29-05-2006, 15:48
Uus kasutaja ja kohe selline pikk post. Ehk teadjad inimesed leiavad aega see läbi lugeda ja mingit nõu anda, et mis toimub (kui üldse toimub). Ise olen suht nõutu ja ei oska midagi teha enam. Üritasin võimalikult täpselt asja kirja panna - kindlasti on midagi välja jäänud aga alati saab küsida, kui mingi oluline koht ähmaseks jääb. Veel peaks juurde lisama, et peale seda nädalat pole sinnakanti enam sattunud ja ei näe põhjust, et peaks...
Aga lugu ise siis järgmine.
Asi juhtus eelmise aasta lõpu poole (vist) Täpsed kuupäevad enam meeles ei ole. Ei näe ka tungivat vajadust nende väljaselgitamiseks. Viimase tõuke andis kirjapanekuks hiljuti juhtunud asjad... Asjad sest muudmoodi ei oska neid nimetada. Võimalik, et näen tonti seal kus seda ei ole aga siiski.
Kohale jõudsime siis selgus, et ööbime V sugulaste kolmetoalises korteris. Mis seisis enamuse ajast tühjalt ja ... Mis põhjusel, seda hiljem, kui seda saab põhjuseks nimetada. Aga võimalik on, et just see oli põhjuseks.
Maja ise asus mingi järve kaldal. Selline tavaline vene-aegne korterelamu. Ja neid oli päris mitu sealkandis nagu ikka. Üle järve (tegelikult oli vist ikka jõgi – [removed]) oli surnuaed – kus ma ka korra jalutamas käisin peale tööpäeva.
Korteri sisustus oli nagu oli. Vana selline – välisukse link oli mingi selline nikerdustega ja meenutas mingit antiiki., elutoa ukse kohal rippusid mingid kellukesed vms asjad. Esiku seinad korteris olid selle punase pehme asjaga kaetud... mingi tapeet vist. Selline pehme kummjas materjal. Need olid asjad mida kohe tähele panin. Edasi siis nädati meile toad kätte ja tutvustati kes, kes on... ja siis selle perenaise pilk. Kui ta mulle otsa vaatas. Nagu ta oleks midagi näinud – kerge kohmetus oli, siiski tajutav. Eks ikka võõraste inimestega tutvumisel on kohmetus vms, et ei tea kuidas käituda aga ikkagi tundub, et seal oli midagi muud... muidu see ei oleks nii meelde jäänud ma arvan. Nüüd tagantjärele mõeldes võib-olla olid tuttavad silmad? Ah see selleks.
Auto laadisimie tühjaks selle tädi maja juurde sauna ja liikusime siis tagasi (ennem poes ja siis välja vist). Nagu mainitud siis napsu sai kõvasti tehtud. Igal õhtul – nii et hommikul ikka paras promill sees oli kui objektil taarusin.
Sellepärast üks õhtu enam ei tahtnud ja mõtlesin, et jään üksi siis korterisse kui teised välja lähevad ja loen raamatut vms natuke ja keeran magama, et üks öö korralikult ennast välja magada.
Nüüd on see koht kus peaks rääkima põgusalt korteri sisustusest. Köök oli nagu köök ikka, kaks külmkappi ainult ja tilluke lauake kahe tooliga. Ega seal midagi erilist ei olnud peale selle, et suurem ja töötav kapp käimaminnes ja seisma jäädes päris suurt müra tegi (kolinat pigem) ja siis veel kõik need vanad nõud. Teetassid ja taldrikud – kõik sellised vanad.
Köögiga samas korteri poolel oli elutuba. Madrats maas magamiseks, kapid, tv, laud. Ja oligi kõik vist. Too kolmas vend siis magas seal toas – ise oli rahul, et TV-ga toa sai, hea vaadata vms. Mina krahmasin rõduga toa, mis siis diagonaalis selle elutoaga asus teises korteri otsas. Ja minu toa kõrval siis oli V ajutine pesa – kõige kaasaegsem tuba. Äsja remont tehtud vist. Ainult üks lai voodi ja kapike. Ehk siis kõ ik olid rahul. Mina sain toa kus saab rahulikult rõdul suitsu popsida kui isu tuleb, pluss siis veel oli üks vana lahtikäiv kusset millel ma magasin ja mis ma lõpuks ikka lahti suutsin teha (perenaine sellega hakkama ei saanud kuigi oli üritanud). Siis oli seal riiulitele kuhjatud raamatud – vanemad. Riideid hunnikutes – kardinad jms kraam. Ehk selline ladustamise tuba oli ja ajaloo hõngu täis. Jah, selline kopitanud või vanadele asjadele omane lõhn oli küll toas. Esimene asi mis ma seal kohe uurima hakkasin oli raamaturiiul. Päris huvitavat kraami oli seal – lihtsamaks lugemiseks valsin mingid paar aforismide kogumikku. Need sai ka läbi loetud mõne õhtuga, ennem kui välja mindi ja teised telekat vahtisid.
Korteri plaanist veel, et üks asi mis kohe silma jäi kui sisse kolisime oma kompsudega siis tundus imelik, et kõikide tubade ustel olid lukud ees ja võtmed lukuaugus. Imelik, kas pole? Mina näiteks ei kujuta küll ette miks mul peaks olema võimalus köögi uks lukustada, või siis elutoa uks? Magamistubadest saan veel aru... No tegelikult peale seda kogemust võib aimata miks neid lukke vaja on...
Olgu siis, tagasi selle õhtu juurde. Oli mingi tüdrik ka ligi ujunud ja siis nad istusid seal elutoas ja lasid õlle ja pläkutasid mingit saadet vaadates... ma lugesin rahulikult ja rüüpasin kuuma teed... päris mõnus oli peale mitut päeva jutti tinutamist. Klapid oled peas ja olin omas maailmas. Mingi aeg siis hakati mind lunima, et ma ka ikka välja tuleks – karaoke õhtu jms. Ma olin kindel, et ei lähe ja valmis. Tahaks puhata natuke. Lõpuks ikka andsid mõista, et kui ümber mõtled siis ikka tule
no ma panin kõrvataha siis.
Kolmas tüüp pidi samal õhtul vanemate juurde või mingid sugulased olid kuskil sealkandis. Et läheb autoga ja siis hommikul tuleb tagasi ja võtab meid ka peale ja siis objektile. Päris pikk ots oli – miski 60 km.
No jah... mõeldud tehtud. Umbes kella kaheksa paiku olin korteris üksi. Istusin oma toas (või kellegi teise toas) ja mõtsin jube hea oleks kui nüüd uni tuleks – a vot ei tulnud. Korra lasin isegi tule kustu ja unelesin vist natuke – ei tule. Tegin suitsu ja mõtlein et vaatan mingit filmi – äkki näkkab ja tuleb midagi head. Tuli. TV1000 ikka näitab. Sättisin siis ennast mõnusalt elutuppa madratsi peale ja mõtlesin kas tule ka ära kustutan – õnneks ei kustutanud. Filmiks oli see japside Silm. Ütleme nii, et üksi kuskil võõras korteris seda vaadata on päris õudne. Vist siiani üks parim õudukas mis näinud (suuremalt osalt tänu keskkonnale vist). Nüüd ei kannata peaaegu üldse neid õudukaid vaadata. Ja siiani on mõned õhtud kui jätan tule põlema, kui magama jään. Peale seda ööd. Päris korralik shokk oli ikka. Võib-olla sellepärast ka pidevalt õhtuti klaasikese teinud, et kurat võtaks magada saaks. Ja iga kraps ei ajaks selga higiseks. Ja-jaa, argpüks vms. Aga just siis kui magama tahan jääda. Unenäod on ka eriti imelikud ... juba nende painajate pärast ei taha eriti magada. Kui siis päeval ainult saad rahulikult pikutada... Eile öösel kusjuures just oli juhus kui und ei tulnud – tegelikult väsimus oli päris suur aga ei julgenud vms. Mõttetu ju kui kõrv on valvel koguaeg ja mingeid naginaid kuulad ja mõtled, et mis see nüüd oli. Peast on läbi käinud ka uksepiita mingite sümbolite kraapimine jms kraam... Masendav igaljuhul. Eile sai aeg konkreetselt maha võetud ja mõeldud ... Sellepärast ei saanud ka magada. Istusin ja lugesin sellekohaseid foorumeid saite niikaua kuni päike tõusis siis sai lõpuks pikali visata. ..
Oot, kuhu ma nüüd jäin. . . ahjaa film. Vot see oli selline film, mis mul seal ajas selja märjaks ikka. Eriti need kohad kus oli vaime kujutatud. Oijah. . . Kuskil poole peal endamisi tänasin õnne, et tuld ei kustutanud... siis oleks vist jama olnud
No sai siis filmike läbi – üks suits rõdul veel ja kell oligi kuskil 22 või midagi sinnakanti... Väsimus oli küll aga und ei tulnud. Tuled surnuks ja vähkresin natuke ühelt küljelt teisele ... ei midagi.
Siis hakkas pihta. Mingi kolin sealt köögi poolt teisest korteri otsast... Ma mõtlesin, et oot mis see nüüd oli... Ma peaks ikka üksi olema... Välisuks sai kindlasti lukku ka, selles kahtlust ei olnud. Aknad ka kindlasti kinni... talve aeg ju... Ärevust ei tekkinud lihtsalt endamisi arutlesin mõttes, et mis kolin see oli... (eks mingit rolli mängis ka äsja vaadatud film, kuigi ma kunagi ei ole mõelnud neid õudukaid vaadates, et sellised asjad ka tegelikult on... vms, vähemalt senikaua kui ise midagi ei ole kogenud... vot nüüd siis, kus ma olen). Ok, mingi rott või asi kuskil kolistas köögis. Samas variant oli kohe ka külmkapp. See ka mingit ebamäärast kolinat tegi... tubade uksed olid lahti. Enda oma lükkasin kergelt kinni, mitte nii et link ka oleks kinni läinud vaid ainult nii, et kerge tõuke peale oleks lahti vajunud. Sellised mõtted keerlesid peas... Samal ajal keerasin ennast selili, et paremini kuulda oleks... juhul kui veel midagi toimuma peaks. Voodi oli nõnda seinaääres, et jalutsis oli uks kohe. Ehk siis kui selili lamasin siis nägin ilusti ust... ja väljast tuli selline õrn valgus, et päris pime ei olnud... pimedusega harjunud silmad nägid küllaltki hästi...
Möödusid mingid minutid ja... tundus, et oligi nii... pole seal midagi – külmkapp oli, raudne laks... et jää magama rahulikult nüüd. . .
Ja siis oli esimene suurem ehmatus. Elutoast kostus mingi ebamäärane hääl. Jah hääl, mitte mingi kuradi kolin vms. Häälel ja kolinal ikka vahet teen, endiselt olin selili. Siis ma mõtlesin sekundiga kõik need samad asjad läbi ja veel juurdegi. Et kurat – see esikuuks ikka sai ju kinni. Ja kui ta ei olekski lukus olnud siis avamine ei oleks saanud kuulmata jääda. Ma mõtlesin, et WTF!!! Keegi sisse on murdnud... Vaatasin telefon on voodis enda kõrval kohe. . . Liigutada enam ei julgenud... et endast mitte märku anda vms. Mõtlesin et olen vait ja äkki selgub et ikkagi mingi loogiline seletus asjale olemas... Juhuks kui ei ole loogilist ja toa uks vaikselt lahti hakkab vajuma, et mis ma siis teen? Variant üks oli, et rõdule. Krt trussaritega külm hakkab seal ju... talv ikkagi(tagantjärgi targutuseks hea et ma seda ei teinud... ). No ma siis mõtlesin, et tõmbaks traati V-le. Lendab kähku kohale vms. Nojah selleks oleks kulunud ka mingi 15-30 min. Selle ajaga oleks ei tea mis võinud juhtuda.(millest ma üldse räägin eksole? – vat ei tea siiani). Ehk siis olin juba parasjagu külma higiga kaetud ja käed jalad olid juba parasjagu hirmust kanged et mis toimub. . .
Ja siis oli see koht kui hakkas süda peksma nii, et mõnus rõhk tekkis kõrvadesse... pulseeriv selline... täiesti kohutav. Sammud tulid elutoast esikusse. Mitte kiirelt, mitte aeglaselt... täiesti tavalised sammud... Ei olnud rasked ega midagi. Muidu räägivad, et mingid lohisevad ja rasked sammud... See oleks eriti hulluks ajanud kui keegi oleks jalgu lohistanud seal ... Nojah... sammud esikus. Ja siis jäid vist keset esikut seisma. . .
Selleks hetkeks olid juba kõik ihukarvad püsti... ja vahtisin ainiti oma toaust... Tekkis plaan, et täitsa inimese sammus, et krt kargan püsti löön tule põlema ja kargan esikusse ja seal ka tuli põlema ja nii kui midagi liigub kuskil panen kogu oma keharaskuse ühte rusikahoopi... Vahet pole kas see hoop purustab kõik sõrmeluud vms. Peaasi, et „sissetungija” ohutuks saaks tehtud... siis oli hetkega, et oot... Meenus... Minu toas laetulega ei olnud kõik korras. Kustus ise lambist ära. Üks hommik otsisin prille ja tuli ei läinud põlema... Hiljem V rääkis ka et oli päevaaeg õllepudeleid kokku korjanud ja minu toas vaatas, et krt tuli põle... et mis siis ikka. Hiljem lõuna paiku oli uuele tiirule läinud ja voila tuli põles. Endal oli mingi aeg ka juhus, et tuli põles kenasti a kui tuppa astusin siis üks kustus ära (kaks pirni lambis, ühe lüliti all)... jms. Oli see lambipirni viga vms vahet pole fakt oli see, et ei olnud üldse kindel, et kui ma seda lülitit löön siis tuli ka särama hakkab rõõmsalt. See nullis mu vapruse värinad kohe – tulid veel suuremad, hirmu omad.
Siis oli juba kindlamast kindel, et keegi või miski on korteris, kuigi ei tohiks peale minu kedagi seal olla. Püüdsin endale veenda, et ikka luust ja lihast olevus on ja siis päästavad kärmed käed ja võimas hoop mõnda kohta... tulemusest ei hoolinud... Ainuke asi mis püsti ei lasknud karata oli fakt, et kuidas? Välisuks teeb päris kõva häält ... Võimatu oleks olnud seda mitte kuulda... Siis olid juba need hetked kui sekund vaikust tundus 10min või kauemgi... Iga uus hääl viis selle õudsa seisundi uuele tasemele. Peale neid samme olin juba ma arvasin, et enda shoki taluvuse laes vms.
No siis kostus köhatus... Meesterahvas... nooremapoolne... Aga mida kuradit ta teeb siin?
Hetk hiljem kostusid uued hääled... natuke läheml uksele, aga nagu roomas keegi vms. Kurat ma ei tea mis see oli... selline roomamisele iseloomulik hääl.. Need hääled tulid küllalti üksteise järel. . . Mõte midagi teha või ette võtta oli selleks ajaks kuskil kaugustes juba... pea oli tühi ja silmad ainiti suunatud uksele...
Vaikus...
Uitmõte, et miks ma ust korralikult kinni ei pannud siis oleks saanud vähemalt lingi vajutuse ajal midagi teha... oleks kindel koht olnud teada kus „ta” asub vms... nojah ...
Ma ei osanud enam midagi mõelda...
Ikka vaikus.
Ja kõige tipp siis mingi kuradi kraapimine mu toauksel. Nagu keegi tõmbab küünega mööda ust. . . Nagu narritades? Eesmärgiga hirmutada? Sell hetkel ma mõtlesin, et mul pea lendab kohe tükkideks selline rõhk oli tekkinud. Täielik hirmukangestus... Mingid ähmased mõtted veel olid, et miks ta kurat seda ust kohe lahti ei lükka siis – on vaja kraapida seal? Või et kurat näe kraabib... raudselt mingi näriline... No need ju kraabivad närivad lühikeste tõmmetega, vahedega... Ja üks kuramuse suur näriline kes kahel jalal kõnnib ja köhib...
Seda ma ei saagi teadma kui kaua peale seda kraapimist paus oli... Tundus igatahes minuteid pikk... Siis ma mõtlesin, et mis nüüd? Avaneb uks või on veel midagi varuks?
Suureks üllatuseks... segadusse ajavad kiired sammud minu uksetagant üle koridori välisukse juurde ja välisukse luku ja lingi liigutamise hääled. Miks kiired sammud? Mis toimub? Keegi tuleb? Kes? Vaevalt, et V nii vara tagasi tuleb. Kolmas tüüp ka alles homme pidi tulema. Kurat, mis nüüd? No siis keegi lihast ja luust nüüd tuleb välsiuksest sisse. Muugib raudselt, mis muud. Ootasin pingsalt, et kui uks avaneb ja tuli põlema läheb olen plaks platsis ja lendan peale... Ukse juures hääled lakkasid ja ei midagist juhtunud. Persse, mis toimub. Välja ta ei läinud sest ust lahti ei tehtud. Ainult mingid hääled luku kallal. . . Vaikus...
Alt koridori uks käib pauguga ... uuesti hääled lukuaugus... Selle kahe hetke vahel oli umbes kaks minutit vist. Seekord ragistamine on pikem. Keegi näeb tõsiselt vaeva, et ust lahti saada... Kurat võtmega tuli kohe lahti ju... keegi võõras raudselt. Nii ragin lakkas. Uks avanes. Tuli panid põlema koridoris. Voodist püsti, toa uks pärani hooga, kehe ettepoole kallutatud lendan koridori käed rusikas ja valmis midagi purustama...
- Persse! Sina! Mis sa siin teed?
- Mmm-is?!! Mis suga juhtus?!
Rahunesin maha hetkeks ja kiirelt käisin kõik toad läbi tuled põlema . . . Elutuba tühi, köök tühi, kõrval magamistuba tühi. WC ja vannituba ka tühi. Korteriuks endiselt lahti.
- Mis juhtus?! Mis on?
- ...
- Vaata milline sa oled! Lubivalge. Tonti nägid w6?
- Õnneks mitte...
- Mis juhtus siis?( Ettevaatlikult ust kinni pannes.)
Viskasin kiiruga midagi selga ja siis seisime koridoris ja rääkisin lühidalt loo ära. Uskumisega probleeme ei olnud kui mulle otsa vaatas. Ma võisin päris imelik välja näha Aga kurat ma olin nii endast väljas, et esimene asi oli, et nüüd lähme välja ja rahustuseks mingit 60-st Strohi ntx paar pitsi ja siis mõtleb edasi. Mina siia täna ei taha kauemaks jääda... Ja üksinda enam mitte hetkekski.
Kolmas tüüp oli otsustanud ikkagi tagasi tulla, et hommikul muidu kole pikk sõit... Minu õnneks. Vastasel juhul ei teagi mis saanud oleks. Ta oli ka hetkegi kõhklemata nõus, et välja karaokesse. Ei ta tahtnud ka sinna üksi istuma jääda. . .
Ai mul käed värisesid terve see õhtu veel. Eriti masendav oli pubis tühja pilguga küljealla pugevatele ... otsa vaadata... Ei tõesti ei huvita su jutt a no räägi siis kui sa pead ...
V-d nägin siis esimene küsimus oli, et on sellel perekonnal keegi surnud seal korteris? Vastuseks tuli, et seal ei ole aga perepoeg olevat mõned aastad tagasi kuskilt rõdult peaees alla hüpanud. Kahekümnendates oli olnud. . . Nojah ... uus Stroh ja mõttepaus. Võib-olla ma siis ikka ei ole lolliks läinud...
Hiljem selgus, et teist nädalat meid sinna enam ei lastud. E naabrimutt oli näinud, et mingi noor tüdruk oli seal võtmetega sees käinud? Meil muidugi, et WTF jälle? A nojah, võib-olla oli lihtsalt vabandus, et rohkem poja rahu ei rikuks vms? Või siis oligi mingi krdi noor tüdruk hoopis? Jube madalalt köhatas siis igaljuhul. Kuigi see seletaks selle küüne kraapimist uksel(mingil määral vähemalt). No mina tean mida ma kuulsin seal. Täiesti kaine olin too õhtu, ja õudukad sinnamaani nii endast välja ei viinud... et kujutaks ette selliseid asju. Nüüd on jah närvid öösiti pidevalt pingul... õnneks midagi sarnast ei ole kogenud – ei taha ka, vist.
Segaseks jäi see lugu igatahes seal – ja ma ei ole enam päris kindel, et see lugu lõppenud üldse on... Minujaoks vähemalt. Seda ma hakkasin eile kahtlustama... Peale seda kui vend öösel jooksis üle õue sokkides vanemaid äratama... Ma olevat siis trepil istunud pea käte vahel ja...
Peale seda enam nii ekstreemseid kogemusi ei olnud seal korteris... Tuled küll kustusid aegajalt a sellega harjus ära... Samas telekas olevat ka päevaaeg eennast mõned korrad välja lülitanud... ja siis ise jälle tööle hakanud(ei läinud vool ära samal ajal arvuti oli ka töös). Samas need on kaheldavad asjad jälle. Elekter ja elektroonika teinekordki teeb igasugu vigureid. Vana maja ka ... elektri kaabeldus ka tõenäoliselt iganenud jms pla pla ma tean küll. Lambipirnid pealtnäha täitsa ok olid. Ja huvitav on, et peale seda on hakanud endal ka kodus laualamp täiesti suvalt kustuma ja põlema – varem sellist asja ei olnud. . . Olen pirne vahetanud jms ei midagi. Mingi hetk ikka plõks kustus ja vaatad pirni – korras aga sisse paned siis midagi... Mingi hetk jälle põleb. Ahjaa laelambi pirn on ka paar korda põlemise ajal pauguga kildudeks lennanud... Eriti spooky Tüütu tegelikult, kilde koristada. Õnneks on seda kaks või kolm korda ainult juhtunud... Seda kildudeks lendamist juhtus ennem Valga juhtumit juba ... Aga peale seda... Suur kõlar on kettidega lakke tõmmatud mul(~60kg, 2x12” suures kastis – et ikka jurakas on). Ja see hakkab mõnikord lambist kõikuma öösel. Aknad uksed kinni, et tuuletõmbust ei tohiks olla ja muusika ei mängi ... a muudkui kõigub. Ennem tükk aega sama kett rippus soojamüüri küljes konksude otsas... siis ka aegajalt öösel nokitsedes silmanurgast nägid, et wtf? A las kõigub. Mingit tormilist kõikumist ei olnud siis ei koti kui nad vahepeal natuke õõtsuvad seal... vist. Pole veel jälile saanud miks nad kõiguvad seal.
A peale seda Valga lugu on üks huvitav nähtus veel see, et kui mõnikord öösel jätan playeri käima siis lambist jääb mingi lugu kordama... st jookseb kokku kuidagi vms. Ja ainult siis kui ma kuulan neid Benedictine Monks of Santo Demingo De Silos-e asju... Kolm, neli korda on seda juhtunud. Ei ole üles ka märkinud, et mis lugu see täpselt on. . . Kas peaks? Vist mitte.
Kogu jutu lõpetuseks võiks vist öelda, et muretsemiseks pole põhjust? Näen tonti kus seda ei ole? Jaa – mulle ka meeldivad need toredad painajad... Peale sellist kogemust mingeid painajaid näha veel...
Ehk mingi selline ... eem... no ma ei tea kas nii on õige öelda aga nagu kurjast vaimust vaevatud.
Jah ma ise ka vahel kahtlustan, et ma mingi pooletoobine olen, et selliseid asju mõtlen või seoseid leian/otsin...
Aga ma leian jõudu, et edaspidi kainelt ööle vastu minna. Jah ma leian. Ja kui ma kuu aja jooksul magada ei saa korralikult siis tuleb hakata vist mingeid sensitiive või nõidasid taga ajama... Hetkel uurin mingeid pentagramme jms pahna... Poor me
Lisan juurde:
Meenus veel üks oluline seik, mis märkimata on jäänud.
Nimelt kui too kolmas tüüp tagasi jõudis ja ukse kallal kohmitses ( see koht kus sammud välisukse juurde liikusid ja luku kallal askeldas nagu ja peale seda üldist vaikust) siis ta hiljem mainis, et kurat selle uksega oli? Ei saanud lahti kuidagi. Muidu nagu pole midagi olnud? Käis täitsa korralikult. Ma kohe uurisin ka muidugi kui koridoris oma jubedast elamusest rääkisin, et kui kaua sa ukse kallal ragistasid kas mingi pausi ka tegid, et natuke ragistasid ja siis läksid minema? Ta ütles, et ikka paar minutit järjest üritas kuni lõpuks võti keeras. See välistab siis võimaluse, et see esimene ragistamine tema tehtud oli või keegi trepikojas talle vastu jooksis (samuti välistatud, et uks ennem tema sisenemist ei avanenud...).
Lisasin ka enda messengeri aadressi, kes arvab, et asi on arutamist väärt võiks ühendust võtta. Kõige parem oleks vast irl kokku saada ja rääkida. Ise ei tunne kedagi kes selliste asjadega tegeleb/on kogemusi ja ei oska otsida ka kuskilt...
Muudetud: 29-5-06 kell 19:12:49 gzus
[Muudetud: 9-20-2010 Cassiopeia]
Aga lugu ise siis järgmine.
Asi juhtus eelmise aasta lõpu poole (vist) Täpsed kuupäevad enam meeles ei ole. Ei näe ka tungivat vajadust nende väljaselgitamiseks. Viimase tõuke andis kirjapanekuks hiljuti juhtunud asjad... Asjad sest muudmoodi ei oska neid nimetada. Võimalik, et näen tonti seal kus seda ei ole aga siiski.
Kohale jõudsime siis selgus, et ööbime V sugulaste kolmetoalises korteris. Mis seisis enamuse ajast tühjalt ja ... Mis põhjusel, seda hiljem, kui seda saab põhjuseks nimetada. Aga võimalik on, et just see oli põhjuseks.
Maja ise asus mingi järve kaldal. Selline tavaline vene-aegne korterelamu. Ja neid oli päris mitu sealkandis nagu ikka. Üle järve (tegelikult oli vist ikka jõgi – [removed]) oli surnuaed – kus ma ka korra jalutamas käisin peale tööpäeva.
Korteri sisustus oli nagu oli. Vana selline – välisukse link oli mingi selline nikerdustega ja meenutas mingit antiiki., elutoa ukse kohal rippusid mingid kellukesed vms asjad. Esiku seinad korteris olid selle punase pehme asjaga kaetud... mingi tapeet vist. Selline pehme kummjas materjal. Need olid asjad mida kohe tähele panin. Edasi siis nädati meile toad kätte ja tutvustati kes, kes on... ja siis selle perenaise pilk. Kui ta mulle otsa vaatas. Nagu ta oleks midagi näinud – kerge kohmetus oli, siiski tajutav. Eks ikka võõraste inimestega tutvumisel on kohmetus vms, et ei tea kuidas käituda aga ikkagi tundub, et seal oli midagi muud... muidu see ei oleks nii meelde jäänud ma arvan. Nüüd tagantjärele mõeldes võib-olla olid tuttavad silmad? Ah see selleks.
Auto laadisimie tühjaks selle tädi maja juurde sauna ja liikusime siis tagasi (ennem poes ja siis välja vist). Nagu mainitud siis napsu sai kõvasti tehtud. Igal õhtul – nii et hommikul ikka paras promill sees oli kui objektil taarusin.
Sellepärast üks õhtu enam ei tahtnud ja mõtlesin, et jään üksi siis korterisse kui teised välja lähevad ja loen raamatut vms natuke ja keeran magama, et üks öö korralikult ennast välja magada.
Nüüd on see koht kus peaks rääkima põgusalt korteri sisustusest. Köök oli nagu köök ikka, kaks külmkappi ainult ja tilluke lauake kahe tooliga. Ega seal midagi erilist ei olnud peale selle, et suurem ja töötav kapp käimaminnes ja seisma jäädes päris suurt müra tegi (kolinat pigem) ja siis veel kõik need vanad nõud. Teetassid ja taldrikud – kõik sellised vanad.
Köögiga samas korteri poolel oli elutuba. Madrats maas magamiseks, kapid, tv, laud. Ja oligi kõik vist. Too kolmas vend siis magas seal toas – ise oli rahul, et TV-ga toa sai, hea vaadata vms. Mina krahmasin rõduga toa, mis siis diagonaalis selle elutoaga asus teises korteri otsas. Ja minu toa kõrval siis oli V ajutine pesa – kõige kaasaegsem tuba. Äsja remont tehtud vist. Ainult üks lai voodi ja kapike. Ehk siis kõ ik olid rahul. Mina sain toa kus saab rahulikult rõdul suitsu popsida kui isu tuleb, pluss siis veel oli üks vana lahtikäiv kusset millel ma magasin ja mis ma lõpuks ikka lahti suutsin teha (perenaine sellega hakkama ei saanud kuigi oli üritanud). Siis oli seal riiulitele kuhjatud raamatud – vanemad. Riideid hunnikutes – kardinad jms kraam. Ehk selline ladustamise tuba oli ja ajaloo hõngu täis. Jah, selline kopitanud või vanadele asjadele omane lõhn oli küll toas. Esimene asi mis ma seal kohe uurima hakkasin oli raamaturiiul. Päris huvitavat kraami oli seal – lihtsamaks lugemiseks valsin mingid paar aforismide kogumikku. Need sai ka läbi loetud mõne õhtuga, ennem kui välja mindi ja teised telekat vahtisid.
Korteri plaanist veel, et üks asi mis kohe silma jäi kui sisse kolisime oma kompsudega siis tundus imelik, et kõikide tubade ustel olid lukud ees ja võtmed lukuaugus. Imelik, kas pole? Mina näiteks ei kujuta küll ette miks mul peaks olema võimalus köögi uks lukustada, või siis elutoa uks? Magamistubadest saan veel aru... No tegelikult peale seda kogemust võib aimata miks neid lukke vaja on...
Olgu siis, tagasi selle õhtu juurde. Oli mingi tüdrik ka ligi ujunud ja siis nad istusid seal elutoas ja lasid õlle ja pläkutasid mingit saadet vaadates... ma lugesin rahulikult ja rüüpasin kuuma teed... päris mõnus oli peale mitut päeva jutti tinutamist. Klapid oled peas ja olin omas maailmas. Mingi aeg siis hakati mind lunima, et ma ka ikka välja tuleks – karaoke õhtu jms. Ma olin kindel, et ei lähe ja valmis. Tahaks puhata natuke. Lõpuks ikka andsid mõista, et kui ümber mõtled siis ikka tule
no ma panin kõrvataha siis.Kolmas tüüp pidi samal õhtul vanemate juurde või mingid sugulased olid kuskil sealkandis. Et läheb autoga ja siis hommikul tuleb tagasi ja võtab meid ka peale ja siis objektile. Päris pikk ots oli – miski 60 km.
No jah... mõeldud tehtud. Umbes kella kaheksa paiku olin korteris üksi. Istusin oma toas (või kellegi teise toas) ja mõtsin jube hea oleks kui nüüd uni tuleks – a vot ei tulnud. Korra lasin isegi tule kustu ja unelesin vist natuke – ei tule. Tegin suitsu ja mõtlein et vaatan mingit filmi – äkki näkkab ja tuleb midagi head. Tuli. TV1000 ikka näitab. Sättisin siis ennast mõnusalt elutuppa madratsi peale ja mõtlesin kas tule ka ära kustutan – õnneks ei kustutanud. Filmiks oli see japside Silm. Ütleme nii, et üksi kuskil võõras korteris seda vaadata on päris õudne. Vist siiani üks parim õudukas mis näinud (suuremalt osalt tänu keskkonnale vist). Nüüd ei kannata peaaegu üldse neid õudukaid vaadata. Ja siiani on mõned õhtud kui jätan tule põlema, kui magama jään. Peale seda ööd. Päris korralik shokk oli ikka. Võib-olla sellepärast ka pidevalt õhtuti klaasikese teinud, et kurat võtaks magada saaks. Ja iga kraps ei ajaks selga higiseks. Ja-jaa, argpüks vms. Aga just siis kui magama tahan jääda. Unenäod on ka eriti imelikud ... juba nende painajate pärast ei taha eriti magada. Kui siis päeval ainult saad rahulikult pikutada... Eile öösel kusjuures just oli juhus kui und ei tulnud – tegelikult väsimus oli päris suur aga ei julgenud vms. Mõttetu ju kui kõrv on valvel koguaeg ja mingeid naginaid kuulad ja mõtled, et mis see nüüd oli. Peast on läbi käinud ka uksepiita mingite sümbolite kraapimine jms kraam... Masendav igaljuhul. Eile sai aeg konkreetselt maha võetud ja mõeldud ... Sellepärast ei saanud ka magada. Istusin ja lugesin sellekohaseid foorumeid saite niikaua kuni päike tõusis siis sai lõpuks pikali visata. ..
Oot, kuhu ma nüüd jäin. . . ahjaa film. Vot see oli selline film, mis mul seal ajas selja märjaks ikka. Eriti need kohad kus oli vaime kujutatud. Oijah. . . Kuskil poole peal endamisi tänasin õnne, et tuld ei kustutanud... siis oleks vist jama olnud
No sai siis filmike läbi – üks suits rõdul veel ja kell oligi kuskil 22 või midagi sinnakanti... Väsimus oli küll aga und ei tulnud. Tuled surnuks ja vähkresin natuke ühelt küljelt teisele ... ei midagi.
Siis hakkas pihta. Mingi kolin sealt köögi poolt teisest korteri otsast... Ma mõtlesin, et oot mis see nüüd oli... Ma peaks ikka üksi olema... Välisuks sai kindlasti lukku ka, selles kahtlust ei olnud. Aknad ka kindlasti kinni... talve aeg ju... Ärevust ei tekkinud lihtsalt endamisi arutlesin mõttes, et mis kolin see oli... (eks mingit rolli mängis ka äsja vaadatud film, kuigi ma kunagi ei ole mõelnud neid õudukaid vaadates, et sellised asjad ka tegelikult on... vms, vähemalt senikaua kui ise midagi ei ole kogenud... vot nüüd siis, kus ma olen). Ok, mingi rott või asi kuskil kolistas köögis. Samas variant oli kohe ka külmkapp. See ka mingit ebamäärast kolinat tegi... tubade uksed olid lahti. Enda oma lükkasin kergelt kinni, mitte nii et link ka oleks kinni läinud vaid ainult nii, et kerge tõuke peale oleks lahti vajunud. Sellised mõtted keerlesid peas... Samal ajal keerasin ennast selili, et paremini kuulda oleks... juhul kui veel midagi toimuma peaks. Voodi oli nõnda seinaääres, et jalutsis oli uks kohe. Ehk siis kui selili lamasin siis nägin ilusti ust... ja väljast tuli selline õrn valgus, et päris pime ei olnud... pimedusega harjunud silmad nägid küllaltki hästi...
Möödusid mingid minutid ja... tundus, et oligi nii... pole seal midagi – külmkapp oli, raudne laks... et jää magama rahulikult nüüd. . .
Ja siis oli esimene suurem ehmatus. Elutoast kostus mingi ebamäärane hääl. Jah hääl, mitte mingi kuradi kolin vms. Häälel ja kolinal ikka vahet teen, endiselt olin selili. Siis ma mõtlesin sekundiga kõik need samad asjad läbi ja veel juurdegi. Et kurat – see esikuuks ikka sai ju kinni. Ja kui ta ei olekski lukus olnud siis avamine ei oleks saanud kuulmata jääda. Ma mõtlesin, et WTF!!! Keegi sisse on murdnud... Vaatasin telefon on voodis enda kõrval kohe. . . Liigutada enam ei julgenud... et endast mitte märku anda vms. Mõtlesin et olen vait ja äkki selgub et ikkagi mingi loogiline seletus asjale olemas... Juhuks kui ei ole loogilist ja toa uks vaikselt lahti hakkab vajuma, et mis ma siis teen? Variant üks oli, et rõdule. Krt trussaritega külm hakkab seal ju... talv ikkagi(tagantjärgi targutuseks hea et ma seda ei teinud... ). No ma siis mõtlesin, et tõmbaks traati V-le. Lendab kähku kohale vms. Nojah selleks oleks kulunud ka mingi 15-30 min. Selle ajaga oleks ei tea mis võinud juhtuda.(millest ma üldse räägin eksole? – vat ei tea siiani). Ehk siis olin juba parasjagu külma higiga kaetud ja käed jalad olid juba parasjagu hirmust kanged et mis toimub. . .
Ja siis oli see koht kui hakkas süda peksma nii, et mõnus rõhk tekkis kõrvadesse... pulseeriv selline... täiesti kohutav. Sammud tulid elutoast esikusse. Mitte kiirelt, mitte aeglaselt... täiesti tavalised sammud... Ei olnud rasked ega midagi. Muidu räägivad, et mingid lohisevad ja rasked sammud... See oleks eriti hulluks ajanud kui keegi oleks jalgu lohistanud seal ... Nojah... sammud esikus. Ja siis jäid vist keset esikut seisma. . .
Selleks hetkeks olid juba kõik ihukarvad püsti... ja vahtisin ainiti oma toaust... Tekkis plaan, et täitsa inimese sammus, et krt kargan püsti löön tule põlema ja kargan esikusse ja seal ka tuli põlema ja nii kui midagi liigub kuskil panen kogu oma keharaskuse ühte rusikahoopi... Vahet pole kas see hoop purustab kõik sõrmeluud vms. Peaasi, et „sissetungija” ohutuks saaks tehtud... siis oli hetkega, et oot... Meenus... Minu toas laetulega ei olnud kõik korras. Kustus ise lambist ära. Üks hommik otsisin prille ja tuli ei läinud põlema... Hiljem V rääkis ka et oli päevaaeg õllepudeleid kokku korjanud ja minu toas vaatas, et krt tuli põle... et mis siis ikka. Hiljem lõuna paiku oli uuele tiirule läinud ja voila tuli põles. Endal oli mingi aeg ka juhus, et tuli põles kenasti a kui tuppa astusin siis üks kustus ära (kaks pirni lambis, ühe lüliti all)... jms. Oli see lambipirni viga vms vahet pole fakt oli see, et ei olnud üldse kindel, et kui ma seda lülitit löön siis tuli ka särama hakkab rõõmsalt. See nullis mu vapruse värinad kohe – tulid veel suuremad, hirmu omad.
Siis oli juba kindlamast kindel, et keegi või miski on korteris, kuigi ei tohiks peale minu kedagi seal olla. Püüdsin endale veenda, et ikka luust ja lihast olevus on ja siis päästavad kärmed käed ja võimas hoop mõnda kohta... tulemusest ei hoolinud... Ainuke asi mis püsti ei lasknud karata oli fakt, et kuidas? Välisuks teeb päris kõva häält ... Võimatu oleks olnud seda mitte kuulda... Siis olid juba need hetked kui sekund vaikust tundus 10min või kauemgi... Iga uus hääl viis selle õudsa seisundi uuele tasemele. Peale neid samme olin juba ma arvasin, et enda shoki taluvuse laes vms.
No siis kostus köhatus... Meesterahvas... nooremapoolne... Aga mida kuradit ta teeb siin?
Hetk hiljem kostusid uued hääled... natuke läheml uksele, aga nagu roomas keegi vms. Kurat ma ei tea mis see oli... selline roomamisele iseloomulik hääl.. Need hääled tulid küllalti üksteise järel. . . Mõte midagi teha või ette võtta oli selleks ajaks kuskil kaugustes juba... pea oli tühi ja silmad ainiti suunatud uksele...
Vaikus...
Uitmõte, et miks ma ust korralikult kinni ei pannud siis oleks saanud vähemalt lingi vajutuse ajal midagi teha... oleks kindel koht olnud teada kus „ta” asub vms... nojah ...
Ma ei osanud enam midagi mõelda...
Ikka vaikus.
Ja kõige tipp siis mingi kuradi kraapimine mu toauksel. Nagu keegi tõmbab küünega mööda ust. . . Nagu narritades? Eesmärgiga hirmutada? Sell hetkel ma mõtlesin, et mul pea lendab kohe tükkideks selline rõhk oli tekkinud. Täielik hirmukangestus... Mingid ähmased mõtted veel olid, et miks ta kurat seda ust kohe lahti ei lükka siis – on vaja kraapida seal? Või et kurat näe kraabib... raudselt mingi näriline... No need ju kraabivad närivad lühikeste tõmmetega, vahedega... Ja üks kuramuse suur näriline kes kahel jalal kõnnib ja köhib...
Seda ma ei saagi teadma kui kaua peale seda kraapimist paus oli... Tundus igatahes minuteid pikk... Siis ma mõtlesin, et mis nüüd? Avaneb uks või on veel midagi varuks?
Suureks üllatuseks... segadusse ajavad kiired sammud minu uksetagant üle koridori välisukse juurde ja välisukse luku ja lingi liigutamise hääled. Miks kiired sammud? Mis toimub? Keegi tuleb? Kes? Vaevalt, et V nii vara tagasi tuleb. Kolmas tüüp ka alles homme pidi tulema. Kurat, mis nüüd? No siis keegi lihast ja luust nüüd tuleb välsiuksest sisse. Muugib raudselt, mis muud. Ootasin pingsalt, et kui uks avaneb ja tuli põlema läheb olen plaks platsis ja lendan peale... Ukse juures hääled lakkasid ja ei midagist juhtunud. Persse, mis toimub. Välja ta ei läinud sest ust lahti ei tehtud. Ainult mingid hääled luku kallal. . . Vaikus...
Alt koridori uks käib pauguga ... uuesti hääled lukuaugus... Selle kahe hetke vahel oli umbes kaks minutit vist. Seekord ragistamine on pikem. Keegi näeb tõsiselt vaeva, et ust lahti saada... Kurat võtmega tuli kohe lahti ju... keegi võõras raudselt. Nii ragin lakkas. Uks avanes. Tuli panid põlema koridoris. Voodist püsti, toa uks pärani hooga, kehe ettepoole kallutatud lendan koridori käed rusikas ja valmis midagi purustama...
- Persse! Sina! Mis sa siin teed?
- Mmm-is?!! Mis suga juhtus?!
Rahunesin maha hetkeks ja kiirelt käisin kõik toad läbi tuled põlema . . . Elutuba tühi, köök tühi, kõrval magamistuba tühi. WC ja vannituba ka tühi. Korteriuks endiselt lahti.
- Mis juhtus?! Mis on?
- ...
- Vaata milline sa oled! Lubivalge. Tonti nägid w6?
- Õnneks mitte...
- Mis juhtus siis?( Ettevaatlikult ust kinni pannes.)
Viskasin kiiruga midagi selga ja siis seisime koridoris ja rääkisin lühidalt loo ära. Uskumisega probleeme ei olnud kui mulle otsa vaatas. Ma võisin päris imelik välja näha
Aga kurat ma olin nii endast väljas, et esimene asi oli, et nüüd lähme välja ja rahustuseks mingit 60-st Strohi ntx paar pitsi ja siis mõtleb edasi. Mina siia täna ei taha kauemaks jääda... Ja üksinda enam mitte hetkekski.Kolmas tüüp oli otsustanud ikkagi tagasi tulla, et hommikul muidu kole pikk sõit... Minu õnneks. Vastasel juhul ei teagi mis saanud oleks. Ta oli ka hetkegi kõhklemata nõus, et välja karaokesse. Ei ta tahtnud ka sinna üksi istuma jääda. . .
Ai mul käed värisesid terve see õhtu veel. Eriti masendav oli pubis tühja pilguga küljealla pugevatele ... otsa vaadata... Ei tõesti ei huvita su jutt a no räägi siis kui sa pead ...
V-d nägin siis esimene küsimus oli, et on sellel perekonnal keegi surnud seal korteris? Vastuseks tuli, et seal ei ole aga perepoeg olevat mõned aastad tagasi kuskilt rõdult peaees alla hüpanud. Kahekümnendates oli olnud. . . Nojah ... uus Stroh ja mõttepaus. Võib-olla ma siis ikka ei ole lolliks läinud...
Hiljem selgus, et teist nädalat meid sinna enam ei lastud. E naabrimutt oli näinud, et mingi noor tüdruk oli seal võtmetega sees käinud? Meil muidugi, et WTF jälle? A nojah, võib-olla oli lihtsalt vabandus, et rohkem poja rahu ei rikuks vms? Või siis oligi mingi krdi noor tüdruk hoopis? Jube madalalt köhatas siis igaljuhul. Kuigi see seletaks selle küüne kraapimist uksel(mingil määral vähemalt). No mina tean mida ma kuulsin seal. Täiesti kaine olin too õhtu, ja õudukad sinnamaani nii endast välja ei viinud... et kujutaks ette selliseid asju. Nüüd on jah närvid öösiti pidevalt pingul... õnneks midagi sarnast ei ole kogenud – ei taha ka, vist.
Segaseks jäi see lugu igatahes seal – ja ma ei ole enam päris kindel, et see lugu lõppenud üldse on... Minujaoks vähemalt. Seda ma hakkasin eile kahtlustama... Peale seda kui vend öösel jooksis üle õue sokkides vanemaid äratama... Ma olevat siis trepil istunud pea käte vahel ja...
Peale seda enam nii ekstreemseid kogemusi ei olnud seal korteris... Tuled küll kustusid aegajalt a sellega harjus ära... Samas telekas olevat ka päevaaeg eennast mõned korrad välja lülitanud... ja siis ise jälle tööle hakanud(ei läinud vool ära samal ajal arvuti oli ka töös). Samas need on kaheldavad asjad jälle. Elekter ja elektroonika teinekordki teeb igasugu vigureid. Vana maja ka ... elektri kaabeldus ka tõenäoliselt iganenud jms pla pla ma tean küll. Lambipirnid pealtnäha täitsa ok olid. Ja huvitav on, et peale seda on hakanud endal ka kodus laualamp täiesti suvalt kustuma ja põlema – varem sellist asja ei olnud. . . Olen pirne vahetanud jms ei midagi. Mingi hetk ikka plõks kustus ja vaatad pirni – korras aga sisse paned siis midagi... Mingi hetk jälle põleb. Ahjaa laelambi pirn on ka paar korda põlemise ajal pauguga kildudeks lennanud... Eriti spooky
Tüütu tegelikult, kilde koristada. Õnneks on seda kaks või kolm korda ainult juhtunud... Seda kildudeks lendamist juhtus ennem Valga juhtumit juba ... Aga peale seda... Suur kõlar on kettidega lakke tõmmatud mul(~60kg, 2x12” suures kastis – et ikka jurakas on). Ja see hakkab mõnikord lambist kõikuma öösel. Aknad uksed kinni, et tuuletõmbust ei tohiks olla ja muusika ei mängi ... a muudkui kõigub. Ennem tükk aega sama kett rippus soojamüüri küljes konksude otsas... siis ka aegajalt öösel nokitsedes silmanurgast nägid, et wtf? A las kõigub. Mingit tormilist kõikumist ei olnud siis ei koti kui nad vahepeal natuke õõtsuvad seal... vist. Pole veel jälile saanud miks nad kõiguvad seal.A peale seda Valga lugu on üks huvitav nähtus veel see, et kui mõnikord öösel jätan playeri käima siis lambist jääb mingi lugu kordama... st jookseb kokku kuidagi vms. Ja ainult siis kui ma kuulan neid Benedictine Monks of Santo Demingo De Silos-e asju... Kolm, neli korda on seda juhtunud. Ei ole üles ka märkinud, et mis lugu see täpselt on. . . Kas peaks? Vist mitte.
Kogu jutu lõpetuseks võiks vist öelda, et muretsemiseks pole põhjust? Näen tonti kus seda ei ole? Jaa – mulle ka meeldivad need toredad painajad... Peale sellist kogemust mingeid painajaid näha veel...
Ehk mingi selline ... eem... no ma ei tea kas nii on õige öelda aga nagu kurjast vaimust vaevatud.
Jah ma ise ka vahel kahtlustan, et ma mingi pooletoobine olen, et selliseid asju mõtlen või seoseid leian/otsin...
Aga ma leian jõudu, et edaspidi kainelt ööle vastu minna. Jah ma leian. Ja kui ma kuu aja jooksul magada ei saa korralikult siis tuleb hakata vist mingeid sensitiive või nõidasid taga ajama... Hetkel uurin mingeid pentagramme jms pahna... Poor me
Lisan juurde:
Meenus veel üks oluline seik, mis märkimata on jäänud.
Nimelt kui too kolmas tüüp tagasi jõudis ja ukse kallal kohmitses ( see koht kus sammud välisukse juurde liikusid ja luku kallal askeldas nagu ja peale seda üldist vaikust) siis ta hiljem mainis, et kurat selle uksega oli? Ei saanud lahti kuidagi. Muidu nagu pole midagi olnud? Käis täitsa korralikult. Ma kohe uurisin ka muidugi kui koridoris oma jubedast elamusest rääkisin, et kui kaua sa ukse kallal ragistasid kas mingi pausi ka tegid, et natuke ragistasid ja siis läksid minema? Ta ütles, et ikka paar minutit järjest üritas kuni lõpuks võti keeras. See välistab siis võimaluse, et see esimene ragistamine tema tehtud oli või keegi trepikojas talle vastu jooksis (samuti välistatud, et uks ennem tema sisenemist ei avanenud...).
Lisasin ka enda messengeri aadressi, kes arvab, et asi on arutamist väärt võiks ühendust võtta. Kõige parem oleks vast irl kokku saada ja rääkida. Ise ei tunne kedagi kes selliste asjadega tegeleb/on kogemusi ja ei oska otsida ka kuskilt...
Muudetud: 29-5-06 kell 19:12:49 gzus
[Muudetud: 9-20-2010 Cassiopeia]
, tekivad ka mingid perioodid kus endal hakkab kõhe aga need mööduvad.![[Pilt: status.gif?]](http://www.n3kl.org/sun/images/status.gif?)
![[Pilt: kpstatus.gif?]](http://www.n3kl.org/sun/images/kpstatus.gif?)
).
