Tsitaat:Algselt postitas: Iiris
Lugesin ükskord Balzaci teost ning see on natuke raske inimesele, kes eriti raamatudi ei loe. Ütlen ausalt, et tema raamat mulle esimesekorraga ei meeldinud, kes teab, mis järgmine kord saab
Balzaci teema on siin kurvalt üksindusse vajunud. Omal ajal oli Balzac üks mu suuri lemmikuid oma oskusliku ja värvika inimtüüpide kujutamise pärast. Ainult ühe raamatu meeldimise või mittemeeldimise järgi on tema üle päris raske otsustada. Ka pole ta eriti paraveebilik autor.
Balzaci valitud teosed ilmusid eesti keeles 1955-1962 15 paksus köites ja teatud määral oli Balzac siis Eestis ka moes.
Noortele neidudele on enamasti meeldinud "Eugenie Grandet", melanhoolne armastuslugu, kuid kooliõpetust alustatakse tavaliselti sunniviisiliselt "Isa Goriot`st".
Müstikat Balzaci loomingus eriti vist ei ole, kui mitte pidada müstiliseks tema tohutut töövõimet, mida piitsutas ka pidev kohvijoomine (keegi on kokku arvutanud, et oma raamatute kirjutamisel jõi ta ära üle 50 000 tassi kohvi). Müstilised on ehk tema paljude kangelannade kloostrisseminekud, ahnuse egregori suurepärane kujutamine, inimlike nõrkuste, raha- ja võimuiha sügavuti tungiv näitamine.
Vastandina Dante "Jumalikule komöödiale" nimetas Balzac oma teosed "Inimlikuks komöödiaks". Rohkem kui 20 000 tegelase kirjanduslike portreede järgi on neid väga kerge ette kujutada. Võib-olla ka seetõttu on teda eelkõige ikka peetud kriitiliseks realistiks.
Vähem teatakse seda, et Balzac kirjutas nooruses raha teenimise eesmärgil tollal nii populaarseid gooti õudusromaane. Tasub ka meenutada, et tema kuulus romaan "
agräännahk" sisaldab endas üht-teist fantastilist.
Balzaci on hea lugeda, kui tead midagi Prantsusmaast, oled näiteks avastanud "Kolme musketäri" kaudu selle maa (pseudo-)ajaloolise võlu, armastad prantsuse veini või kosmeetikat ja hakkad siis vaatama, mis selles "Inimlikus komöödias" ikka toimus.
Muudetud: 16-7-07 kell 23:04:16 ilus
Abi
