Võpatamine

Mul on selle võpatamisega ka üks väga kurb kogemus.Eks neid võpatusi on kümneid ja kümneid olnud.Aga kui mingi 15-16 vana olin siis "võpatasin" põlvega sihukese laksu vastu seina,et ei saanud mitu päeva käija.

Ma olen ka võpatanud päris mitu korda, aga enne seda nägin unes et ma kukun kaljult selg ees alla.
Ja siis olen 2 korda läbi une rulaga sõitnud nii ,et jalad on õhus ja samas asendis nagu trikki teen, ning siis ärkan selle jaburuse peale üles, endal jalad taevapoole

[Muudetud: 6-6-2009 Mr.Creepy]

Usun,et selliseid unenägusid kus keegi kukub on näinud enamused inimesed.Aga 11 aastat tagasi avastasin, kui ignoreerida seda siis juhtub midagi põnevat.Olen tihti mõistnud unes, et see pole päriselt vaid,et see on uni.Peale kukkumist järgneb lendamine mingis suunas.Olen nendel lendudel näinud hästi ilusaid kuid tundmatuid hooneid,ka loodus on imeline.Tubade sisustus on loogiline kuid tundmatu.Mul pole kunsti annet ning ma ei suudaks midagi nähtust hiljem joonistada.Ma ei soovita aga inimestele neid katseid,sest mul on tekkinud tugevad unehäired.

Tsitaat:Algselt postitas Stolypin

Tsitaat:Algselt postitas: Thorondor
See põhineb väitel, et surnud inimestel üritab aju inimesi surmast välja tuua ?

Ma täpselt ei tea, lihtsalt kuulsin kuskilt. Sry et kohe foorumisse lällama tulin.
Ei ole kindel, aga see et inimese jäsemed võivad pärast surma tõmmelda on võibolla sellega seotud et aju proovib inimest surmast välja tuua.
(ma tean, ma lahmin liiga palju)

aju toob surmast välja?!?!?
Aju on see esimene, mis surma korral sureb!

Kas seda võpatamist saab kuidagi vältida ka?

Tsitaat:Algselt postitas Raquel
aaa..suur aitähh sulle Arlich info eest..Vähemalt sain seletuse sellele..Aga kas keegi ka teaks kuidas seda kuidagi ära hoida et seda ei toimuks..Sest vähemalt minu puhul on see häiriv kuna see toimub peaegu iga öö...Ja päris ebameeldiv on see tunne küll..:S

Ka mina ei ole erand ja alles eile võpatasin üle keha just siis kui olin unne suikumas või napilt seda teinud. Ise sellistel võpatuste hetkel ei mäleta küll mingeid kukkumisi, lihtsalt kogu keha nagu tõmbuks krampi, aga see käib hetkega.

Nagu aru sain, siis Arlich-il on mingi teooria selle kohta ja
kui see saladus ei ole, siis äkki Arlich on nii lahke ja paneb oma seletuse siia foorumisse? Või valgustab meid Raquel?

http://en.wikipedia.org/wiki/Hypnic_jerk

Ühe teooria kohaselt toimub see siis, kui inimene on magama jäämas ja ta lihased lõtvuvad ning lõpetavad töötamise, arvab aju et keha on kaaluta olekus(justkui kukkumas läbi õhu). See põhjustab jäsemete äkilise aktiveerumise, justkui üritades millestki kinni haarata või ennast püstisesse asendisse pöörata....

Arvatakse, et see võib olla evolutsiooniline jäänuk aegadest, mil inimesed magasid maapinna kohal puude otsas ning taoline unehäire võis päästa nii mõnegi hinge kukkumisurmast....

Muidugi, kuna tegemist on para-web'iga, siis ei ole erilist lootust, et seda teooriat isegi kaalutaks....astraalkehad on hulka huvitavamad, kui seda mingi jamps inimesest, kes on arenenud "ahvist"...

Tänud, Nielander!

Mina sain oma vastuse-vastused kätte.
Kõigepealt sain teada, et kõik inimesed on selliselt võpatanud ja teiseks, et ega ühest ja kindlat vastust ei ole. Seega on asi minu jaoks lukus

Olen võpatamise kohta kuulnud versiooni, et magama jäädes kontrollib aju, et ega keha surnud pole. Satub segadusse või midagi. Ning saadab kehasse seetõttu närviimpulsse, et veenduda.

Olen sellest võpatamisest siinsamas teemas ka varem kirjutanud, aga kes ikka viitsib nii pikka teemat läbi lugeda, seepärast siis nüüd uuesti.
Oma raamatus "Astraalprojektsioon" on Sylvan Muldoon, kes on läbi teinud üle saja (!) teadvusliku astraalprojektsiooni, selgitanud seda astraalkeha "tagasipõrget" väga pikalt ja väga põhjalikult.
Inglisekeelset raamatut näeb siin:
http://www.amazon.co.uk/gp/product/08772...2=atuxviii
Eesti keelde on ka ammu tõlgitud, kuid minuteada trükituna pole müüdud. Kes VÄGA otsib, leiab eestikeelse lühikokkuvõtte väikese raamatukese kujul - 1997. aastal on Intuitiivteaduste Kool välja andnud 'Esoteerika taskuraamatu' nimega "Astraalrännud", ehk on veel saadaval (raamatukogust või sealt koolistki (?)). Pilt ka:
http://www.rahvaraamat.ee/?id=62&no=R031177

Minu oma on mingist kokkutulekust saadik kellegi kätte jäänud...

See võpatamine on nii tavaline.
Mitte midagi ei toimu hakkad just uinuma ja järsku võpatad. :S Suht kahtlane. Aga ma ei tee välja enam sellest.

endal on teistsugune "Võpatamine" Et ma kujutan ette ( tõesti , une ja ärkvel oleku piiril ) nt. Et ma hüppan rulaga , ja siis lükkan jalgadega ennast (VÕPATAN) , ja kohe ärkan üles.

Mul nagu öösiti nagu kukuksin kuskilt kaljult alla , isegi unes kui kukun voodist alla ( päriselt ei kuku) siis ärkan kaa hirmus suure võpatusega . Suht vastik .

Mul on see tavaline asi.Mul kuus kaks korda vähemalt :)aga see on ikkagi ebameeldiv lihtsalt öösel võpatad.Võibolla me näeme mingit luupainajat ja ehmume ja see võpatus ,ning siis sellega läheb unenägu meelest ära.

Kui noorem olin, siis ikka võpatasin selle peale, et nägin unes kukkumist.
Nüüd on asjalood teised, ma näen unes, et ma komistan kuhugi otsa ja võpatan selle peale

Mulle on selgelt meelde jäänud üks lendamise unenägu. Vahepeal astusin, aga enamuse ajast lendasin - Maksimarketi poole oma kodukoha läheduses. Ma nagu oleksin õppinud seda See oli midagi ülevägevat, see tunne. Aga võpatust ei olnud.
Enamasti ma ei võpata mitte unesnäos kukkumise tõttu, vaid mitte millegi pärast Tegelikult see võpatamine on päris naljakas, eriti kui võpatan tobedalt ja siis avan silmad ning kass istub mu juures ja jõllitab ainiti

Minul on ka päris tuhti võpatamist ette tulnud. Alguses nägin unes, et kukun trapist alla ja siis võpatasin ning ärkasin. Ühel korral nägin jumala reaalselt unes, et voodi läks keskelt pikuti pooleks ja kukkusin sinna sisse. Viimasel ajal aga on pea olnud selle ajal täiesti tühi, ei ühtegi mõtet ega unenägu. Mind võpatamine ei sega, päris huvitav on. Ainuke asi mis häirib on see, kui keegi minuga samas ruumis magama üritab jääda. Imelik hakkab, kui ma järsku tõmblen keset voodit. On ette tulnud et õrnema une perioodil olen teised ka üles ajanud oma võpatustega ja siis on tavaline reaktsioon kui naerma hakatakse ja küsitakse mida ma tõmblen . Imelik, aga oma tuttavatest ei tea ma kedagi sama probleemiga, kuid nagu selgub, on selle "ohvreid" märksa rohkem.

Endal on ka suht tihti ette tulnud, nagu lambist ärkan võpatusega üles või olen mingi 10 minutit maganud, näen und, et kukun kuskilt alla ja siis ehmun nagu reaalselt võpatades. Ükskord nägin, et luurasin vennaga naabrimeest niisama ja siis ta ehmatas meid aia tagant ja ma ärkasin võpatusega üles. See on pikaks ajaks meelde jäänud . Tavaliselt on üles ärgates siuke imelik tunne nagu oleks mingi adrenaliin või siis nagu liblikad kõhus.

OBE- Out-Body-Experience.

Stolypinile- surnu keha tõmbled, sest osa laenguid ja signaale on veel lihastesse jäänud, maandamata. Energia ei kao kuhugi, see tuleb ära kasutada.

Seda võpatamist, unes kukkumist juhtub kõigil, mina kogesin väiksena seda suht tihti, viimasel ajal pole olnud.
Igaljuhul põhjustab seda ego liiga kiire väljumine, füüsilise ja astraalkeha liiga kiire eemaldumine (kes ei tea siis astraalkeha võib võtta hingena kui sellest paremini aru saadakse). See omakorda põhjustab "hõbenööri" (ühendus füüsilise keha ja hinge vahel, mis hoiab neid koos kuni surmani) kokkutõmbe ja astraalkeha vetrub tagasi oma füüsilisse "sõidukisse". Samuti juhtub see astraalrännaku ajal (kui juba magadakse, nähakse unenägusid). Sellisel juhul võib astraalkeha üleliigse kiirusega tagasipöördumise ihusse põhjustada mõni väline müra (äratuskell vms) ja see toimub tavaliselt siis kui oled just värskelt unne vajunud. Keha ärkab äkiliselt ja on õudne tunne, nagu oleksid kaljult alla kukkunud ja just õigel hetkel ärganud.

See minu jaoks igati loogiline teooria on enamasti tsiteering T. Lobsang Rampa raamatust "Kolmas Silm" , mis on igati tark teos, ja eriti põnev neile kes huvituvad tiibetist, budismist(lamaismist tegelikult) ja okultsetest võimetest. Soovitan teistele soojalt ^^

minul on need kukkumised või võppumised päris tihti.Nüüd enam ei proovigi uinuda selili asendis, sest siis see juhtub alati. Vastik tunne ja hirm on, selline suremise või lämbumisetunne.
orhidee.

Ka mul on esinenud sellist asja.Keset ööd võpatan unest üles ei millegi peale.Süda peksab kiiresti ja selline tunne nagu oleks kuskilt kõrgelt kukkunud.Ja enne võpatust olen vahest unes näinud kuskil pimedas ruumis miski kisub mind üles lae alla ja alla ei lase.On esinenud ka siis kui olen just uinunud.Aga jah see võpatamine tekitab ängistava tunde.Ei ole siiani selgusele jõudnud millest see tuleneb.Võibolla lihtsalt nägin halba und ja ehmatasin üles.

minul on võpatamine üks tavalisemaid asju viimasel ajal, kuna mu toakaaslane töötab tihti hilisööni, on ta mu võpatamisi korduvalt näinud... küsinudki, et mis lahti ja, et kas ma ise tean. Vahel ta küsib, kas ma olen peale võpatamist üleval. Tavaliselt pole, aga vahetevahel olen siis kuulen ja vastan. See tunne - nagu südame alt käiks nagu külm jutt läbi ja nii jala kui käe lihased pingestuvad hetkeks,ei ole meeldiv.arvan et see on nagu kaitsereaktsioon enne kukkumist,löömist või muud trauma mis inimesele omaks võiks saada- seega võisin ma unes kukkuda või muud taolist aga vahel tuleb see täiesti niisama ja sellele ma vastust anda ei oska.

Niisis olen viimasel ajal käinud öösel vist "kolamas" kusagil, sest tõusen keset ööd ülesse tugeva võpatuse peale, kõigepealt võpatus tekib nagu jalgadesse ja siis ülakehasse. Ja mäletan selgelt inimesi, keda ma ei tunne, ma ei tea, kas see oli uni või kujutasin endale ette aga neid võpatusi on ikka tihti ette tulnud, jalad on kanged, nagu oleksin trepist alla kukkunud.