Enese-tapp

Täna lahkus läbi enesetappu järjekordne sõbranna,krt küll lõpetage ära, see pole esimest korda kui keegi lähedane sedasi teeb, kas tõesti on valu ja pisaraid nii palju, minul käib samuti iga päev mõtte läbi ,minna siit maailmast ,kuid elu tahe ja loogika löövad samal hetkel välja, mõelge kui palju valu tekitate oma sõpradele ja lähematele, kui tõesti ei suuda enam ,siis palun väga ,mitte keegi ei hoia teid siin maailmas kinni raudse rusikaga, olgu see mõtte neile kellel on midagi sellist peast läbi käinud, ehk uues kohas ,uued sõbrad, uus elu, otsige ,mida? ,või keda?, see olgugi teie elu tee, ükskord läheme kõik siit mailmast, kuid PALUN ÄRGE MINGE ,KUI TEIL ON SÕBRAD VÕI LÄHEDASED, JA ÜKSINDUS POLE MINGI PÕHJUS .

Puhka rahus MAARJA.

Hüvasti.

vaadates sinu asukohta... pole ka ime. lasnamäel on noorte tüdrukute seas enesetapu protsent väga kõrge.

Tsitaat:Algselt postitas: celtic
vaadates sinu asukohta... pole ka ime. lasnamäel on noorte tüdrukute seas enesetapu protsent väga kõrge.

Ta elas Kadriorus ,mitte lasnamäel, millele sinu andmed tuginevad.

Sinu asukohaks on märgitud ju Tallinn/Lasnamäe, sealt ehk Celtic järelduse tegigi..

Igatahes avaldan omaltki poolt kurbust selle üle, et noor inimene on otsustanud nii teha ning minu kaastundeavaldused Sulle..

Et vältida olukorda, kus noored peaksid seda teed minema, peaks üldine teadlikkus olema suurem. Oskus probleemidega tegeleda ja probleeme mitte tekitada ongi ehk kõige pikem tee sünnist surmani.

Keegi meist ei taha, et meie lähedased-tuttavad seda teed läheks. Seetõttu ei taha ka meie tuttavad-lähedased, et meie seda teed läheksime..

Ma kiidan igatahes Maarja tegu heaks. Olen olnud samas kohas kuid see viimane samm jäi astumata.

See nõuab inimeselt piisavalt jõudu, et lõpp saavutada. Minumeelest on elu üldse mõttetu, kahjuks ei oska ma vastandiks tuua seda ''järgmist elu''.

Muidugi on lähedastel raske. Saan aru. Kuid need ''kallikesed'' tihtilugu viivadki endast nii välja. See on kõikide asjade kokkulangemise tulemus.

Avaldan siiski kaastunnet!

Tsitaat:Algselt postitas: zepac
Ma kiidan igatahes Maarja tegu heaks. Olen olnud samas kohas kuid see viimane samm jäi astumata.

See nõuab inimeselt piisavalt jõudu, et lõpp saavutada. Minumeelest on elu üldse mõttetu, kahjuks ei oska ma vastandiks tuua seda ''järgmist elu''.

Muidugi on lähedastel raske. Saan aru. Kuid need ''kallikesed'' tihtilugu viivadki endast nii välja. See on kõikide asjade kokkulangemise tulemus.

Mina kiidan heaks seda, et Sinu viimane samm jäi astumata. Kui Maarja oleks Sinu laps või õde või keegi teine lähedane, kas kiidaksid siis ka heaks?

Inimestelt nõuab jõudu elus ületamist nõudvate raskuste murdmine, mitte nende ignoreerimine ja lahendamata jätmine. Surm on kergema vastupanu teed minemine. Loomulikult nõuab enesetapp julgust, kuid sellest julgusest ei võida küll mitte keegi! Vaprus? Vaprus on võitlus ja mitte allaandmine.

Elu on mõttetu seni, kuni leiad elu mõtte enda jaoks. Oled Sa mõelnud, et Sina võid olla oluline lüli teiste inimeste eludes, nende käekäikude mõjutaja? See annab Sinu elule koheselt mõtte, vähemalt teiste inimeste silmis.

Tänan kaastunnete eest, aga selle juttu eesmärk oli tuua üles teema, et teised inimesed kellel on midagi sellist peast läbi käinud nagu vabatahtlikult endalt elu võtta, mõtleksid ennem kui tegutsema hakkavad, kui juba läinud ,siis on hilja mõelda ümber, tagasi teed pole enam, olen Tutanhamoniga nõus, enesetapp ei lahenda midagi.

Selle tütarlapse pildi panen oma koduleheküljele, ehk keegi Gootika huvilistest tunneb ta ära, kunagi ta elas Tartus.

Nii huvi pärast küsiks, et kuidas ta lõpu tegi?

Poos ennast üles, ta mees proovis teda elustada, ja kiirabi samuti ,kuid asjatult.

Endal on sellised mõtted tihti olnud,varasemal ajal,siis kui ma veel nõrk ja loll olin,praeguseks olen vanemaks saanud ja õppinud valu ja õnne tundma,ilma valuta ei oleks õnne,õnn on suurem tunne kui valu,selle nimel ma ka elan.
Ma olen mitut inimest nendelt enesetapumõtetelt kõrvale juhtida suutnud,olen neile selgeks teinud,et see halb aeg läheb mööda ning elu tuleb elada päev korraga,mitte mõelda ainult sellele,kuidas kõik laabub,kõik saab nagunii ükskord korda.
Ning tõesti,sina saad oma koormast lahti,aga mis teistest saab?
Teised jäävad alles,ilma sinuta.
Kõige valusam ongi kaotada kedagi sellisel moel,ka endal tuleb tahtmine kõik lõpetada.

Tunnen kaasa,südamest!

Muudetud: 16-5-06 kell 20:51:40 crv

to crv: kuidas näha/tunda õnne, kui ümberringi on kõik must? Kuidas üldse sellisest august välja saada?

Tsitaat:Algselt postitas: zepac
to crv: kuidas näha/tunda õnne, kui ümberringi on kõik must? Kuidas üldse sellisest august välja saada?

Ümberringi on kõik must,kui sa seda nii tahad näha.
Kuidas välja saada? Otsi endale keegi,kes sind õnnelikuks teeb,keegi kellega oma rõõmusid ja muresid jagada,või ma ei tea.
Mina pääsesin sealt nii.

RIP
Ja kaastunne neile, kes teda tundsid.

Kaks inimest minu tutvustkonnast on samuti vabasurma kaudu siit ilmast läinud, tõsi küll, juba märksa küpsemas eas. Mõlemad meesterahvad. Aga vast ei peakski taolist surma niiväga teistest surmadest eristama? Vast ei peaks surma isegi elust niiväga eristama? Mida ma sellega mõtlen: päris paljud mulle lähedased (ma ei lisa sõna "olnud") inimesed ei viibi enam siin ilmas. Aga õige mitmes mõttes pole nad minu jaoks ju kadunud. Ei, loomilikult ei räägi ma vaimude väljakutsumisest - mul pole ju vaja välja kutsuda oma kadunud vanemate vaime selleks, et teada saada, mida nad ühest või teisest asjast arvanud oleksid - ma tean seda niigi. Aeg (inimlik aeg) on kummaline asi - mõnikord tundub mulle, et kõik elatud ajad eksisteerivad ka praegu ja siin kui mingid omamoodi paralleelmaailmad, kus elavad kõik need inimesed, kes tollalgi. Küllap aga võib samamoodi ka öelda, et minagi (nende aegade "mina") on tänaseks surnud - mul on vaid mälestused sellest kunagi elanud inimesest ja temaga toimunust (paljud neist muidugi väga eredad). Ruum ja aeg on erinevad asjad, kas või selles mõttes, et esimeses on meil voli liikuda, teise vool viib meid vääramatult kaasa. Aga jällegi pole nad absoluutselt erinevad. Lähedase inimese ärasõit on ju samuti mingis mõttes "surm" (oli seda veel rohkem varem, kus väljarändamine uuele maale sageli tähendaski igasuguse sideme katkemist eelmise eluga ja nendega, kes maha jäid). Tänapäeval, jah, on ruum mingis mõttes kadumas. Kas ka aeg? Sest seda hetke, mis on püütud sellesse pilti Sinu kodukal, dunkelheit, aeg kaasa ei vii ...

See jutt ei taha olla kellelegi lohutuseks. Lihtsalt selle mulle tundmatu inimese lahkumine tõi need korduvalt mõeldud mõtted jälle meelde.

" ... and the least reward that you shall have is that the memory of Lothlorien shall remain ever clear and unstained in your heart, and shall neither fade nor grow stale." "Maybe," said Gimli; "and I thank you for your words. True words doubtless; yet all such comfort is cold. Memory is not what the heart desires. That is only a mirror, be it clear as Kheled-zaram. Or so says the heart of Gimli the Dwarf. Elves may see things otherwise. Indeed I have heard that for them memory is more like to the waking world than to a dream. Not so for Dwarves."


Muudetud: 16-5-06 kell 21:22:38 Hallucigenia

Tsitaat:Ning tõesti,sina saad oma koormast lahti,aga mis teistest saab?

see on see kui haakuda ennast teiste inimeste külge. Mõttetu, parem ennetada 'mitte liiga kõrgelt kukkumist'.

Ja see 'kaasatundmine' on ka mõttetu. Esiteks ei tunne enamus siinsest rahvast mitte kumbagi (ei maarjat ega herr der dunkelheiti), pole ka erilist mõtet maarjat taga nutta. Kui ta tõesti pidas seda tegu õigeks siis las olla. Austagem siis tema tegu. Lein ei vii tõesti kuhugi.

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada või mitte. Sest kõige vähem tahaks ma siin teemas mingit diskussiooni arendama hakata. Aga lõpuks otsustasin siiski öelda - ja mõttevahetuse, kui selleks peaks minema, viin siit kusagile mujale.

Tsitaat:Algselt postitas: Flash
Ja see 'kaasatundmine' on ka mõttetu.

Jah, kaastunde avaldamine on harilikult konventsioon. Nagu pea kõik asjad inimkultuuris, teadus ja tehnika ehk välja arvatud, aga needki pole absoluutselt vabad "mõttetustest". Tema sisu antud juhul on väga lihtne, see on sõnum teisele inimesele: "Jah, ma näen Sind. Jah, ma arvan teadvat, mida Sa tunda võid." Umbes nagu "Tere hommikust" või "Head ööd" või muud sellised "mõttetud" sõnumid.

Tsitaat: ... ei tunne enamus siinsest rahvast ... herr der dunkelheiti

Nõus, et küllap rõhuv enamus siinses foorumis registreerunutest pole nägupidi ehk ühtegi teist foorumi kasutajat näinud (või siis ehk 1-2-3e), aga teistpidi arvan, et foorumi püsilugejad tunnevad neid, kes oma postitustega liikmestaatusesse on jõudnud mingis mõttes pareminigi kui paljud, kes nendega igapäevaelus otseselt kokku puutuvad.

Tsitaat:Algselt postitas: Flash
Ja see 'kaasatundmine' on ka mõttetu.

Selle kohta tahaks öelda, et kaastunne ei ole mõttetu, kaastunne olevt parandava jõuga(Hallu, siin palun mitte vaimuenergia kohta diskussioone tuua. Tõesti on inimestel bioväli mis suudab teisi mõjutada).

Mis aga puutub enesetappudesse, siis peab tõdema, et mul endal on ka pikka aega mõtted sellest peas olnud. Elu tundus mõttetuna ja tervis oli tuksis (ja selle olekut soosis veel minu üleüldine meeleolu). Kindlasti tuleb ka arvesse paar varajasemat kogemust surmaga mis on minu elu jooksul toimunud. Mingi aja jooksul mu mõtted aga muutusid enesetapu koha pealt. Nimelt oli plaanis võtta ette retk kusagile müstilise ida poole (siinkohas peab tänama foorumikasutajat hiidlast), häälega, mis tundus minu jaoks olevat positiivselt meelestatud ja seikluslik enesetapp. Haarasin sellest mõttest kinni ja pole sellest ikka veel täielikult lahti lasknud, kuigi enesetapu mõtted terviseprobleemidega(loe: põhjusega) hakkasid vaikselt kaduma, ning praeguseks on need pea olematud.
Põhiline seisneb selles, et enesetapp võib olla lahendus, aga ei pruugi, ehk on inimene oma elu valesti elanud ja mõistab seda alles nüüd, ehk ta leiab et on aeg uuesti alustada, aga ehk on võimalik seda elu veel päästa, see tuleks ajaga välja... aga see on minu tõde, mitte teie.

Üldiselt on väga raske mõista inimest enesetapu mõtetega kui sul endal pole neid olnud, herr, arvesta sellega.

Tsitaat:Selle kohta tahaks öelda, et kaastunne ei ole mõttetu, kaastunne olevt parandava jõuga(Hallu, siin palun mitte vaimuenergia kohta diskussioone tuua. Tõesti on inimestel bioväli mis suudab teisi mõjutada).

küsimus on pigem selles, et mismoodi see kaasatundmine siis teda aitab. Ammutab talle kuskilt energait edasi elamiseks, viib mõtted enese enesetapust eemale? Pigem süvendab see leina. Kui lähedane on surnud siis üritatakse toetuda nendele, kes abi pakuvad. Mõeldakse umbes nii et mul suri mees ära, nüüd ma pean nõrk olema... Mingu oma eluga edasi nagu midagi hullu poleks juhtunud. Pole ju tõesti mõtet mõtet teda taga nutta. See nutmine ei muuda ikka mitte midagi.

Mulle võrdub igatahes see kaasatundmine pugemisega

Tsitaat:[i]Algselt postitas: Metavo
Üldiselt on väga raske mõista inimest enesetapu mõtetega kui sul endal pole neid olnud, herr, arvesta sellega.

Just nimelt. Andsin kah ühele heale sõbrale ''vastaval hetkel märku'' , et on selline plaan. Ta muidu tore inimene ja nii, kuid soovitas hoopis psühhiaatri juurde minna. Et, kus siin nüüd loogika peitub? Tean väga hästi, et sellise juhtuga lähed psühholoogi juurest otse psühhiaatria haiglasse. Teisisõnu topitakse sind vangi. Kuid rääkimisest on kasu. Samas, enda puhul kohati tundsin end peale rääkimist veel sitemini...

Tsitaat:Algselt postitas: Flash
küsimus on pigem selles, et mismoodi see kaasatundmine siis teda aitab. Ammutab talle kuskilt energait edasi elamiseks, viib mõtted enese enesetapust eemale? Pigem süvendab see leina. Kui lähedane on surnud siis üritatakse toetuda nendele, kes abi pakuvad. Mõeldakse umbes nii et mul suri mees ära, nüüd ma pean nõrk olema... Mingu oma eluga edasi nagu midagi hullu poleks juhtunud. Pole ju tõesti mõtet mõtet teda taga nutta. See nutmine ei muuda ikka mitte midagi.

Mulle võrdub igatahes see kaasatundmine pugemisega

Antud postis mõtlesin seda üldiselt, minu vabandused segaduse eest...aga kes ütles, et kaastunne on taganutmine? Taganutmine ja kaastunne on hoopis erinevad asjad, või ma eksin? Taganutmine on egoistlik lähenemine, kaastunne see-eest vajab inimese mõistmist.

Tsitaat:Algselt postitas: Flash

Tsitaat:Selle kohta tahaks öelda, et kaastunne ei ole mõttetu, kaastunne olevt parandava jõuga(Hallu, siin palun mitte vaimuenergia kohta diskussioone tuua. Tõesti on inimestel bioväli mis suudab teisi mõjutada).

küsimus on pigem selles, et mismoodi see kaasatundmine siis teda aitab. Ammutab talle kuskilt energait edasi elamiseks, viib mõtted enese enesetapust eemale? Pigem süvendab see leina. Kui lähedane on surnud siis üritatakse toetuda nendele, kes abi pakuvad. Mõeldakse umbes nii et mul suri mees ära, nüüd ma pean nõrk olema... Mingu oma eluga edasi nagu midagi hullu poleks juhtunud. Pole ju tõesti mõtet mõtet teda taga nutta. See nutmine ei muuda ikka mitte midagi.

Mulle võrdub igatahes see kaasatundmine pugemisega

Kas sa oled kunagi kedagi lähedast kaotanud?
Ja asi ei ole mitte nõrk-olemises vaid sa hakkad pigem mõtlema sellele, mida oleksid saanud teisiti teha, et seda poleks juhtunud.

Ja kui kaastunne on ainult käepigistus või kõigest üks pisike foorumikommentaar, siis vaevalt, et see kellelegi nii korda läheb, et see teda lausa mõjutama hakkab. Küll aga ei tähenda see seda, et asi mõttetu oleks, asja hullemaks see ju ei tee ja ma usun, et paljudel inimestel on tõepoolest kahju, et inimesed enesetappe sooritavad, või noh, üldse, surevad... Kui sa kunagi midagi sarnast üle elad, ehk siis tead millest räägin.



Muudetud: 17-5-06 kell 19:11:50 kal

Muudetud: 17-5-06 kell 19:13:27 kal

Ma ei nutta kedagi taga, lihtsalt kurb ,et pole enam jälle üht inimest kellega läbi sain, surm on reaalne osa elust, see on vältimatu, iga päev surb süütuid, vägistatakse ja sunnitakse hoorama ka väikseid lapsi, TERE TULEMAST MAALE.

Muudetud: 17-5-06 kell 19:40:42 herr der dunkelheit

Tsitaat:Algselt postitas: herr der dunkelheit
Ma ei nutta kedagi taga, lihtsalt kurb ,et pole enam jälle üht inimest kellega läbi sain, surm on reaalne osa elust, see on vältimatu, iga päev surb süütuid, vägistatakse ja sunnitakse hoorama ka väikseid lapsi, TERE TULEMAST MAALE.

Muudetud: 17-5-06 kell 19:40:42 herr der dunkelheit

Just, ''tere ka sulle'', vastab see kallis ''emake Maa". Et, milline ema piinab oma lapsi. Kipun nüüd jälle teemast eemale, kuid lugege välisuudiseid, ja mõelge, mis oleks saanud siis, kui meil mõni energialiik täielikult oleks peatunud. Räägin gaasijuhtmest. Või kui tekkiks kodusõda.