Luupainajad

Eile öösel siis oli suhteliselt hirmutav kogemus. Sai mindud umbes 12:30 magama..oli natuke kõhe ja üksinda ka veel poole maja peale. Aga jäin magama. Kuid umbes kella 4 paiku tundsin järsku(arvatavasti läbu une vms), et mingi asi hüppas jalgade peale ja nagu lõrises või urises madalal toonil. Siis oli nagu jube karjumine või karjusin äkki ise? Liigutada ei saanud..ainult natukene sain vist käsi liigutada ja liigutasin tasapisi kuni üles plaksti ärkasin. Panin tule põlema, rahunesin ja püüdsin uuesti magama jääda.

Mis see endast kujutas?

Eile öösel ärkasin järsult unest (ei mäleta päris täpselt, mida unes nägin, ilmselt midagi uppumisega) ning ei julgenud hingata, jooksin kähku koridori, et korterist välja saaks ja õhku leiaks (samal ajal ei julgenud ikka hingata veel kuna arvasin et olen vee all), kuid siis mingi hetk taipasin ikka, et ma pole vee all ja hakkasin hingama. Millest selline asi võiks olla ? Narkotsi ei tee ja joobes ka polnud krt...

Minuga juhtus täna öösel selline lugu,et too luupainaja kelle ma viskasin siit reaalsest maailmast välja ronis mu unenäkku, ma sain temaga hakkama ja soovitan ka teistelgi kel on taoline kogemus võidelda, ka unenäos ja tappa see elajas olgu ta ükskõik kes, ta on halb ja tahab midagi sellist mis kuulub vaid teile ja seda ta ei saa.

Tsitaat:Algselt postitas henz22
Eile öösel ärkasin järsult unest (ei mäleta päris täpselt, mida unes nägin, ilmselt midagi uppumisega) ning ei julgenud hingata, jooksin kähku koridori, et korterist välja saaks ja õhku leiaks (samal ajal ei julgenud ikka hingata veel kuna arvasin et olen vee all), kuid siis mingi hetk taipasin ikka, et ma pole vee all ja hakkasin hingama. Millest selline asi võiks olla ? Narkotsi ei tee ja joobes ka polnud krt...

Eks ta mingi une ja ärkveloleku seisundi vaheline seisund on. Uneskõndimist esineb päris paljudel, eriti nooremas eas. Sa ilmselt lihtsalt seekord mäletasid oma unenägu uneskõndimise ajal, sest ärkasid selle peale. Mõned kõnnivad voodisse tagasi, vajuvad tavaunne ega mäleta hiljem midagi.

Sellseid juhtumeid võib tulla ette kord-kaks elu jooksul, mõnel inimesel aga päris sageli. Põhjuseks võib olla mingi pikemaajalisem stress, ühekordne erutav faktor, ka ilma märgatava põhjustea võib tulla (see läheks juhuslikkuse alla). Mõnel inimesel võib aga olla lihtsalt eelsoodumus igasuguste veidrate uneseisundite tekkimiseks.

Mul käis täna luupainaja üle pika aja. Ma isegi ei imesta, kuna olen tegelenud teatud asjadega, mis kindlasti soodustavad seda.
Nimelt olin just ärganud unest, olin kõhuli ja vahtisin lina, järsku kuulsin, et toas läheb uks lahti ja sammud tulevad minu poole. Kohe mõtlesin, et toakaaslane see ei saa olla, kuna tema juba lahkus ammu. Mõtlen, et kes kurat see on, aga siis ma veel ei saanud aru, et ma olen halvatud. Kuulen sammud jäävad seisma voodi juures, korra isegi siis kõnnivad mööda ja tulevad tagasi voodi juurde. Tahan siis end pöörata, et vaadata, aga ei saa. Mõtlen, et panen silmad kinni, et teen nagu magan. Kuid ikka mingi mehhanism hakkab tööle ja üritan end liigutada aga ei saa, ainult väheke kätt. Siis tunnen kuidas istub voodi peale. Mõtlen kogu aeg, et isver küll nüüd ongi mingi luupainaja, tore lugu. Tunnen, et ronib minu kohale voodi peale. Hirm on juba päris suur, et kohutav küll nüüd surub end minu peale. Järsku karjun peas Jeesus Kristus küll. Ja pärast seda sain ennast liigutada. Vahtisin toas ringi ja üritasin uuesti magama jääda. Ei tea, kes see oli, mis ta tahtis aga loodan, et ta ei tule tagasi.

Kas siis nagu ma mõistan võib luupainaja olla mõni tuttav inimene? Kas ka nii, et ta ise ei ole kursis, et ta kuidagi käib mind painamas?

(04-12-2012 23:05 )Topaas Kirjutas:  Kas siis nagu ma mõistan võib luupainaja olla mõni tuttav inimene? Kas ka nii, et ta ise ei ole kursis, et ta kuidagi käib mind painamas?

Jah, just nii. Aga mitte alati.
Kui on tegu tuttava inimesega, siis sageli on ta eelmine armastatu või ärapõlatud armunud inimene. Vahest aga ka oma jõudu mittevalitsev nõiahakatis või ka teadlik "uudishimutseja". Esimestel juhtudel inimene tõesti ise ei teagi, et käib luupainajaks. Kui seda talle öelda, siis pidi järgi jätma. Igasugu muid kuntse on ka.
Luupainajad võivad olla aga ka mitteinimlikku päritolu või harvem surmajuhtumi või surnuga seoses.

Aga oletame kui on eelmine armastus, siis kas seega tema mõtteenergia, mis on suunatud näiteks minule ongi see luupainaja?
Hm, kui näiteks kellelegi palju mõelda, kas siis võin see mõtte energia kuidagi koonduda nii, et see mõjutab teda unenägudes, üleüldse uneajal, no jah, kasvõi siis kujuneb mingiks luupainajaks. Mind on alati huvitanud ka see, et kui kellelegi palju mõelda, siis kuhu see kogu energia läheb, see mis on raisatud mingile inimesele.

(05-12-2012 14:27 )Topaas Kirjutas:  Aga oletame kui on eelmine armastus, siis kas seega tema mõtteenergia, mis on suunatud näiteks minule ongi see luupainaja? Hm, kui näiteks kellelegi palju mõelda, kas siis võin see mõtte energia kuidagi koonduda nii, et see mõjutab teda unenägudes, üleüldse uneajal, no jah, kasvõi siis kujuneb mingiks luupainajaks.

Ma oletan, et see mõtte energia on üks osa luupainajast.Nähtus kujuneb lõplikult välja mitme teguri kokkulangemisel. Mis need tegurid on, on vb isegi suuremas osas teadmata.

Tsitaat:Mind on alati huvitanud ka see, et kui kellelegi palju mõelda, siis kuhu see kogu energia läheb, see mis on raisatud mingile inimesele.

Seal, kus on tähelepanu, sinna läheb ka energia.

endalgi oli aega tagasi ebameeldiv kogemus,,,,,,,,,,, sai vist kuskilt midagi üles korjatud ,,või kellegi rahu rikutud ,luupainaja käis mul aastaid peal ,olenematta riigist asukohast või magamiskohast,,,ebameeldiv tunne ,kui ei suuda ennast liigutada .Kasutasin enda kaitseks maagilisi märkke mida alati enne magamist mõttes üles joonistasin ,padja all hoidsin piiblit,,,,ära alahinda enda mõtte jõudu,,,,,,,,,,siis tasapisi see nähtus kadus,,,,,,,,,,,siis ma eriti selliseid asju ei uskunud,,,,,aga peale seda

...olen uus siin foorumis ja ei osanud täpset seikukohta võtta, kas postitada oma mure siia või paralüüsi teemasse..

Igatahes, postitan siis siia...

Ütlen kohe ära, et olen alati näinud väga meeletus koguses erinevaid unenägusid - ajajooksul on selgeks saanud ka see, et kui otseselt halba und näha ei taha, on kasulikum mul kõhuli magada (ma ei tea miks, aga siiani on see paika pidanud). Samuti on vahel ikka tekkinud olukordi, kus teatud hetkedel keset unenägu hakkab kõrvus vilisema ning ärkan üles - tekkib ka kerge hirmu ja ohutunne... Vahel on tekkinud see vilisev tunne ka siis, kui õhtul üritan magama jääda ning mingil põhjusel hakkavad peas keerlema nn. "pildid" - tavaliselt näen erinevate inimeste nägusid ja nende silmi..

Aga nüüd, viimasel ajal on läinud asi vägagi ebameeldivaks. Eelmise kolmapäeva päeval (ca, 13.00-14.00 ajal) otsustasin kerge uinaku teha. Nägin unes, et tulen trepist üles ja järsku võttis mingi asi minust jutkui kinni ja tõukas vastu seina. Seepeale hakkas mul mõistus tööle ja sain aru, et see asi õige ei ole, kuid endalgei aru andmatta üritasin seda seina täiest jõust lüüa... Järgmiseks toimus see, et silmist läks mustaks ja tundsin kuidas ma aeglases tempos, jalad ees, laepoole liikuma hakkasin. Täiest jõust pingutades suutsin enda vasaku silma pooleldi lahti suruda, nii et nägin enda voodi ääres olevat seina (magasin paremal küljel). Keha liigutada ei jaksanud, õigemini tekkis lausa tunne, et tõmban endal lihased/kõõlused puruks, aga jäsemed ei liigu... Sedasi voodil "halvatuna" lebades tekkis tunne, et liigun siiski selg ees voodist väljapoole. Lootsin, et äki liigungi ja kukun voodist välja ning ärkan üles aga paraku mitte... Peale endamisi mõttes korrutamist "Ma ei taha enam! Palun, ma tahan ärgata" kadus vaikselt see halvatuse tunne ning suutsin mõlemad silmad lahti teha ning ärgata.

Laupäeva öösel toimus midagi sarnast. Magasin tookord vanemate juures, enda toas (kuhu ma sattun heal juhul 1x kuus)... Seekord magasin samuti paremal küljel.. Tsenaarium oli sarnane - näen und ja ühel hetkel hakkab mõistus tööle ning saan endamisi aru, et asi ei ole õige. Seepeale läheb silmist mustaks, kõrvus kostus ainult hetkeks tugev vilin ning hetkeks tekkis "halvatuse" tunne. Suure jõuga surusin enda vasaku silma lahti, ning minu õnneks suutsin aeglaselt uuesti üles ärgata.

Ja nüüd tänane insident... Kuna viimasel ajal on väsimus väga suur ja ainult magaks, olin sunnitud samuti päeval ühe uinaku tegema. Magasin kõhuli, nagu mulle tavaliselt meeldib... Mis toimus? Unenägu tõmbab selgeks sealt maalt, kui nägin kuidas ma enda sõbrannaga kiires vahekorras olin ning minupoolne perekonnaliige sattus peale. Seepeale ilmus kohale terve hulk minujaoks võõraid inimesi, kes hakkasid mind veega pritsima ning siis käis peast läbi mõte "See asi ei ole õige"... Järgnes see, et unenägu asendus ainult musta pildiga. Tundsin ja kui täiest jõust üritasin silmi avada, siis hetkeks isegi nägin, et leban enda voodis. Käsi liigutada ei saa - samuti oli tunne, justkui käed oleksid surnud. Proovisin uuesti silmad sulgeda ning siis avanes vaatepilt, et olen kusagil kollases toas ja magan raudvoodil. Haarasin voodi otsast kinni ja üritasin ennast täiest jõust neljakäpukile tõmmata - see isegi õnnestus, aga tekkis tunne, justkui mingi jõud oleks mind kinni hoidnud aga samas ka kergelt üles aidanud... Kohe peale seda olin uuesti tagasi enda voodis ning püüdsin kõigest väest ärgata. Tükk aega üritasin rabeleda ja karjuda, kuniks proovisin liigutada enda varbaid ning seepeale suutsin vaikselt enda silmad avada... Suurest väsimusest otsustasin edasi magada, ning ka siis oli unenäos üks juhus, kus hetkeks hakkas mõistus tööle ning tekkis väike hirmutunne, aga õnneks see kadus ja midagi rusuvat/häirivat ei toimunud...

Igaks juhuks ütlen ka seda, et tavaliselt need "halvatused" ja jalgadest sikutamised ongi mul aset leidnud just päevaste uinakute ajal. Samuti ei olene need otseselt kohast, kus ma magan...

Ühesõnaga, mida ma tegema peaksin, et olukord laabuks või millest see tingitud on? Jube rusuvaks on need insidendid muutunud ning tekitavad omajagu hirmu.

EDIT: Nüüd täna öösel oli täpselt sama olukord. Nägin unes et võõrad inimesed tõstsid mu täispuhutavale kummimadratsile (ise liikuda ei saanud) ning lükkasid mu paadisillalt koos madratsiga keset veekogu. Taaskord hakkas mõistus tööle, mitte midagi ei näinud aga tundsin seda meeletut loksumist. Taaskord oli tunne et käed on täiesti surnud, keha raske ning "halvatud" ning peale väikest pusimist suutsin üles ärgata. Voodisse ronisin kell 1:00 ning insidenti peale ärkasin kell 2:30... Magasin kõhuli, käed padja all ning pea kuklas. Tule jätsin ka ööseks tuppa põlema..

Kõlab nagu tavaline halb unenägu.

ok.. Aga mida ma tegema peaksin, et öösel normaalselt magada saaksin? Lihtsalt ootan, millal olukord ise laabub?

Kogesin just vastikut luupainajat, mida pole aastaid olnud. Ronisin 23.40 voodisse pea jamasid mõtteid täis. 2.40 avastasin, et olen ikka ärkvel. Siis korraga näen unenägu nagu oleks mingis haiglas aga minu voodi on liftis. Vend tuleb täis peaga lifti ja kukkub mu voodisse juhatan ta oma liftist välja ja ütlen, et mingu kõrval liftiga, et ma elan siin.

Järgmisena hüppan teise unenäkku. Olen mingite tüüpidega mingis metsas üks tüüp (asiaat) läheb teist teed ütleb, et peab oma gängiga kokku saama, küsin kas tohib liituda ta vastab eitaval. Liigun siis teiste tüüpidega edasi lõputus metsas. Üks on hobusega ja teine muutub Hiigel gorillaks järsku ärkab mets ellu ja seob mind juurtega kinni terve keha on lukus. Tunnen, et külje all oleks nagu kellegi soe käsi, teadvuses lahvatab mõtte et äkki vend tuligi me poole. Üritan tahtmatult "ta käe vabastada oma keha alt aga ei suuda, järsku tunnen et miski mähib ümber jalgada, tekkib kerge paanika, selgitan mõistust ja mõne hetkega olen ärkvel kell 3.13.

Ei tea millest see võib olla tingitud?

Mu emal oli luupainaja, tal oli lahtivõetav diivan, kus ta magas. Siis tundis, et nagu keegi suruks seda teist diivani osa talle peale, ja midagi teha ei saanud. Rääkis sellest Mammale ehk oma ema sõbrannale, ta on vanem inimene ja ütles - "Siis kaob luupainaja kui sa näed tema nägu." Mu ema nägigi unes luupainaja nägu ja siis lõppes see kammajaa ära

Endal kuhjaga erinevaid unekogemusi, tavalistest õudukatest uneparalüüsini välja. Väga huvitav kogemus oli just hiljuti, kui öösel ärkasin paar korda üles ja üle keha käisid külmavärinad. Mitte sellised, kui külm on, vaid sellised, kui on hästi mõnus ja hea olla. Arvan et ka seda kogemust saab liigitada healoomuliku luupainaja alla.

Ma nüüd ei lugenud kõiki kommentaare läbi, kuid ma kirjutan siia ikka, et äkki ei kirjutatud veel.
Aga kui ma lugesin seda, et teki peal oli mingi lohk, siis ma mõtlesin, et ma küsin, kas on sul olnud koduloomi, kes on juba Vikerkaaresillale läinud(lahkunud)?
Mul on ka kass- must, ning kui tema on minu voodis, jalge vahel, siis jääb ka lohk.
Äkki tuli mõni armastatud koduloom Sind külastama?

Ning tahaks veel öelda, et mul on ka selline kindel tunne, kui mu kass on minu juures voodis.. See on nii mõnus ja soe tunne.

---

Ma nüüd ei lugenud kõiki kommentaare läbi, kuid ma kirjutan siia ikka, et äkki ei kirjutatud veel.
Aga kui ma lugesin seda, et teki peal oli mingi lohk, siis ma mõtlesin, et ma küsin, kas on sul olnud koduloomi, kes on juba Vikerkaaresillale läinud(lahkunud)?
Mul on ka kass- must, ning kui tema on minu voodis, jalge vahel, siis jääb ka lohk.
Äkki tuli mõni armastatud koduloom Sind külastama?

Ning tahaks veel öelda, et mul on ka selline kindel tunne, kui mu kass on minu juures voodis.. See on nii mõnus ja soe tunne.

Olen täheldanud et halvad seisundid (haigused ehk) aooaivad vägagi luupainajate võimalikust.
Nädal aega tagasi tundsin end vägagi kehvalt: tõusin coodist ülesse, siis kohe hakkas pea ribgi käima ja kõrvades pinisema ning kukkusin otsemaid tagasi, hea et veel teadust ei kaotanud. Pärast seda hakkas pea ägedalt ühelt poolt valutama, nagu migreen. Valutas niimoodi terve öö, ei saanud normaalselt magada. Kesköösel algasid külmavärinad, siis üldse tekkis iiveldustunne, just nagu kohe-kohe tuleb, aga oksendamise asemel toimus hoopiski tugev süljeeritus.
Muidu mõtleksin kohe koroona peale, et äkki polegi väljamõeldis, aga tegelikult teadsin et haige värk tuli kas sellest et ma ikkagi tumeda šokolaadi sisaldavat jäätist sõin (on tumeda šokolaadi vastu allergia) või siis minu kallal töötava sensitiivmaagi kätetöö (minu jaoks hää ja tähtsa eesmärgi nimel).
Nägin ka haiges uinakus huvitavat luupainajat ulmeliku looga: nägin kaks teineteisega võitlevat rooma sõjariietes armeed (vist oli neil kodusõda käimas) ja üks leegionär otsustas targaks maast pistoda haarata. Sellega ta provotseeris maapinna sees olevat koletist lagedale ilmuma. Oli too vast tapamasin: jõehopu või väiksema elevandi kasvu metssiga krokodilli peaga, kel olid ka metssea kihvad ja jäära keerdsarved. Neid sarvi suutis ta maagilisel kombel transmuteerida nii vedelasse kui tahkesse olekusse, sai neid nii pikaks kui ka laiaks venitada. Juba ainult nende imeliste sarvedega tappis ta terve leegioni. Koll jõudis suure tapatalgu teha, enne kui ühe rooma väe tagalas olevad 21. sajandist võitlejad (olid vist minevikku saadetud, et kellegile väejuhtidest abiks olla ja niimoodi ajalugu muuta) avasid tema suunas rünnakit tulirelvadega. Ei tea, kas olid tüübid ennenägematust olendist liiga kohkunud või olid neil arsenalis küllaltki vähevõimsad ersatz-raketilaskesüsteemid, aga tabasid nad nendega rohkem liitlasvägesid kui märatsevat olendit. Kuigi lõppude lõpuks sai ka elajas tapetud.