Armastus

Arvan, et armastus ei peaks kajastuma mitte sõnades vaid eelkõige tegudes. Sest ütelda võib üht, aga teha tegelikult hoopis teist.

Ja need, kes näevad enda ümber kurjust, näevad tegelikult osa iseendast, sest ära tunda saab vaid seda, mis on tuttav ja omane - mis vabatahtlikult oma maailmapilt vastu võetud. Tavaliselt pole niisugused dualistliku maailmapildiga inimesed lihtsalt eriti arenenud, nad ei mõista teiste tegude põhjuseid ja siis neile tundubki, et teiste tegusid juhib mingi võõras, vaenulik jõud.

Praegu, on väga raske aru saada, aga kas eneseohverdus on Teiearust seotud armastusega?

Mul tuleb meelde kohe sõjavägi ja sealt pähemääritud jutt, aga kes oskab vastata, Miks ei jookse sõjavangid laagri vahitorni kuulipildujale tormi, või ei poo ennast vangistuses üles jne jne. Miks nad seda ei tee? Vist sellepärast, et tahavad elada, lootuses, et ehk õnnestub veel kuidagi pääseda. Kui sõjahullud (sõja idealiseerijad) kõrvale jätta, siis pole inimese jaoks vahet surma ja "sõdurisurma" vahel. Vahe võib olla selles, kas surmast võib mingit kasu olla (lähedastele, kodumaale jne Seda nimetatakse ka eneseohverdamiseks. Surra, et sellega ellujääjate saatust parandada).

Kas kasutu "sõdurisurm" näitab armastust, kui sellest ei ole mingit kasu lähedastele, kodumaale jne...????

JIDDU KRISHNAMURTI sõnadega Dana ühest eelnevast postitusest:

(26-06-2012 21:55 )Dana Kirjutas:  Meie lõhestunud kõrbetaolises maailmas pole armastust, sest nauding ja iha mängivad selles suuremat rolli. Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. Ei saa olla armastust, kui pole ilu. Ilu pole see, mida näete, see pole kaunis puu, pilt, ilus hoone või veetlev naine. Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades on tõeline ilu. Armastuseta ja selle ilutundeta pole ka mingeid voorusi ning te teate väga hästi, et mida te ka ei teeks, kuidas ka ei püüaks ühiskonda paran­dada ja vaeseid toita, te loote vaid kannatusi juurde sest ilma armastuseta on teis vaid inetus ja vaesus. Aga kui teie südames on armastus ja ilu siis kõik teie teod on õiged ja loomuliku kor­raga kooskõlas. Kui teate, kuidas armastada, siis võite teha seda, mida tahate sest see lahendab kõik ülejäänud probleemid. Seega jõuame küsimuseni: kas saab kohata armastust ilma distsipliini, mõtlemise, sunduse, mingi raamatu, õpetaja või juhi mõjutuseta – kohata seda nii, nagu inimene silmab kaunist päi­keseloojangut? Inimene on tõeliselt vägev tegija. Ükski kosmiline rass ei ole suutnud ennast armastusest nii ära lõigata nagu seda on teinud inimkond.

JIDDU KRISHNAMURTI

Aga muidugi on selles Dana toodud tekstis ka muud mõtlema panevat.

(07-07-2012 11:30 )Chaos Kirjutas:  Praegu, on väga raske aru saada, aga kas eneseohverdus on Teiearust seotud armastusega?

Mul tuleb meelde kohe sõjavägi ja sealt pähemääritud jutt, aga kes oskab vastata, Miks ei jookse sõjavangid laagri vahitorni kuulipildujale tormi, või ei poo ennast vangistuses üles jne jne. Miks nad seda ei tee? Vist sellepärast, et tahavad elada, lootuses, et ehk õnnestub veel kuidagi pääseda. Kui sõjahullud (sõja idealiseerijad) kõrvale jätta, siis pole inimese jaoks vahet surma ja "sõdurisurma" vahel. Vahe võib olla selles, kas surmast võib mingit kasu olla (lähedastele, kodumaale jne Seda nimetatakse ka eneseohverdamiseks. Surra, et sellega ellujääjate saatust parandada).

Kas kasutu "sõdurisurm" näitab armastust, kui sellest ei ole mingit kasu lähedastele, kodumaale jne...????

Ma ei seostaks üldse sõduriks olemist mingi suure armastusega, nagu ka nt politseinike puhul. Põhjus on ju täiesti ratsionaalne - kaitstakse lihtsalt organiseeritult oma maad ja vara. See on nagu iga teine suure riskiga töö. Ja rahuajal on risk isegi väiksem kui näiteks tuletõrjujatel.

Krishnamurti on üldse minu jaoks üks suur müsteerium. Seal juures ka see tema pisikene rammatuke "Vabanemine teadaolevast".
On vähe allikaid, mida lugedes tunnen ma iga sinna kirjutatud rea taga tohutut väge. See väike raamat on mulle isiklikult kui kõikide maailma tõdede võti. Olen seda ikka ja jälle lugenud. Ikka ja jälle avastanud uusi sõnumeid.
Inimestele kõlavad need read seal kohati nagu võõramaine keel, mida mõista pole võimalik. Kunagi kohtasin ühte raamatuarvustust, kus kolm korda märgiti kogu see teema ära sõnadega, arusaamatu ja segane.
Tavalilest ongi inimestele sedasorti sõnumid arusaamatud ja segased ning tekitavad teatavat trotsi. Inimlik tunne on see tunne, kui sa justkui arvad end piisavalt haritud ja targa olevat ning siis loed korraga ridu, mida su kainelt kaalutlev mõistus ei suuda vastu võtta.

Miskõiksugu tunnetesse ja emotsioonidesse puutub, siis inimesed on tõesti veidi katki ja segaduses. Kas tuleb see sellest, et liiga erinevate mateeriate osadest on inimesed loodud. Ühes maise päritoluga, teised mittemaise päritoluga. Nende vaheline liiga suur erinevus ehk tekitabki inimestes selle pideva sisemise konflikti, mida inimesed iseloomustavad järgmiselt: Mõistus ütleb üht, süda teist.
Mõistus, mis on kodeeritud töötama teatud sagedustel ja töötlema vaid teatud tasandil edastatavat infot. Mõistus lülitab välja intuitiivsuse, sest ta töötleb vaid nähtavat, kuuldavat, füüsiliselt kogetavat infot. Nn süda aga töötab sootuks teistel sagedustel ja seal liikuv info ei ole enamalt jaolt nähtav, kuuldav ja füüsiliselt tajutav. Korraga kahel tasandil infot töödelda on üsna koormav ja ajab meid segadusse. Nii valivadki inimesed üldjuhul ühe tee. Mõistuse või südame oma, püüdes seal juures teist teed eriata.
Antud raamat on esmalt õpetus, kuidas mõistuse tee välja lülitada. Samas temas peitub tõesti palju rohkem vihjeid.
Need, kes ütlevad, et segane ja arusaamatu ongi need, kes juhinduvad just mõistuse teest.

Nii nagu üks mu tuttav ühel päeval kuulates mu juttu ütles, et teoorias on see kõik ilus aga reaalsus on teine. Kui ma vastasin, et see paraku ongi minu reaalsus, vaatas ta mulle vaid väga suurte veidi umbuskliku last meenutavate silmadega otsa. Kurb tõde on see, et inimene on oma loomise hetkest saadik programmeeritud uskuma, et temast ei sõltu midagi ja ta peab alluma n.ö väliste jõudude tahtele. Uskuda seda, et tegelikult allub kõik sinuga toimuv sinu tahtele, tundub ilmvõimatu. Seda seni, kuni sa juhindud mõistusest, mitte n.ö "südamehäälest".
Sama toimub ka armastusega. Õhates loevad unistajad kõike hõlmavat armastust, mida romaanid pakuvad. Unistades räägivad nad hingesugulase ootusest, kes mõistaks neid n.ö poolelt sõnalt. Kui küsida, et aga miks sa siis vaid unistad, vastavad nad, et reaalsus on teine.
Siis jääbki vaid küsimus, et kas tõesti on inimesed geneetiliselt programmeeritud nii, et vaid ettekirjutatud ehk siis nn mõistuspärane on reaalne, või on võimalik äratada nende geneetiline pärand, mis laseks neil uskuda ka teistsorti reaalsusesse? Reaalsusesse, mida Teie inimesed nimetate ulmeks, müstikaks, võimatuks jne. Kuna inimese loomisest saadik pole ta suutnud oma n.ö teist geneetilist pärandit omaks võtnud, siis kaldun arvama, et seda ei saa juhtuma. See geneetiline osa on liiga väike võrreldes maist päritolu osaga, mis tõttu jääbki kõik see ulmeline ja müstiline igavesti unistuste pärusmaaks.
Nii nagu üks tark mees, siist kaugel maal ütles. Te ei saa lennata, sest te usute oma lennuvõimetusse.

(07-07-2012 12:42 )Dana Kirjutas:  Nii nagu üks tark mees, siist kaugel maal ütles. Te ei saa lennata, sest te usute oma lennuvõimetusse.

siis võib muidugi uskuda oma lennuvõimekusse ja..
Et ehk mitte sõnasõnalt võtta seda lennuvõimekust, eks, hehehe.

(07-07-2012 12:23 )zen faran Kirjutas:  

(07-07-2012 11:30 )Chaos Kirjutas:  Praegu, on väga raske aru saada, aga kas eneseohverdus on Teiearust seotud armastusega?

Mul tuleb meelde kohe sõjavägi ja sealt pähemääritud jutt, aga kes oskab vastata, Miks ei jookse sõjavangid laagri vahitorni kuulipildujale tormi, või ei poo ennast vangistuses üles jne jne. Miks nad seda ei tee? Vist sellepärast, et tahavad elada, lootuses, et ehk õnnestub veel kuidagi pääseda. Kui sõjahullud (sõja idealiseerijad) kõrvale jätta, siis pole inimese jaoks vahet surma ja "sõdurisurma" vahel. Vahe võib olla selles, kas surmast võib mingit kasu olla (lähedastele, kodumaale jne Seda nimetatakse ka eneseohverdamiseks. Surra, et sellega ellujääjate saatust parandada).

Kas kasutu "sõdurisurm" näitab armastust, kui sellest ei ole mingit kasu lähedastele, kodumaale jne...????

Ma ei seostaks üldse sõduriks olemist mingi suure armastusega, nagu ka nt politseinike puhul. Põhjus on ju täiesti ratsionaalne - kaitstakse lihtsalt organiseeritult oma maad ja vara. See on nagu iga teine suure riskiga töö. Ja rahuajal on risk isegi väiksem kui näiteks tuletõrjujatel.

Sinuga nõus.


Kisub teemast väheke välja, aga riik ei ole firma. Firmas kompenseeritakse elu ohtu seadmine võrdeliselt ohu suurusega.
Riigi kaitseks elu ohtu seadmise eelduseks on teatav kamraadlikkus - ülemused on autoriteetsed ja ülemad-alamad teineteisele lojaalsed.

Igal riigil on oma ajalugu ja see on mõistetav, aga meil lausa ülistatakse seda sõdurisurma. Kuna ma olen ajalookirjutamisega natuke kursis, siis on 2 asja, mis siin sassi lähevad 1. ajalugu 2. propaganda. Propaganda=massidele peab jääma õnnis teadmine, et 1939 sügisel relvad võttes oleks me võibolla (suhteliselt) edukad olnud nagu soomlased.
Propaganda sisuks ei saa olla allaandmise kui ratsionaalselt õige valiku õigustamine. Sestap riigi arvates pole kuigi õige Eesti 1939 tegevuse õigustamine suure publikumi ees, sõltumata sellest kui õige või vale see oli. Sest gümnaasiumitasemel ajaloost teadev harjukeskmine kodanik saaks sellest aru nii, et alistumine on tark tegu.

Aga tegelikult 1939. a sügisel oligi valida, kas kasutu "sõdurisurm" või lootus välja vingerdada.
(Üleüldse, 1939. a sügisel oleks olnud ülim totrus sõda alustada pelgalt baaside lepingu pärast, mis Eesti iseseisvuse kaotust veel ei põhjustanud. Iseseisvuse kaotuse põhjustasid 1940. aasta mai-juuni sündmused.)

(19-07-2012 14:45 )Krt Kirjutas:  Armastus on seotud alati vähemalt kahe subjekti ühendusega.

Kui armastus vajab subjekte ja nende vahelist ühendust:
Lahusolu on võimalik tänu subjektide vahelisele ruumile, eks? Tänu ruumile on mõisted lähedal ja kaugel. Ruum lahutab ja liidab... Kui suur peaks olema vahemaa subjektide vahel, et võiks öelda - subjektid on nüüd ühenduses ja selle pärast tekib armastus?

Armastus, teadvus või olemus on midagi, mida ei saa sõnadega hoomata, sest see põhineb kogemusel.

"Vahemaa" (pole mõeldud füüsislist vahemaad, kuna see pole armastusereaalsuses määrav) olgu või maksimaalne, ikka on midagi ühist, mis ühendab.

Sõnad on häälikulised sümbolid. Kui inimteadvusel on võime oma kogemusi nendega määratleda, siis see ongi juba teatud kogemus, mis transformeerib olemusest tõusvat armastuse ühendust sügavamaks.

Kogu minu jutu selgemaks mõistmiseks on vaja mingilgi määral tunda Kõiksusefilosoofia (Integraalfilosoofia) süsteemset 4-ja paralleelreaalsust. Kel see puudub või puudub selleks vajadus, pole sellest tõesti ka mõtet rääkida. "Kes nelja horisontaalreaalsust ja kolme vertikaalilma ei tunne, sellega nõid pikemalt ei vestle" -umbes sellist kirjutas kunagi Vigala Sass.

Kuna meestel naistega ja naistel meestega vahest arusaamatusi mis on armastusja millega seda süüakse siis loodan, et Delfist leitud artikkel annab paljudele vihjeid kuidas ja mida teha, et selle maailma kõige ilusam "asi" ehk Mehe ja Naise vaheline koostöö, kooselu ja Armastus oleks valutum ja kahepoolsem. Öeldakse, et mõistmisest algab palju - viigem oma armastus uuele tasemele - mõistke teineteist ja leiate, et isegi mehe poolt ülesse jäetud prill laud või naise poolt põhjakõrvetatud praemuna ei ole maailma lõpp ja Teie ühine tulevik sõltub ainult SINUST...
Ka Mehe ja Naise kooselu on tänapäeval viidud pea, et "kiirtoitlustuse" tasemele. Lihtsam on põgeneda kui rääkida oma partneriga sellest mis vaevab. Lihtsam on teha pea mida iganes kui peret koos hoida. Meedia tambib meile 24/7 kui oluline on iseseisvus ja omaette olemine, kuid sisuliselt kunagi seda, et ka abielus on võimalik olla iseseisev ja see ei võta sinult sinu iseseisvust vaid annab sellele uued perspektiivid. Kõige selle valguses on selline artikkel lausa päikesekiireks, kuigisee võiks olla pikem ja sisukam aga hea seegi.
Seega - Mehed - armastage oma teistpoolt ja Naised rääkige oma meestega.

---

Peamised erinevused naiste ja meeste aju vahel - Forte - Delfi
*

Et oma mehega koos elada, pead esmalt mõistma, kuidas tema aju töötab. Teaduslikud tõendusmaterjalid osutavad märkimisväärsetele erinevustele meeste ja naiste aju töös. Need erinevused käivad selle kohta, kuidas me mõtleme, reageerime, tunneme, käitume jne.

Kui tahad vastassoo esindajaga paremaid suhteid, olgu selleks sõber või kaaslane, peaksid nende erinevuste kohta uurima ning mida rutem neid aktsepteerid, seda parem.

„Ja tõesti, naine peab vaid üht meest hästi tundma, et mõista kõiki mehi; samas kui mees võib tunda kõiki naisi, mõistmata neist ühtegi.”
(Helen Rowland)

Vaatame mõnd põhilist erinevust meeste ja naiste aju vahel.

Suhted

Naised kalduvad rohkem töötama aladel, mis nõuavad efektiivset suhtlemist (sekretäritöö, avalikud suhted jne). Naised on paremad mitteverbaalses suhtluses (kehakeel), orienteeruvad paremini emotsioonides ja empaatias, samas kui mehed kipuvad keskenduma rohkem ülesannetele, mis nõuavad vähem suhtlust.

Ajupoolkerad

Paljud mehed kasutavad rohkem oma vasakut ajupoolkera, samas kui naised hoiavad tavaliselt vasaku ja parema ajupoolkera tööd rohkem tasakaalus. See seletab, miks mehed suurema tõenäosusega probleemide lahendamisele aktiivselt lähenevad ning on rohkem keskendunud kõikide võimalike lahenduste leidmisele. Naised kalduvad seevastu olema emotsionaalsemad ning lahendavad probleeme loomingulisemalt.

„Naine tahab, et tema tundeid kuulatakse ja mõistetakse, mitte ei lahendata.”
(Allan, Barbara Pease)

Matemaatilised oskused

Matemaatilisi võimeid kontrollib aju vasak pool, mida mehed rohkem kasutavad. Seetõttu on meestel tihtipeale parem matemaatiline ja loogiline mõtlemine.

Emotsioonid

Naised mõistavad tavaliselt oma tundeid paremini ning oskavad oma emotsioone paremini väljendada, mistõttu oskavad naised teiste inimestega paremini suhestuda ning nad hoiavad teistega lihtsamini kontakte ja suhteid. Seetõttu on koolides ja lasteaedades nii palju naissoost õpetajaid ja lasteaiakasvatajaid.
Teisalt on naised vastuvõtlikumad depressioonile, ärevusele jne., eriti sünnitusjärgsel perioodil.

Aju suurus

On tõendeid selle kohta, et mehe aju on keskmiselt umbes 11-12% suurem kui naise aju. Kuigi sellel erinevusel ei ole mitte mingit seost intelligentsusega, on seda füüsilist suuruse erinevust meeste ja naiste vahel siiski võimalik seletada. Meestel on vaja rohkem neuroneid, et kohanduda suurema kehamassi ja lihasgruppidega, mistõttu ongi neil tavaliselt ka suurem aju.

Valutundlikkus

Mehed ja naised tajuvad ja taluvad valu väga erineval moel. Uuringud on näidanud, et naised vajavad suuremas koguses morfiini kui mehed, et valu samale tasemele vähendada. Seega tajuvad naised valu intensiivsemalt kui mehed.

Ruumilised võimed

Meestel on tugevam ja parem ruumitaju, mistõttu on neil lihtsam tajuda ning mõista seda, kuidas objektid ruumis asuvad. Teadlased on avastanud, et naistel on aju parietaalne piirkond paksem ning see piirab nende ruumitaju.

Vastuvõtlikkus haigustele või häiretele

Kuna naiste ja meeste ajufunktsioonid on nii erinevad, on sugude vahel ilmselgeid erinevusi ka nende vastuvõtlikkuses haigustele või häiretele. Naised on vastuvõtlikumad meeleoluhäiretele nagu ärevus ja depressioon, samas kui mehed on vastuvõtlikumad viirushaigustele(HPV), autismile jne.

Seks

Mehed erutuvad seksuaalselt siis, kui nad tunnevad füüsilist külgetõmmet, samas kui naisi erutab mingi kindel lõhn, puudutus, lahked sõnad jne. Mehed on seksuaalvahekorraks valmis igal ajal ja igas kohas, ent naised on reserveeritumad. Samuti sõltub naise seksuaalne reageerimine sellest, mida ta hetkel tunneb.

Kui tahad õnnelikku ja pikka suhet, abielu ja elu üleüldse, peaksid endale selgeks tegema meeste ja naiste aju erinevused ning siis sealt edasi minema... Õnn kaasa!

Artikkel on kindlasti huvitav ja hariv, kuid kas tõesti? See on nüüd küll minu väga isiklik arvamus ja tõenäoliselt ei meeldi see kellelegi, kuid siiski.
Kui kaks inimest jõuavad oma suhtes punkti, kus nad peavad selliseid artikleid appi võtma, et oma erimeelsustest üles saada, on asi väga hapu. Ma olen vahel mõelnud selle üle, et miks meil kubisevad kõik kohad õpetustest, kuidas hoida suhet, kuidas panna kedagi endast hoolima. See sama Delfi Naisteks avaldab üha rohkem n.ö meeste ja naiste vaheliste suhete õpetusi. Mul tekib küsimus, et miks neid nii väga vajatakse?
Suhe kui selline on muutunud samalaadseks mõistuse ja äritegevuseks nagu kõik muu, mida inimesed on hakanud väärtustama. Õpetatakse säästlikult laenama, oskuslikumalt karjääri tegema, osavamalt peresuhteid üles ehitama. Kõik selleks, et sa saavutaksid ideaali.
Kõigeks on reeglid ja õpetused.
Mind paneb see ausalt öeldes ohkama. Seda kõike lugedes ja mõningate tuttavate jutte (muresid) kuulates, tekib tunne, nagu elaks ma mingis nukuühiskonnas. Tekib küsimus, milliseks eluks neid kunagi kodus ette küll valmistati, kui enamike põhiliseks teesiks on „mehed on seda ja naised on ussid“. Kas tõesti on minetatud lihtsad tõed – austus, hoolivus, tolerantsus, jne. Kokkuvõttes, kuhu on kadunud teise indiviidid aktsepteerimine sellisena nagu teda loodud on.
Vahel on tunne, et osad inimesed elavad nagu mingis kujutletavas maailmas, kus nad on loonud mingi väga veidra kujutluspildi ideaalsest kooselust, mis sisaldab ideaalset ja vigadeta partnerit, kes täidab kõik tema salasoovid, kuid ei nõua mitte midagi vastu. Selle kõige kõrval valitseb nulltolerants kõigi suhtes, kes seda ideaali täita ei suuda.

Kus selline asi tuleb on hea küsimus. Kaldun arvama, et vastus tuleb siin lihtne. Vaadates kuidas maal naabrid elavad. Lapsed neil suureks kasvanud, linna elama kolinud. Harva käivad seal, ikka selleks, et grillida ja sauna minna. Sauna kütab neile naabrinaine ikka soojaks. Muru niidab naabrinaine üksi, puid laob riita ta üksi. Lisaks voorib ta laste juurde linna, kui lastel lapsehoidjat vaja.
Minul tekib siin alati küsimus. Millist peret suudab inimene hoida, kui ta ei austa endale elu andnud esivanemaid nii palju, et läheks ilma küsimata appi. Miks on läinud nii, et vanataadid ja vanamemmes on jäätud sinna kus nad oli, ilma sisulise toetuseta.
Tihti naerdakse ja irvitatakse lõunaeuroopa perekondade üle, kus tihti elab kolm-neli põlvkonda ühe katuse all. Naerdakse, et seal mehed on jobud, kes oma vanaema „piitsa all“ elavad. Samas peresuhted on seal väärtus omaette väärtused ja pere pole vaid naine või mees ja meie ühised lapsed, vaid ka vanemad, õed vennad, vanavanemad, tädid, onud ja nende elukaaslased ning lapsed. Naerda nende üle ju võib, aga oskus aktsepteerida erinevaid indiviide on neil säilinud.

Tekib küsimus kus tunneb inimene rohkem toetust? Kas peres, kus tema käest oodatakse vaid paremaid tulemusi, või peres mis tugineb austusel.
Nii olemegi jõudnud sinna, et peremuresid lahendatakse sõpradega mitte kodus. Koht, kuhu sa oled oodatud siis, kui kogu maailm sulle selja keerab. Kas seda on võimalik ikka artiklitega ja meedia nõuannetega õpetada, või oleks pidanud see teadmine meile antama juba siis, kui me veel lugeda ei osanud? Loomulikult me tahame endale uhkemat maja, uuemat autot ja öelda uhkusega minu elukaaslane on „…juht“, kuid kas see hind mida me selle võidujooksu eest maksame on väärt seda üksindust ja võõrdumist, mis meile peale neid saavutusi jääb. Eks sellise võidujooksu puhul tulebki kiirelt kooselamise õpetussõnad läbi lugeda ja pähe õppida, sest õppida oma kaaslast läbi tema eripärade märkamise pole meil enam aega.
Siis jäävad need, kes põhjusel x pole saavutanud elus haljale oksale jõudmist ning on sellest mahajäämisest nukrad ja tujutud, vahel üsna kibestunud. Paraku ka nende maailm keerleb vaid raha ja edukuse ümber, seda küll protestimeelsete avalduste läbi – mind raha ei huvita. Samas n.ö rikkaid ja edukaid kirudes, uputavad nad oma valu vedelike sisse hävitades sellega oma koduse harmoonia.

Kuidagi nukker on see kõik, kui sellele mõelda. Õnneks pole kõik ümber ringi nii trööstitu ja lootusetu ning hästi toimivad suhted on täitsa olemas. Kuni leidub kasvõi üks normaalne suhe kusagil, jääb lootus alles!

Probleem on pigem selles, et kuna on liialt palju üksikvanemaid siis paljud lapsed EI ÕPI, kuidas suhet hoida ja suhtes käituda - puudub positiivne eeskuju. Neile kuluvad vahest sellised meeldetuletused ära, et vähemalt läheks paremini kui nende vanematel. Suhe on asi milles tuleb vaeva näha -kui puudub kogemus on vaja õpetust.

Armastus, see tuleb siis kui oled selleks valmis ja kaob siis kui oled selleks valmis. Vahepealne periood on lihtsalt suurest rõõmust veel suurema ahastuseni. Kui oled armunud, siis alustad ikka teiste petmisega ning hiljem petad juba iseennast.
Armastus teeb kuidagi inimlikuks, paneb kaasatundma seal, kus enne oldi ükskõikne, paneb nägema ja samas ka salgama kõike, mida enne ei märgatud. Ja samas udulooritab kõik nii meeldivalt.
Aga just siis, kui see armastuse tuhin kuidagi lõpuks hingest välja kistakse, ise kisud, sest ei suuda kannatada. Muutub maailm korraks selgeks, korraks paiskub kogu tõde näkku, momendiks oled isegi õnnelik, et oled saanud üle suruvast ja meeleheitesse viivast armastusest....kuniks lasub peale olemise talumatu kergus.
Seega, armastus on midagi, mis muudab, avab silmad. Ja kõige kurvem on see, kui inimene märkab armastust liiga hilja, ja pole midagi hirmsamat kui liiga hilja.

Hullem on kui Armastus on - inimene seda tunnistab aga ühiskonna poolt peale surutud "väärtused" (suits, viin jne) kaaluvad üle selle mis on. On kergem minna lihtsama vastupanu teed ja anda järgi stampidele kui olla armastatuga ja loobuda näiteks selle nimel suitsetamisest. Lihtsam on olla üks "karjast" - mitte eristuda, olla hall hiir kui olla Isiksus kes teab mida on KASULIK teha näiteks oma tervise (ka vaimse) nimel aga kui kari määgib ühte moodi siis on nendega "toredam" ju kaasa ujuda...

Kui on armastus, siis ei loe mis maailm sellest arvab. Kui näed partneril vigu, siis pole armastust. Armastus pimestab.
Mina olen sellist armastust tundnud ja olen õnnelik, et olen.
Ma arvan ka, et see armastus on rohkem meeste teema. Naised armastavad seda, et neid armastatakse.

(05-12-2012 00:50 )Siniar Kirjutas:  Ma arvan ka, et see armastus on rohkem meeste teema.

Seda, et armastust jagavad siiski naised, kui ei , siis võivad asjad väga kurvalt lõppeda.
Tuleb meelde üks kooliaegne tõestisündinud lugu: inglise keele tund , teemaks "armastus"( like - selle aja lähenemine asjale). Õpetaja seletab asja ära ja küsib ühe poisi käest, see otsib siis kimbatuses vastust ja prahvatab:"I like "Viru valge"".

Tsitaat:Naised armastavad seda, et neid armastatakse.

Lausa KULDSED SÕNAD, nuh ,tundub et paljudel naistel on need sõnad ära raamitud ja ripuvad seinal. See on üks käibetõdedest a`la "sest sa oled seda väärt" - müüb hästi, aga meestel on selle tagajärjel lauluke:"...mul jällegi on ainult tühjad pihud".

Selleks, et nautida suuremat ja täiuslikumat armastust elame ilmselt vales kliimavöötmes ja ka keel on meil kummaline. Proovige sosistada oma kallimale õndsuse hetkel, ma Armastan sind. Ma vihkan kõlab palju paremini.
Ja nii on meie keeles paljude toredate sõnadega, kõla ei sobitu emotsiooniga.
Ja siis me ütleme, et sa oled kallis mulle. Ja pole ime, et suhted lagunevad, sest naised on kallimad, kui me suudame pidada.

Keegi ütles eespool, et para-väline teema, aga tuleb välja et ei olegi nii paraväline.
Telegrami artiklis kirjutatakse:
Kvantfüüsikud on oma uurimustega tunginud sügavale mateeria olemusse ja toonud esile armastuse kohta teaduslikult uusi seisukohti. Füüsik David Bohm on öelnud intervjuus Ken Wilberiga, et selle lõputu energiaookeani põhiolemus, millest kogu elu tuleneb, ongi armastus. Psühholoogiadoktor Barbara De Angelis väidab, et armastus ühendab meid meie sisemise jõuga. Mida enam inimene tunneb end armastusest ilmajäetuna, seda hoolimatumalt või ükskõiksemalt ta käitub.
http://www.telegram.ee/vaimsus/mis-on-armastus

Lapsepõlvest meenub üks Marju Kuudi laul. Mis värvi on Armastus? Ei seda tea. Mis värvi on armastus? Kui teaks, küll oleks hea jne.
Olen nõus eelpool kirjutatuga-Armastus on müsteerium. Minu arust, on armastus kooslus kõigest, eespool väljatoodust.
Armastuses on nii emotsioone,tundeid, romantikat,hoolivust, keemiat ,arusaamist,andestamist jne. Inimestena, me väljendamegi seda kooslust luules, muusikas, tegudes, sõnades, kunstis jne.
Mitte alati ei pea armastus olema kahe inimese vaheline ja mitte kõik ei ole loodud armastajateks.
Keegi usklik usub ning armastab jumalat, me ei tea, kas ta isegi on teda näinud, rääkimatta millestki muust.
Keegi, käib ja tapab,röövib,vägistab,rüvetab. Me ei taha kuidagi uskuda et ta kedagi või midagi armastab, samas me ei tea seda.
Ma arvan et me oleme, kellegi poolt programmeeritud,armastama kõike head,mis ei ole seotud kurjaga,näitajaks seesama armastuse müsteerium.
Ma ei usu et ma tahaksin armastada sõda,kurjust, vägivalda, ometi on nad olemas.

Naine-armastus-mees.

Vastan teemaalgataja küsimusele. Jah, olen armastanud kogu oma südame, mõistuse ja kehaga nii et põlved nõrgad ja mõistus sassis, lõppes see hingepiinade ja südamevaluga.
Üritan lühidalt: Tutvusime kunagi läbi tutvusportaali, pool aastat kirjutasime.Hakkasin armastama inimest veel enne kui olin teda näinud, see oli vastastikune.Ootasin igat kirja,ammutasin igat sõna.Tunded olid võimsad-kusjuures ma polnud inimest näinud.
Kohtusime ja meie tunded said kinnitust ja tugevnesid veelgi. Kohtusime pool aastat,igal võimalusel.
Hakkasime koos elama, elasime nagu paradiisis, kolm aastat.Siis aga juhtus see et mind vallandati töölt ja minu väikene kõrvaläri jooksis ka kokku. Olin sunnitud vastu võtma sellise töökoha,kus olin väga palju kodust ära ja teenistus polnud ka suurem asi.
Tekkisid rahalised augud,esimesed närvilised hetked,sealt edasi tülid.Järgmised kaks aastat elasime suht kehva pereelu.
Ühel päeval teatas teine pool et me läheme lahku.Rääkimised ,kompromisside otsimised, siin enam ei aidanud.
Hiljem sain teada et siin olid kaasaaitajateks ka temapoolsed sugulased.
Kolisime lahku. Mida tegin mina? Ma hakkasin oma südamevalus,sõna otseses mõttes ennast hävitama.
Õnneks tuli mingil hetkel mõistus koju. Andestasin nii talle kui endale ja hakkasin uut elu otsima.
Neli aastat hiljem,kohtusime uuesti ja oleme head sõbrad.
Tahan öelda seda, alati ei pea lahkumineku põhjuseks olema, mittearmastus, olulist rolli mängivad sajad põhjused.
Iga inimene on erinev,nii naised kui mehed.Meis kõigis on midagi ja kõike.
Armastus on nagu lõke kui sa puid juurde ei pane see lihtsalt kustub!
Meie puhul, olime me mõlemad, halvad lõkkehoidjad.
Samas, hakkasin tänu meie prunenud armastusele,vaatama ja tunnetama maailma, hoopis teise pilguga.
Ma avastasin et suudan armastama enamat ja rohkemat kui ainult teist inimest.
Vabandust mõttelainetuse pärast.
Sai pikk jutt, loodan et kõigile loetav.

Armastuse kohta on öeldud muuseas üks huvitav lause:
Armastus on see, kui inimene annab seda, mida tal pole, teisele, keda pole olemas.
Ühest küljest annab ta justkui tahte ja lubaduse olla midagi enamat, kui ta on. Teisest küljest annab ta selle kellelegi, kes on midagi enamat, kui ta tegelikult on. Läbi armastuse saab juhtuda aga see, et see midagi enamat võib saada tegelikkuseks. See on viis, kuidas inimene areneb.
Kõigepealt näeb ta kellegi illusioonis enda illusiooni. Oma südamega annab ta teise illusioonile lubaduse olla enda illusioon. Seejärel saab osa illusioonist muutuda inimese pärisosaks, osaks reaalsusest. Läbi selle arengu on sündinud inimeses midagi uut. Mitte lihtsalt illusioon, vaid midagi tõelist.
Mis juhtub selle käigus aga illusiooniga? Midagi sellest võib saad tõelisuseks, midagi võib kaduda rumaluse pähe. Vahel pole siis enam killukestki illusiooni alles ning armastus on sellega otsa saanud. Tagasi vaadates võib näha seda, mida armastus andnud on, kuidas see inimest muutis. Mis see armastus ise aga oli? Illusioon vist kõigest?
Armastus pole midagi sellist, mida saaks kuidagi piiritleda või määratleda. Armastusest ei saa mõelda nii, et see on etapp minu elus, mis lõppeb võib-olla paari aasta pärast. Tegelikult võib see ju nii olla ja sellest võib ka endale aru anda mõistusega. Tahe ja lubadus, mis armastuse taha on pandud, ei saa aga olla tähtajaline. See lihtsalt ... ei saa. Samamoodi ei saa ka suhtuda armastusse nii, et see tekkis 10 aasta eest ja otsa lõppes armastus kolme aasta eest. Sellest saab endale aru anda, aga see on justkui väljastpoolt vaatlemine oma analüütilise mõtlemise võimega. Võimega, mis armastust ennast tabada nagunii ei saa.
Samas, mis sõprust puudutab, siis eks seegi ole selline tasasem armastuse vorm. Ka sõpruse taga on lubadus ja tahe hoida seda sidet. Ka sõbrast ei saa mõelda nii, et paari aasta pärast saab see nagunii läbi. Sõber, kes on sõpruse reetnud, pole justkui kunagi sõber olnudki. Sõbrale projitseeritakse illusiooni temast, kui kellestki, kes on enamat, kui ta on. Ta pole lihtsalt Aadu või Annika, ta on sõber. Sõber usub teisesse ja kui teine on segaduses, siis ütleb sõber, et sa saad hakkama küll. Sõber on keegi, kellele pelgalt mõtlemisest piisab teinekord tajumaks, et ta seda ütleb. Sellega annab inimene talle midagi enamat, kui ta ise on. Ta annab sõbra illusioonile enda illusiooni. Ka läbi sõbra illusiooni saab illusioon endast muutuda tegelikkuseks ja pärisosaks inimesest.
Selle mõttekäigu järgmine loogiline samm on vanemate armastus oma lapse vastu. Vanemad usuvad oma lapsesse ja lapsel on seda väga vaja. Kui täiskasvanud inimene peaks üldiselt ise hakkama saama ja teiste tuge mitte niiväga vajama, siis lapselt seda oodata ei saa. Laps annab oma vanemaid armastades nende idealiseeritud illusioonile ennast, kui potentsiaali saada kellekski. Lapsel suurt rohkem polegi, tal pole veel tugevat isiksust. See kasvab läbi selle, kui lapse ettekujutus või illusioon endast saab tegelikkuseks. Selleks on tal aga kõigepealt vaja illusiooni kellestki, kes tema illusiooni usub. Kui inimesel lapsena on olnud keeruline leida seda ilusiooni teisest, kes temasse usub, siis jääb ta seda pingsalt otsima ka täiskasvanuks saades. Enamasti mitte leides ja pettudes. Seda siis sellepärast, et täiskasvanute maailmas on isealistlikke inimesi pigem vähe ja raske on kellelegi projitseerida oma illusioone. Inimesed teevad neile projitseeritud illusioonid enamasti katki.
Ja siit tuleb siis armastuse pahupool - viha. Viha inimese vastu, kes ei lase endale illusioone projitseerida. Nad käituvad neile asetatud illusioonide suhtes valesti ja ei sobi kokku kuvandiga, mida teine neile asetanud on. Miks ei võiks nad olla sellised, keda neist tahetakse, et nad on? Miks nad kohati nii vastikud on? Vähemal või rohkemal määral tuntakse vist alati ka pahameelt nende vastu, keda armastatakse. Tervemad ja tugevamad inimesed tunnevad seda vähem ja nõrgemini välja arenenud isiksusega inimesed rohkem. Viimased on lihtsalt rohkem sõltuvad tugevamini idealiseeritud illusioonidest.

Edit:
Tuli välja, et sõnal 'illusioon' võib olla nati negatiivne kõla. Nojah, arusaadav. See polnud taotluslik ega soovitud eesmärk.

(03-07-2006 22:49 )Selina Kirjutas:  See küll täiesti parateemade väline, kuid selleks ju üldfoorum ongi
Tahaksin teada, kui paljud teist on kedagi tõeliselt armastanud??
Nii, et võid käsi südamel ilma südametunnistuseta öelda, et armastad oma naist, partnerit?
Paljud ju siiski väidavad, et armastavad kedagi, kuid siiski minnakse peagi lahku. Seega pole see ju ikkagi see "õige" armastus?

Muudetud: 4-7-06 kell 07:17:44 Hallucigenia

Mhmm, vaatan, et ma olen siin teemas jõudnud ka juba tarka panna (tõesti - kui mingeid oma tekste hiljem üle lugeda, siis niisugune tunne nagu polekski enda kirjutatud), paraku aga esialgsest küsimusest mööda

Niisiis teemasse:
Ma arvan, et kui inimene küsib, et kas armastab või mitte - kui ta hakkab kalkuleerima- siis pole see armastus. Sest armastus on tunne ja seetõttu automaatne. Nt. ükspäev vaatasin ühe inimese fotot, kellega kunagi lähedane olin, kuid siis niimoodi tülli läksin, et aastaid enam pole suhelnud ja esmaselt tekkis selline hea soe tunne - "omainimene" - ja alles siis hakkas meenuma, et kurat...

Ja ma arvan, et paljud inimesed tahavad kellegagi koos olla vaid selleks, et olla nagu kõik teised. Et ei peaks üksi olema. Ja siis nad nimetavad seda armastuseks, kuigi asi on tegelikult hoopis hirmus.

Armastusel on kaks külge - üks on füsioloogiline ja psühhosomaatiline ehk kõik see keemia ja hirmud ja olla tahtmised. Teiseks küljeks on aga asja hingeline pool- seda kogetakse vähe ja see aetakse tihti segamini mitte ainult esimese poolega aga ka muude nähtustega nagu näiteks usulised tunded.

Meie elu tähtsaim eesmärk on armastada, sest vaid see teeb tõeliselt õnnelikuks.
Kirjanik New Thought on öelnud: "Armastus on element, mis vaatamata sellele, et ta on füüsiliselt nähtamatu, on sama reaalne nagu õhk või vesi. See on toimiv, elav ja liikuv jõud. See liigub lainetena ja hoovustena nagu ookeanilained."

http://alkeemia.delfi.ee/suhted/armastus...d=69703887

Alati võimalus lugeda eespoolseid postitusi ja leida sealt sügavasisulisemaid mõtteid kui see kirjanik oskas öelda.
Põhiline aga, et armastus on hinge seisund.
Ja et armastuse leidmiseks on vaja märgata, tunda ning selle nimel vaeva näha.

Tänu sulle lugesin teema läbi ja leidsin, et olen siin ka varasemalt mõtteid avaldanud.
Lisaks eelmise postituse viimane lause oli võetud just sellest samast artiklist -ja elukogemustele tuginedes võin öelda, et see vastab tõele.