Kohad:
Padise kloostris, Põlvamaal ühes pisikeses põhikoolis mis asub kunagise mõisahoone kohapeal (nime otseselt ei avalda...sry), Hiiumaal nn. suvila koha ümbruses, Põlvamaal maakohas... kohti on veel aga hetkel ei tule meelde.
Lähemalt ka siis natuke:
Padises sai kunagi ekskursioonil käidud kooli ajal. Keset seda suurt saali naersid mingid suvalised tüdrukud ja hirmutasid teineteist Valge Daami jutuga... a'la et tuleb ja tapab su ära jne.
Tükk aega itsitasid seal ja üks moment hakkas üks tüdruk lämbuma... kurku ei läinud tal midagi nagu ta hiljem shokis/suures hirmus olles seletas ... kirjeldas ta seda niimoodi, et selline tunne oli nagu keegi hoiaks mingit asja suu ees... nagu lämmataks... samas ei olevat saanud ta pead ära keerata või tõmmata kuna kuklas tundis surumist. Selle peale, kui läheduses olnud inimesed tema juurde jooksid, kadusid mõlemad, lämmatamine ja kuklasse surumine, ära ning ta vajus põlvili.
Ma arvan, et väike tüdruk ei julgeks sellist asja näitlema/teesklema hakata võõraste inimeste juuresolekul ja pealegi nii usutavalt.
Selle kooli kohta nii palju, et mul ema töötas/töötab seal õpetajana ning mõnikord on juhuseid kui ta viimasena veel seal on ja kontrolltöid parandab jne.
Peale tööpäeva lukustatakse kõikide klasside uksed ja teisele korrusele viiva trepi vaheuks samuti. Mitmeid kordi olevat selgelt kuulda olnud, et keegi kõnnib teisel korrusel. Algul nagu on kuulnud aga pole välja teinud sellest ja töid edasi parandanud... mõne aja pärast aga on jälle kellegi sammud teisel korrusel ja pikalt... umbes et mööda koridori edasi-tagasi. Läinud vaatama aga mitte kedagi polnud. Mõne aja pärast jälle sama teema. Siis juba põhjalikum kontroll kõigi uste katsumise teel. Ja kõik uksed olid lukus. Paar sellist sammude seeriat veel ja närv ei pidanud vastu enam ja oli koju minek. Mõnedel kordadel olevat kuulda olnud mingite asjade kukkumise heli ja lohistamise kolinat jne. Võiks arvata, et on ära keeranud üksi koolis olles. Aga ka teised õpetajad ja muud kooli tegelased olevat sarnaseid asju kogenud.
Kõhedaim juhtum mida ma kuulsin oli selline, et istus üksi õpetajate toas (asub teisel korrusel, peaaegu koridori keskel) ja kuulis nagu keegi oleks tulnud trepist, vaheukse lahti keeranud ja mööda koridori õpetajate toa poole astunud kiirel sammul. Sammud tulid sinna ukseni välja ja siis kui oleks pidanud see keegi ukse avama oli täielik vaikus kogu majas. Ühesõnaga selline mulje oli nagu keegi õpetajatest oleks midagi maha unustanud ja et tuli kähku järgi sellele aga õpetajate toa ust ei avatud vaid sammud lõppesid ukse taga ära. Nagu kontrollimisel selgus sis kõik uksed olid jällegi lukus. Kohalikud väidavad, et mõisniku vaim kolab ringi...
Hiiumaal suvila koha ümbruses tekib ka mingi kõhe enesetunne.
Vanaisa rääkis kunagi, et kui küüditamised olid siis istus vanematega (tema sünnikodu) köögis laua taga ja sõid lõunat parasjagu. Talvine aeg oli ja lund oli ka palju sadanud. Köögi aken oli suunaga värava poole ja ilusti oli näha kui keegi teedmööda tuleb. Aga üks kord ei olnud näha. Koer oli hakanud haukuma ja karglema värava juures ja liigutuste poolest meenutanud seda kui keegi tuttav inimene tuleb kuid mitte kedagi ei paistnud. Sõid rahulikult edasi ja üks moment mingi mees astus väravast sisse. Koer olevat karelnud rõõmsalt selle mehe ümber nagu oleks tuttav aga mitte keegi toas olnutest ei tundnud teda. Kähku olevat laud asjadest puhtaks tehtud ja vana-vanaisa (ehk sis minu vanaisa isa

) olevat läinud ukse peale vastu sellele võõrale. Ust avades aga polevat mitte kedagi õuepeal olnud. Välja uurima minnes polnud isegi kellegi jälgi teepeal ega värava juures.... ainult koera karglemise jäljed...
2 päeva hiljem tulid venelased ja olevat vana-vanaisa siberisse viinud...
Üleüldse on seal kuidagi kõhe olla... kogu aeg on selline tunne, et keegi jälgib hoolega igat sinu liigutust aga kui nagu sinna suunda vaatad kus tajud kedagi olevat siis pole seal mitte kedagi... Kõhedust pole ainult siis kui korraga mingi suurem seltskond sugulasi seal koos on...
Maakohas Põlvamaal on pärast teise vanaisa surma ka mingid kummalised asjad toimuma hakanud. Kuna ma ise suht lohakas olen ja ei viitsi kõiki asju kohe pärast kasutamist omale kohale tagasi panna siis jäävad need mingiks ajaks kuskile vedelema. Põhiliselt oli/on garaazis tööriistadega niimoodi. Isa on mul täpselt samasugune vahest. Aga vanaisale meeldis kord ja kõik pidi omal kohal olema. Kui ta elus oli siis käis ta suht tihti meie tagant asju koristamas. Ühesõnaga pärast tema surma on hakanud mõned tööriistad ise liikuma. Näiteks kui ma sikklit putitan siis kogu põrand minu ümbruses on võtmeid ja kruvikeerajaid ja muid vidinaid täis. Tavaliselt jäävad need niikauaks sinna kui asi korda on saanud aga vahepeal on kogu ümbrus koristatud... võtmed ilusti ühes hunnikus ja kruvikeerajad teises ja muud jubinad kolmandas hunnikus... ma tean, et isa neid minu tagant koristamas ei käi ( algul sai tema kallal õiendatud, et miks minu asju liigutamas käib), ema ei tõsta jalgagi garaazi poole... naabrid vaevalt et koristamas käivad ja ise need asjad samuti ei tohiks liikuda

Samuti tekkis pärast vanaisa surma üks kass sinna... mõned päevad peale matuseid oli lihtsalt üks kass puukuuris.... korralik koheva karvaga ja puhas... samuti oli ta julge ja nagu oleks teadnud kus on ja mis teeb jne. Majas olles magab ta ainult selles toas ja voodis kus vanaisa... kassidele omaseid lollusi ei tee... kui kuskil miskit korrast ära on siis see kass tuleb ja nagu kutsub endaga kaasa ja viib selle koha juurde... ning igasugu muud huvitavat ja kohati kõhedust tekitavat toimub selle kassiga seoses. Äkki see kass on lihtsalt mingi juhus aga hüütakse teda vanaisa vaimuks kuna liiga sarnaselt käitub
Vabandused kõigi ees, et nii pikalt sai kirjutatud ja kui ei sobi siis võib vabalt ära kustutada
Muudetud: 21-12-05 kell 03:59:42 vennike