Tsitaat:Algselt postitas: tupsusuvi
Ma olen ka kuulnud üht lugu, see juhtus ammu. Nimelt oli ka naine, kes ootas last. Ta oli metsas ussi näinud ja ehmatas, pärast lapse sündi polnud alguses midagi arusaada aga kui poiss suuremaks kasvas oli suu viltu ja kui ta rääkis SS´tas väga palju kõnekeeles!
Kuidas selle poisiga nüüd on? Osad lapsed kasvavad emade äpardustest ajapikku välja.
Olin kõrvaltvaatajaks samuti nüüd juba möödunud loole, ühele üksiku naise lapseoote- ja saamise saagale. Probleemseks sai selle loo juures naise vaimne tervis, mis oli aastatega kannatada saanud. Mõned lähemalolijad oleksid soovitanud naisel parem sellest mõttest loobuda, aga kuna need varjatud tervisehäired polnud enamjaolt nähtaval oli pealtnäha nagu kõik siiski korras. Naine oli õppinud oma hädasid võõraste silmade eest hästi varjama ja ega nii ei paistnudki, et midagi üldse valesti või teisiti oleks, ainult mõned inimesed olid tegeliku olukorraga kursis. Ohu märke jäi maha juba raseduse algstaadiumis, mil ilmnes naise vajadus kellegi järele, kuhu oma sisemaailm koos ilusa ja inetuga maha laadida. Raseduse kestel toimus mitmeid erinevaid kõnelusi beebiga, mis tuvustasid veel sündimata lapsele ümbrust, inimesi ning keskonda kuhu beebil sündida tuleb. Erilise hoolega toimusid autosuggessiooni teel hoiatavad vestlused ohtlikust keskonnast ning erineval viisil vaenulikest inimestest. Tegemist oli oma hirmude ülekandmisega mis aitaksid ühtlasi toota iha rahuldamist näha tulevases beebis oma mõttemustritele toetust ja tuge.
Üsna pea peale lapse sündi viis ema läbi rituaali tehes lapsele sõrme tillukese haava ning lastes nõnda sõrmest verd ustavuse märgiks ja ühtlasi kinnituseks, et tegemist oleks tõepoolest ilmsüüta hingega mitte topeltkehastusega. Põngerjal polnud loomulikult selle vastu midagi, oligi teine ju ilmsüüta ja liiga tilluke. Ema asus põngerjale varakult õpetama ka valikuliselt tarkusi, mida elujooksul ise oli korjanud, püüdes tasapisi edasi anda siiski selekteeritud õpetusi ja kogemusi.
Väga palju nad välismaailmaga avalikult ei suhelnud, põhiliselt mõned lähituttavad ning üks sugulastest abielupaar, (sotsiaalselt heal positsioonil naine ning tema hobikirjanikust abikaasa) kuigi ema suhtlusringkond ning asjaajamine oli ulatuslikum, ei olnud see avalik. Kui põngerjas oli pisut kasvanud ilmnesid vihjed, et tegemist võib olla üsna iidse kehastunud teadvusega, mille peale ema ühel päeval põngerja sugulasest hobikirjaniku raamatukokku viis, et võibolla leidub seal midagi temale sobilikku. Laps sai seal shoki! Ta nägi, et keegi võib veel kõneleda seda sama keelt, mida temagi. Ema oli talle küll kõiksugu jutte kõnelenud, kuid kuidagi moodi olid sinna vahele peidetud isekad toonid ning mõjutused, eriti juhul, kui juttu tuli kellegist lähikondlastest, kuidagi moodi ja vastavalt olukorrale või vajadusele oli keegi ikkagi halb või kahjustas ema kuidagi, millest põngerjas esialgu emale igati toeks olla tahtis, hiljem küll enam välja ei teinud kuid tajus survet endiselt. Ka hakkasid ilmnema silma ees ja seljataga vasturääkivused, salakavalus ning kahepalgelisus. Hilisematel vaatlustel tuli ka ilmsiks emapoolne sihilik lapse väga peenelt ülesehitatud teadvuse mürgitamine. Põngerjas ise oli muidu maru rahulik, kuigi vahest tegi lähikondlastele koerustükke. Hiljem rääkis mulle, et osasid koerusi oli ema ise tegema õhutanud.
Üheks kummaliseks juhtumiks sai päev, mil tuli neile külla see sugulasest hobikirjanik, kaasas põngerjale kingituseks ümmargusel alusel kuldsete kapjadega isane hirv, kes muusika saatel treppidel ringiratast käis. Ta oli jätnud selle põngerja tuppa nimesildiga "kellelt" ning ise minema kiirustanud. Kui laps selle oma toast avastas ja emale näitas järgnes sündmusele üsna ootamatu reaktsioon. Ema nõudis selgitusi ja tegi järelepärimisi miks too oli lapsele kingituse toonud. Põngerjas saand üldse aru, mis toimub. Lõpuks hakkas ema lapsel käsi väänama, et see tunnistaks ülesse, mille pärast oli tehtud selline kingitus ja kas ehk põngerjas tema teadmata tolle onuga mingeitel jalutuskäikudel ei käi. Lõpuks arvas põngerjas ema lihtsalt kade olevat, muud põhjendust laps ei leidnud. Hiljem arenesid asjad hoopistükkis suunas, kus ema poolt tuli mürgiseid kommentaare nende sugulaste suhtes, kuna nad olevat mingil viisil teda kahjustanud. Laps aga oli teisel arvamusel, mis emale kaugeltki meeltmööda polnud, mille tagajärjel võeti kasutusele erinevat vaimset vägivalda ja lõpuks lapse majast välja viskas. Egas väiksel lapsel polnud kuhugi minna. Palus ennast tuppa tagasi.
Selle kirjaniku naine käis neil tihtilugu külas, juba algusest saati. Põnnile too tädi väga meeldis, ta reisis palju ja teadis palju, eriti huviga kuulas ta jutustusi ja muljeid ning naljalugusi mida too alati rääkis, kui järjekordselt reisilt oli naasnud.
Peale selle rääkis tädi mõtetest, mis lapsele tuttavad olid, et mõnikord isegi kahtlustele kallutasid, et see kellega ta koos elab polegi tema ema vaid hoopis too teine. Emaga aga nad omavahel kitkusid tädiga mingit vana päranduse asja vaielda ning tihtilugu oli majas konflikti hõngu, mis loomulikult ema kaudu lapsele kõik edasi kanditi. Ühel hetkel avastas ema, et too sugulasest tädi oli põngerjale tema arvates liigset tähelepanu pöörama hakanud mille peale ema soojalt naeratades ning emmates läbi hammaste põngerjale kõrva sisistas, et nood saavat tädiga liiga hästi läbi.
Mingil ajal surve erinevatest konfliktidest mõjus lapse psüühikale sedavõrd, et läks taaskord külla saabunud tädi juurde, karjudes, et too ta ema kallal näägutamise lõpetaks ja lõi hambad tädile kintsu kinni. Laps oli ilmselgelt segadusse aetud. Mille peale ema juhust kasutades kohe ka tädile teatas, et laps ilmselgelt teda vihkab. Põngerjas nägi seda pealt, hing kinni faktist, kuidas ema kasutas ära olukorra ning läbi selle oma arvamuse lapse omaks kantis.
Aja möödudes veetis laps üha rohkem aega ühe naabritädi majas, kui ühel hetkel ema avastas, et tal puudub kontroll lapse üle, mille peale lükkas põngerja oma tuppa ning keeras ukse lukku, helistas sotsiaalhoolekandesse, et nood aitaksid välja uurida, kas laps ehk millegi kahtlasega ei tegele. Sotsiaalhoolekanne välja ei ilmunud ja võimalik, et ema sinna üldsegi ei helistanud vaid hirmutas niisama, igatahes ühe ööpäeva oli põnn oma toas luku taga. Hiljem saadeti ühe tuttava kaudu mõneks ajaks silma alt eemale lastekodusse tingimusega, et tal tuleb kohelda kõiki hooldajaid kui ühte - oma ema. Sellist karistusmeetodi kasutati ka hiljem veel mõnel korral.
Lähemal uurimisel selgus, et põngerjas teind väljagi sellest ega mõjutanud teda taoline vintsutamine suurt midagi.
Mida aeg edasi, seda kummalisemalt ema käituma hakkas. Minuni ning veel paari inimeseni levisid kuuldused, et see laps mõjutab kuidagi ümbruskonda ning ümbritsevaid inimesi negatiivselt ja võib saada nii ohtlikuks nii ise endale kui ka teistele. Lõpuks, kui põngerjas oli juba suurem avastas ta, et ema teisaldab omi mõtteid või tegusid, mis kuidagi talle soovimatut varju võiksid heita lapse omadeks. Tõdesin, et oli juba hulk lähikondseid kes parema meelega lapsest eemale hoidsid. Lõppeks tunnistas ema ise ka, et kuna põngerjas pole tema nägu, ega taha olla temaga nii nagu talle meeldiks siis polegi seda titte ülepea vaja. Asjad said siis kiired lahendused ning laps meie perre ära võetud ja see laps on täiesti normaalne.
Lugu siis sellest, et lisaks välistele ilmingutele rasedusperioodil millel võivad esineda füüsilised tagajärjed on ka autosuggessioon, mis võib mõjuda - või siis ka mitte!
Abi
/
Sündiva lapse välimuse seos raseda ema käitumisega.
