jäänud – seal oli veel üks uks! Uksel oli imelik kiri ja Wo pelgas selle tähendust.
Wo uuris religioossete juhtide käest tolle imeliku ukse ja liikumise kohta, nood aga hoiatasid teda uksele lähenemise eest, väites, et tegu on surma uksega ning ta leiab kindlasti otsa, kui tema uudishimu peaks teda tegudele innustama. Nad ütlesid ka, et uksel olev kiri on kurjast ning et ta ei peaks enam munagi sinna poole vaatama. Selle asemel julgustasid nad teda koos nendega riitustel osalema ning oma ande ja sissetulekuid nende grupile andma ... nad väitsid, et selle eest saab ta tulevikus kasu.
Kui wi sao 42, algas jälle liikumine, Kuigi Wo seda seekord enam ei peljanud, palus ta siiski selle lõppemist ... ja nii läkski. Oli hea, et Jumal vastas nii täielikult ja kiiresti. Wo tundis oma palvete tulemusena oma väe kasvu.
Kui Wo sai 50, siis ta haigestus ja suri, kuigi ta polnud sellest eriti tedlik, kui see aset leidis. Ta märkas jällegi nurgas liikumist ja palus selle lõppemist; selle asemel aga see selgemaks ning tuli lähemale. Hirmunult tõusis Wo voodist, märgates vaid, et tema maine keha jäi lebama ning temal on vaimu kuju. Liikumise lähenedes hakkas Wo seda tasapisi ära tundma. Ta polnud hirmunud, vid hoopis uudishimulik, ning tema vaimne keha näis kuidagi loomulik.
Nüüd nägi Wo, et liikumine kujutas tegelikult kahte lähenevat olendit. Lähenedes kumasid valged kujud, justkui oleks valgus tulnud nende seest. Lõpuks jäid nad Wo ette seisma ja Wo oli rabatud nende majesteetlikkusest ... hirmu nagu polnudki.
Üks nendest pöördus Wo poole ja lausus: „tule. Kallis, on aeg minna“. Tema hääl otsekui kõrvetas oma õrnuses ja tuttavlikkuses. Ilma igasuguse kahtluseta järgnes Wo neile kahele. Talle hakkas meenuma, kui tuttav see kõik on ... vaadates tagasi ja nähes oma kehakarkassi, mis näis voodis uinunud olevat. Teda täitis imeline tunne, mida ta ei suutnud seletada. Üks olemdeist võttis ta käe ja juhtis otse tolle ukse suunas, millel oli imelik kiri. Uks avanes ja kõik kolm sisenesid.
Ta leidis end pikast koridorist, mille mõlemat külge ääristasid toauksed. Wo mõtles omaette. „See on tõesti palju suurem maja, kui mina kujutleda oskasin!“. Wo märkas esimest ust, millel oli ka veider kiri. Ta pöördus ühe valgusolendi poole. „Mis selle esimese parempoolse esimese ukse taga on?“ Sõnatult avas valge kogu ukse ja viipas Wo´le sisenemiseks. Sisse astudes oli Wo hämmingus. Tuba oli maast laeni täis rikkusi, mida ta ka oma meeletumates unistustes polnud osanud ette kujutada! Seal oli kullakange, pärleid ja kalliskive. Ainuüksi ühes nurgas oli nii palju rubiine ja teemanteid, et neist piisanuks tervele kuningriigile. Ta vaatas oma valgete kumavate kaaslaste poole ja küsis „Mis tuba see on?“ Suurem valgusolend lausus talle vastuseks: „See on sinu külluse tuba, kui sa vaid oleks soovinud sellesse siseneda. See kuulub sulle ka preaguning jääb tulevikuks sinu jaoks siia. “ Wo oli sellest infost jahmunud.
Kui nad koridori tagasi tulid, tundis Wo huvi, mis asub vasakult esimeses toas ... ka see oli üks neist ustest, millel olev kiri näis Wo jaoks tasapisi tähendust saavat. Kui valgusolend ukse avas, ütles ta: „See on sinu rahu tuba, kui sa ainult oleksid soovinud seda kasutada.“ Wo sisenes sõpradega tuppa vaid selleks, et mähkuda paksu valge udu sisse. See udu näis olevat elus, sest see haaras koheselt endasse tema keha ning Wo hingas seda sisse. Rahu laskus temale ning ning ta teadis, et ei karda enam iial. Tema, kes polnud iialgi varem tundnud rahu, oli selle nüüd leidnud. Wo tahtis sinna jääda, kuid tema kaaslased andsid edasiliikumiseks märku ning nad asusid jälle piki koridori teele.
Vasakul oli veel üks uks. „Mis tuba see on?“ küsis Wo. „Sinna võid siseneda ainuüksi sina“ lausus väiksem valge olend. Wo astus sisse ning täitus koheselt kuldse valgusega. Ta teadis, millega oli tegu. See oli Wo olemuse tuum, tema valgustatus, tema teadmine minevikust ja olevikust. See oli Wo vaimu ja armastuse hoidla. Wo nuttis rõõmust ning seisis tükk aega paigal, imedes endasse tõde ja mõistmist. Tema kaaslased ei tulnud sisse ning nad olid väga kannatlikud.
Lõpuks astus Wo uuesti koridori. Ta oli muutunud. Ta vaatas oma kaaslastele otsa ja tundis nad ära. „Teie olete juhendajad,“ alustas Wo asjalikult. „Ei,“ lausus suurem, „meie oleme SINU juhendajad,“ Nad jätkasid täielikus armastuses. „Meie oleme olnud siin koos sinuga sünnist saati vaid ühel ainsal põhjusel: et sind armastada ja näidata sulle ust. Sa tundsid hirmu ning palusid meil taanduda ja me tegime seda. Me oleme sind armastuses teeninud ja me austame sinu kehastumisväljendust“. Wo ei tunnetanud nendes sõnades mingit halvakspanu. Ta sai aru, et nad ei mõista tema üle kohut, vaid avaldavad talle austust, ning ta tundis nende armastust.
Wo vaatas uste poole ning oli nüüd võimeline neil olevat kirja lugema! Kui teda mööda koridori edasi juhiti, võis ta lugeda uksesilte TERVENEMINE, ELULEPING ja veel ühte, millel oli silt RÕÕM. Wo nägi enamat, ui ta oli soovinud, sest edasi tulid uksed, millel olid sündimata jäänud laste nimed ... ning isegi üht ust, millel oli silt MAAILMA JUHT. Wo hakkas taipama, milles ta oli ilma jäänud. Ja justkui oleks juhendajad tema mõtteid lugenud, ütlesid nad : „Ära tee oma vaimule etteheiteid, see ei ole asjakohane ega teeni kuidagi sinu toredust.“ seda Wo täielikult ei mõistnud. Ta vaatas piki koridori tagasi selle ukse poole, kust nad olid sisse tulnud ja nägi uksel olevat kirja; toda kirja, mis teda algselt hirmutanud oli. See kiri oli tegelikult nimi! ... see oli TEMA nimi, tema tegelik nimi ... ning ta mõistis kõike täielikult.
Wo twadis kogu protseduuri, sest nüüd oli talle kõik meenunud ning ta ei olnud enam Wo. Ta jättis oma juhendajatega jumalaga ning tänas neid nende truuduse eest. Ta seisis kaua neid vaadates ja armastades. Seejärel Ta pöördus ja läks tunneli lõpus oleva valguse poole. Siin oli ta varem olnud. Ta teadis, mis teda ees ootab Ta lühikesel kolmepäevasel reisil loomise koopasse, et saada kätte oma olemuse tuum ... , ja siis edasi austamise ja pühitsemise saali, kus teda ees ootavad need, kes teda üliväga armastavad, sealhulgas need, keda Tema oli Maa peal olles armastanud ja kaotanud.
Ta teadis, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Wo oli teel koju.
See oli katkend Krayoni teisest raamatust „Ära mõtle inimese kombel“, üheksandast peatükist.
http://Www.krayon.ee
www,kryon.com
http://www.astramate.com/
http://www.astramate.com/kryon.htm
Mida oleks minul lisada.
Vast ehk tuleks karata HIRMU, surm on vaid üleminek.
Kryon on osa VAIMU ühtsusest, magneetiline meister, kes aeg-ajalt meie planeeti külastab (kui vaja muuta meie planeedi magnetvälja). Ta on umbes meie eramaja suurune valgusolend, kelle hiilguse värvus on pronksikarva. Tal on üheksa sõnumite vastuvõtjat.
Kryoni teenistus on kompromissitu ja armastav.
Abi
