[Natasha]

Probleem on järgmine: lapsest saadik on olnud hirm ämblike ees, mis vanemaks saades on muutunud tõsiseks foobiaks. Asi on koguni nii hulluks läinud, et iga "ä"-tähega sõna kuuldes võpatan (kui see ootamatult tuleb). Väga ebameeldiv nähtus. Psühholoogilt paraku erilist abi ei saanud. Probleem ei oleks nii terav, kui elaksin linnakorteris, kuid kuna on eramaja, kus vaja peenraid rohida, marju korjata jne, siis tekitab selline olukord teinekord täiesti abitu tunde.
Kas on ehk kellelgi mõningaid mõistlikke soovitusi, kuidas sellest foobiast lahti saada? Ei tahaks olla igavesti nendest lülijalgsetest sõltuv, alati ei ole ka kedagi käepärast, kes tuleks ja nad mu silmapiirilt kõrvaldaks ...

Natasha

[Hallucigenia]

Araknofoobia (ik Arachnophobia). Siin on hulk linke selle probleemiga seoses aga ma ei oska öelda, kas mõnest neist ka abi võiks tõusta. Huvitav, kuidas psühholoog püüdis probleemi lahendada? Mingi lähenemine olevat hirmufaktori järjest suuremates kogustes doseerimine, õpetades samas ka eneserahustamise (relakseerumise) võtteid ... Ehk oled Sa muidugi kõike seda juba proovinud ... Isiklik kogemus paraku (õnneks) puudub.

[Natasha]

Tänud lingi eest. Paraku piirdus sealne inglisekeelne info (vähemalt niipalju, kui vaadata jõudsin) soovitustega osta kalli raha eest raamatuid, mis siis lubasid kõikvõimalikud foobiad viie minutiga kõrvaldada... Eestikeelne materjal antud teema kohta on millegipärast väga vähene (või olen lihtsalt valedest kohtadest otsinud?)
Psühholoogi abi seisnes rahustamistehnikate õpetamises (s.t. tema andis trükitud materjali ja mina siis üritasin kodus seda rakendada, niipalju kui see mul õnnestus) ning ämblikupiltide vaatamises, joonistades nendele pähe lipsukesi ja jalga mummulisi kummikuid jne. Mõte oli siis selles, et püüda hirmust läbi huumori jagu saada. Üks asi on muidugi seda elukat pildi pealt vaadata, kui ta mulle aga reaalselt ette satub, siis on hing kinni ja silme eest must, nii et "mummulised kummikud" toimivad siiski vaid rahulikus situatsioonis.
Nii et raske juhus ...

Natasha

[Hallucigenia]

Ei tea, kas mõne ämbliku vaatlemine kindlalt (kuigi ehk mitte õhukindlalt) suletud klaaspurgis võiks aidata? Enna kaugemalt, siis lähemalt ... lõpuks käes hoides. Saan muidugi aru, et ämbliku suhtes on see mõneti julm (aga nad suutvat suht kaua söömata olla) ja ka Sinult nõuda ämbliku purkiajamist oleks ehk esialgu liig, keegi peaks aitama.

[Lenore]

Araknofoobia pidavat olema maailma levinuim foobia ja mul
omal on selle alge vist olemas.. kuigi õnneks kaugeltki mitte nii raskel kujul, kui sul
aga seisneb selles, et muidu putukaid ja ussikesi nähes võin ma niisama
"väkk" öelda ja kerge vastikustunne ka aga ämblikut nähes
hakkan värisema (midagi külmavärinate sarnast) ja kiljudes ma ära ei jookse
ja kaugelt võin vaadata ka natuke aega aga kui külge ronib siis on lõpp.
Veel kehtib mul see reegel et mida suurem seda hullem..nt 1 mm jalutab käe peal siis
ma suudan veel rahu säilitada.

ja niipalju kui ma olen rääkinud inimestega sellest siis enamasti vist sellised
põhjendamatud foobiad ongi lapsepõlvest..

Veidi ebameeldiv on see, et paljud inimesed peavad seda,
kui keegi kardab ämblikuid, mingiks tähelepanuvajadusek ja et niisama
saaks kiljuda vms : ( ja kui ilusti paluda, et kas sa saaksid selle looma
siit kõrvaldada siis öeldakse, et "mh lõpeta ära nüüd ära paku üle" vms

lahendust ma ei oska ka pakkuda..ma ise olen proovinud tükk aega rahulikult
mõnda suurt ämblikut (ette pole vaja kujutada ) põrnitseda ja mõelda
nagu üks kaine mõistusega inimene seda tegema peaks, et see on samasugune
suvaline pisike mutukas nagu kärbeski või lepatriinu ja mitte karvavõrdki
ohtlikum ja kartus on põhjendamatu..
vähem ma neid ei karda vist selle pärast, aga hetkeolukorras aitab rahu küll säilitada

Hallucigenia: Mingi lähenemine olevat hirmufaktori järjest suuremates kogustes doseerimine
ma hakkasin mõtlema, et see võiks isegi tõsi olla, sest
see ämbliku jõllitamine oleks nagu alateadlik reaktsioon hirmust ülesaamiseks. Ja erinev kirjandus nende kohta pakub ka huvi

Muudetud: 28-5-06 kell 20:37:16 Lenore

[Metafor]

Põhikooli ajal jättis üks endine klassivend õppimata ämblikuliste teemad bioloogiast tuues põhjuseks, et ta kardab ämblikke.
Öelge nüüd mulle, ega teil nii hullu kartust pole ja kas meil oli õigus teda kutsuda mõttetuks meheks?

[Lenore]

Algselt postitas: Metavo
Põhikooli ajal jättis üks endine klassivend õppimata ämblikuliste teemad bioloogiast tuues põhjuseks, et ta kardab ämblikke.
Öelge nüüd mulle, ega teil nii hullu kartust pole ja kas meil oli õigus teda kutsuda mõttetuks meheks?

hahha..ei mitte mõttetuks meheks..
ma arvan, et ta oli lihtsalt leidlik viilimaks õppetööst
samuti on õpilasi, kes väitnud, et evolutsiooniteooria
jätke enda teada! - maailma lõi jumal : )
ja eksamil palun selle eest punkte

(i)

[Metafor]

Algselt postitas: Lenore

hahha..ei mitte mõttetuks meheks..
ma arvan, et ta oli lihtsalt leidlik viilimaks õppetööst
samuti on õpilasi, kes väitnud, et evolutsiooniteooria
jätke enda teada! - maailma lõi jumal : )
ja eksamil palun selle eest punkte

(i)

Ta pidi kontrolltööd ka tegema, kusjuures, ma ei usu et tal päriselt mingit foobiat eksisteeris, ise pole ma küll täheldanud et ta ämblikke kartnud oleks.

See on juba küll eraldi teema, aga jumala süüks kõige ajamine on igatahes parem kui hakata süüdistama atlante, lemuurlasi või hoopis rohelisi mehikesi marsilt. Mis sest, et mõlemat varianti on sama raske tõestada.

[tribalangel]

Mina kardan ka ämblikke samapalju kui Natasha. Mõnd suuremat ämblikku nähes tuleb selline tunne peale et nüüd paneks õige pildi tasku. Aga samas tuleb meelde et ennem peaks sellest ämblikust võimalikult kaugele jooksma, kui minestama hakkan. Niiet kokku pole kunagi kukkunud. Aga nutma olen küll hakanud, kui vahel on olnud nii et mitte kedagi pole, kes selle ämbliku ära viiks. Isegi miniatuursed ämblikud ajavad mind paanikasse.
Ja mu klassikaaslastele teeb see hirmsasti nalja kui klassist mõni ämblik leitakse ja mina selle peale karjuma hakkan. Kasvõi keset tundi. Tavaliselt arvatakse tõesti et ma lihtsalt teen nalja või midagi. Isegi mu oma vend teeb veel toredaid kommentaare kui ma käsin tal mingi kirbusuuruse ämbliku (keda ta peaaegu ei näegi) välja viia.
Psühholoogi juurde pole ma kunagi läinud, sest mu ema leiab et see ämblikukartus pole foobia ja läheb varsti ise üle (kui ma suuremaks kasvan). Ja ega see psühholoog vist niiväga ei aita ka (Natasha näite põhjal).
aapee ütles et tuleb algpõhjuseni jõuda. Ma arvan et ämblikuid kardan ma sellest ajast saati kui ma kunagi väga väiksena ühe ekstra pikkade jalgadega suure ämbliku leidsin ja teda nalja pärast sorkima hakkasin. Ja siis ta hammustas mind ja see oli niiiiiii valus. Ning nüüd ma olengi valmis mööda seina üles ronima kui ma ükskõik millist kaheksa jalaga elukat näen.:o

Metavo: meil oli kunagi bioloogia õpikus mingi ämblikute peatükk ja kui meil see tund tuli siis ma lihtsalt katsin kõik ämblike pildid päeviku ja töövihiku ja muu sellisega kinni. Siis võisin rahumeeli lugeda.

Muudetud: 28-5-06 kell 23:43:41 tribalangel

[Flash]

Algselt postitas: tribalangel
Ja siis ta hammustas mind ja see oli niiiiiii valus.
Muudetud: 28-5-06 kell 23:43:41 tribalangel

vaevalt see siis nüüd niiiiii valus oli. Ükski Eestis elav ämblik ei suuda läbi inimese naha hammustada. Mõnede ämblikute mürk on suhteliselt tugeva toimeline (maha päris ei tapaks) aga kuna nad läbi naha seda toimetada ei suuda pole neist mingit ohtu.

Ja pole teie probleem nii hull midagi. Hullem oleks siis kui teil mingid 'füüsilised' probleemid tekiksid: mõnedel võivad tekkida paised, krambid jne. Nii et ma soovitaks õues julgesti esimese ette juhtuva ämblikukätte võtta...saaksite hirmust üle

[tribalangel]

Algselt postitas: FlashNii et ma soovitaks õues julgesti esimese ette juhtuva ämblikukätte võtta...saaksite hirmust üle

kohe näha et sul pole ühtegi foobiat... Ausalt ka, see pole nii lihtne et mõtled: "Ah tegelikult on see ju väike armas loom, mis tast karta. pole eestis veel keegi ämblikuhammustuse kätte ära surnud. Võtaks ta korra käe peale, siis saan aru et ta on täiesti ohutu..." Ämblikut nähes tekib paanika, viimane asi millele mõtled on ta silitamine. Ma üritan elu eest ämblikutest võimalikult kaugele joosta, isegi õues. Ma tean küll et tegelikult kardab ämblik mind rohkem kui mina teda (eriti veel kui ma olen natuke aega kõrvulukustavalt karjunud ja ringi trallitanud) aga see on lihtsalt nii jube tunne kui ämblik vaateväljas on.

[Natasha]

Selge on see, et inimene, kes ise ühegi foobia all ei kannata, ei suuda ka teiste hirmudest aru saada. Loomulikult ei saa neile seda pahaks panna, kuid samas ei ole ka mõtet üritada hirmust kanget inimest naeruvääristada või mõista anda, et see oma "pullitegemise" lõpetaks.
Mina enda foobia konkreetset tekkepõhjust ei mäleta, ei ole mind ükski ämblik ka kunagi hammustanud. Kuid nii kaua, kui mäletan, on need putukad minus alati õudust tekitanud. Lapsepõlves oli veel sellevõrra raskem, et vanemad (eriti ema) pidas seda kartust lihtsalt lollitamiseks või isegi laiskuseks (kui üritasin talle selgeks teha, et ma ei ole suuteline põõsalt marju korjama). Emale aga laps ju vastu ei hakka ja nii olingi sunnitud suurele hirmule vaatamata marju korjama - ikka nii, et enne raputasin oksa kõigest väest (lootuses, et need kaheksadjalad sealt alla kukuvad) ning siis ülima ettevaatlikusega sealt marju noppisin. Äärmiselt stressirohke tegevus. Ja kui siis mõned koivad mulle siiski ette jäid, kostus hirmunud karjatus ning paari sekundiga olin aia teises otsas, süda hirmust tagumas ning jalad värisemas. Ilmselt on naabrid pidanud nii mõnigi kord mõtlema, et mis naabritüdrukul viga ...
Võimalik, et ka selline sunniviisiline ämblikutega kokkupuutumine lapsepõlves on seda hirmu edasi arendanud. Ehk ei oleks asi nii hulluks läinud, kui mul oleks rahulikult lastud neist eemal olla? Lapse psüühikasse jätavad sellised asjad kindlasti tugeva jälje.
Aga ehk leidub ka selliseid tublisid inimesi, kes on sellest foobiast üle saanud? Oleks äärmiselt huvitav nende kogemusi kuulda

[Metafor]

Enda foobiate kohta niipalju et väiksemana sai kardetud hullu moodi üksindust ja pimedust, seda seetõttu et nägin (või kujutasin ette) igasugu elukaid endale vastu tulemas. Ma ei oska öelda, kas seda saab võrrelda Araknofoobiaga...siinkohas võiks aga küsida, mis on ühist kõigil hirmudel, kas me kardame ehk tegelikult samu asju, aga mõnel võib lihtsalt olla rohkem kogemusi mõne foobia alaliigiga.

[tribalangel]

Täna käisime klassiga mingil jalgsimatkal kuskil vanas sõjaväeosas (see on lihtsalt loll põhjus kooliaastat pikemaks venitada). Ja seal olid igasugused vanad majad, täis ämblikuvõrke ja muid elukaid. Ja üks mu sõbranna ütles mulle mitu korda pahaselt et mis ma olen selline tita. Kas ma sain sinna midagi teha et musta sodi täis ämblikuvõrgud judinaid tekitasid?
Metavo: Kuidas sa pimedusehirmust üle said? Mina ei julge ikka veel pimedas üksi olla.

[Metafor]

Algselt postitas: tribalangel
Metavo: Kuidas sa pimedusehirmust üle said? Mina ei julge ikka veel pimedas üksi olla.

Ühel öösel võtsin ennast kokku, astusin voodist välja ja läksin keset tuba. Panin silmad kinni ja mõtlesin, et kui siin isegi on midagi, siis kui suur on tõenäosus et ta midagi minu suhtes ette võtab.
Kohe see loomulikult ei aidanud ja hirmus oli küll, aga peale mõnda nädalat olin julgem küll vähemalt.
Võib öelda, et ma sain hirmust lahti toetudes teadmisele, et nendel öödel ei juhtunud minuga midagi, niiet miks peaks edaspidi midagi juhtuma?
Tegelikult ma ikka veel ei usu, et tuba kus näiliselt kedagi pole, seepärast igasugu isikutest tühi peaks olema, aga kui minu kallale nad ei kipu, siis miks ma peaksin kartma? See viimane lause just eriti rahustav pole, aga siiski aitab natuke

[tribalangel]

Algselt postitas: Metavo
miks peaks edaspidi midagi juhtuma?

kunagi ei saa päris kindel olla (H)

Algselt postitas: Metavo
Tegelikult ma ikka veel ei usu, et tuba kus näiliselt kedagi pole, seepärast igasugu isikutest tühi peaks olema, aga kui minu kallale nad ei kipu, siis miks ma peaksin kartma? See viimane lause just eriti rahustav pole, aga siiski aitab natuke

Ma olen nii palju õudusfilme vaadanud ja siit para-webist ka igasugustest elukatest lugenud, et mina küll niimoodi mõelda ei saa. Kunagi ei tea keda vaenulikku voodi alla ja kapi taha päeva ajal juurde on siginenud Või kellel parajasti paha/mõrvarlik tuju on (hyes)

[Flash]

Algselt postitas: tribalangel
kohe näha et sul pole ühtegi foobiat... Ausalt ka, see pole nii lihtne et mõtled: "Ah tegelikult on see ju väike armas loom, mis tast karta. pole eestis veel keegi ämblikuhammustuse kätte ära surnud. Võtaks ta korra käe peale, siis saan aru et ta on täiesti ohutu..." Ämblikut nähes tekib paanika, viimane asi millele mõtled on ta silitamine. Ma üritan elu eest ämblikutest võimalikult kaugele joosta, isegi õues. Ma tean küll et tegelikult kardab ämblik mind rohkem kui mina teda (eriti veel kui ma olen natuke aega kõrvulukustavalt karjunud ja ringi trallitanud) aga see on lihtsalt nii jube tunne kui ämblik vaateväljas on.

Selle hirmu tekitate te endale ise. Ega te muud moodi ikka sellest lahti ei saa kui ükskord olete ämblikku kätte võtnud. Tuleb ennast sundida ja proovida loogiliselt mõelda. Psühholoogi/psühhiaatri juures ämblike piltide vaatamine kohe kindlasti ei aita ja elulõpuni sellise foobiaga oleks ka imelik elada. Kujuta ise ette, oled 50 a ja kardad mingit nurgas kõssitavad ämblikut. Teistel imelik vaadata.

[tribalangel]

mina ei kavatsegi ühtegi ämblikku KUNAGI puutuda. siis ma minestan küll ära. Või saan närvivapustuse. Elu lõpuni saab sellega elada küll. Tuleb lihtsalt leida omale selline elukaaslane kes ämblikke ei karda

[Metafor]

Algselt postitas: tribalangel
mina ei kavatsegi ühtegi ämblikku KUNAGI puutuda. siis ma minestan küll ära. Või saan närvivapustuse. Elu lõpuni saab sellega elada küll. Tuleb lihtsalt leida omale selline elukaaslane kes ämblikke ei karda

Kui sina ei lähe mäe juurde, siis mägi tuleb sinu juurde..ehk siis kui sina ei astu esimest sammu siis teeb selle ämblik

[Lenore]

Araknofoobia tuleb kreeka keelest - ämblik sõnast "arachne",
"phobos" ei vaja seletust.
Arachne oli kaunis Kreeka tütarlaps, kes õppis Athena käe all kangakudumist, milles ta juhtumisi oli ka väga vilunud.
Kui tema andekust hiljem märgati, eitas ta täielikult, et oli kõik Athenalt õppinud. Seepeale Athena kehastus vanaks naiseks, pöördus Arachne poole ning meelitas ta osa võtma kangakudumisvõistlusest. Võistlusel kudus Arachne portreesid jumalatest sooritamas õelaid tegusid. Kudumise lõpetasid Athena ja Arachne peaaegu samal ajal kuid Arachne töö oli palju peenem ning kaunim kui Athena oma. Athena raevus kuna labane surelik oli teda kudumises löönud ja lisaks kujutanud jumalaid ebaaustusväärsel viisil ning virutas Arachnele paraja litaka (smash!)
Selle peale läks Arachne nii endast välja, et poos end üles (see on nüüd küll veidi kummaline koht aga paistab, et nii see siiski oli).
Athena, taibates, mida ta on teinud, kahetses oma tegu ning piserdas maagilist vedelikku Arachne peale muutes ta ämblikuks, et viimane saaks oma kudumisande säilitada.

Arknofoobial on muuhulgas ajaloolised ja kultuurilised põhjused.
Keskajal peeti enamus Euroopas ämblikuid nakkuse ja reostuse levitajateks, kes imesid mürke ümbritsevast keskkonnast (kaasaarvatud taimedest). Kõikvõimalikku toitu, mis puutus ämblikutega kokku, peeti saastunuks ning vett, kuhu oli kukkunud ämblik, peeti mürgitatuks. Usuti, et ämblikud on käskjalad Musta Katku ja surma vahel. Nende hammustused pidavat olema tulvil hagusi kuigi tegelikult peale väikese ebamugavustunde hammustused endas surmavat ohtu ei kujutanud. Samuti oli neid ebameeldivaid mutikaid kerge katkus süüdistada. Tegelikkuses elasid nad lihtsalt samades kohtades, kus rotid, kellel pesitsevad kirbud olid reaalselt katkukandjad. Üheski Euroopa kultuuris ei olnud ämblik õnne ega tarkuse sümbol.
Eurooplaste ja nende järeltulijate tendents karta ämblikuid ei paista olevat seotud paljude teiste mitte-Euroopa kultuuridega.
Teisisõnu - araknofoobia sai alguse valesti asetatud hirmu rõhumisest katku levimisajal (mis annab ajaloolise baasi) ning seejärel andes seda edasi ühest Euroopa perest teise lisandub kultuuriline taust.

Professor Martin Antony on jaganud araknofoobikud kaheks - "monitors" ja "blunters"
Esimesel juhul siseneb persoon ruumi ning otsidel läbi kogu toa teeb kindlaks kas seal viibib mõni ämblik. Kui ta sai jaatava vastuse siis jätkab ta ämbliku jälgimist kogu ruumisoleku aja olles pidevalt teadlik ämblikupoisi asukohast. "Blunter" - persoon, kes teeb kõik endast oleneva, et mitte näha ämblikut. Ta juhib oma tähelepanu kõrvale kasutades selleks isegi endaga rääkimise meetodit : )

Kumb sina oled?

Muudetud: 29-5-06 kell 17:49:40 Lenore

Muudetud: 29-5-06 kell 17:53:16 Lenore

Muudetud: 29-5-06 kell 18:03:11 Lenore

[Natasha]

Oi kui ilus jutt ämblikufoobia tekkimisest!
Professor M. Antony klassifitseerimise järgi olen mina kahtlemata see "monitor" - alati, kui on oht, et mingis ruumis võib viibida minu poolt kardetud objekt, lasen silmadel üle toa käia. Kui minust mittesõltuvatel põhjustel olen sunnitud temaga samas ruumis viibima, siis fikseerin kindlasti ta asukoha ning jään ta liikumist jälgima, jäädes temast ise võimalikult kaugele. "Blunters'i" variant tundub minu puhul täiesti võimatu, kuna ämbliku nägemise vältimine võib lõpuks viia selleni, et ta sul mööda jalga üles ronib sel lihtsal põhjusel, et sa lihtsalt ei pannud teda tähele ... Prrr ...
Kas võib antud foobia puhul kehitda ütlus, et "see, mida inimene kardab, seda ta ka endale ligi tõmbab"? Millegipärast olen tähele pannud, et need koledad putukad jäävad just minu teele väga sagedasti ette. Või on mul lihtsalt treenitud silm nende nägemiseks?

[Lenore]

mõned loomad vist tunnevad küll seda, kui kardad neid parasjagu..
aga ämblikud..julgen kahelda

võibolla sa peaksid treenima oma silma ja mõistuse ämblikuid ignoreerima hoopis : )

[tribalangel]

mina olen ka see "monitor". Kui ma ämblikku näen ja ruumist lahkuda ei saa (näiteks mingi eriti tähtsa kontrolltöö ajal klassist) siis ma jälgin teda tardunult. Jalad tõstan automaatselt sekundi murdosa jooksul üles.
Muidex ka mina olen tähele pannud et ämblikud hoiavad kuidagi eriti minu ligi. Näiteks just oli selline juhus kus enne trenni riietusruumis nägin ühte ämblikku, aga siis keegi ei julgenud teda välja viia ja mul tuli kohe selline tunne et see ämblik on pärast kuskil mu riiete vahel. Ja tulen mina siis trennist ära, ja voila, ämblik sibab mööda mu teksasäärt üles. See on enne ka juhtunud.
Ma ütlen teile, ämblikel on mu vastu mingi suur vandenõu. Tegelikult ka. Nad on ALATI kuskil minu toas või klassis jalutavad minu poole või midagi... Või metsas jalutades üritavad mu jala peale ronida.

[kurk]

ma kardan ka ämblike. aga foobiaks seda vast veel nimetada ei saa. paanikat ei teki kui mõne leian, katsun lihtsalt ära kõrvaldada või eemale hoida. putukatest üritan ka eemale hoida. puutuda julgen ma ainult toakärbest, seda pisikest inisevat sääske, äädikakärbest ja liblikat. a liblikas peab ilus olema. öölibilikaid ei puutu. ja eriti vastik on see et mõnele kohe meeldib kiusata võttes kätte surnud või elus satika ja sellega taga ajama hakata. ja kui mõni mu peal on, olles siis väike või suur ma lahen täitsa paanikasse. esimene reaktsioon on tavaliselt et peksan ta pealt ära ja siis on üle keha ärev tunne. karjuma väga ei hakka.

teema oli jh ämblike kohta a ühed lülijalgsed kõik ja ämblike põlgan ka nauke ja uut teemat pole ju ka mõtete teha.

[tribalangel]

Nii, mina siis jõudsin nii kaugele et sain pooleldi sellest ämblikukartusest üle - väikeseid ämblike ma enam ei karda. Suuri ja karvaseid tarantleid ja muid suuremat sorti ämblike ikka kardan, aga väikeste peale enam ei karju Juhtus see mitme asja kokkulangemisel:
Käisin hiljuti üht etendust vaatamas ja seal oli lava õues. Loomulikult leidsin ma üsna pea oma lähedusest neli väikest kollast ämblikku kes meie kohtade juures rõõmsasti ringi siblisid. Tegin seal väikest paanikat jne jne. Aga muusikal ise oli täiesti vapustav ja jättis nii hea ja sügava mälestuse. Kui hiljem koju jõudsin siis oli nii palju positiivset energiat et ma mõtlesin et võiksin kohe need väikesed ämblikud kätte võtta ja isegi mitte võpatada. Ühe päeva pärast avanes mul võimalus seda tõestada Ma käin looduskallakuga klassis ja meil oli kahepäevane praktikalaager keset tsivilisatsioonist hüljatud pärapõrgus asuvat metsa. Ja ma veetsin terve päeva keset madusid, sipelgaid ja loomulikult ka ämblikke. Neid roomas nii telgi ees kui telgi sees, riiete vahel, kuivkäimlas, pinkidel, igal pool kuhu astusid. Igatahes sain ma ämblike üledoosi - öösel ei jäänud enne kl 3-e magama, sest koguaeg kui silmad kinni panin nägin silme ees ämblike võrku punumas, niiti mööda alla laskumas ja lihtsalt kiiresti ringi sibamas. Järgmine päev ma juba hakkasin tüdima, et ämblikud igal pool ringi jooksid, aga olin liiga väsinud et mingeid tõelisi muutusi märgata. Ikka käis mingi jõnks seest läbi kui mõnda kaheksajalgset elukat nägin. Aga koju jõudes olin ma esiteks väga õnnelik et meil on veesüsteem, WC ja mitte ühtegi sääske ega ämblikku ja teiseks sest sain teada et lähen seda muusikali uuesti vaatama ja siis oli tõesti juba tunne et suudan kõike. Ja nüüd kui ma mõnda (väikest!) ämblikku näen siis juba mõtlen et kao minema, minuga see enam ei õnnestu. Pikk jutt sai, aga igatahes minu elu läks kergemaks. Ei teagi kas rohkem aitas ämblike üledoos või nendega seotud ülimegavägarõõmus sündmus. Igatahes ilma psühholoogi abita on foobiast (vähemalt) mingi piirini võimalik üle saada