14-12-2006 10:54
 Postitus: #4
Remsu, Olev
Pealkiri Ungern-Sternberg - Sõjajumal, I-II raamat
Robert-Nicolai-Maximilian von (venepäraselt Roman Timofejevitsh) Ungern-Sternberg oli parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest;
Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut;
impotent või ka homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga;
budist, kelle surma kohta on kakskümmend kaks versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama õukonnas.
Ungern-Sternberg mattis 1921.aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitvaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad, tunnistajate ütluste kohaselt kakssada kaamelikoormat. Kaameli koorem on ca. 500-800 kg, niisiis on kusagil Mongoolia või Burjaatia avarustes kõrbeliiva peidetuna 160 tonni säravat-sätendavat kraami), mida otsitakse tänase päevani.
See Ungern-Sternbergi poolt leitudja uuesti peidetud varandus oli Maailmavalitseja, Suure T¹hingis-Khaani hauapanus.
(zed): Kui viibisin aastakese tagasi sealmail siis olin tunnistajaks kummalisele fnomenile.
Mongoolia piirkonnad kus omal-ajal Ungern-Sternberg ajalooliselt viibis kas siis tõestatult või vaid rahvajuttude põhjal on kujunenud tänaseks aardeküttide pärusmaaks.
Nii kõrb kui poolkõrb, jõeorud, mäesejandikud on täis pikitud auke, maassekaevatud kraave, süvendeid...
Tööriistaks on olnud põhiliselt labidas, kuid mõned mäeküljed on otseses mõttes maha tõmmatud tõsisema tehnikaga, buldooserite-ekskavaatoritega.
Varakapitalism oma ahvatlustega kannustab endist nomaadi-karjakasvatajat.
Veidike siis nüüd sellest mehest, küll Austrias sündinust, kuid tema enese sõnul vanadest Eesti maavanematest põlvnenust:
Robert (Roman Fjodorovitsh) von Ungern-Sternberg sündis Grazis (Austrias) 29.XII 1885 (teistel andmetel 22.I 1886) ja kasvas üles Tallinnas kasuisa Oscar von Hoyningen-Huene perekonnas.
Kui õpinguist Nikolai gümnaasiumis asja ei saanud (ta poolõe mees parun Alfred von Mirbach on nentinud: "Ainult need, kes Robertit isiklikult tundsid, saavad tema tegusid õiglaselt hinnata.
Saab öelda vaid ühte - ta polnud nagu teised..." pandi ta Peterburi sõjakooli.
Sealt läks ta 1908. aastal horunzhi aukraadis Taga-Baikali kasakaväkke.
Kasaklus oli ilmselt ainus paik, kuhu ta oma isiksusega sobis.
Seltsimatut nooremohvitseri vapustasid aeg-ajalt kummalised energiapuhangud, mis panid teda sooritama raskeid, ellujäämise piiril teostatavaid ratsaretki taigas ja stepis.
Enim seltsis ta mongolitega, kelles avastas muistsed rüütlivoorused säilitanud rahva.
1913 tegi ta retke läbi Gobi kõrbe mongoli sõjapealiku Dzha-laama juurde.
Tiibeti Drepungi kloostris hariduse saanud Dzha-laamat peeti 18. sajandi väepealiku Amursana taaskehastuseks ja ta paistis silma üleloomulike võimete ja julmuse poolest.
Kui venelastel ta tappa õnnestus, viidi tema pea piigi otsas Urgasse ja sealt piiritusepurgis Peterburi, kus see on nüüd antropoloogiamuuseumi eksponaat nr. 3394.
Teistel andmetel oli laama aga hoopis punaste agent, kes Ungerni reetis.
Esimeses maailmasõjas Ungern-Sternbergi asjad hästi ei läinud.
Ta ülendati vaid jessauuliks ja sai Georgi risti.
Tallinnas jõude viibiva sõjamehe tähetund saabus 1917. aastal, mil ta taas suundus Baikali taha, astudes poolburjaadist kasakapealiku Semjonovi teenistusse.
Seal sattus ta kahe kokkuvarisenud impeeriumi (Vene ja Hiina) piirimail ürgse anarhia maailma, kus kõik oli metsavendlik ja isetegevuslik - nii nagu ta kindralleitnandi aukraadki.
Ungerni juhitav Aasia diviis vallutas 1921. aasta kevadel hiinlastelt Mongoolia pealinna Urga ja taastas mongoli ülemvalitseja bogdo-geegeni võimu.
Pärast paarikuist hirmuvalitsemiseks kujunenud vaheaega - alustas Ungern-Sternberg sõjaretke punaste valduses oleva Taga-Baikali vastu, kuid sai lüüa.
Ainsaks võimaluseks jäi taganeda Tiibetisse 13. dalai-laama teenistusse.
Aasia diviisi vene ohvitseride jaoks oli see aga liig ja nad otsustasid oma ülemjuhatajast vabaneda.
Hüljatud ja kinni seotud Ungern-Sternberg sattus täiesti juhuslikult punaste kätte.
Need viisid ta Novosibirskisse, korraldasid Lenini telegrammi kohaselt teatraalse kohtuprotsessi ja lasid selle "suure haige lapse, puhta idealisti, kohusetunde ja Venemaa teenimise idee orja" 15. septembril 1921 maha.
Tshekaa ülekuulamisprotokoll on jäädvustanud tema idealismi järgmisel kujul: "Ungerni idee fix oli tohutu suure Sise-Aasia, Amuurist Kaspia mereni ulatuva rändrahvaste riigi loomine.
Ta tulek Mongooliasse pidi olema kava teostamise algus.
Selle riigi lähtealuseks oli ta seadnud idee, mille kohaselt kollane rass peab ärkama ja võitma valge rassi.
Tema meelest pole olemas "kollast hädaohtu", vaid on "valge hädaoh", sest valge rass oma kultuuriga hukutab inimkonna.
Kollast rassi peab ta elujõulisemaks ja võimekamaks riikluse korraldamisel, kollaste võitu valgete üle peab ta soovitavaks ja paratamatuks."
Ainsad, kes leidsid Ungern-Sternbergile koha oma maailmapildis, olid budistid-mongolid.
XX sajandi alul olid Halha mongolid olnud juba mitu sajandit hiinlaste võimu all, burjaadid ja kalmõkid Vene võimu all.
Halha mongolite iseseisvuspüüdlused seostusid otseselt lunastaja ja uue aja kuulutaja Buddha Maitreja tuleku ootusega.
Rahvuslus, iseseisvus ja budism olid nende meelest üks ja seesama.
Mongoolia vabastaja oli seega ka Buddha õpetuse kaitsja.
Budismi mütoloogias kaitsevad õpetust hirmuäratavad vaimolendid dharmapalad, tiibeti keeli dokshitad, kes sõnasõnalises tähenduses on hirmsad tapjad.
Üleloomuliku hirmsa tapja ossa sobis Ungern-Sternberg tõepoolest. Tema hõimlane, filosoof krahv Hermann von Keyserling on nentinud: "Ungern hõljus taeva ja põrgu vahel, omamata vähematki ettekujutust maise elu seadustest."
Ungern-Sternbergi taotluste suurejoonelisust saab tõlgendada ka "õhtumaa allakäigu" ja "masside mässu" müüdi taustal.
XX sajandi alguses jõudis lõpule ajajärk, milles kadus aadel ja aadliga otseselt seotud religioon ning monarhia idee.
Inimeksistentsist hajus vertikaalne dimensioon, inimene muutus pelgalt tasapinnaliseks olendiks.
Ilmselt tajus Ungern-Sternberg eriti valuliselt oma seisuse kadu. Kodanlustumine oli tema meelest surmast hullem, sest kodanlik ja proletaarne maailm tähendas üksnes ideaalideta ja ülevuseta loomalikku vegeteerimist.
Vangina ja sisuliselt surmamõistetuna Irkutski tshekaas möönis ta, et isiklikku omandit tal ei ole: "Olen vaesem kui viimane talumats." Ainus, mis talle kuulus ja teda just nõnda tegutsema pani, oli monarhia idee.
Mõneti sümboolne on, et absoluutse idealisti vastas oli NSV Liidu hilisem esiateist Jemeljan Jaroslavski alias Minei Gubelman. (Sellest "finantsvõimeka" rahva "suurest pojast" Proletariaadi diktatuuri ühest veriseimast timukast, Veet¹ekaa "paranormaalsete projektide" esimesest ja andunust juhist oleme siin foorumis juba kõnelenud.:zed)
Ungerni-suguseid valgeid ohvitsere, kes olid vandunud truudust Romanovite dünastiale (muide, Katariina II oli budismi tunnistanud Venemaal "lubatud usundiks", mille eest keisrinna kuulutati bodhisattva Valge Tara kehastuseks, seega olid ka tema järeltulevad Vene tsaarid budismi pühakud) ja punastele meeleheitlikult vastu panid, oli palju.
Venemaa läänepiiril õnnestus mõnel neist, näiteks Mannerheimil ja Laidoneril, püsima jäänud riike rajada, teised ja nende rajatud riigid kadusid olematusse.
Ungern-Sternberg muutus aga ainsana üleloomulikuks olendiks.
Nüüdne taashuvi Ungerni vastu ei ole sugugi juhuslik.
Tänapäeva Venemaal on jälle aktualiseerunud geopoliitilise Euraasia ideoloogia, mille 1921. aastal sõnastas raamatus "Lahkumine Itta" XX sajandi suuri keeleteadlasi vürst Nikolai Trubetzkoy.
Filosoof Konstantin Leontjev oli sellest aga kõnelnud juba 1880. aastail. 1960. aastail nentis Burjaatia teokraatliku riigi troonipärija ja ka Eesti budistide õpetaja Dandaron, et "budism läheb Läände".
Muudetud: 14-12-06 kell 11:33:18 zed
Tõde läbib kolm staadiumi: 1 - naerdakse välja, 2 - võideldakse vastu, 3 - võetakse kui enesemõistetavat...
![[Pilt: toetan2.gif]](http://www.hot.ee/emulaator/toetan2.gif)
|
Abi
