"Saatanlikud pühakirjad"
Praeguseks on A.S. LaVey loodud modernse satanismi areng jõudnud tasemele, kus erinevate satanistlike autorite poolt üllitatud esseekogumike hulga üle ei saa kurta – 2007. aastal nägid muude samateemaliste teoste seas ilmavalgust magister James D. Sassi „Essays in satanism” ja käesoleva artikli aineseks olev „Saatanlikud Pühakirjad” Peter H. Gilmore’i sulest, 2008. aastal köitis oma saatanlikud ilmutused kaante vahele ka magister Matt G. Paradise.
Lisaks ühisele religioossele maailmapildile on nimetatud kogumikel veel üks ühine joon ja selleks on autorlus Saatana Kiriku liikmete poolt, näidates selgelt, et hetkeseisuga on Saatana Kirik ja selle aktiivselt tegutsevad ning mõtlevad eluvõimelise maailmavaatega liikmed endiselt domineerivateks saatanliku filosoofia eestvedajateks maailmas. Ka vihjab see ühine joon kultuuriruumile, kust mainitud teosed pärinevad ja mida lugemishuviline eestlane peaks tõenäoliselt arvesse võtma.
USA-s asuva Saatana Kiriku tõus oli võimas – 1966. aastal loodud ühendus torkas silma provokatiivse ja kohati läbikumavalt antikristliku maailmakäsitlusega, mis polnud ka ime, arvestades tollase ühiskonna hüsteeriasse kalduvat fanaatilis-kristlikku suunitlust. Veidi rafineeritumalt on seda mõtet kajastanud ka Saatana Kiriku praegune ülempreester maag Gilmore ise „Saatanlike pühakirjade” peatükis On Elaboration and Justice: "Emergence, crystallized the zeitgeist into reality - let loose the knowledge of a satanic body politic into ready but dumbfounded social climate.”
Mainitud fakti tõstis hämaramatest ajusoppidest minu jaoks taas päevavalgele teose esimeses pooles esitatud suurejooneline saatanlik maailmavallutamise plaan, mis on kirja pandud nõnda, justkui usuks ka härra Gilmore ise, et üsna pea kaldub ülemaailmne võimude tasakaal drastiliselt satanistide kasuks. LaVey kirjandusliku ja ideoloogilise stiili tulihingelise fännina kogesin omamoodi déjà vu-d, sest Gilmore kannab enda mõtetes ja sõnades uhkelt edasi Saatana Kiriku algusaastatel püstitatud jõulisuse ja rafineeritud agressiivsuse põhimõtteid, mille ülesandeks ongi raputada nii mõnegi ettevaatamatu lugeja habrast maailmapilti. Ei saa ka öelda, et see idealismi kalduv mõtteavaldus mingit moodi vale oleks, sest on ju varemgi mainitud, et saatanlik maailmavaade sisaldab väga palju inimkäitumise aspekte, mida esineb meis kõigis ja mida paljud suuremal või vähemal määral ka igapäevaselt realiseerivad, kuid ometigi eristab sataniste ja inimesi, kes pole enda südant sellele religioonile lubanud asjaolu, et satanistide maailmavaade tunnustab ja tähistab neid inimlikke ürgjõude suurema teadlikkusega. Sellegipoolest eelistaksin võtta seda ideed, mis tõstab tõenäoliselt nii mõnelgi ärevushäirete all kannataval julgeolekuametnikul vererõhu otsejoones lakke, pigem saatanliku idealistliku ja enesekindla filosoofia, kui hetkel toimiva reaalse praktika osana. Rääkides LaVey ja Gilmore’i põhimõtete sarnasusest tuleks ära märkida, et kriitika, justkui astuks Gilmore tuimalt LaVey jalajälgedes, on pigem pinnapealsest mõtlemisest tekkinud eksiarusaam, sest tema laiendab LaVey rajatud ratsionalistlik-filosoofilist maailmapilti valdkondadele, mida Saatana Kiriku rajaja käsitleda ei jõudnud, viies selle sedasi täiesti uuele tasemele.
Mind kummitas pikalt mõte – kas säärane ameerikalikult glamuurne ja pealetükkiv lähenemine pigem hirmutaks eestlasi või tõmbaks neid enda poole, nagu meepott kärbseid? Pealetükkiv või mitte, kuid ometigi see mõjub – olles oma olemuselt puhas mitmetimõistetavustest ja religioossest ning potentsiaalselt ohtlikust jamast, rabab see jalust neid, kes on alati lootnud leida maailma, kus inimene on iseenda elu peremees ja hirmutab surmani neid, kes püüavad hoida kokku varisemast olematutele muinasjutulistele väärtustele ehitatud maailma. Just Gilmore’i peaaegu häiriv enesekindlus on see, mis vajutab meie meeltesse pitseri kirjaga – elagu mõtlev inimene! Tõepoolest, ehk teeks selline vankumatu usk inimesse ja AINULT inimesse maailma valitsejana ning selle kõhklematu ja silmatorkav väljendamine ka eestlastele ja Eesti satanistidele ainult head ning kriipsutaks pelglike ja dogmaatiliste ametnike kavalates ajusoppides maha viimse kui ühe vabanduse, miks Eestis satanismi legaalse religioonina mitte tunnistada!
Gilmore säilitab enda halastamatuse ka edaspidi, käsitledes peatükk peatükilt saatanlikke põhiprintsiipe, mida võiks vabalt ka inimlikeks väärtusteks nimetada. Heites kõrvale silmakirjalikud soovitused teise põse pööramiseks lööjale ja SINU eluenergiat enda haletsusväärse elu edendamiseks kasutavate energiavampiiride sallimiseks, pajatab saatanlik ülempreester tõe suhtelisusest - kinnitades sellega ka minu arvamust, et on vaid üks tõde ja see on subjektiivne ning suhteline tõde – ja seob selle teooria lõpuks lihtsasse halastamatusse valemisse – MIGHT IS RIGHT!
Äkitselt hüppas aga esile raamatu esimeses kolmandikus käsitletuga veidi vastuollu minev väide idealismi ohtlikkusest, mis pani mind taas kord nuputama, kui palju Gilmore lugejaga siiski manipuleerib? Väide iseenesest lööb järjekordse naela vegeteerivale ja kasutule lootusele üles ehitatud ühiskonna sarka, sest idealismi ähmane kangas on kootud pelgusest reaalsuse ees ja elujõuetutest reaalse maailma välistest põhimõtetest, mis näitavad, kuidas PEAKS olema, aga mitte seda, kuidas ON. Samas võiks idealismi käsitleda enesepettusena, mis pole mitte alati keelatud – enesepettust võib tarvitada enda lõbustamiseks, olles teadlik, et tegu on siiski illusiooniga ja miks mitte laiendada sama põhimõtet ka idealismile?
Aeg-ajalt kostub nördinud karjeid nende leerist, kes on laenutanud „Saatanliku Piibli” või siis käesoleva teose ning ei suuda mõista, mis eristab siiski satanismi ateismist. Minu kommentaar neile oleks, et kui keegi vaevukski veel kord üle seletama, siis ei saaks nad tõenäoliselt ka sellest aru, sest Gilmore selgitab erinevust I-theismi ja ateismi vahel piisavalt tabavalt, et sellest ei saa aru ainult need, kes on kivistunud mingisse kindlasse maailmavaatesse ja vaevalt sellest välja suudavad rabeleda. Et ennast mitte korrata, siis viitaksin artikli algusosale, kus tõin saatanliku maailmavaate ja üldinimliku maailmavaate põhilise erinevuse.
Häbi ka neile, kes peavad satanismi endiselt noorte psüühikale ohtlikuks – ohtu kujutab endast vaid see satanism, mille olete ise enda järeltulijate jaoks esile mananud, deemon, mida reaalselt ei eksisteeri, kuid mida mässulised ja tihtilugu mõtlematud noored on nõus agaralt teie endi vastu ära kasutama. Gilmore käsitleb viimasel ajal ka Eestis tundlikuks muutunud koolitulistamise teemat, rõhutades et tapmise ja vägivallaga päädinud individualism ei saa kuidagi olla seotud ratsionaalse saatanliku maailmakäsitlusega.
„Saatanlikud Pühakirjad” võetakse kokku erinevate saatanlike rituaalide loeteluga, millele on lisandunud mõned uuemad ja veidi praktilisemat joont hoidvad talitused, mis näitab, kuidas on võimalik kaasata saatanlik ritualistika ratsionaal-filosoofilist joont kaotamata.
Lõpetuseks võiks tõdeda, et tähelepanuta, nii negatiivse kui positiivse, „Saatanlikud pühakirjad” ei jää. Mõttelt lihtne, stiililt rafineeritud Gilmore paneb lugeja kaasa mõtlema, andes küsimustele küll vastused, kuid jättes samas ruumi omapoolsetele tõlgendustele. Sellegipoolest on autori esseed üles ehitatud nõnda, et satanismi vastu isiklikku vimma pidavad kriitikud, kes üritavad näha tonti seal, kus tonti ei ole, saavad lõpuks hoopis ise külge pahatahtliku tähenärija tiitli. Minupoolseks soovituseks veidi arglikule lugejale oleks end esmamuljest mitte heidutada lasta, ülejäänutele sooviksin aga värviküllast ja värskendavat lugemiselamust!
http://www.poogen.ee/index.php?SubID=8&ArID=49652