Kaitseinglid

Kui kõigil selline mõte on, miks siis mõni 1-2 aastaselt sureb nt. mõne haiguse järel või miks osad siis suure puudega on ning tahaksid ise oma elu lõpetada ? Siinse jutu järgi võiks arvata, et nad ise valisid omale selle elu.

Mul on ka mõni juhtum nii olnud, kuigi need võib ka juhuste alla ilmselt rühmitada.
* Paar aastat tagasi, suvel, oli isal sõber külas ja nad lõhkusid puid vms, igatahes jamasid kirvega seal. Ja ma istusin seal samas, paku peal. Järsku lendas kirve pea otsast ära, TÄPSELT minu pea suunas ja samal ajal lendasin ma koos pakuga ümber. Poleks seda juhtunud, oleks see kirvepea mul peas kinni olnud.
*Sõitsime öösel vanemate ja kahe tuttavaga Valgast koju. Ma jäin autos natukeseks tukkuma ning samal ajal oleks meile üks auto sisse sõitnud. Paarkümmend sentimeetrit jäi puudu, muidu oleks see auto juhipoolsesse külge, täpselt sinna, kus ma magasin, sisse sõitnud.

[Muudetud: 25-1-2009 Funky.]

Mul endal oli nii et kui olin väike,siis olin rattaga sõpradel kylas.ies elasin nende lähedal ainult et yletee.järsku tuleb ema ja hyyab kurjalt et ma khoe ära tuleks.hakkan siis rattaga sõitma ja miski nagu peatas mind vms,sest auto sõitis otse mu nina alt mööda.süda jättis igatahes paar lööki vahele ka,aga samas ema oleks võinud öelda et ma kohe ei tuleks,sest auto tuli.ja ma ise ka ei näind autot kuna puud olid ees ja kuulda polnud ka midagi.
Isaga oli nii,et kui temaga talvel õnnetus juhtus,sõitis kraavi,siis oli imelik see,et kiirabi sõitis kohe tema taga.nagu ysna naljakas sellele mõelda,sest see tegelikult ju ysna harukordne juhus.

Tsitaat:Algselt postitas Celtic

Tsitaat:Algselt postitas: krissukiizu
Jaga palun mulle ka seda õpetust.....

http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=1440

Seda linki ei ole enam olemas, või noh sealt ei saa enam midagi!? Kas kuskil mujal on olemas ??

Minul on vist ka kaitseingel, kuna 3 erinevat auto õnnetust on nii põihmõteliselt kuskil 10-15 minutit justkui ette ära öeldud. räägin neist 1 kõige esimese. See oli 1998a jaanilaupäev. sõitsime sõbra just ostetud autoga bensiini järele,järsku otsustas tema ,et hakkab gaasi mõnuga vajutama me olime autos viiekeisti kõik lobisesid ja muusika mängis mitte eriti kõvasti.kui järsku jäi mingiks imeväikseks ajaks nagu korraksjäi auto makk vait ja see moment ütlesin mina,sõbrale kes roolis oli,et ta hoo maha võtaks me sõitsime kuskil 130km h too hetk.õnneks ta võtis hoo maha. ja siis see juhtuski oli väike kurv ja nii kui me sinna keerasime käis hull pauk meil lõhkes auto esirehv,edasi käisime autoga vähemalt 2x üle katuse,tee ääres oli vana maakivi aed kuskil 30m eemal kui me oleksime suurema hooga sõitnud oleksime sinna sisse põrutanud ja kõik surnud olnud.
ja siiani me kõik imestasime selle mõne sekundilise vaikuse üle kui auto makk vait jäi ja ma laususin need sõnad.

Mul tuli kummaline m6te, et kuna iga inimene teeb ise oma saatuse ning oletame, et sekundi pärast v6ib sulle auto otsa s6ita aga seda ei juhtu, sest sinu aeg pole veel käes ja siis tulevadki kaitseinglid appi...

Või siis autojuht, kel on hea reageerimiskiirus...

Peab ikka vägev reageerimiskiirus olema!!

Üks juhtum tuli mulle veel meelde, mille hea tahtmise korral kaitseinglite kaela ajada võib.
Eelmise aasta sügisel/talvel oli vaja hommikul kooli minna, nagu tavaliselt. Ja ma olen peres see inimene, kes hommikuti, kui vaja, kõige varem üles ärkab ning siis ka teised üles ajab. Ja no... sellisel aastaajal on väljas kell kuus hommikul ikka suhteliselt pime ja siis ma jalutasin elutuppa/kööki ja tahtsin seal tuld põlema panna. Vajutasin lülitit ning siis käis korrats sähvatus ja siis hullem litakas. Pirn lendas puruks. Täiesti. ja tohutu hooga lendasid need killud mööda tuba laiali. Ma seisin lambipirnist kuskil kahe- kolme meetri kaugusel kuid ma ei saanud mitte ühegi killuga pihta, kuigi terve tuba oli kilde täis pmst, ning minu ümber, mingis raadiuses, polnud samuti mitt ühtegi klasikildu. Tegelikult mulle oli see ikka paras shokk. Siiamaani kõhklen vahepeal, kas vajutada lambilülitit, või mitte. (:

Mu vanemal vennal oli ka nii, et kolisme siia sellesse majja. Aga maja oli enne meid üle 20 aasta tühjana seisnud ja siis oli maja ümbrus ja kõik jõle võssa kasvanud, puid oli k metsikult. Ja siis me põhimõtteliselt alustasimegi aias kohe puude mahavõtmisega, aga kände polnud veel jõutud välja tõmmata, ja meil, nagu alati, oli vaja puude otsas ronida. Ja siis vanem vend oli just ühe puu otsas ja me vist mängisime kulli või midagi ja ta kukkus kuidagi puu otsast nelja- viie meetsi kõrguselt alla( ta oli nooremana nagu pärdik, tõsiselt) Ja siis ta tegi 'pisikese' õhulennu nii kõrgelt, selg ees, maapinnale. Aga maapinnal oli hästi palju kände aga ta kukkus kudiagi nii, et ta ei läinud mitte ühegi kännu pihta, üks- kaks kändu jäid ta peast mõne sentimeetri kaugusele. Ma ei tahaks mõeldagi, mis juhtunud oleks, kui ta nende otsa kukkunud oleks. Kukkumine iseenesest oli tema jaoks juba suhteliselt karm. Aga tal vedas. (:

Enamus juhtumeid on siis umbes nii , et oleks ma seal seisnud siis ...... , aga sa ei olnud ju , nii et 1 asi on kokku sattumus ja kaitseingliga ei pruugi tegemist olla !
Isiklik kogemus , kui Vaida lagunenud veski tipust selg ees alla kukkusin . Olin siis vist 12 aastane . Mina ronisin ees ja semu paar meetrit minu jàrel . Haarasin tipus oleva kivi servast kinni ja lendasin koos selle kiviga alla ! Ammu see juhtus ja veski oli siis oma tàies pikkuses , nii et ei oska tàpset kõrgust panna . Aga huvitav oli see kukkumine , sest tundus olema vàga pikk ja lõputu lend . Ja maandusin koos selle kivilahmakaga oma rinnal teiste maas lebavate kivi rahnude otsas . Semul polnud õrna aimugi , et ma oleks alla kukkunud ja hakkas minu nime hüüdma , kuni mina vastu karjusin , et olen maapeal ( mida ta vast siiani ei suuda uskuda , ega aru saada )

Mina arvan jällegi, et olen endale alles hiljuti kaitseingli saanud. Nimelt suri mu ema umbes poolteist aastat tagasi vähki. Ta oli mul alati selline hästi nunnutav ja liiga hoolitsev. Olime väga lähedased.

Pärast tema surma, olin ma väga sügavas masenduses. Kuid ka mina hakkasin tundma, et keegi on minuga koguaeg kaasas. Muutusin kohati liiga hulljulgeks - hulkusin ringi pimedates metsatukkades ja tänavatel, ise mõeldes, et minuga ei saa ju mitte midagi juhtuda - ema on alati mul kaasas ja ta ei laseks mitte kunagi kellegil mulle halba teha. Lihtsalt see tekitas minus sellise kindlustunde ja julguse (muidu olen lapsest saati kartnud pimedat jne).
Hakkasin olema pidevalt õigel ajal õiges kohas (nagu teie juhtumised, et oleks-ma-vaid-sinna-seisma-jäänud või hea-et-ma-viis-minutit-kauemaks-ei-jäänud), kuid kunagi ei olnud ma täielikult kindel, kas see oli nüüd juhus või oli seal tõesti ema käsi mängus. Seda viimast olin ma siiski enda lohutamiseks mõelnud, mitte sulaselge 100%'ise tõena võtnud.

Kuid siis juhtusid 2 asja, mis mind tõeliselt mõtlema panid.
1)sõitsin kunagi hästi palju rolleriga ringi, kuid nagu enamustel pubekatel, kasvasin ka mina suureks ning sain sellest hullustusest üle. Niisiis jäi minu roller garaaži vedelema. Ükspäev tahtsin aga poodi minna, kuid oli kole ilm (vihma sadas) ning jala ei viitsinud minna. Niisiis kangutasin oma rolleri garaažist välja ja sõitsin poe poole. Kiirus oli umbes 60-70 km/h. Ühel hetkel avastasin end juba teepervert. Kõik oli käinud väga kiiresti, tagumisest rehvist oli rõhk välja läinud ning kumm pm tillpnes lihtsalt küljes. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suutsin üldse ilma kukkumata ennast tee äärde transportida, kuna kiirus oli siiski päris suur (rolleri kohta) ning ma olin täiesti liikluse keskel. Mõtlesin vaid, et "vedas" ning hakkasin siis rollerit käekõrval kodupoole veeretama.
2)Sõitsime õe ja kahe sõbraga autoga väiksel külavaheteel. Tee oli küll kaherealine, kuid äärmiselt kitsas. Õde juhtis ning mina istusin kõrval. 2 sõpra istusin tagaistmel. Tulime just kurvi tagant, kui märkasime, et suur buss meie poole kihutab, hõivates terve kaherealise tee. Kõik juhtus kiiresti, õde tõmbas murule ning meie ees seisis suur elektripost. Välja astudes märkasime, et auto ja posti vahe oli maksimum 20 cm. Imestasin just, kuidas õde nii kiiresti reageeris, sest oli just äsja load saanud ning muidu väga ebakindel autojuht. Hiljem sellest rääkides ütles õde mulle "siin oli küll vist ema käsi mängus".

Siis ma hakkasingi mõtlema kõigile nendele peaagu mite-õnnetustele. Ning hakkasin neid seostama oma emaga.
Ma ei tea, kas see on tõsi või lihtsalt kokkusattumised, kuid mulle lihtsalt meeldib nii mõelda. Esiteks tunnen ma siis, et ema on alati minuga ning teiseks annab see mulle väga palju julgust juurde. Ma ei pea elama enam pidevas hirmus (mul olid lausa foobiad, enamus põhjustatud õudukatest, mida väiksena vaatasin), kuna tean, et keegi kaitseb mind alati. Ja nagu The Secret'is - sa tõmbad endale ligi seda, mida sa kardad.

Et siis suvel juhtus minuga midagi väga imelikku. Ma täpselt kõike ärgates enam ei mäletanud, aga ma nägin unes enda surnud vanavanaisa, kes suri ammu enne minu sündi. Ma lihtsalt teadsin/tundsin, et ta on mu vanavanaisa ja et ta on mu kaitseingel. Ta rääkis minuga. Ütles, et tal on hea meel näha, et te kõik olete nii suureks sirgunud. Seda öeldes oli ta päris lõbus. Siis aga ütles ta midagi sellist, et (ma täpselt ei mäleta) mul oli maksapuudulikus, aga mulle (ta ütles vist sinna juurde veel muigega raisale) ei jõudnud see midagi teha, nii et see kandus (?!?) teile edasi. Tema ise suri kunagi südamehaigusesse. Ta tundus hästi lahke, heatahtlik ja sõbralik unenäos.
See panigi mind mõtlema, et mida ma tegema peaksin? Ma ju ei saa kogu perega minna haiglasse lambist maksa kontrollima minna ja tuua põhjenduseks unenäo.
Nii et siis mõtlesin ma proovida temaga uuesti ühendusse astuda. Ma lugesin siin kirjas olevaid võtteid, ja kunagi ammu enne seda unenägu ma proovisin selle Võlukunst Tüdrukutele raamatus oleva instruktsiooni järgi, mis ka siin ära toodud on. Tookord ei tulnud sellest midagi välja. Aga kas on näiteks võimalik ka ouija lauaga teda küsida? Või on veel mingeid meetodeid? Mingi pendli või millegi taolisega? Ja kui kellelgi on sarnaseid kogemusi nagu mul või teab mõnda juhtumit, mis on samamoodi olnud, siis äkki räägite sellest? Just nagu unenäos ilmumise jms kohta.

[Muudetud: 13-12-2009 PiziIngliito]

Olen kuulnud, et igasugused "kandumised" toimuvad peamiselt just ühe põlvkonna vahele jätmise kaudu. Nt. sinu lapse näojooned võivad sinu omadega vähem sarnased olla, kui sinu või su abikaasa vanemate näojooned. Sama ka käitumismallide kohta.
Haigused pidid sama teooria kaudu samuti jätma põlvkondi vahele.
No, kui sul on kena perearst, siis võid ju igaks juhuks minna ta jutule. Mis see tema asi on, mis on sinu ajend oma tervise eest muretseda.
Üldiselt aga omast kogemusest tean, et vanavanemate side lastelastega on teinekord tugevam kui oma lastega.

Proovisin eile oma ühe kaitseingliga ühendust võtta. Olin rahulikult ja proovisin ühe välja kutsuda, et abi paluda. Kuskil 2 minuti pärast(oli vist nii kaua) siis nägin ühte valget kera mis aina valgemaks läks ja nägin, et see sirutas oma tiivad välja. Arvasin , et see on kaitseingel.. Kordasin oma probleemi mite korda, kui tundsin, et keegi paneb oma tiivad minu ümber. Siis nägin ma mingeid imelikke pilte, tundus püramiidid ja sfinks ja mingi erinad segased pildid(küsisin, kes ma eelmises elus olin, pärast seda kui sain eelmise vastuse teada).
Mulle küll tundus küll, et oli nii
Ma tean ma olin loll, et küsisin kaitseingli käest seda.

Tahan teada kas see oli Kaitseingel või ei ja kas see ma võisin eelmises elus egiptuses elada

Siin sa kirjeldad pikalt -laialt kogu kaitseinglite vàljakutsumise protsessi ,
http://www.para-web.org/viewthread.php?t...2#pid65686 ! Mina isiklikult pole proovinud seda ja ei kavatsegi .
Aga mind huvitab , et mis on kaitseinglil sinu eelmise eluga pistmist ?
Ja kui sa nàgid mingeid erinevaid pilte püramiididest ja sfinksist , siis ehk see oli just see , mis sulle meeldib , aga mitte see , kes olid eelmises elus . Nii ütelda ......rahu teraapia ????

Ma ei mõelnud millelegi, lihtsalt katsetasin.. Ma arvan, et see võis olla seotud hinge rännakuga öösel.. Arvan, et ei küsinud õieti ja sai mu küsimusest, sest väljendasin, et valesti talle.

Ja kui tohin küsida , siis mis ta sulle vastas ? Nàitas pilte egiptusest ?

Ta näitas vb veel midagi ma pakun või arvan, et võisin ette kujutada.
Sest nüüd püüdes meenutada mida ta veel näitas , oleks mul nagu mäluauk selle kohapeal

[Muudetud: 3/11/2009 helen009]

" Kõige tähtsam on, et inimesed ei kaotaks usku iseendasse. Praegusel ajal on inimesed väga väsinud, nad ei jaksa enam rohkem. Nad ei ole suutelised ka võitlema. Raskustele ei tohi aga alla anda, sest ka need ( nagu õnngi) , ei ole jäävad.
Mul endal on tugev kaitseingel. Kui ma olin Saksamaal, siis käis kass ka ümber mu kaitseingli. Kaitseingel om kindel isik. Kriitilistes olukordades olen näinud ta valget figuuri.
Kaitseingleid on igal inimesel tavaliselt mitu. Minul on 12 kaitseinglit ja see on väga haruldane. Mõnel võib olla ka ainult üks, aga tavaliselt on 6-7. Tugevamatel on 12. Paljudel on just nende oma vanaema väga tugevaks kaitseingliks."

ütleb selgeltnägija Iivika Puusepp

Olen sama teooriat kuulnud neist inglitest, et 12 on nagu nö maksimum, ei tea millest see arv just tuleb? iitt, kas omad otsest kontakti I.Puuseppaga või kopeerid lihtsalt tema edastatud infot?
Miks mind see huvitab, sest väidetavalt olla endalgi neid sama arv.

"Paljudel on just nende oma vanaema väga tugevaks kaitseingliks."

Seda juttu usun 100%. Ja mitte ainult usun, vaid elu/juhtumised on seda näidanud. Kas nad (näiteks vanaema) on siis koguaeg nö kohal, või tuleb/sekkub ainult kriitlistes olukordades?

Huvitav, kui sügavamale laskuda, siis oletame, et kui vanaema oleks kaitseingliks, kas ta aitaks siis parandada perekonna poolt kaasa tulnud karmavõlgu?

Kaitseinglitest olen kirjutanud ka varem.
arv pole siin üldse tähtis. Vaimumaailm on nii võimas, et üks sealne kaitseingel suudab hoida kontrolli all väga paljusid Maa inimesi, sest olukordi, kus me neid vajame, on vähe.
Teiseks, kaitseinglid on väga kurvad.
Miks ? Sest me kutsume neid nii vähe ja seepärast on neil " tööpuudus", kui nii võib öelda, väga kõrge. Me siin Maa peal arvame, et oleme ise kõikvõimsad ja saame isegi hästi hakkama. Kaitseinfglite põhiülesanne ja kohustus, mille nad võtsid koos meie sünniga siia maailma, on see, et nad aitavad meid IGAS olukorras ja ALATI. Piisab ainult, kui me neid kutsume.
Kui mitu korda oled Sa oma kaitseinglit appi kutsunud ?
Praegu ma näen, et nad nutavad, nad näevad, et me ei tule ise toime, kuid oleme ka NII kangelaelsed, et ei raatsi või ei oska neid appi paluda.
Kujuta ette, et Sinu missioon on näiteks hädas olevaid konni üle tee aidata, kuid mitte üks ei taha minna. Kas ei tee kurvaks ? Sama on ka kaitseinglitega.
Nad lausa võistlevad omavehel, kes sab rohkem aidata. Kuid üldjuhul nad ei TOHI tulla, kui neid ei kutsuta...Nende areng sõltub sellest, kuivõrd nad suudavad meile end nähtavaks ja vajaminevaks teha, ja kui nad seda ei suuda, mis on valdav, nad lihtsalt hääbuvad

Kui tahad neid ja seega end aidata, palu neid pidevalt appi ja küsi juhatust( kuid ära narri)..

Tegin katset... uskusin kõigest südamest kaitseinglisse ja kutsusin teda appi ühte tööd tegema, millega ise hakkama ei saanud. Ei tulnud. Nüüd on selge, et minu töö on endiselt tegemata ja minu kaitseingel kurt. Või joomas kuskil...

Mitut kaitseinglit on tarvis appi kutsuda, kui tahaks lambipirni vahetada? Vastus: mitte ühtegi, sest lambipirni vahetavad sinu eest kitlitega onud...

Tsitaat:Algselt postitas PiziIngliito
Huvitav, kui sügavamale laskuda, siis oletame, et kui vanaema oleks kaitseingliks, kas ta aitaks siis parandada perekonna poolt kaasa tulnud karmavõlgu?

Sellest lähtuvalt tekkis selline küsimus, et kas sel juhul on ka vanaema kaitseingliks, kui elu ajal ei oldud just suurimad sõbrad? Pakun, et neil inimestel on keegi teine kaitsjaks. Või on ehk just vanaema ülesandeks oma "võlg" tasa teha ...

*

Aga mis muidu puutub inglitesse, et "nad ei tule, kui ei kutsuta", siis tegelikkuses tulevad küll. See kõik oleneb ka sinu enda suhtest oma ingliga. Kui sind on juba "välja valitud", omavolitseb vahel ingel küll, aga noh, siis ka tegelikult kaudselt sinu (varem välja hõigatud) juhiste järgi.

Mul oli enda omaga kord pikk vestlus sel teemal, et kas peaksin teda pidevalt paluma, kuna minu jaoks on üsna ebameeldiv teisi inimesi pidevalt rakestada. Ta ütles mulle seepeale, et vastava n-ö sõprussuhte korral tegutseb ta ise ka, ilma et peaksin nüüd otseselt tema poole pöörduma. Sageli on nii, et me ei palu otseselt kedagi appi, kuid see ei tähenda, et keegi meie üle ei vaata. Alateadlikult suhtled sa oma kaitsja-abistajaga ikka, ei pea valjuhäälselt soove väljendama.

Aga üleüldiselt, nad on toredad, nagu väikesed lapsed. Ja tegelikult meeldib neile väga, kui ka nendega suhelda ja küsida, kuidas neil läheb. Sisuliselt on see ka nagu väikene sisedialoog iseendaga.