Teine kood

Kui lood piiblikoodiga (teema meie foorumis siin) on nagu nad on, on teadlased kaua tegelenud varjatud koodi otsinguga ühes piiblist palju ürgsemas "raamatus" - kõigis elusorganismides sisalduvas pärilikkusaines desoksüribonukleiinhappes (DNA). DNA "põhikood" on ammu ja edukalt lahti muugitud: iga neljast nukleotiidist (A, C, G, T) koosnev kolmetäheline "sõna" kodeerib ühe 20-st aminohappest, mis on elusorganismide "ehituskivideks" (viimastest koosnevad biopolümeerid proteiinid). Paneme tähele, et see kood on liiane - selliselt saaks kodeerida tegelikult 64 erinevat aminohapet. Seega võib tekkida õigustatud kahtlus, et ehk on seal veel midagi, kirjas, mida me ei oska välja lugeda. Eran Segal ja Jonathan Widom väidavad nüüd, et nad on sellise koodi avastanud. Nimelt ei paikne DNA hulkraksete organismide rakkudes suvaliselt vaid on korralikult keritud väikestele poolidele, nukleosoomidele, kinnitudes viimastele teatud kindlates kohtades. Need "poolid" kontrollivad, millist osa DNA-st antud rakk tohib kasutada - kui DNA täiskomplekt sisaldab infot kogu organismi kohta, pole ühel spetiifilisel rakul kõike vaja (see võiks tal lihtsalt "pea segi ajada"). ES&JW väidavad, et DNA ahelasse on sisse kodeeritud ka ta kinnitusviis nukelosoomidele, seega ka "lugemislubade" süsteem.
Segaduse vältimiseks: eelnev jutt ei käi nn rämps-DNA, pikkade DNA-ahela lõikude kohta, mis proteiine ei kodeeri. ES&JW koodis info sisaldub nii proteiine kodeerivates kui mittekodeerivates DNA ahela osades.