Vaiki. Mediteeri. Armasta.

Ajendas mind seda teemat tegema Eesti Ekspressis ilmunud artikkel kellegi ettevõtja Ermo Kruusi kogemustest Vipassna keskusest Indias. Lähemalt võib igaüks ise lugeda allolevast artiklist. Meeldivaks teeb asja nagu see, et sellel kursusel ei ole hinda. Igaüks makasab vastavalt võimalustele. Mida foorumlasest asjast arvavad ja kellel on kogemusi?

Tsitaat: “Eks meil kõigil ole omad probleemid. Ükskõik kelle juurde lähed, kõigil on probleem! Mul on üks ettevõtmine ja see, kui majandusraskustega läksid paljud ettevõtted pankrotti ja tekkisid makseprobleemid, kandus üle ka meile. Sisuliselt olin ma lõhki minemas.

Ma ei teadnud, mida teha, ei osanud enam õigeid otsuseid vastu võtta. Naine ütles mulle, et mine Indiasse, võta aeg maha ja püüa ennast leida. Ta ei arvestanud sellega, et ma nii kauaks jään – olin ära kuu aega, tagasi jõudsin alles möödunud nädalal – ja et kõik kodutööd jäävad tegemata.

Teadsin, et tahan minna põhja – ma ei armasta sooja. Teadsin, et tahan mediteerida. Leidsin internetist soovituse minna Vipassana keskusesse. Panin end kohe sinna kursusele kirja.

Ma arvan, et see oli üks parimaid valikuid mu elus. Peale naise võtmise!

Läksin varem sinna, et kohapeal ringi vaadata. Delhi lennujaamas sain juhuslikult kokku Reedaga, kellel on suurepärased teadmised budismist. Tema valmistas mind kursuseks ette, viis mu dalai-laama templisse, mägedesse. Mul polnud ju tegelikult õrna aimugi, kuhu ma lähen. Ta arvas, et see saab minu jaoks väga ränk olema.

Mul polnudki suuri ootusi, aga ma tahtsin teha iseendaga tõsiselt tööd, mitte viilida, võtta sellest maksimumi.

Kui kohale jõudsime, oli paar-kolm tundi aega teistega suhelda. Me pidime ära andma telefonid, rahakotid, ka raamatud, et ei tekiks lugemiseisu.
reklaam

Ja siis algas vaikimine. Kellegagi ei tohtinud rääkida, pilkkontaktis ega füüsilises kontaktis olla. Olin seal nagu vaimude keskel, teisi justkui polekski olnud. Esimesed kaks päeva käisin ringi, püksid tagant katki – keegi ei öelnud midagi.

Ma teadsin, et seal peab olema vait kümme päeva. Mõtlesin, et mul on vaja aega enesega olemiseks ja ­asjade üle järele mõtlemiseks, ja et see on mõnus. Enda mõtetega olemine oli aga tunduvalt raskem, kui ma ette kujutasin. Mõtted, mis pähe tulid… Ma põletasin neid, oma hirme.

Esimesed kaks-kolm päeva olid minu keha jaoks väga rasked: istuda tund aega ühes asendis, viis minutit pausi, siis kaks tundi mediteerimist, jälle viis minutit pausi. Füüsiline valu oli suur. Siis õpetaja ütles, et vaatle seda valu, aga ära tee sellest välja. Mis viga rääkida!

Iga päev tuli astuda järgmine samm, jälgida eri kehaosi, vereringet… Õpetaja ei öelnud kunagi ette, mida peab tundma. Kõik, mida tunned, on okei, sa ei pea võrdlema ennast teistega – see oli ka üks põhjusi, miks omavahel ei räägitud.

Tulemused hakkasid tulema 7. ja 8. päeval. Hakkasin nägema asju teises dimensioonis, kinniste ­silmadega. See oli mõnus tunne! Kõik läks nii kergeks, ma ei tundnud oma keha. Algul ehmusin ära – ma pole ­meditatsiooniga varem tegelenud, ma ei tea, kas see on normaalne. Aga ma vajusin ­istmega justkui põranda sisse, tekkis hirm, et kuhu ma nüüd lendan. Tegin silmad lahti ja nägin, et kõik oligi kaugemal. Siis käis kell, pimm-pomm, lõpetame meditatsiooni. Tõusin püsti ja astusin aegluubis minema. Valgevene kutt võrdles seda hiljem LSD-kogemusega, päris paljudel olid sellised läbielamised.

Ma nägin väga selgelt märke enda puhastumisest. Eesmärk oligi see, et saavutaksid endas rahu, harmoonia ja õnnetunde.

Pull oli see, et kui me pärast medi­tatsioone territooriumil ringi jalutasime, siis neljandal-viiendal päeval olid kõik õnneseisundis, ­rahuloleva ilmega. Seal oli jõle palju 10 sentimeetri pikkusi nälkjaid ja kui mõni kuskil tee peal roomas, siis kobar inimesi kogunes tema liikumist jälgima. Kui mõni ahv sattus territooriumile, jäid kõik seda vahtima. Nad elasid selles hetkes.

Viimase meditatsiooni ajal õppisime tehnika, millega anda armastust kogu maailmale. Pärast kohvikus arutasime meestega, et see tõi lõpuks ikka pisara silma. Üks ütles, et tema täitsa lahinal nuttis. See oli tohutu rõõm!

Kursus lõppes sellega, et me koristasime kõik koos kööki. Kuna ma olen nii pikk, pandi mind lage puhastama – seda polnud küll keegi enne teinud!

Seal oli tohutult rahvusvaheline seltskond. Meid oli 50 meest, 50 naist, pooled olid Indiast, pooled Euroopast, mujalt maailmast… Paljud olid oma koduriigis kursuse läbi teinud ja tulnud Indiasse õpitut kordama. Paljud elavad pärast kursust kodus tavalist elu edasi ja kui tuleb elus mingi ­raske periood, lähevad tagasi. Valgevene kutt jäi sinna edasi vabatahtlikuks – rahast suuremaks panuseks peetakse just seda. Kursuse eest tasutakse muidu aga annetusena, igaüks oma võimaluste järgi. Hiljem rändasime nendega veel ringi, kes said kauemaks jääda.

Ma tunnen, et mind on need kümme päeva totaalselt muutnud. Ma ei ütle, et ma ei põe ega närvitse asjade pärast, aga minus endas on rahu ja mu naine on õnnelikum! Ma näitan rohkem oma armastust välja.

Ma olin enne kursust väga ebatolerantne inimene, väga raamides kinni, aga nüüd näen ma inimesi hoopis teistmoodi.

Ma püüan oma probleeme lahendada. Ma ei poe nende eest peitu. Vipassana tehnika õpetab mitte ainult iseennast ja oma valusid jälgima, vaid ka nendest mitte sõltuma. Kui sul on mure, ära muretse – lahenda ­probleem ära. Kui sa ei saa probleemi lahendada, ära muretse, niikuinii sa ei saa seda probleemi lahendada!

Ma ei ütle, et mul olid enne sinna minemist alkoholiprobleemid, aga nagu eesti mehed ikka võtsin õhtuti paar õlut, sünnipäevadel teravamat ja rohkemgi. Ma mõistsin, kui tohutult see minu meeli nüristab. Pärast 10 päeva keskuses olid minu meeled teravad nagu teritatud pliiats. Või nuga!

Keegi meist pole perfektne, ma ei tea, kaua ma suudan õpitut alal hoida.

Aga ma tegelen sellega. Ma tahan olla parem inimene.”

Loe lisaks: http://www.dhamma.org

Allikas: Eesti Ekspress

P.S. Endal puudub igasugune kogemus üldse mediteerimisel ja muude praktikate harrastamisel. Samuti puudub teadmine, kas selline asi üldse meie kultuuriruumis hea/kasulik oleks. Enese harimise eesmärgil ma selle teema siia tegingi.



[Muudetud: 10-19-2010 Kirjutaja]

Vaikimisel on kaks poolt - sa ei tea mida kosta või tead, aga ei näe vajadust rääkida.

Mediteerimine on selline isiklik asi, kus kogu väline tuleb kaotada.

Armasta - me tahame olla armastatud, ja tundub et tegelikult nii lihtne see ongi, mis muud me ikka tahame . Armasta, aga tähendab seda, et tuleb teisi armastada.

Teisi saab armastada vaid sama palju kui iseennast, ja parimad viljad saad siis kui kaotad oma ego.

Põhimõtteliselt on kaks teed - tuleb rännata, et saada iseendast aru - rändajad, ja teine tee - olla paigal ning saada olemasolevast aru.
Lõpuks tekib ju küsimus, et mis kasu siis sellest!?

Õppetunnike, mis muud - või veelgi paremal juhul õppesekundike

Mind paelub see, et asi kestab 10 päeva - selle ajaga jõuab tõesti nii mõndagi teha. Ja valust ylesaamine oleks kyll eesmärk omaette. Ei tea, kas see kursus ka Eestis hinnata on...?

Tahtsin siia lisada selle, et kui äkki on kellelgi huvi siis kümne päevased - kahe nädalased Vipassana kursused üle terve Euroopa.
http://www.dhamma.org/en/bycountry/eu/
Tasuta loomulikult nagu siin juba mainitud... lihtsalt täida ankeet ja ongi olemas
Ise püüdsin võimalikult lähedale saada. Lätis olid juba kohad kõik kinni niiet ma lõpuks sain ennast kirja suve lõpuks Soome, kuhugi Kempele kanti, mis on tegelikult päris kaugel, aga vahet ei ole. Ja just see, et need on kusagil mujal kui Eesis teeb selle asja veel palju põnevamaks... ma ootan juba suure huviga.
Kuigi ma ei ole veel ise käinud soovitaksin ikkagi kõigile

Kas neid kõiki asju peab korraga tegema? Ma ei oska vaikides armastada! Ja ei armasta vaikida; ja ei armasta mediteerida. Võib olla siiski mediteerin magades!?

(18-05-2011 20:09 )Wolf SS Kirjutas:  Kas neid kõiki asju peab korraga tegema? Ma ei oska vaikides armastada! Ja ei armasta vaikida; ja ei armasta mediteerida. Võib olla siiski mediteerin magades!?

Vaikides/vaikuses mediteerides sa leiad enda sisemise jõu (elik "armastus" nagu njuueidslased seda kutsuvad)

Njuueitslased on head, nagu ameeriklased ikka. Ameerika teisest pealinnast. Kõik on seal äriinimesed, müüvad ukselt-uksele tarku raamatuid ja kui nad Eestisse tulevad hakkavad koolitusi korraldama, sest meil ei ole nii tarku ja häid raamatumüüjaid. Issanda loomaaed on täis üllatusi ja häid inimesi(njuueestlaseid).

(19-10-2010 22:00 )Rein Kirjutas:  Vaikimisel on kaks poolt - sa ei tea mida kosta või tead, aga ei näe vajadust rääkida.

Mediteerimine on selline isiklik asi, kus kogu väline tuleb kaotada.

Armasta - me tahame olla armastatud, ja tundub et tegelikult nii lihtne see ongi, mis muud me ikka tahame . Armasta, aga tähendab seda, et tuleb teisi armastada.

Teisi saab armastada vaid sama palju kui iseennast, ja parimad viljad saad siis kui kaotad oma ego.

Põhimõtteliselt on kaks teed - tuleb rännata, et saada iseendast aru - rändajad, ja teine tee - olla paigal ning saada olemasolevast aru.
Lõpuks tekib ju küsimus, et mis kasu siis sellest!?

Õppetunnike, mis muud - või veelgi paremal juhul õppesekundike

Keha ja meele tervenemise rännak viib iseenda sügavustesse.

Rännaku-meetod pakub praktilisi vahendeid, võimsat protsessi-tööd ja elumuutvaid oskusi, et avastada oma tõeline võimekus ja elada rõõmurikast ja rahuldust pakkuvat elu.

Hiljuti Tallinnas käinud Brandon Baysi arvamus eestlastest:
"Peale selle, et ma armusin ära teie vanalinna, mis on nii hingestatud atmosfääriga, liigutab mind väga siinne olemise kergus ja eesti inimeste sisemine sära. Inimesed, keda ma siin kohanud olen, on spirituaalsed, väga sügavad ja kindlalt oma vaimsel teel kulgevad. Ma tunnen, et olen tulnud kohtuma vaimsete õdede-vendadega. Eesti on jätnud mulle sügava mulje."

Vastus küsimusele, kas Rännakuga on võimalik lisaks keha ja meele tervendamisele saavutada ka valgustumine?

"Jah. Üks asi, mida teaduski väidab, on see, et me tuleme siia ellu kui teadvuse väli, mis tunneb ühendatust ja seotust kõigega mis on. Kuid aja jooksul saab see piiritu teadvuse väli inimese elu erinevate katsumuste ja kogemuste käigus kaetud rohkete kihistustega. Need on erinevate emotsionaalsete sulgumiste kihid, mis langevad järjest üksteise peale. Sulgumiste kihid hakkavad tavaliselt tekkima juba päris varasest lapsepõlvest peale. Toon ühe sellise näite – Sa oled 3-aastane ja katkenud kannatusega ema kiirustab sind takka “No tule-tule-tule juba! Pühi pisarad ära ja lähme! Me jääme muidu lasteaeda hiljaks!” Ja siis see 3-aastane sina teeb sellest järelduse, et oh, ma ei tohigi tunda neid tundeid, millega tulevad pisarad silma. Siin tekib esimene emotsionaalne sulgumine ehk blokeering."

Lisab, et ootab oma seminaridele väga ka skeptikuid.

Nagu meelde jäi, siis tuleb tagasi Eestisse maikuus:
http://www.telegram.ee/vaimsus/usutlus-b...gavustesse