Mitte natsilemb, Vesilik. Lihtsalt uudishimulik - tahan teada, mis toimus meie lähiminevikus.
Mäletan veel nõukaaega ning püüan mõista mis toimus, miks toimus ja kelle süül? Ma ei olnud see
klassikaline nõukavastane, lihtsalt tavaline kõrvalvaataja. Mulle oli see nõukaaeg vastik just selle
poole pealt, et kõikjal tsiteeritav-räägitav ei ühildunud päriseluga. Meeletud käärid olid idee ja
argielu vahel. Ju see soosib küsimusi. On küsimused - tuleb vastused leida. Eks ma siis otsingi.
Veidral viisil oli nõukaajal just sm. Stalin see kellest avalikult ei soovitud eriti rääkida. Ajalooõpikutes
mainiti ainult suurt isikukultust ja kommunistlikke ideaalide rikkumist... aga kompartei kontrolli ning
juhtimise all. Kummaline, et mitte öelda mõistusevastane! Siiski oli kohe selge, et Stalini "tööliste-
paradiisis" ei oleks ma tahtnud elada. Siin vahet polnud, kes sa olid v. millisel ühiskondlikul redelipulgal
sa sitsisid - kõik värisesid hirmust. Isegi sm. Stalin tundis hirmu. Siis - kogu see sitt oli rajatud hirmule!
Ja täna - kõikjal süveneb, juurdub ja hiilib ringi see sama hirmuke. Kohe vägisi tundub, et sm. Stalin hakkab
naasma teispoolsusest, sest tema vaim sai põrgust tingimisi välja. Nüüd otsib uut keha v. viisi, kuidas oma
saatanlikus eheduses, rohkem hirmu toota. Rahutuseks on ka põhjust - mitte keegi massis, seda ei usu
ja jätkab rahulikult argisiblimisega. Viimase siblimine, aga enam ja enam erineb valitsejate siblimisest. Ja
käärid muutuvad järjest suuremaks... ning nende vahe täitub hirmu ja usaldamatusega.
Suure juhi vaim on valmis naasma... tema enda määratud piiridesse, direktiividesse ja normidesse.
Mäletan veel nõukaaega ning püüan mõista mis toimus, miks toimus ja kelle süül? Ma ei olnud see
klassikaline nõukavastane, lihtsalt tavaline kõrvalvaataja. Mulle oli see nõukaaeg vastik just selle
poole pealt, et kõikjal tsiteeritav-räägitav ei ühildunud päriseluga. Meeletud käärid olid idee ja
argielu vahel. Ju see soosib küsimusi. On küsimused - tuleb vastused leida. Eks ma siis otsingi.
Veidral viisil oli nõukaajal just sm. Stalin see kellest avalikult ei soovitud eriti rääkida. Ajalooõpikutes
mainiti ainult suurt isikukultust ja kommunistlikke ideaalide rikkumist... aga kompartei kontrolli ning
juhtimise all. Kummaline, et mitte öelda mõistusevastane! Siiski oli kohe selge, et Stalini "tööliste-
paradiisis" ei oleks ma tahtnud elada. Siin vahet polnud, kes sa olid v. millisel ühiskondlikul redelipulgal
sa sitsisid - kõik värisesid hirmust. Isegi sm. Stalin tundis hirmu. Siis - kogu see sitt oli rajatud hirmule!
Ja täna - kõikjal süveneb, juurdub ja hiilib ringi see sama hirmuke. Kohe vägisi tundub, et sm. Stalin hakkab
naasma teispoolsusest, sest tema vaim sai põrgust tingimisi välja. Nüüd otsib uut keha v. viisi, kuidas oma
saatanlikus eheduses, rohkem hirmu toota. Rahutuseks on ka põhjust - mitte keegi massis, seda ei usu
ja jätkab rahulikult argisiblimisega. Viimase siblimine, aga enam ja enam erineb valitsejate siblimisest. Ja
käärid muutuvad järjest suuremaks... ning nende vahe täitub hirmu ja usaldamatusega.
Suure juhi vaim on valmis naasma... tema enda määratud piiridesse, direktiividesse ja normidesse.
