Kes või mis see oli?

Ma polnud päris kindel, millise teema alla seda postitada. Niisiis panin siia.


Toimus see umbes 20 aastat tagasi ühe Lõuna-Eesti väikelinna lähedal vanaema kodumajas. Koolis ma siis vist veel ei käinud. Aastaaega täpselt ei mäleta, aga igatahes polnud see talv, sest lund maas ei olnud. Juhtus see õhtul, õues oli pime. Maja elutoas istusid koos täiskasvanud, samas kui lapsed, neid oli 3 või 4, sealhulgas mina, mängisid maja peal, vist kulli või peitust, täpselt ei mäleta. Igatahes liikusin mina selle mängu käigus elutoast koridori (vaata skeemi), mis oli valgustamata ja seega kottpime. Mäletan, et sulgesin elutoast koridori viiva ukse ning seisin vastamisi mingi kujuga, kes seisis välisuksel (uks oli pärani lahti; see oli tavaline asi) umbes sellises poosis nagu juuresoleval joonisel kujutatud. Mulle jättis see poos takistava mulje. Kujust mäletan niipalju, et ma ei eristanud tema juures mingeid detaile (silmi, riideid, suud jne) välja arvatud paar asja. Esiteks, tema pead pidasin ma ilma juusteta olevaks ning teiseks, mis kõige imelikum, kuju keha peal oli justkui mingi värviliste ja helendavate triipude võrgustik (mustrit ei mäleta), nagu veresoonestik. Oma teada mäletan, et triibud olid punased ja rohelised, võib-olla ka sinised. Ei mäleta, kas need olid ka kätel ja jalgadel; peal vist mitte. Loomulikult ma ehmusin, keerasin otsa ümber ja põgenesin tagasi elutuppa.
Vist rääkisin sellest ka teistele lastele; kas ka täiskasvanuile, seda ei mäleta.

Ma ei mäleta, kas see lugu on mul alati meeles olnud. Kindlasti olen ma sellele aeg-ajalt mõelnud nii umbes viimase kümne aasta jooksul, aga kas ka enne seda, ei oska öelda.

See kõik on mu mällu kinnistunud kui reaalselt juhtunu, kuid samas mõistan täielikult, et see võis olla ka näiteks unenägu.

Oleks tore kui keegi oskab selle asja kohta midagi tarka öelda.

Hilisemas elus ma oma teada eriskummaliste sündmustega kokku pole puutunud (vähemalt mitte sellistega, milliste kirjeldamist ma naeruväärseks ei pea), aga näiteks ema mul väidab olevat näinud küll igasugu kummalisi unenägusid ning asju.

Muudetud: 27-12-05 kell 15:23:19 LupoSolitario

Muudetud: 27-12-05 kell 15:23:34 LupoSolitario

Muudetud: 27-12-05 kell 15:24:33 LupoSolitario

Muudetud: 27-12-05 kell 15:25:35 LupoSolitario

Muudetud: 27-12-05 kell 15:26:01 LupoSolitario

Plaan ka

Muudetud: 27-12-05 kell 15:23:59 LupoSolitario

Üpris põnev jah, äkki oli poltergeist???? Ma ei usu küll, et tegu ufoga, sest selleks et rünnata nad kindlalt nii naljalt majja ei tuleks ja pealegi nende tulekuga on alati inimestel imelikud tunded tekkinud.

Lapsepõlves, olin nii umbes 5, 4 aastane nägin, imelikku kuju. Meenutas inimest kujult, aga kuju kiirgas kuldset valgust. Oli üsna hilja õhtu ja ehmusin päris rängalt...kartsin isegi pimedust pärast seda indsidenti 2-3 aastat. Muide nägin seda olendit üks kord veel, mõni aeg pärast eelmist külqastust. Mis pagana asi see olla võis?

Kas oli mingid pühad? Võis ka originaalne mardi/kadrisant olla kel mingid värvilised laternad küljes olid. Vari kuskilt mujalt autotuledest kui see (inimene?) kapottikaant hoidis üleval.

Ei olnud pühad ja tollal ei olnud läheduses ühtegi töötavat autot.

Ei tea...äkki mingi ingel võinii?

Kaitseingel? Jumal?

No jumal see ilmselt nüüd küll ei olnud
Aga mina jään oma arvamuse juurde:äkki see oli mingi ingel,tuli sind näiteks millegi eest kaitsma/hoiatama?

Mina just mõtlen etteantud loo puhul sellele, et viimased kümme aastat oled selle peale mõelnud, nagu see oleks reaalselt ka juhtunud. Aga samas pole Sa kindel, et ka varem sellele mõelnud oled. (ja pole ka kindel, kas oli unenägu või mitte)
Minu postitus (Tundmatu riidekapis) räägib samuti ühest intsidendist, mustast kogust, kelle juures ei eristanud samuti detaile. Olen samuti mõelnud selle juhtumi peale ütleme viimased 6-7 aastat, aga pole kindel,et ka varem, sest ma ei rääkinud sellest kunagi oma vanematele.

Paneb mõtlema,et kuidas saame vanemaks saades mäletada asju, mis juhtusid palju aastaid tagasi, kuid millest arvatavasti teavad vähesed (kui üldse keegi). Need juhtumid tunduvad vanemaks saades tõeliselt reaalsed, kuid kuidas olla kindel, et need sada protsenti eksisteerinud on.

Paljudel inimestel on kogemusi, millest esialgu ei saada aru või on siis ajus mingi blokk, mis ei lase sellel sündmusel esile kerkida. Mida vanemaks me saame, seda teadlikumaks muutub meel ja paljud sündmused tulevad just siis meelde, kas mõne täiesti tühise asjaolu või mõne muu sündmuse ajendil, kuid siis hakkavad nad justkui oma elu elama, blokid kaovad. Kui ollakse vaimselt valmis, selle olukorraga silmitsi seisma, siis avaneb see sündmus(t)e käik - ja erinevalt inimestest, kes hakkab vastuseid otsima, kes püüab seda eirata või üldse unustada, kes täielikult endale sisendada, et seda ei olnudki jne, jne. Igaljuhul paneb see meid mingil määral sisemiselt tegutsema.
Endal on ka ikka üksjagu huvitavaid juhtumeid olnud ja eks iga inimese sisemine tunnetus ütleb, kas selleks on õige aeg, et rääkida oma lugu.
Näiteks toon siia ühe enda loo, mis toimus kusagil 4-5 aastat tagasi, kuid alles sellel suvel tuli see uuesti selgelt meelde. Ometi toimus see täiesti reaalselt ja inimesi sel momendil, kui see aset leidis, oli omajagu. Kuid neist ei mäleta sellest juhtumist keegi enam midagi, millest on tõesti väga kahju.
Istusime ühel mõnusal sumedal suveõhtul lõkke ääres ja grillisime ja jutustasime igasugustest asjadest, välja arvatud müstika ja tundsime end kõik suurepäraselt. Meid oli siis lõkke ääres 5-6 inimest.
Korraga kuulsime, et tee peal, (mis on üsna lähedal majale ja lõkkeplatsile) tulevad hääled, milles pole muidugi midagi imelikku, sest inimesi ikka käib ja ka mõnikord on nende jutuvada kuulda. Kuid seekord oli teisiti. Teel kappas hobune ja vedas kaarikut või vankrit või mida iganes, kus sees istusid inimesed ja ka kutsar(ta on ka muidugi inimene.Kuid ka see ei pannud veel asjale uut valgust nägema, sest naabruses on mere ääres suveti hobuseid söömas ja ei ole ka selles midagi erilist, kui hobuseid mööda teed liikumas näeme, enamus küll mööduvad treileris.
Aga, siis kui kuulsime lapse nuttu ja mingeid hääli, mis üsna valjuks läksid ja manitsusi, mis kõigele kaasnes, siis tekkis juba vaikselt huvi, et kes nii hilja veel hobusega sõidab. Kui siis ikka täitsa korralikult piitsalaksud laksatasid ja hobuse hirnatus sellele järgnes, sinna otsa veel kutsari sõim ja seda ikka väga selgelt kuulda oli, siis juba jäime teed silmitsema(mitte kõik). Nii hämar veel ei olnud, et ei oleks toimuvat mitte märganud. Kuigi osa teest jäi puude ja põõsaste varju, oli selliseid kohti küll, kus tee selgelt näha. Vaatasime pingsalt, kuid ei kedagi. Läksime teise kohta, kus samuti tee paistis, kuid samuti ei midagi, ometi oli hääli veel kuulda, sest need kaugenesid. Läksin veel üksi kolmandasse kohta vaatama, kuid ikkagi ei midagi. Ainuke, mida ei teinud ja natukene seda kahetsen oli see, et jalgrattaga järgi ei sõitnud. Kuid samas ei tundnud mingit vajadust, et oleksin siis seda pidanud tegema ja ma suundusin lõkke äärde tagasi. Lõkke ääres olukord elavnes üsna tublisti ja sai ikka sellel õhtul korralikult arutatud, et mis või kes seal tee peal sõitis ja õiget vastust ei leidnudki, kuid ühes olime ikka kindlad, et see kõik toimus päriselt, kuigi kedagi ei olnud ju näha ja sealseid osalisi võis olla nii 4-5 + hobune, vähemalt häälte järgi.
Teades nüüd natukene oma kandi ajalugu, siis ehk sellel õhtul jõudis meieni mingi möödunud aja jäänuk ja tee peal sõitis endine mõisnik oma perega, kes lahkus oma suvemõisast ja sõitis koju...
Huvitav on see, et see sündmus ei jäänud painama ja ''unus'' üsna kiiresti, kuid jah tänavu aasta suvi tõi selle uuesti meeldi ja on pannud paljuski järele mõtlema. Siiralt kahju senini, et teised ei mäleta sellest sündmusest midagi ja ainult enda mälestusele tuginedes, selle siia kirja paningi.

Hmm, päris huvitav sündmus tõesti. Kõige veidram, et keegi teine sinu seltskonnast seda juhtumit ei mäleta. Ma imestan, et selline müstiline olukord saab ununeda. Äkki tol õhtul olid sa ainuke, kes siiski seda kõike kuulis ja näha üritas. Äkki vaimusilmas olid su sõbrad sinuga kaasas,aga reaalselt istusid nad endiselt lõkke ääres?! (mõtlesid,et läksid ehk lihtsalt korra eemale vms).
Samas, küsi oma sõprade käest mõne aasta pärast - äkki pole nad praegu veel valmis sellest loost jutustama.

Omg . tead mis mul praegu juhtus ? Ma ei vaadand seda plaani . Ja ma kujutasin ette kus se koridor elutoaga yhendatud on


Aga jah , Päris huvitav oli lugeda

[Muudetud: 11-16-2008 ingo98]