Jooksmine ja kukkumine unes

Tere foorumikaaslased...olen siin nüüd ringi kollanud ja hakkasim mõtlema et peab ka osa võtma, siis päris põnevaid asju.

Niisiis mis hinnangu annate teie sellele et unes jooksmine on väga vaevarikas?
Ise pakun paari asja:

[list=A]
[*]Tekk segab jalgade liikumist
[*]See on jumala poolt nii seatud
[*]Kehtivad ka unenägude seadused, nagu loodusseadused.
[/list=A]

Teine asi mis kummitab on lenamine või kõrgelt kukkumine?

Haha....see on iseenesest naljakas...ja nuh...mul on olnud nii et:
Olin nagu staadionil..ja meil seal selline kivist teerulli moodi teerulli rull. Järsku olin kõrgel õhus ja kukkusin rämeda hooga selle poole, jah....karjusin, aga häält ei tulnud suust välja mis on ka omamoodi põnev. Ja laks...pool meetrit enne seda tonnist rulli ärkvel

Teine unejuhtum leidis aset nii, et olin ühe maja ees..kolmekordne korterelamu. Tegime seal sõpradega ratastega hüppeid nii et kui oleks rämeda hüppe teinud, siis otsejoones risti üle maja mis ka juhtus:hy:
Krt kus see oli alles adrenaliinisüst.

Aga eks pakkuge oma teooriaid kukkumise, karjumise ja jooksmise kohapealt.

[Muudetud: 8-8-2010 Cassiopeia]

C on vist kõige tõenäolisem...
Kukkumine? Ise olen unes maja katuselt alla hüpanud, lendasin väga aeglaselt allapoole... Nagu aegluubis... Kui maandusin, siis käis imelik surin jalataldadest pealeani läbi... See tunne tuleb mulle siis, kui ma unes surma saan Aga unes ma karjunud pole enda arust...

Jus see karjumine ongi probleemiks....hääl ei tule välja..kisenda kuidas tahad...tundub et sosistad....

unenäod on nagu sisemaailmad kuhu me reaalsuse eest põgeneme. loomulik et seal on omad füüsika seadused ja näiteks ka teatud moodi ettekuulutused toimivad...

on näiteks maailmu kus jooksed palju jooksed kuid ei põgene iial... seega su oma mõistus genereerib sind sinna maailma nende seadustega mis parajasti on vaja... et sa sealt mingi pointi leiaks.

Üks mu põhilisi õudukaid oli mingi aeg see, kui üritasin eest ära joosta, aga see ei õnnestunud hästi, sest jalad olid väga rasked.

Samuti on olnud juhtumeid, kui olen olnud poolunes (võib-olla ka ärkvel... raske on aru saada, sest tundub väga tõeline) ja miski nagu lämmatab mind. Ei saa karjuda, ei saa hästi hingata, ei saa end eriti liigutada.

Ei tea miks on unenäod just sellised nagu nad on. Võib-olla on tõesti olemas nö seadused, mille põhjal unenägusid meile genereeritakse.

Üldlevinud arvamus on, et unes on alati väga raske joosta, kuid mul näiteks on unes just hästi kerge joosta. Vahel on tunne, et võiks terve maailma läbi joosta. Kiirus on suurem, samm pikem, saab hüpata/lennata takistustest üle. :o Kuid kui elus on probleemid siis, olen täheldanud seda, et unenägudes muutuvad ka kõik tegevused raskemaks ja keerulisemaks. Ei saa hakkama vahel ka hästi lihtsate asjadega. Siit ka järeldus kõikidele vanade ja uute teoreetikute kinnituseks, et unenäod on esmalt siiski alateadvuse peegeldus ning unenägude põhjal on hea ära näha, kas inimesel on probleeme, mille lahendamisele alateadvus tähelepanu juhib. Selleks peab vaid natuke tähelepanu oma sisemaailmale pöörama.
Teine asi on muidugi unenägemine, kus inimese 'unenäoteadvus' on ärkvel ning oma tegevusi saab ise suunata (nii ja naa).

Kindlasti usun ka seda, et unes kehtivad omad seadused, kuid need võivad olla ja mõjuda igal inimesel isemoodi.

Minu puhul kehtib A variant, pidevalt näen unes, et jooksen ja kahel korral väljaspool kodu ööbides on ka sõbrad öelnud, et "jooksin" unes.
Kõik, kes arvavad b, või c kasuks on minu silmis ogarad kuid see on kõigest minu arvamus.


Kukkumise koha pealt on mul muidu üks teooria, nimelt tasakaalu elundid teevad meile külma, muud ei midagi. Und mõjutab ka suures osas reaalsus, ning ise näiteks suudan tekitada endal sellise kukkumise tunde vabalt lihtsalt sellest, et panen silmad kinni ja pea lasen lõdvaks(viimasel korral hakkas sellest paha).

Vastavad, teemad unenägudes on juba leidnud kaja siin foorumis, tuleb arvestada, et iga asi unenäos tähendab midagi.

Mina kisan/karjun/jooksen/kõnnin unenägudes suht samamoodi nagu ärkvel olles. Variant A järgi on mul suht hea tekk

väga raske on unes tunda seda kuidas surma saad..kuna jääb mulje et tunned nagu piina kauem..kuigi valu puudub (minul) Näiteks plahvatuse juures olemisel tunned kuidas keha põleb...ja tükke rebitakse küljest...aga samas puudub valu!

heh..ma nägin üks kord ka, et kukkusin unes kuskilt kõrgelt maja otsast alla ja kui vastu asfaldit põrutasin litakaga siis just samal ajal kukkusin voodist maha põrandale:hy:

jah. olen ka näind selliseid unesid. tükk aega kukud kuskilt alla. näedki und kuidas kukud, kukud ja siis kui vastu maad hakkad kukkuma siis kukudki voodist alla. aju oskab nagu ette ennustada

Ma magan.
Äkki ma võpatan ja ärkan üles-tundub,nagu kukuks ma oma kehasse tagasi.
Kas siis kui magatakse ja und nähakse kas siis nagu "lennatakse" või milles on üldse asi?:o

Ei tea... kui hing kehast väljas käib, siis mõned väidavad, et tagasi saabudes võib see effekt tekkida. Samas võib mõnel juhul seda kindlasti ka psühholoogiliselt seletada. Kui hing kehasse tagasi tuleb ja kuskilt kõrgemalt langeb, siis vähemalt teoreetiliselt võib olla, et kehasse naastes taastub side kehaga pisut kiiremini kui hing lõplikult paika saab ja keha registreerib kukkumise.... see ei sobiks muidugi kokku ühes teises teemas Metavo poolt pakutud teooriaga aga tõde ei tea meist ju keegi
Mul hiljuti oli selline naljakas lugu, et olin poolunes... mingis lähenduses võib selle kohta vist ka "lucid dreaming" öelda kuna mingi osa ajust toimis ja sai aru, et magan kuid nägin siiski unenägu. Ei mäletagi, mida unes täpselt nägin... midagi ebatavalist see igatahes ei olnud aga üles võpatasin selle peale, et keegi lõi unes vineeri vms.-ga vastu pead... haiget see ei teinud aga kuna see sündmus unenäo konteksti kuidagi ei sobinud, ehmatas siiski ärkvele Ärgates mõtlesin mõnda aega, mis loogiline seletus sellele olla võiks aga midagi välja ei mõelnud ja kuna maised toimetused nõudsid samuti tähelepanu, siis rohkem sellega pead ei vaevanud.

see on juba teaduslikult kindlaks tehtud, et unes kukkumine tähendab, et sa kasvad. Ma ei tia kui õige see on, aga mul on seda päris tihti:S

Mul on ka olnud sarnaseid kogemusi.
Olen kukkund kõrgelt, ja maandumise ajal olen üles ehmatanud.
Siis olen ka nn. lennanud õhus. Ästi kerge tunne oli ja huvitav. Natuke, kui maast või muust pinnast end ära eemale tõugata, siis võisin väga kõrgele lennata. Reeglina oli majade katuste kohal, puude kohal. lendasin kord kõrgel siis madalal...
Samatmoodi on olnud ka paarkorda vees, ujusin vees hästi kergelt, ja samas kiiresti.
Olen ka jooksnud teepeal, aga hiigel sammudega, nagu avakosmoses, kaaluta olekus. Võisin hüpata kõrgele ja kaugele.
Kuskilt nagu oleks lugenud, et selline asi tähendab, et hing lahkub kehast...Huvitav, kas see vastab tõele?

Ja on ka mõned korrad väga ära ehmunud. Vahetult enne magama jäämist, olen ma üles tagasi ehmatanud. Põhjuseks oli siis kas alla kukkumine kuskilt kõrgelt (sees oli kõik nii õõnes tunne ja väga jube) või olen siis niisama kukkunud.
Selline unetaoline asi ehmatab nii ära, et pärast ei julge tk aega magama jääda.
Kuidagi õudne, kui ei jõua veel magama jäädagi õieti, kui selline uni ära ehmatab.

Ühekorra sai elukaaslane selle ehmatuse pärast rusikaga piku külge :o

mul on ka seda väga tihti.

See on üks meeldejäävamaid unenägusi.
Ma langesin, langesin ja langesin.....
Siis tuli mõistus järel ja ütles: "Aga kus on langevari?"
Ärkasin võpatusega ülesse aga see langemistunne on jäänud meelde.

Mina nägin lapsena (ei kujuta ette, mis vanuses just), pidevalt sellist unenägu, et ma nagu laskun mingit tunnelit mööda alla ja siis järsu jõnksatusega maandun kuhugi ja selle jõnksatuse peale ärkasin alati üles. Ikka väga sageli oli seda. Suuremast peast pole sellist asja enam olnud. Mulle on öeldud, et see on see, kui hing on kehast ära käinud ja tuleb tagasi. Eks lastel käib ta ka rohkem väljas kui täiskasvanutel.

äkki on see nii, et hakkad magama jääma ja hing hakkab kehast juba välja minema, aga mõistusele jõuab kohale et veel ei saa magama jääda ja kutsub hinge äkki tagasi, ja siis tekibki võpatus. sest näiteks õhtuti enne magama jäämist, mulle meeldib pikalt ja laialt igasugustest päevasündmustest mõelda. Aga kui ma magama hakkan jääma, siis vahest võpatan. et võibolla mu aju pole veel magamiseks valmis. Ja kui koolis ajaloo tunnis vahel magama hakkan jääma (õpetajal on lihtsalt selline monotoonne ja pinisev hääl, ja kui oled öösel vähe maganud ka, siis silmad lihtsalt vajuvad kinni), siis mingi kaks või kolm korda on nii olnud et silmad on juba kinni, õpetaja häält enam ei kuule, mingi paar hetke on vaikust ja siis tulen väikese võpatusega reaalsusesse tagasi. Nagu südametunnistus ei laseks mul (olen tegelikult üpris kohusetundlik ja hea õpilane) tunnis magama jääda. Või hingele jõuab liiga hilja kohale et see on vale koht kus keha maha jätta...

No aga selline asi, et jään magama ja siis natukese aja pärast ärkan selle peale üles, et jalg (vist isegi alati parem jalg) võpatab justkui oleks maapind vastu tulnud või keegi jalatalda puudutanud. Jalad on enamasti üksteisest piisavalt kaugel olnud, nii et kogemata teise jalaga puudutamine jääb vist ära. Sellist ootamatut ärkamist on üksjagu ette tulnud.

Tsitaat:Algselt postitas: Zpikerdaja
see on juba teaduslikult kindlaks tehtud, et unes kukkumine tähendab, et sa kasvad. Ma ei tia kui õige see on, aga mul on seda päris tihti:S

Mul on ka seda ette tulnud, et kukun unes. Aga tahtsin hoopis seda küsida, et kas sa oled siis pikemat kasvu ja veel kasvamise eas, et sul seda tihti juhtub. Võib-olla tõesti on see kukkumine seotud kasvamisega. Kes teab...

Uni järgmine:
Nägin nagu mingit helide või muusikalugude edit´imis-e programmi unes. Full screeniga - vaateväli koosnes ainult sellest programmi aknast. Hallil taustal hunnik igasugu erinevaid slidereid (noh, et timmid neid slidereid ühele poole ja teisele poole kuni saavutad vajaliku tulemuse/tooni). Mitte ühtegi kirja ega märki nende sliderite juures ei olnud. Ma siis hakkasin neid siis liigutama et katse eksituse meetodil teada saada, mis nad teevad. Tükk aega liigutasin neid siia-sinna, aga midagi ei juhtunud (mingit heli või pilti ei olnud, ainult see hall programmiaken). Juhtusin siis seal kuskil keskel olevat sliderit vasakule nihutama, kui järsku silmad lähevad lahti ja ärkan üles ning näen, et kukun voodist maha (vasakule). Õnneks jõudsin veel käe ette panna, muidu oleks vist päris ninuli kukkunud.
Pärast oli selline mõnus tunne, tükk aega muigasin

Aga küsimus selline, et kas ma kukkusin sest nägin seda unenägu või hoopis nägin seda unenägu sest kukkusin (kohe kui ma magades kukkuma hakkasin, genereeris aju mingi vastava unenäo)?

Kas teil on kah nii olnud, et olete millegi eest jooksnud, aga jooks läheb järjest aeglasemaks ja läheb nii aeglaselt edasi:
Ma nägin ükskord unes, kui mu kasuisa ajas mind noaga linnas taga ja tahtis mind ära tappa, aga joosta ei jõudnud...:S:o

Kõigil on nii ja see on täiesti tavaline ja normaalne.