Tsitaat:Algselt postitas: Europe
Jalutasin õhtul hilja üksi.. Kõndisin mööda ühest üksikust kaevust, kui märkasin, et sealt joob keegi.. Astusin sellele veidra kujuga olevusele ligidale ja tervitasin teda. Siis pööras jooja minu poole oma tumeda, soonitud näo minu poole. Jooja vaatas mulle, oma punaste ja tulitavatega silmadega otsa. Siis küsis ta minult: "Mida sa siin luusid?" Jooksin kibekähku minema, sest õudsust tekitav olevus aja mulle judinad peale. Mõne aja pärast jalutasin ma ähmi täis edasi. Kuuvalgus oli nii ere, et märkasin, järsku, ehmatavalt, et see sama olevus jalutab minu kõrval. Nägin teda nüüd selgesti, neid karvaseid jalgu, mis lõppesid kapjadega, nägin hästi ta tumedat, punakat keha. Kriiskasin talle: "Kes kurat sa oled?!" Tema aga lausus: "Just tema ma olengi!" Ja siis kadus ta. (i)
On sul alati kombeks kõiki, kes sulle öistel jalutuskäikudel vastu satuvad tervitada? Aga no see selleks, viisakus ei ole pahe.
Oleks lugu piirdunud esimese osaga, kus salapärane võõras lihtsalt soonitud näo ja punaste silmadega kaevust vett ammutab, poleks asi vist eriti üllatav olnud, öösiti ikka keegi peale vägevat pidu oma kudend olekus natuke vett soovib ja punased silmad viitavad pahatihti just eelnevale.
Kuhu, kuidas ta ära kadus sul kõrvalt, lihtsalt kadus või ronis põrgu poole tagasi? Võimalik, et kaevumehe mitte just kõige meeldivam välimus jättis sulle pähe mõtte ,et tegemist oli saatanaga ja süvenedes omadesse mõtetesse lõi selle "Saatana" sinu kõrvale su oma mõttemaailm. n.ö reaalsusesse tagasi pöördudes ta kadus.
(H)