Universumi kese? Aga kui universumil polegi keset, mis siis saab?
See võib küll esmapilgul ebaintuitiivne tunduda, et mingil ruumil pole keset. Lihtsama näitena saaks rääkida ehk pindalast ja selle keskmest. Esmapilgul tundub, et iga kujundi puhul saab vähemalt põhimõtteliselt rääkida selle keskmest. Ringi, nelinurga, kolmnurga - mis iganes korrapärase või korrapäratu kujundi puhul. Keerulisemate kujundite puhul võib küll vaielda, et kus see keskpunkt tegelikult on, aga see siis on ikkagi olemas punktid selle kujundi tasandil, mille üle vaielda.
Kuidas aga on keraga? Kus on kera pinna keskpunkt? Kui rääkida Maast, siis Maa keskpunkt pole maa pinnal. Või kui nüüd tõepoolest tahta rääkida projektsioonist, siis võiks öelda, et kõik punktid Maa pinnal on enam-vähem ühel kaugusel Maa keskmest ja seega on kese pinna suhtes igal pool ja mitte ükski punkt Maa pinnal pole kesksem, kui ükskõik milline teine punkt.
Einsteini aegruumi kontseptsioon toob esile midagi sarnast ruumi puhul. Kui otsida universumi keskpunkti mingist ruumipunktist, siis saab öelda, et kõik ruumipunktid on võrdselt universumi keskmed. Ükski punkt pole rohkem kese, kui ükskõik milline muu punkt. Pm saaks nagu öelda, et kese on alguses
Kuidas võiks see olla seotud ajaaukudega?
No võtame musta augu näite. Enne termini "must auk" tekkimist, oli põhimõttelisel tasandil olemas mõistmine, et sellised nähtused on võimalikud. See tuleb välja juba Einsteini relatiivsusest, aga pikka aega ei pööratud sellele võimalikule nähtusele tähelepanu. Neid nimetati vahepeal ka külmunud tähtedeks. Mitte sellepärast, et nad külmad oleksid, aga mõeldi, et nad näivad külmadena.
Sellest paremini aru saamiseks võiks mõtteeksperimendi korras mõelda, et kuidas võiks välja näha oukord, kui täht heast peast kokku peaks vajuma mustaks auguks. Meie Päike näiteks.
Kõigepealt hakkaks Päike kahanema, muutudes aina väiksemaks. Selle protsessi käigus muutuks gravitatsiooniväli Päikese pinnal aina tugevamaks ja tugevamaks, kuni see hakkaks mõjutama seda, mida me näeme. Tugev gravitatsiooniväli objekti pinnal mõjutab sellest objekti eralduvat valgust nii, et valgus on väljastpoolt nähtav punanihkes. Päike ise muutuks kokku presimise käigus aga aina kuumemaks ja hakkaks eraldama aina energeetilisemat valgust: aina enam sinist ja ultravioletti, lõpiks rondgen- ja gammakiiri.
Kuumenev Päike muutuks sinisemaks. Samal ajal aga kasvaks päikesevalguse punanihe ja meie jaoks hakkaks päike ühel hetkel hoopis punasemaks muutuma. Meile tunduks, et päike muutub aina külmemaks, kui Päikese pind muutuks hoopis kuumemaks. Lõpuks kustuks päike meie jaoks hoopis. See oleks meie jaoks, nagu päike oleks äkitselt kokku tõmbunud ja maha jahtunud, muutudes lõpuks täiesti mustaks. Päike oleks nagu külmunud.
Teise efektina tunduks meile, nagu muutuks päikese pinnal kõik aeglasemaks. Aeg Päikese pinnal tunduks nagu hoogu maha võtvat, ja lõpuks täiesti peatuvat. Aeg tundub täiesti peatuvat siis, kui Päike kahaneks oma sündmuste horisondini. Siis ei näeks me enam Päikselel mingit liikumist ja kogu päike oleks ühtlaselt must - seal poleks enam midagi, mida saaks näha.
Seega mõnes mõttes on must auk ka ajaauk, aga mida see eelneva jutu kontekstis tähendada võks - seda ei oska ma öelda. Ehk vaid seda, et ajaaugud on väga vägivaldsed nähtused ja nende lähedal ei tasu olla.
Siin võiks meelde tuletada kiiresti liikuvat kosmoseraketti. Kui see liigub meist eemale, või meie poole, siis tundub aeg selle pardal meie jaoks aeglasemalt kulgevat. Meie jaoks kulgebki. Aga sa ei tahaks olla selle raketi teel, kui see otse sinu suunas liigub.
Edasi võiks nagu mõelda, et kui Päike kokku vajub ja aina kuumemaks muutub, siis ühest külejst vabastaks see nagu aina enam energiat sinisemaks muutudes. Aga teisest küljest meie jaoks seda energiat enam pole, meie jaoks muutub täht hoopis punaseks. See energia on nagu "surev energia" tähel, mis on iseendasse sulgumas ja ajast välja liikumas.
Kosmoseraktei analoogia peale mõeldes lähevad asjad siinkohal tõeliselt huvitavaks, aga samas ka palju keerulisemaks.
Abi
