Pärast teist juhtumit olen selgusele jõudnud, mis tunded tekivad, kui sa kasutad oma kolmandat silma.
1. juhtum : Väljalõige minu blogist, kuhu ma selle üles kirjutasin.
Aeg : 25.11.2009
Eile õhtul tegin hingamist enne magamaminekut, kuulasin samal ajal Shpongle'it iPodist. Ei teinud midagi erilist ega eriti kaua, ainult mõned korrad. Lõpuks panin iPodi kinni ja proovisin magama jääda. Mind võtsid üle närvivapustused peas, mis tulid perioodiliselt. Need olid nagu elektrilaengud peas ja silmades, midagi, mida ma varem polnud eales tundnud. Poleks ma peale igaüht silmi lahti teinud, oleks need vist veel intensiivsemaks läinud ja ma ei kujuta ette, mis juhtunud oleks, ma kartsin.. kuigi nüüd mõtlen teisiti ja oleks tahtnud ikkagi näha, mis saab. Peale mõnda aega jäid vapustused järgi, nad nagu hakkasid uuesti tulema ja siis jäid järgi. Aga siis juhtus midagi erilist. Ma ärkasin üles, ja nägin enda ümber teisi inimesi, ma olin ikka veel enda toas, kuid see oli moondunud.. toas polnud sama mööblit, vaid narivoodid, kus pikutasid sõjaväelased, meie juurde tuli staabiülem, ja ta ütles, et me olevat imelikult käitunud ja tahab, et me end värskendaks basseinis. Mina olin vist kõrgema auastmega ja ei pidanud seda tegema. Enne toast väljumist nägin ekraani seinal, kus oli minu nimi kirjas : Kristjan Saaremets, maakaitseväelane, ja minu nime taga oli Eesti lipp, teiste nimed olid ka seal kirjas, panin tähele, et seal oli keegi õhukaitse või õhutõrje vms. Igalujul, ma läksin teistega suurde tuppa, kus oli see suur riietevahetamise värgendus, mida kasutati vanasti, aga mille ema oli ostnud mõnda aega tagasi dekoratiivsel eesmärgil. Selle taga oli vist bassein, kus nad suplemas käisid ja siis märjalt tagasi tulid. Mina olin käed rüpes ja vaatasin neid, ma ei näinud basseini, sest seisin selle riietevahetamise värgi ees. Mul oli rohekas t-särk seljas, nagu sõjaväes ikka on.
Sel momendil ma ütlesin midagi, ja tundsin endas muutust, see oli ülim enesekindlus. Ja siis ma hakaksin mõtlema, mis toimub, kus ma olen, mida ma siin teen, ma ei näe ju und, sest see kõik on nii tõeline, ma sain teha seal mida tahtsin ja olin täie mõistuse juures ning ärkvel. Ma keerasin ümber ja hakkasin köögi poole minema, kui nägin kamina ees puki peal istuvat üht poissi. Tal olid pruunid juuksed ja nägu nagu Mushy trummaril, Raunol, kuid mitte päris täpne koopia, tal olid tuhmid teksad ja vanamoeline vöö. Läksin tema juurde ja küsisin ta käest, et kes sa oled ? Ta vastas, et ta on Epp ! Mida mida !! Ma kükitasin tema juurde ja ta jõllitas mulle otsa, nägin ta nägu ja tal olid nagu pruunikad silmad. Ta oli täie tõsiduse juures. Ma ütlesin et sa oled ju poiss ja tahtsin teda katsuda, et näha kas ta on tõeline. Teda puudutades karjus ta Ära näpi mind !! Ma ehmusin ja läksin temast eemale. Ümberringi oli selline hämar valgus, nagu selline retrolik
. Siis äkki olin ma tagasi enda voodis, enne silmade avamist ma häälitsesin oma mõttes, nagu " Aaaaoooh ", mitte sensuaalselt, vaid nagu kurnatusest, seda häält ei teinud ma omavoliliselt, ja siis SEKUND hiljem ma kuulsin seda sama häält enda kõrvades. Ja nii kaks korda järjest, mis see oli ? Nagu minu teadvus polnud sünkroonis minu kehaga. Ma tegin silmad lahti ja vaatasin ringi. Panin silmad uuesti kinni ja nägin äkitselt imelikke pilte, mõne pildi peal olid ka inimesed, kuid nad ei näinud välja nagu nad oleksid elus, nagu sellised pildid mida sa näed oma vanaema albumis, vanad ja tuhmid. Kõik muutus nende peal ja ma ei suutnud neid enam vaadata, kõhe hakkas. Tegin silmad uuesti lahti ja proovisin mõista mis just minuga juhtus. Ma krabasin märkmiku ja kirjutasin kõik üles. Seejärel äratasin ema üles ja rääkisin talle mis juhtunud oli. Ma värisesin, ja ei julgenud seda kohta vaadata, kus see poiss istus, kes end Epuks nimetas. Ema rääkis, et Epul oli väiksest peast olnud potipea ning paljud olevat teda poisiks pidanud
, naljakas kokkusattumus, kuid mitte minujaoks.. Tegin ühe suitsu kamina juures, kui olin julguse kokku võtnud, et istuda sama koha peal, kus " Epp " istus. Jäin õnneks ilma probleemideta magama. Tahan sellest kogemusest kindlasti Antsule ka rääkida, kindlasti oskab ta mulle näpunäiteid tuua, kuidas nägemusi kontrollida.
Ma viskaks selle kogemuse kohe unenäo alla, kuid see pole lihtsalt võimalik. Need energeetilised vapustused, mis mind valdasid, olid tõelised ja ma olin ärkvel samal ajal, kui proovisin neid piirata. Nägemus oli reaalne, see kindlustunne mida ma tundsin oli reaalne, ja see poiss keda ma katsusin oma teadliku meelega oli ka tõeline, see oli kehaväline kogemus minu jaoks, elu esimene kokkupuude tõeliselt vapustava fenomeeniga. Asja vallandas see hingamine ja muusika.
2. juhtum : 12.04.2010
Kuulasin enne magaminekut Huur Huur Tu'd ( See on Tuva'st pärit grupp, kes laulavad Khoomei tehnikaga kurgulaulu ) Samamoodi nagu eelmine kord, panin ma pärast mõnda aega kuulamist iPodi kinni ja proovisin magama jääda. Tulid samasugused närvivapustused pähe nagu eelmine kord, näo ja lauba peale. Ainuke vahe on selles, et ma olin nendega juba tuttav ning lasin neil täielikult " võimust võtta ". Kokku kogesin kolme puhangut.
1. kord : Tekkisin oma tänavasse, umbes 30 meetrit oma majast. Kuulsin, kuidas kaks meest minu selja tagant mööda kõnnivad ning podisevad, nad olid purjus. Nad kõndisid minust läbi ja ma vaatasin neile järgi senikaua kuni ma neid enam ei kuulnud.
2. kord : Ma olin vihma käes, ümberringi oli kõik kottpime, ning ma tundsin kuidas vihm mulle näkku sadas. Kuid minu nägu ei olnud nahast, vaid plastmassilaadsest materjalist, nii et vihma langemine mu näole tekitas seda erilist heli, kui näiteks autoga sõites vihm vastu esiklaasi sajab.
3. kord ja viimane kord : Seekord käis minust läbi mingi naksatus, ma tundsin oma jalgu,keha,käsi ja pead. Kuid need olid täielikult surnud, ei mingit liigutamist, ma olin paraliseeritud. Ning äkitselt hakkas mu keha tõusma, ma tundsin, kuidas see voodist lahti tuli ja natuke vähem kui ühe meetri kõrgusele hõljuma jäi. Kusjuures jalad olid mul maas ning käed ka, nagu rippusid. Mul puudus täielikult selgroog ja ma paindusin mitte ette ( nagu selgroog lubab
) vaid tahapoole, niipalju, et mu selg oli nagu vihmauss. Ma olin täielikult teadvusel ja läksin asjaga kaasa. Pärast üheminutilist " olemist " tegin ma silmad lahti ja naksti olin ma tagasi maas.
Ma märkasin alles siis uuesti, et mu keha ei liigu... ja pärast pikka pingutust sain ma oma varbaotsad liikuma, siis näpud, kuni lõpuks suutsin püsti tõusta. Terve mu reaalne taju oli sassis, kõik laed olid kõrgemad kui muidu ning iga ese, isegi tapeet seina peal oli mulle võõras ja moondunud. Ma olin täielikus rahuseisundis ning nautisin seda kõike, käisin jõin natuke vett ning tegin ahju ääres ühe sigareti. Kõik mu ümber muutus tagasi normaalseks. Läksin magama.
--------
Mis ma sellest kõigest järeldan ?
Mõlemad juhtumid olid mittetahtlikult peale tulnud. Kui ma vahepeal seda kõike uuesti simuleerida proovisin : tehes samu asju, mõeldes samu mõtteid enne magamaminekut, eksta keskenduda enda seitsmele chakrale, eraldi kõiki tunnetada, lõdvestada oma keha pool tundi, alates varvastest kuni peani, kuulata sama muusikat või erinevaid sagedusi ( 4,5 hertsist shamaani trummi imiteerivat võnkumist ) ... mida iganes veel, siis pole ma õnnestunud.
Need juhtumid olid suhteliselt suure vahega ning ma ei oma mittemingisugust kontrolli nende toimumise aja üle. Mõtteid ? Sarnaseid kogemusi ?
Ma tean, et 2. juhtumi kaks esimest vapustust on seletatavad sellega, et väljas sadas vihma ja kaks inimest käsid mu aknast mööda, aga viimane küll mitte.
Abi
