[kage]

Võrdne võibolla mitte, aga kindlasti üks oluline osa alalhoiust. Inimesel oleks võimatu elada kui hirme üldse ei tuntaks ja neid ei ületataks.

Rare Brain Disorder Prevents All Fear. Rääkimata muudest sündroomidest või haigustest mis võivad ka teatud piirides hirmu pärssida. Näiteks A Life Without Fear (Williamsi sündroom).

Ja valu on niivõrd vastik asi, et isegi ilma hirmuta ei taha keegi seda endale (kui just midagi inimeses tavalisest teisiti ei ole). St, et kui mul on valulävi madal, siis ma jooksen mittevajaliku valu tekitaja eest ka ilma hirmuta ära.

Täpsustus: Valu näitab, et minus on midagi valesti. Hirm näitab, et minu arvates mingi asi ohustab mind (või lähedasi). Ja nende nautimine on minu arvates enesehävitusliku iseloomuga ning on normaalne, et valesti ja ohtlike asju tahetakse oma ellu võimalikult vähe.

[Krt]

Alati saab valida valutut surma, iseasi kui oskuslikult seda teostada, aga vaimus valida saab alati. Kui valik tõeliselt tehtud, siis asjad lihtsalt laabuvad kui iseenesest selles suunas. Paljud tänapäeva inimesed lihtsalt ei oska enam surra ja vajavad mingit abistavat kätt. Või siis eelistavad kannatusi viimse piirini, kuni selget otsustavat vaimu enam polegi.

Valu aga tegelikult pole üldse midagi ilmületamatut, selle vastu on kehal väga loomulikke vastumeetmeid. Kogu see valufoobia on lihtsalt inimeste enda ülepaisutatud kujutlusvõime tulem, selle vastu aitab vaid vähem kasutut ülemõtlemist.

[Tom]

Järsku sobib siia teemasse. Fakt, mida ma ei teadnud...

Reporteris oli lõik metsa eksinud ja seal surnun (külmunud) inimestest.
"Peaaegu kõik metsa eksinud, kel pole õnnestunud pääseda, on leidmise hetkel riieteta."

See on seletatav sellega, et mingis külmumise staadiumis hakkab inimesel väga soe, hakkab lausa higistama... Jätke meelde .

[Müstik]

Vaatasin ka. Ja kuulsin esimest korda, et metsa eksinud ja külmuma hakkavad inimesed end paljaks koorivad. Õpetus: seda ei tohi kunagi teha.
Soovitavalt võtta suur kilekott (prügikott) alati metsa marjule, seennele minnes igaks juhuks kaasa. Sellest saab vihmakeebi teha. Ja kui väga külm öösel hakkab, siis toppida kilekoti sisse keha ümber niipalju taimi-lehti, kui mahub. Kohe hakkab soojem. Ja tikud kindlasti kaasa, et saaks lõkke teha - selle järgi leiab helikopter kiiremini üles. Vähemalt leiti alles hiljuti teine metsa eksinu just tänu lõkkele helikopteriga üles.

[neetudpagan]

millegi lõpp on millegi uue algus,,,,,,

[siilupart]

Kirjutan natukene pikemalt ja laiemalt:
Kunagi kartsin. Seda ka sellepärast kui lugesin ühte raamatut, mis kirjeldas surma olemust nii keeruliselt et mu pea hakkas sellest jahumisest valutama ja siis ma mõtlesingi et ei mina ei taha kunagi siit ilmast lahkuda ja mõtlesin siis isegi seda, et kui jube on mõelda sellele kõigele ja siis ise veel sealjuures ka head nägu teha. Sünnid, siis kasvad suuremaks, käid koolis kogudes omale tarkusi siin ilmas elamiseks, saad natukene vanemaks ja lähed tööle, hiljem soetad omale ka perekonna saad endale lapsed ja siis kui oled vanuri ikka jõudnud, sured ära. Aga praeguste asjade seisuga minu mõttemaailm on teiseks muutunud ja elu ei seisne ainult et ma elan ja saan omale perekonna ja hiljem kui saan vanemaks siis ootan lihtsalt surma (lühidalt õeldes), surm võib tulla ka siis kui me 30 aastaseks saame või isegi ka ennem. See on, kui mu mõte ei küündi liiga kaugele. Tegelikult vahest ei viitsigi nii kaugele ette mõelda mis saab ja mis tuleb. Nüüd ma olen hakanud tihedamini mõtlema vaimupoole peale.
Aga tean nüüd, surma ei tasu karta mis on maises elus, tuleb karta surma mis hävitab sinu keha koos hingega. Ja seda juhtub vaid ühes kohas nimega põrgu.
Kui paljud seda juttu üldse tõeks peavad ma ei tea, aga mina usun et nii see on ja seepärast niikaua kuni ma usun, loodan ja armastan, niikaua ma ei karda surma.


Mida õelda selliste arvamuste ja inimeste juures, kes väidavad, et ei usu et peale tema surma üldse midagi juhtuma hakkab ja hing lihtsalt ei eksisteerigi nagu enam. (Aga siis ju tuleb nii välja et kõik see elu mida me siin maailmas ja maises elus elame, on mõtetu peale meie maiset surma? Ja milleks me siin üldse oleme siis? Surm ongi ju üks selle elu osasid, et siinsest lahkuda)
Selliselt oli see ka raamatu teema mida ma lugesin, et inimene ei mäleta peale oma surma mitte midagi ja ei ole ei tundeid ega kindlat kuju olemas vaid alles teatud aja jooksul ta saab omale teatud kuju. Täielik jama. Kas nad on siis ise ära surnud, et seda väita saavad? Ja et keha tunneb meeletuid valusid kui ta ära sureb. Rääkis erinevatest dimensioonidest ja siis sügavatest orgudest mille me peame läbima ennem kui jõuame sihtpunktini. Ühed on sügavamad ja pimedamad, kui teised.
Ei mäleta enam raamatu pealkirja, võis olla midagi "Kuhu meie hing läheb peale surma?" kuid võin ka eksida. Tean et viskasin selle raamatu üsna kiirelt kapi peale tagasi kuniks tuli uus raamatukoguaeg peale. Saan siinsest teemast aru rohkem mis siin foorumis räägitakse aga see oli isegi raskem teema selles raamatus kui mis tahes matemaatika valem. Kas sa siis ei kardaks ise ära surra, kui oled seda raamatut poole peale lugenud, mis külvab sinu sisse hirmujudinaid?

[Kombits]

ei karda surma... pole vist eriti mõtet...kui sured, siis sured nagunii..pole keegi veel maapeale elama jäänud... hmmm, vähemalt mina ei tia, et keegi oleks

Ei karda enam. See on vaid väkie puhkus-siis elu jätkub,
aga teises olekus.

[star scream]

ei karda surma... pole vist eriti mõtet...kui sured, siis sured nagunii..pole keegi veel maapeale elama jäänud... hmmm, vähemalt mina ei tia, et keegi oleks

Ei karda enam. See on vaid väkie puhkus-siis elu jätkub,
aga teises olekus.

Viska mõned wiki lingid siis ka ühelepoole, mis toetavad sinu arvamust.

[Ott Sama]

millegi lõpp on millegi uue algus,,,,,,

,,, teatas neetudpagan ning kadus. Vaikus.. Äkki.. ? Ei, ei usu. Loodame, et tuleb ikka tagasi. Avatar, kirjutusstiil sobivad omavahel päris hästi kokku.. tasub kindlasti jätkata.
Uue alguseks on vaja vana lõppemist. Mõned meist ei tihka isegi oma vanu asju ära visata. Kardavad, et vana asjaga koos lahkub ka osa tema identiteedist. Kui juba vanadel asjadel säärane vägi sees on, siis mis siis veel saab, kui meie keha läheb.. ?!

[Kombits]

ei karda surma... pole vist eriti mõtet...kui sured, siis sured nagunii..pole keegi veel maapeale elama jäänud... hmmm, vähemalt mina ei tia, et keegi oleks

Ei karda enam. See on vaid väkie puhkus-siis elu jätkub,
aga teises olekus.

Viska mõned wiki lingid siis ka ühelepoole, mis toetavad sinu arvamust.

http://www.spiritualresearchfoundation.o...afterdeath
http://science.howstuffworks.com/science...-death.htm
http://www.after-death.com/
https://www.google.ee/search?q=after+dea...80&bih=650
http://soulgineering.com/2011/05/23/has-...ter-death/
http://near-death.com/evidence.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Afterlife
http://www.dlshq.org/download/afterdeath.htm
http://www.adcrf.org/

---

Kõigis nendes linkides täheltatakse otsest elu jätku
http://revoseek.com/life-style/science-a...ife-death/
Üks link veel lisaks

[Cassiopeia]

Ei tasu usku kõike mida kõikvõimas Google & Wiki räägivad


Aga teemasse - mina seda asjakest ei karda. Elu on nagunii surmaga lõppev haigus ning tänapäeval selleks ravi ei ole veel Seega, mis sest karta

[excubitoris]

Aga teemasse - mina seda asjakest ei karda. Elu on nagunii surmaga lõppev haigus ning tänapäeval selleks ravi ei ole veel Seega, mis sest karta

Täpsem definitsioon peaks olema selline:

"Elu on seksuaalsel teel edasi antav ja surmaga lõppev haigus."

[Krt]

Jajah, surmaravim lõpetabki eluhaigused.

[Nielander]

Täpsem definitsioon peaks olema selline:

"Elu on seksuaalsel teel edasi antav ja surmaga lõppev haigus."

Neil Gaiman'i versioon:
"Elu on haigus: sugulisel teel edasiantav ja eranditult surmaga lõppev."

[excubitoris]

Täpsem definitsioon peaks olema selline:

"Elu on seksuaalsel teel edasi antav ja surmaga lõppev haigus."

Neil Gaiman'i versioon:
"Elu on haigus: sugulisel teel edasiantav ja eranditult surmaga lõppev."

Jedi meister Yoda versioon:

Elu,
Haigus on see,
Surm seda viib,
Seks seda teeb.

Nielander, äkki on sul veel mõni "suurkuju" kelle versiooni edastada?

[Malerd]

Saatust üle ei kavalda, igal ühel oma aeg.

[kage]

"Elu on seksuaalsel teel edasi antav ja surmaga lõppev haigus."

Seega siis ainuke haigus mida soovitakse põdeda ja mille raviga keegi eriti ei kiirusta.

[excubitoris]

Miks soovitakse? Kui kõrvale jätta "karma teoreetikud" siis sinu/minu issi tegid meid valmis vaid lähtuvalt oma instinktidest ja meie käest ei küsitud kas me soovime seda haigust põdeda või mitte. Aga raviga on sedasi, et alati on olnud neid kes soovivad oma haiguse kulgu mõjutada ja väljuda sellest "ringmängust". Enesetappude arv tõuseb globaalselt. Muudest ravi aspektidest vist ei tasu isegi mainida mitte - niigi selge - gmo ja muu pask mida meile kas sisse söödetakse või millega meie kõrisi läbi lõigatakse.

[kage]

Miks soovitakse?

Kui kõigi maailma inimeste käest küsida, et kas nad soovivad 1. elada või 2. surra, siis milline vastus on sinu arvates domineeriv?

[excubitoris]

Miks soovitakse?

Kui kõigi maailma inimeste käest küsida, et kas nad soovivad 1. elada või 2. surra, siis milline vastus on sinu arvates domineeriv?

Arvan, et variant 1 on ülekaalus.
Inimesed pigem kardavad füüsilise keha surma protsessi.
Kuna ei teata kas ja mida selle taga on siis tundmatus hirmutab.

[star scream]

Miks soovitakse?

Kui kõigi maailma inimeste käest küsida, et kas nad soovivad 1. elada või 2. surra, siis milline vastus on sinu arvates domineeriv?

Arvan, et variant 1 on ülekaalus.
Inimesed pigem kardavad füüsilise keha surma protsessi.
Kuna ei teata kas ja mida selle taga on siis tundmatus hirmutab.

Tundmatus hirmutab nii palju et luuakse mingeid kujutletavaid hingesi ja teisi tasandeid ja mida veel. Et saaks kuidagi mõelda nii et surm ei ole lõpp. Ja sellisel kujul et kuri teadus et saaks seda ümber lükata ja meie mängu ära rikkuda.

[alisoman]

Et kuri teadus ei saaks seda rikkuda? Aga kui teadus isegi kinnitab elu peale surma? Ei tea, kuidas on ingliskeelses youtubes, aga venekeelses on paljugi filme sel teemal. Igayks paneb sinna, mida tahab? Seda jah, aga igayhe oma asi, mida ta usub! Ka aastal 2192 pole ses asjas veel sugugi selgust ja kysimus on lahtine, sest sellelgi ajal pole selle lahendamine veel k'a'ttesaadav. Olgu sellega kuidas on, kuid mis on positiivset kujutluses, et surm on k'o'ige l'o'pp? Isiklikult ei leia selles midagi head olevat. Kes tahavad just seda uskuda, uskugu, aga enne enesetappu v'o'i m'o'rva parem kaalugu, mis ootab neid vastupidisel juhul! Vaat sealpool olles tuleks ehtne kainenemine. Ja hea, kui tuleb!

---

Mida sel juhul ise tunneksid? Kindlasti teravaimat pettumust ja kibedust, et ei arvestanud selle reaalse v'o'imalusega, eriti siis, kui teadsid sellest, aga ei hoolinud saadud hoiatusest! Ent oleks juba lootusetult hilja ja tuleb vastu v'o'tta see, mis on su osa.
Kui sellega palju rohkem arvestataks, oleks kogu praegune elu tunduvalt parem, sest kaoks huvi elada praeguses kapitalismis.

[Nephily]

Kunagi kindlasti kartsin, sest ei teadnud, mis siis tuleb. Nüüd enam ei karda, sest ükskõik, mis minust siis ka saab, tean, et kallid inimesed ootavad mind seal juba ees.

[shyrlymyrly]

Muidugi kardan, kardan seda hetke kui väljun kehast, kardan, et ei näe oma tuttavaid enam. Inimesed kardavad teadmatust. Ma võin aimata milline see hauatagune elu on, aga ma kindlalt ei tea. Ma arvan, et hakkan igatsema seda maailma, ükskõik kui halb see ka poleks. Kardan, et minu kalleim sõber ei satu sinna kuhu mina lähen. Võibolla see pole isegi hirm vaid elevus, et lõpuks ometi saan minema siit Maalt. Olen veendunud, et mõned luiskavad siin, sest ükskõik mida inimene ka ei räägiks, hingepõhjas ta kardab, et ta satub põrgu, siit tuleb ka üks surmahirm. Enne surma terve elu jookseb silme eest läbi ja inimene näeb ennast kõrvalt ja saab aru mida ta valesti on teinud. Sealt tulevad siis süümepiinad, häbitunne ja kurbus. Selle alusel sul jääbki valik, kas sind karistatakse selle eest põrguga, kas sa saad uue võimaluse ennast parandada ja uuesti alustada või saad vabaks ja teed mis tahad, sest oled lubatud sinna kohta, kuhu kuulud oma energia alusel (positiivne). Ma arvan, et positiivsesse kohta ei lasta negatiivsust, muidu sellest kohast saaks planeet Maa nr 2, millest midagi head ei tule. Varsti nkn enamik inimesi saab surma. Stabiilsust ei ole positiivsuse ja negatiivsuse vahel. Kurjus hakkab üle võtma maailma vaikselt, suurpuhastus on tulekul.

[Krt]

Muidugi kardan, kardan seda hetke kui väljun kehast, kardan, et ei näe oma tuttavaid enam. Inimesed kardavad teadmatust. Ma võin aimata milline see hauatagune elu on, aga ma kindlalt ei tea. Ma arvan, et hakkan igatsema seda maailma, ükskõik kui halb see ka poleks. Kardan, et minu kalleim sõber ei satu sinna kuhu mina lähen. Võibolla see pole isegi hirm vaid elevus, et lõpuks ometi saan minema siit Maalt. Olen veendunud, et mõned luiskavad siin, sest ükskõik mida inimene ka ei räägiks, hingepõhjas ta kardab, et ta satub põrgu, siit tuleb ka üks surmahirm. Enne surma terve elu jookseb silme eest läbi ja inimene näeb ennast kõrvalt ja saab aru mida ta valesti on teinud. Sealt tulevad siis süümepiinad, häbitunne ja kurbus. Selle alusel sul jääbki valik, kas sind karistatakse selle eest põrguga, kas sa saad uue võimaluse ennast parandada ja uuesti alustada või saad vabaks ja teed mis tahad, sest oled lubatud sinna kohta, kuhu kuulud oma energia alusel (positiivne). Ma arvan, et positiivsesse kohta ei lasta negatiivsust, muidu sellest kohast saaks planeet Maa nr 2, millest midagi head ei tule. Varsti nkn enamik inimesi saab surma. Stabiilsust ei ole positiivsuse ja negatiivsuse vahel. Kurjus hakkab üle võtma maailma vaikselt, suurpuhastus on tulekul.

Kogu see õpetlik jutt kehtib pigem elu enese kui tegeliku surema kohta.