Asjaolu, et meie uhke Linnutee pole mitte ilus tasane ketas, vaid meenutab pigem loperdavat pannkooki (või propelleris vinüülplaati) on teada juba päris ammu (kõige paremini on see nähtav kui jälgida kogu Linnutee ruumala täitvat 200 000 valgusaasta läbimõõduga ülihõreda gaasilise vesiniku ketast - muidugi ei saa seda teha palja silmaga). Segased olid aga põhjused. Mõnda aega tagasi arvati, et kurja juur peitub Linnutee kahes väikeses kaaslases - Magalhaesi Pilves - mis teevad Linnutee keskme ümber tiiru 1,5 miljardi aastaga. Hilisemad käsitlused sundisid aga sellest hüpoteesist loobuma* - Magalhaesi Pilvede mass on vaid 2% Linnutee vesinikuketta massist ja ei saa seda loperdamist põhjustada. Vana hüpotees on saanud aga uue tuule tiibadesse - osutub, et Magalhaesi Pilved
võivad ollanähtuse põhjuseks, kui arvestada nende vastasmõju galaktikat täitva tumeda (varjatud) ainega (
link).
Väikese nüansi meie jaoks lisab asjaolu, et jällegi on miskitpidi eestlased mängus (varjatud aine avastamisel oli ju oluline roll Jaan Einastol ja tema töörühmal Tõraveres). Nimelt oli praegune Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi rakendusmatemaatika professor
Alar Toomre üks kahest mehest, kes juba 1969 aastal näitasid, et niisama lihtsalt need väikesed satelliitgalaktikad Linnuteed ei paenuta (*). Samas ainevallas on tuntud ka
Jüri Toomre nimi (vennas?), ta on Tartu Ülikooli audoktor, tegelenud muu hulgas ka helioseismoloogiaga (vt ka "
Helioseismiline holograafia")