[Lokster]

Mida me maausu all üldse silmas peame? Kõik mida rahvas teab, ulatub vaid kiriklike ülestähendusteni. Hullem veel, usklike tõlgendusteni. Kuna saabunud usud keepisid oma ilmapilti kõikjale , eelnev hävitati täielikult. Seega pole isegi ruunikirjalisi meenutajaid enam. Kristlus on niii noor. 2000 aastat on võrreldes inimese ringikõndimisega siin maal lausa viiv. Kuna netihiiud tsenseerivad aina rohkem ,siis aina raskem on midagi ka juurde uurida. Ütleks vaid, et kes germaani keeli ja ladinat oskab , leiab tee arhiividesse. Kristlus ütleb meile, et enneneid oli siin karvane koll, kivikirvega. Elas urus ja põgenes kurja metsaeluka eest. Metslane ,kes loomast ei erinenud. Varem leidis veel netist tõmmiseid vanadest kaartidest. Meie esivanemad laiutasid veel suht hiljuti leedust piiterini. Postreliogioosses muutuses sündis aga kõige ,,kohaliku,, kadu. Jääaeg? Koopamees? Koola poolsaarel ei jõudnud usk kõike jälgi hävitada. Mõttekoht. See maausk,mis tänapäeval on meile selga lükatud , pole algsega eriti seotud. Kõige ja kõigiga kooseksistents tasakaalu rikkumata, on siiski hoopis miski muu.

[Müstik]

Maausu põhilised alused.
1. Jumal Taara on nagu mingi suur kõikehõlmav vägi ja vaim, seostakse tulega.

Ajad maausu ja Taara usu segamine.
Just Taarausu kohaselt saab arenenud maailmavaade tunnistada vaid yhte jumalat.

Taara ei ole määratav ega kujutatav.

Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav.

Taara on elusaladuse sygavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus.

Nii kirjutatakse Maavalla Koja lehel.

https://www.maavald.ee/taarausk/taarausust

[Valge ordu hundi]

Ajad maausu ja Taara usu segamine.

No eks need piirid ongi hägused, sest taarausk on maausu põhjal loodud, aga siiski võib ka maausus Taarat nimmodi tõlgendada, sest näiteks Lennart Meri seaostas Taarat kaali meteoriidiga.

---

Kristlikud imperjalistid räägivad, et ah mis maausk, eestlased olid ju kirjaoskamatud matsid. Aga mina pööran selle väite kristlaste enda vastu.
Kuni reformatsiooni alguseni (1517) olid eestlased täielikud kirjaoskamatud ja harimatud ja kirikus kuulati ladina või saksa keelset juttu, millest aru ei saadud ja maksti 10% tulust kirikule. Piiblist aga ei teatud midagi ja muinasusund õitses.
1888 kutsus juba Jakob Hurt üles rahvaluulet koguma.
Seega pidi rahvausk üle elama 371 aastat või isegi vähem, sest eks see reformatsioon võttis ikka kaua aega. Ja seega on maausk suht ehe. Kogu rahvapärimus kumab meil maausust läbi, nii Kalevipoeg kui ka vanad regilaulud. Äkki sellepärast mõned tüübid kalevipoega mõnitavadki, kuna seal on Taarat ja Ukut mainitud.

---

Ja muideks, Eestis eksisteerib täiesti selline inimtüüp nagu kristlik imperjalist, nad on küll vähemuses ja enamuses vanad, aga siiski. Olemuselt on nad suht sarnased vene imperjalistidele, ei taha ajaloost midagi kuulda ja ajavad oma joont. Kristliku imperjalismi põhiline häälekandja on Objektiiv.ee

[Müstik]

No eks need piirid ongi hägused, sest taarausk on maausu põhjal loodud, aga siiski võib ka maausus Taarat nimmodi tõlgendada, sest näiteks Lennart Meri seaostas Taarat kaali meteoriidiga.

---

Kes taara usu ja maausuga tutvunud ei ole, sellel võivad küll piirid olla
hägusad, aga ometi on juba eespool manitsetud, et ei maksa neid uskumusi segi ajada.

Tõepoolest esitas Lennart Meri hüpoteesi, mille järgi Virumaal sündinud ja Saaremaale lennanud jumalus oli Kaali meteoriit. Samuti tõlgendas Meri Tarapita nime: "Taarapita ei tähenda appihuikamist, vaid Taara pikset".

Pikseoletuse puhul on nõrgaks kohaks asjaolu, et 13. sajandiks polnud omastava käände lõpp -n veel eesti keelest kadunud ja seega oleks Liivimaa kroonikas pidanud leiduma nimekuju Taranpita.

Seevastu pole mina küll märganud, et keegi rahvauskumusi mõnitaks.
Rahvauskumused on alati au sees olnud.
Ka siin teemas.

P.S. Mis portaali Objektiiv puutub, siis eks kirjutatud ju sealgi, et Euroopat kui kristlikku tsivilisatsiooni saab päästa vaid siinsete põlisrahvaste seas taas tärkav tunnetus oma ajaloolis-kultuurilise pärandi suurusest ja sügavusest ning sellele järgnev uuestisünd. Kultuurilise pärandi sisse arvestan ka Maausu.

[Valge ordu hundi]

Käsitleme teemat õnn maausus:
Muinas-Eestis usuti, et õnn on maailmas piiratud koguses, selleks et saada õnnelikuks, tuleb kellegi teise õnn ära võtta. Seda tõendab Tahma Tooma üksteise ukse taha tarimine
( allikas, Raamat, Eesti aastal 1200)

---

Kirik usub, et Jeesus on lunastaja ja õnne jagub kõigile, aga tegelt on maausul õigus, sest ükskõik kui arenenud on tehnoloogia, õnn sõltub sellest kas kellelgi on rohkem edu ja asju.

---

Maausk, arvab, et õnn tuleb töö ja vaevaga, seda tõestavad eesti vanasõnad, mis olid vanasti üheks moraali aluseks. Seega kui maausk oleks poliitiline jõud, oleks ta majanduslikult parempoolne.

---

Tegelt võib Elurikkuse Erakonda lugeda maausuliste erakonnaks. Rohelistest eristab neid põhiliselt see, et nad on parempoolsed ja rahvuslikumad.

[Müstik]

Käsitleme teemat õnn maausus:

Kirik usub, et Jeesus on lunastaja ja õnne jagub kõigile, aga tegelt on maausul õigus, sest ükskõik kui arenenud on tehnoloogia, õnn sõltub sellest kas kellelgi on rohkem edu ja asju.

---

Õnn ei sõltu siiski usust, vaid inimestest endist ja nende väärtushinnangutest.

[Lokster]

Maailma vanim maailma käsitlus on šamanism ( maaga tasakaalus eluviis ilma ismideta). Kõik usundid ja religioonid on sellest võrsunud. Algne allikas ja selle pinnalt loodud uskumuste ja tõlgenduste kogum on religioon. Religioon vastandub allikale. Jeesukad buddhad ja nende pinnalt tuletatud usund on nagu öö ja päev. Algne on teadmine-tulem aga usk. Olen-arvan olevat.

[Müstik]

Maailma vanim maailma käsitlus on šamanism ( maaga tasakaalus eluviis ilma ismideta). Kõik usundid ja religioonid on sellest võrsunud.

Sellest kirjutasin juba oi, oi kui palju aastaid tagasi ühte usundeid lahkavasse teemasse. Tore, et keegi lõpuks samale arvamusele jõudnud.

[Lokster]

http://kultuur.elu.ee/ke532_taarausk.htm...cKGRc_nvnY Hea näide kuidas saab kõik algupärase teadmise väänata usundiks. Seejärel juba religiooniks. Paljut see siis erineb kristlusest? Kuidagi ei saa kõrgemate jumalateta hakkama. Hierarhia on veres.

[Valge ordu hundi]

Maa ja taarausu peamine erinevus seisneb ikka selles, et Taarausk tunnistab Taarat ainujumalana, maausul on aga palju jumalaid.

[Lokster]

Mitte miski maa ja looduslähedases eluviisis, algsel kujul, ei kandnud endas jumalaid. Need on kõik ajas tekkinud nagu iga teine religioon. Sellega on nii ,et kes teda vajab -see enam ilma muudmoodi ka ei näe. Ei maksa algupärasele eluviisile tagajärgi meelevaldselt kleepida. Mina nt . ei oma mitte ainumat jumalust ega muud ,,vägevamat,, olevust. See ei takista mind aga kuidagi olemast maa ja loodusega harmoonias. Ma küll püüan mitu korda juba seletada........ oeh. Kui inimene valib endale jumala ( kasvõi kogukonna uskumuste seest) , siis ta asetab selle kõrgemaks. Ühelt poolt tunnistab end mllegi ees ohvrina. Nt. paha äike on võimsam kui ta ise. Teisalt on kõrgem-suurem-erilisem kasulik. Andes talle oma tähelepanus energiat ,saab vastu kaitset, lohutust jne. See kõik on seotud püramiidilise hierarhiaga. Kui jumal on seal kõrgem , siis järgijal justkui tekib võimalus astmetel isegi lähemale ronida. Samas unustab ta aga ära, et selline maailma redeliks moondamine ise tekitab ju ka millegi madaldumist. Vähem tähtsaks olemist. Piltlikult, valides kõrgema jumala- loome ka madala ,,kurjami,,. Ronides ise kõrgemale-lähemale, asetub miski-keski ju ka allapoole, vähem tähtsaks, pisemaks.....vähemjumalikumaks. Palun ära tõmba jumalausu ja tasakaaluka eluviisi vahele võrdusmärki. Looduses ei ole hierarhiat ega miski ka ei kanna seda. Veelgi enam. Miski-keski ei panusta sellesse. Ainult duaalselt lõhestunud inime suudab lõhet toita ja kasvatada. Üldiselt siinmaised ei pöördunud taevaisa või muu suurema ,,tegelinski,, poole isegi siis kui juba olid tekkinud ,,jumalikud,, mõisted. Sakslased ei suutnud ära imestada. Estid olid ainsad inimesed ,kes oma ,,jumalatele,, rooska andsid. Tegemist aga pold jumalustega. Kõik on hingestatud. Ja tegemist on lihtsalt hingestatuse ehk vaimudega. Estidele tekkis jumala mõiste kontralainena religioonide mõju tulemusena. Nagu ka indiaanlased ( mitte need tulimadudele ohverdajad , vaid looduselusviisilised ) . Nemad samuti ei pea midagi vääritumaks. Ega sea end oma jumalatega kuidagi väljavalitumaks või erilisemaks. Oh kui segi on ajanud njueidz inimeste pead.

[Mannu]

Alljärgnev aastakümnetetagune Kalle Elleri kirjutis ei ole Maavalla Koja ametlik seisukoht, kuid paljud maausulised on selle loogikast lähtudes mõtelnud ja kõnelnud.
Maavalla Koja kirjutaja Andres Heinapuu postitus FBs.

KALLE ELLER

MÕISTETEST

VÄGI, JÕUD, JUMI, JUMAL, TAAR, MÕNU, TEE, HING, VAIM
Kaua arvasin, et ainuke võimalus seletada maausu mõisteid, maausu sõnu, on teha seda maakeeli. Tõeliselt see nii ongi, muidugi ja ainult nõnda, maakeeli seletades võib neist sõnadest põhjani aru saada.
Ent vajadus anda kasvõi ligikaudne ettekujutus maausu mõningaist mõisteist sunnibki käesolevale kirjatööle. Sellest kirjutisest näib niisiis tulevat eestikeelne katse osalt euroopaliku märgisysteemi, osalt eesti keeles ja maakeeles kokkulangevate mõistete abil kirjeldada yhte osa maakeele, seega ehk siis teisiti öeldes maausu sõnavarast. Iseenesest on muidugi katse hakkama saadailm võimatu asjaga.
See, millises järjekorras mõisteid käsitan ei tähenda nende järjekorda tähtsuse poolest. Võrku võib harutama hakata ykskõik missugusest veerest või nurgast, siis on aga harutamisega edeneda võimalik ainult nii nagu see võrk sellest kohast hargneb.

VÄGI
tähendab maakeeli kõike seda, mida ta tähendab. Meid ei huvita praegu sellised mõistelised suunad nagu sõjavägi, liha on väge täis. Meid huvitab see vägi, mis on igas inimeses.
On selge, et yks inimene on vägevam kui teine. Kogum inimesi, suguvõsa, võib ka olla vägev ja veel suurem inimeste kogu, rahvas, võib olla vägevam kui mõni teine samasugue kogu. Sellisest vägevusest võib tuleneda vägivald ja sageli tulenebki. Aga nii ei pruugi ilmtingimata alati olla, kuigi paljud liiga tihti peksasaanud viimases väites kahtlevad.
Vägi on inimeses kaasasyndinud, seega on tema suurus tegelikult ja tegevuslikult muutumatuna võetav suurus. Väe avaldumine seda ei ole. Inimene on mõnikord väge täis ja mõne inimese vägi, olles iseenesestki teiste inimeste vägedega võrreldes suur, on alati toimimis- ja avaldumisvõimeline. Selle kohta öeldakse väekas, mitte vägev.

JÕUD
on midagi muud. Erinevalt väest võib jõudu lisanduda ja jõust võib kergesti ilma jääda. Annab jõudu, jõud kadus ära, äkki sain kustki jõudu tunnistavad seda. On arukas, kui inimene vahel kogub jõudu. On kenaks kombeks soovida jõudu!
Vägi ja jõud on omavahel seotud, nad ei ole aga sama. Vägeval enamasti on kyll jõudugi rohkem kui väetil (väeti, so väetu).
Vägi ei ole ainult inimesel, vägi on ka puul, elajal, jõel, mäel, kuul ja taevatähtedelgi. Väed mõjutavad lakkamatult yksteist, vägevamad mõjutavad eriti vägevasti väetimaid.
Oma väele hoolega jõudu juurde kogunud inimene võib õppida väge nägema. Näiteks teise inimese väge, puude ning elajate väge. Võib olla seda nähtavat väge või väe selliselt nähtavat vormi kutsutaksegi õhtumaises tänapäevakultuuris aura. Või kui see seda ei tähenda, ei oska kyll aru saada, mida aura peaks tähendama.

JUMI
Väge ja jõudu tunneb ja teab igayks, saab aru ka, kui tahab aru saada ja mõtleb sygavamalt järgi. Nendega seostub aga kolmas asi ning see on palju salapärasem ja pole nii kergesti mõistetav. See on jumi. Oskame kyll öelda, et asjal on jumet, või nägi õige jumekas välja. Rohkem ei tea me sest asjast aga suuremat midagi.
Jumi seob väge ja jõudu. Võid olla iseenesest väekas, võid olla vägev, aga kui sul on asjad kehvad jumega, ei ole sul jõudu. Sa ei saa jõudu koguda ning keegi ei saa sulle anda sul puuduvat jõudu. Sel juhul on asi jumalas.

JUMAL
ei ole muidugi ainuline mõiste, ei ole ta aga ka selgelt mitmuslik või olemuselt kollektiivmõiste. Samas võib kõnelda ka jumalatest. On veejumal(ad), on võimalik kõnelda maajumala(te)st, aga peamiselt on jumal(ad) taevane asi. Päike läheb igal õhtul jumalihe, see on siis jumalatesse. Jumestamine kui osa kosmeetikast on selgelt eestikeelne sõna. Maakeeles sellist tähendust sel sõnal olla ei saa. Ei oskakski öelda, mida võiks teoreetiliselt–keeleliselt võimalik sõna jumestama maakeeli tähendada, mõistus ei võta kinni. Või, kui ehk on olemas maagiline värvaine ja on olemas toiming, kus näo värvimine annab jumele lisa, seega võimaldab koguda või kinni hoida jõudu, vältida või vähendada jõu kadumist. Kui see on nii, siis meie rahvas on selle kyll unustanud, teised, indiaanlased näiteks, on seda aga tundnud ja teadnud.

TAAR
Paljukõneldud, vaieldud ja mitmetimõistetud taar. Asja teeb isesuguseks veel seegi, et taarausulised kasutavad teadlikult arhaiseeritud sõna- või nimekuju Taara. Kysimus on muidugi keele eri arenguastmeis. Tuleb tõdeda, et iga keel areneb pidevalt muutudes, selle pideva arenemise jooksul on keelt võimalik teatud tahtliku lihtsustamisega jagada etappideks, et eelneva, või veel enam yle-eelneva ajastu – etapi keelendid mõjuvad antud keeles võõrkeele elementidena. Eristatakse ju ladina keelt itaalia keelest, uuskreeka keelt vanakreeka keelest, sanskritti hindi keelest. Tuntud on näiteks vene keeles väga levinud eri etappide sõnade rööbitine kasutamine mõningase omavahelise tähendusnihkega: gorozanin (linlane) – grazdanin (kodanik), volostj (väike admin. yksus) – vlastj (võim) jne.
Eesti keeles ei ole selline asi levinud, maakeeles võrdlemisi võimatu. Et see ei ole eriti võimalik, seda tõestavad muide ka taarausuliste vastavate sõnade taara ja ahti keeleline saatus ise. Mõlemad olid ju enne maakeelele, välja arvatud regivärsikeel litentia poetica mõttes, yldomast lõpukadu kolmanda ehk vististi siis pigem 2 2/3 vältes. Tänapäevases (s.o. arenguetapi mõttes) olid need sõnad sunnitud võtma teisevältelise kuju taarat ja ahtit. Maakeele õiged (jälle etapi mõttes) kujud on taar ja aht, omastavas järelikult taara ja ahi ning osastavas taara ja ahti.
Et käesolevaga käsitame ainult maausu mõisteid, on mõisteks, mis vajab seletust taar. Taara tuleb tajuda kui kõige oleva telge, kõrgeimat printsiipi, suurimat teadmatust, oleva algust ja lõppu, ylimat väge. Me ei saa hinnata taara heaks ega ka kurjaks, kuigi taarast tuleneb harmoonia kõigis maapealseis ja taevastes asjades ja sellisena on tinglikult käsiteldav hea algena. Teisiti ja tegelikult võime ytelda, et taarast tuleb kogu olemise mõnu, kõigi kurgemiste mõnu.

MÕNU
ongi yks viis, kuidas taar väljendub, teine on jumi. Tõttöelda on jume ja taara vahekord raskesti sõnadesse valatav. Mõneti ongi võimalik käsitella neid kaksikmõistena: jumi-taar.

TEE
Kolmas viis taarale väljenduda on tee. See on see, kuidas kõige ja kõigi olema telg jõuab nendeni, kes oletsevad taaras ja olenevad temast. Tee on kõigi kurgemiste taarast tulnud suund ning voolu-säng (kulgema on eestikeelne sõna, päritolult soome laen, maakeeles on sama sõna kurgema). Tee tundmine, temast arusaamine ongi teedamine, mis maakeele olemasoleval etapil on lyhenenud vormiks teadmine. Kes mingis suunas on mingite teede tundmises midagi saavutanud, on teadur. Kuid see, kes kogu teadmast midagi teab tee enda mõttes, on seevastu teadmamees (või ka teadmanaine).
Kui me kõneleme muude uskude mõnest mõistest, siis hiina tao on ehk kyllaltki tõlgitav maakeelde mõistepaariga taara tee.
Selle suure tee osad vähemad teed. Lõpuks on igal liblikal oma tee, tähel oma tee, oma tee on igal inimeselgi. See on inimese tee või ehk mehe tee või naise tee. Seda on antud käia või kurgeda. Ehk ka näiteks sõjamehe tee ning muidugi nõia tee. Nõia tee on mõnele inimesele antud ja tal tuleb seda käia, niisama kui meesinimene käib mehe ja naisinimene naise teed. Kõik see on antud suure tee osana, kõik käib oma teega koos suurt teed, niihästi liblikas, nõid, kui ka naisterahvas. Nõndaviisi, inimesel, luigel ja konnal on igayhel oma kaasaantud kindel vägi.
Kui tal on jumega kõik korras, tal on jume(t), siis võib tal olla jõudu, ta saab jõudu koguda ja ta võib näiteks jõudu hoides käia oma inimese, luige või konna teed. Nimelt tee teadmisega saab korrastada oma suhet jumega, eks sedakaudu ka taaraga või vähemalt jumi-taaraga.
Teadmaga leiame kurgemiste mõnud ning mõnutsi tunneme jumet.

HING
Igal asjal on oma hing. Vägi ja hing pole sama, kuid nad on lähedalt seotud. Jõud on samuti ju veel enam hingega seotud, võime kõnelda hingejõust. Hing võib ihust lahkuda, ta võib tagasi tulla või ära jäädagi. Siis on tulnud surm, eriti kui teine hing või hinge osa, leil ka lahkub. Leil on lämmihing või tulihing, kui leil läheb välja, ei saa hing ihusse enam tagasi.
Puul on puuhing, metsal on metsahing. Me ei tea kuidas, aga metsahing võib olla koos väega ja siis see vägi võib saada jõudu ja hoida jõudu. Lõunapoolne ja kirdepoolne maarahvas nimetab siis seda väge või neid vägesid koos metsahingega või metsa-naishinge ja metsa-meeshingega siis metsaemaks ja metsaisaks, rõhutades seega, et nende osadusest synnivad ja kasvavad puud ja kõik muu, mis kokku on mets.
Põhjapoolne ja läänepoolne maarahvas nimetab samu asju metshaldja(i)ks, rõhutades seega metsa, tema puude ja elajate haldamist, valitsemist-juhtimist.
Usutakse, et haldjas võib metsast lahkuda. Sel juhul mets jääb kiratsema ja/või temasse läheb mingi kurjus, see tähendab mingi metsa jaoks väär vägi.
Meie lõunapoolne rahvas ei arva vist nii, kui ikka metsa-ema lahkub kyll siis kooleb kohe ka kogu mets. Me ei tea kummal õigus, kyllap vist mõlemal.
Kui vägi ja hing on koos, võib asi võtta inimesest nähtava kuju. Või on ehk nii, et mõni inimene võib tajuda (näha) hinge ja temaga yhinenud väge inimesekujulisena, või siis mõne linnu või elajakujulisena. Kyllap selline nägemine nõuab oskust ja jõudugi.

VAIM
on miski, mis sarnaneb jõuga, või on vaimujõud, või ongi vaim ise yks osa (eriliik) jõude. Inimene võib olla vägev, tal võib olla palju jõudu ja hingejõudu, ent samal ajal võib ta olla vaimust nõder. See tähendab, et tal ei ole vaimujõudu.
Võib olla vaimukas, võib mõni olla vaimust vaene, või mõni olla koguni tyhivaim. Vaimu võib vaevata kuni vaevataval hing sees.
Pole selge, mis on vaimulik seisus, vaimulikud laulud. On see lihtsalt tõlkelaen, loodud võõraste poolt maakeele eesti keeleks kujundamise ajal. Või on ehk sinnakanti tähendusvarjundeid olnud ka sõnal enne seda. Me ei saa sellest vist kunagi enam aru.
Igaks juhuks on vist kindlam kõneleda kiriklikust seisusest, kirikulauludest jne. Seda enam, et need laulud enamaltjaolt pole näiteks vaimustavad ega ka vaimukad ja sageligi on nad vähese vaimsusega.
Sedakorda on siis ratsutatud läbi mitmete sõnade või siis maausu mõistete. Mitmedki olulised sõnad jäid kyll käsitamata. Loodetavasti on see võimalus või tõuge Maavalla Koja liikmeile, vastavad sõnad ja nende sõnade ymber keerlev osa keelest yle ja läbi mõelda. Loodetavasti annab see meeldetuletav kirjutis ka meile täiendava võimaluse mõnikord mõnda asja ytelda praeguse aja kirjanduse ja käibekeele sõnadeta. On ju mõnikord ilmselt võimalik öelda, et ta oskab näha teise inimese väge või, et puude jõud annavad metsa-inimestele jõudu juurde, selle asemel, et tarvitada sõnu aura või energia või energeetiline väli.
Kas mentaalne energia on vaimujõud , selle yle võib muidugi lõputult vaielda. Vaielda ju võib, aga see ei ole sedakorda tähtis. Tähtsam näib see, et maausku kalduv inimene võiks teise omataolisega mõtteid jagada ning vahetada maakeele abil, keele, mille sõnade tähendusvarjundid on talle maast madalast tajutavad, aga mitte tingimata uppuda ladina-, kreeka- ja sanskritipõhjalisse terminoloogilisse sohu, kus iga sisuline jutuajamine kipub yheksal juhul kymnest väsimusest vaibuma peale terminoloogilisi täpsustusi.

Selle kirjatyki tahaks sedapuhku lõpetada tõdemusega, et iga sõnavara täpsustub kasutamise käigus, see tähendab: mida enam me väljendame oma mõtteid selges maakeeles, seda enam maakeelest saab maa-keel ja seda ka maausu sõnumitkandvas mõttes.