Minu veider saatus

Ma ei tea, kas see on otseselt paranormaalne, aga muu teema alla seda ka kuidagi paigutada ei oska. Usun, et mul on nn keskmisega võrreldes veider saatus, eriti, mis puudutab tundeid seoses sellega. Nimelt olin oma abikaasaga seitse aastat koos ja ta läks äkitselt kaduma möödunud aasta lõpus. Kui veel kaks-kolm kuud tagasi ei kujutanud ma ette, et ta võiks mu elust kaduda, siis nüüd olen sellega kummalisel kombel leppinud. Ma isegi ei tea, kas ta veel elab. Kõige imelikum, et nagu ei tahakski teada. Kui ta veel olemas oli, tundsin tema pärast muret ja hirmu (ta oli väga haige), aga nüüd, kui ta on ära, ei tunne. Kas tegemist võib olla mure ja hirmu kui intensiivsete tunnete nn väsimisega? Veel ühe mitte just juhusliku kokkusattumusena võin tuua välja, et sel ajal, kui ta ära läks, ilmus äkitselt minu ellu teine inimene, kes tõi minus esile lämmatavat kirge, mida ma polnud juba tundnud rohkem kui kümme aastat. Sama äkki kui ta ilmus, ta ka kadus. Võib-olla mul oligi teda vaja oma abikaasast ülesaamiseks ja ei millekski rohkemaks? Kas on võimalik, et tekib tunnete neutraliseerimine saatuse poolt? Võib ju ometi olla, et kui üks tunne muutub liialt intensiivseks, asendatakse see uuega, mis tähelepanu mujale viib. Ma lisan veel, et kõik need üleelamised leidsid aset vähem kui ühe kuu jooksul. Kas see on võimalik, et intensiivsete tunnete ajal on ka aeg kokkusurutud ja sündmused on kiiremad kui nad muus olukorras oleksid? Samuti oleks huvitav teada, kui tavaline selline tunnete neutraliseerimine saatuse poolt üldse on. Kui midagi jäi segaseks, võite esitada suunavaid küsimusi.

Nii palju kui mina para-teemalisest kirjandusest aru olen saanud, on kõik elus (kehastumises) ette tulevad olulidemad kohtumised enne kehastumist kokku lepitud. Selle eesmärgiks on üksteisele midagi õpetada, kogemust pakkuda.

Suur osa sensitiive arvab nii.

Kuna tean seda juba ammu, olen suutnud saadud õppetunde suhteliselt rahulikult võtta. Soovitan seda teistelegi.

Postitus muudetud puht-kristliku maailmavaate tõttu!

Elsara, inimene on üks omapärane elukas, me vajame üksteist mitte ainult seksi eesmärgil ,vahest tahaks lihtsalt kedagi kallistada ja rääkida, nagu hetkel siin foorumis, minagi olen kaotanud väga lähedased sõbrannad ja sõbrad, kuid siiski otsin seda heldust ja lähedust, kuigi ise olen endasse tõmbunud ja olgu ausalt öeldes ka alko lembeline inimene, ei taha ka mina üksi olla, üksildus pole loomulik inimesele, me olime, oleme ja igavesti jääme ühiskonnaks, millises suuruses kas ainult kaks inimest või miljon see on juba meie endi teha.