"Miski" päästis ehk isegi kindlast surmast...

Mulgi on olnud nii,et olen teinud kangi trenni ja siis järsku kukkus kang otse nina alla hamba peale.

Siis ükskord oli nii,kus murdsin jalaluu-kui oleks luu kasvõi 2 milli vee l liikunud oleks lahtine murd olnud.

Nüüd asja juurde:

Ükskord sõitsin jalgrattaga maanteel ja järsku mõõdus minust auto mis oli minust umbes 40-50 cm kaugusel.Kui oleks lähemal olnud oleksin hea laksu saanud.

Muudetud: 11-6-05 kell 00:27:22 Metalboy

Mul ka kukkus ükskord umbes 110 kilone kang peale, see värk, mille peal lamasin, sellel oli üks jalg katki ja tuli ära, kui olin kangi kätte võtnud. Kuidagi väga imelikult kukkusin, ning peaegu oleks üks raskus pea peale kukkunud.
Igatahes ei arva, et see oli miski kolmas isik, kes mind päästis.

Hmnjahh,kas just nüüd kaitseinglid,aga midagi mis meid kaitseb kindlasti eksisteerib.Endalgi selliseid kogemusi päris palju.See tunne ,mis napilt enne seda on,kui see juhtub,on päris hea.Võiks õelda,et elu jookseb silme eest läbi või midagi sellist.Mäletan seda tunnet veel selgelt,sest sain seda jälle just eelmine nädal tunda.

Umbes neli aastat tagasi, sõbranna pool, käisime mingis puukuuris. Lae all rippus vana tõllaratas. Selle keskel oli mingi terav konks. Vaatasime kuuris natuke ringi, näppisime mõnda huvitavat asja. Järsku oli mu käsi kükitava sõbranna pea kohale tõstetud, püüdsin kinni kukkuva tõllaratta. Olin täpselt nöörist kinni võtnud, millega see lakke riputatud oli. Midagi üleloomulikku ei olnud, aga päris hea kogemus.

Muudetud: 12-6-05 kell 10:14:46 Wolfgirl

Tsitaat:Algselt postitas: Wolfgirl
Umbes neli aastat tagasi, sõbranna pool, käisime mingis puukuuris. Lae all rippus vana tõllaratas. Selle keskel oli mingi terav konks. Vaatasime kuuris natuke ringi, näppisime mõnda huvitavat asja. Järsku oli mu käsi kükitava sõbranna pea kohale tõstetud, püüdsin kinni kukkuva tõllaratta. Olin täpselt nöörist kinni võtnud, millega see lakke riputatud oli. Midagi üleloomulikku ei olnud, aga päris hea kogemus.

Muudetud: 12-6-05 kell 10:14:46 Wolfgirl

Õuhh. :hy:

Para-foorumi reeglitest
4.Tühised postid.
Ärge tehke neid - pole vaja. POSTITUS peaks sisaldama rohkemat kui lihtsalt lauset "MA KA" või "OLEN VAHVA".

Ära, Sa, Driimu nüüd seepärast veel kirjutamata jäta, aga ... pisut rohkem sõnu võiks selles kirjas küll olla ... Arvan isegi, et "Õuhh" see lugu, mis Wolfgirl pajatas, aga kui me kõik sellised arvamused foorumisse saadaksime, siis ...

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Para-foorumi reeglitest
4.Tühised postid.
Ärge tehke neid - pole vaja. POSTITUS peaks sisaldama rohkemat kui lihtsalt lauset "MA KA" või "OLEN VAHVA".

Ära, Sa, Driimu nüüd seepärast veel kirjutamata jäta, aga ... pisut rohkem sõnu võiks selles kirjas küll olla ... Arvan isegi, et "Õuhh" see lugu, mis Wolfgirl pajatas, aga kui me kõik sellised arvamused foorumisse saadaksime, siis ...

Vabandust.Enam ei tee.

Tsitaat:Algselt postitas: Driimu

Tsitaat:Algselt postitas: Wolfgirl
Umbes neli aastat tagasi, sõbranna pool, käisime mingis puukuuris. Lae all rippus vana tõllaratas. Selle keskel oli mingi terav konks. Vaatasime kuuris natuke ringi, näppisime mõnda huvitavat asja. Järsku oli mu käsi kükitava sõbranna pea kohale tõstetud, püüdsin kinni kukkuva tõllaratta. Olin täpselt nöörist kinni võtnud, millega see lakke riputatud oli. Midagi üleloomulikku ei olnud, aga päris hea kogemus.

Muudetud: 12-6-05 kell 10:14:46 Wolfgirl

Õuhh. :hy:

Ma ei saa nüüd sellest "Õuhh" sõnumist aru. Kas mingi osa ei meeldinud või on ebausutav?
Aga ordenit pole ma siiamaani saanud

Selle loo rääkis mulle ema.
Ma sündisin 8 kuuselt, kuid täitsa normaasel teel ja ega terviselgi midagi häda polnud. Kuid peale sünnitust öösel, ärkas ema kell 2 üles. Mingi rahutus näris teda, pisarad jooksid. Ta tundis midagi jutuvat. Ema läks valveõe juurde ja palus ennast minu juurde viia. Ma magasin siis veel omaette ruumis, koos teiste tittedega.
Õde küll imestas, aga ema ütles, et süda valutab tal, midagi on tema lapsega. Läksid siis nad kahekesi minu juurde. Ja õde kohkus nöhes, et olen suht siniseks tõmbunud näost. Kiiresti ´kutsuti valvearst, mind pandi inkubaatorisse vms...
hommikul ütles arsti, et napilt jõudsite, ta oleks ära lämbunud teil ju.

Kõhe... ema ütles, et olin oodatud laps, väga kaua planeeritud jne... ehk sellest ka tunded?

Tsitaat:Algselt postitas: henzukaz
Mu elus on olnud palju kummalisi juhtumeid. Järgmine juhtum leidis aset mõni aastat tagasi Tallinnas, üsnagi kriminaalses piirkonnas.

Olin just tulemas koju.. Ei mäletagi kust. See polegi oluline. Koju saamiseks tuli mul kõndida mööda väikeseid külateid, mida oli tohutu rägastik..

Kõndisin, rahulikult öös, kuu paistel kui järgi hakkas mu selja taga karjumine..

Kaks inimest hüüdsid "Ära tulista, ära tulista!!" ja jooksid seejärel minema..Kraavi viskasid nad seejärel raudkangi..

Mäletan, et vaatasin oma peopessa ja nägin seal relva.. Mingit TT laadset püstolit. Relva, mida mul ei olnud ega saanudki olla. Pöörasin uuesti pilgu metsa sisse kaduvatele varjudele... ja seejärel vaatasin uuesti peopessa - relva ei olnud.

Tean, et see salapärane relv võis päästa tookord mu elu.. Kuid ma ei suuda aru saada, miks ja kustkohast ta tuli. Okei, ma saan aru, et mul oleks olnud hallukad... Aga ei saanud olla - nemad jooksid minema, karjudes, et mul on relv, nemad, kes oleks tahtnud mulle tõenäoliselt selja tagant raudkangiga lagipähe lüüa...

See on mõistatus.. Ja jääb minu jaoks mõistatuseks tõenäoliselt kogu eluks.

Mida teie arvate ?

Aa, kas sa algul ei tundnud mingit rasket asja käes?Tähendab, see pidi sul juba ennem käes olema, kui need kutid sind rünnata tahtsid.