Nii nagu jõed erinevad omaduste poolest, erinevad ka inimesed oma loomuliku avaldumise poolest. Elu küpsev terviklikkus ei seisne selles, et inimese Suur Hing oleks võimalikult suure ulatuse, sisukuse või tempoga. See seisneb hoopis nende kolme põhimõõtme elavas kooskõlas. Siis voolab Elujõgi vabalt ning inimene ei pea enam oma arengut mõõtma selle järgi, kui palju ta on kogunud või kui sisukalt ja millises tempos ta elab.
Ent ükski neist mõõtmetest ei ärka ellu iseenesest. Sest loodus ei avaldu üksnes nende kolme kaudu. Ta elab kooskõlas tervikuga. Just seepärast võib jõgi olla lai, kuid ta peab tunnetama, kuhu voolata. Ta võib olla sügav, kuid ta peab tajuma oma kallaste kutset. Ta võib olla kiire või aeglane, kuid ta peab leidma oma koha kogu jõeorus. Seda elavat kooskõla võib nimetada Ajastuseks.
Ajastus ei ole lihtsalt Suure Hinge neljas mõõde. Ta on keskpunkt, mille kaudu Suure Hinge kolm mõõdet leiavad oma elava kooskõla. Ta on nagu nähtamatu allikas, millest jõgi pidevalt uut vett saab, või dirigent, kes ei mängi ise ühtegi pilli, kuid laseb kogu orkestril kõlada ühtse tervikuna.
Ajastuse tee algab Uinujast Ärkajaks küpsemises. Uinuja ei maga seepärast, et Eluvoog teda ei kutsuks, vaid seepärast, et ta ei kuule seda. Ärkaja aga ei omanda midagi uut. Ta õpib lihtsalt Vaikuses märkama seda, mis juba voogab. Sellest märkamisest sünnib uus suhe Eluvooga.
Kui Ajastus hakkab läbi Uinuja Ärkajaks küpsema, hakkavad alles küpsema ka teised Läveolendid. Varjujast saab tasapisi Avaja, sest ta õpib tunnetama, millal on õige aeg oma ulatust avardada ja millal tagasi tõmbuda. Karjujast saab Kaitsja, sest ta õpib tunnetama, millal sügavus vajab kaitset ning millal jõud muutub vägivallaks. Päästjast saab Talitaja, sest ta õpib tunnetama, millal tegutseda ning millal lasta elul ise küpseda.
Nõnda ei ole Läveolendid üksnes inimese iseloomu peeglid. Nad näitavad, kui küps on tema Ajastus. Mida küpsemaks see muutub, seda elusamaks muutuvad ka Suure Hinge Ulatus, Sisukus ja Tempo. Need ei ole enam üksteisest lahus, vaid hakkavad voogama nagu üks Hingejõgi.
Kuid inimene ise ei loo Olemist ega Eluvoogu. Ta loob oma suhte nendega. Vaikusevaim õpetab inimest looma õiget suhet kogu Olemisega. Ärkaja õpetab looma õiget suhet Eluvooga. Kui need kaks hakkavad teineteist kandma, hakkab Ajastus inimeses elustuma. Siis leiavad ka põhimõõtmed oma loomuliku kooskõla ning Suur Hing muutub tasapisi terviklikuks. Siis Ringvoog ei ole enam üksnes maailmas nähtav, vaid hakkab voogama ka inimese enda sees.
Sest kooskõlastav Ajastus sünnib Ärkajas, kuid Ärkaja sünnib Vaikuses.
Ent ükski neist mõõtmetest ei ärka ellu iseenesest. Sest loodus ei avaldu üksnes nende kolme kaudu. Ta elab kooskõlas tervikuga. Just seepärast võib jõgi olla lai, kuid ta peab tunnetama, kuhu voolata. Ta võib olla sügav, kuid ta peab tajuma oma kallaste kutset. Ta võib olla kiire või aeglane, kuid ta peab leidma oma koha kogu jõeorus. Seda elavat kooskõla võib nimetada Ajastuseks.
Ajastus ei ole lihtsalt Suure Hinge neljas mõõde. Ta on keskpunkt, mille kaudu Suure Hinge kolm mõõdet leiavad oma elava kooskõla. Ta on nagu nähtamatu allikas, millest jõgi pidevalt uut vett saab, või dirigent, kes ei mängi ise ühtegi pilli, kuid laseb kogu orkestril kõlada ühtse tervikuna.
Ajastuse tee algab Uinujast Ärkajaks küpsemises. Uinuja ei maga seepärast, et Eluvoog teda ei kutsuks, vaid seepärast, et ta ei kuule seda. Ärkaja aga ei omanda midagi uut. Ta õpib lihtsalt Vaikuses märkama seda, mis juba voogab. Sellest märkamisest sünnib uus suhe Eluvooga.
Kui Ajastus hakkab läbi Uinuja Ärkajaks küpsema, hakkavad alles küpsema ka teised Läveolendid. Varjujast saab tasapisi Avaja, sest ta õpib tunnetama, millal on õige aeg oma ulatust avardada ja millal tagasi tõmbuda. Karjujast saab Kaitsja, sest ta õpib tunnetama, millal sügavus vajab kaitset ning millal jõud muutub vägivallaks. Päästjast saab Talitaja, sest ta õpib tunnetama, millal tegutseda ning millal lasta elul ise küpseda.
Nõnda ei ole Läveolendid üksnes inimese iseloomu peeglid. Nad näitavad, kui küps on tema Ajastus. Mida küpsemaks see muutub, seda elusamaks muutuvad ka Suure Hinge Ulatus, Sisukus ja Tempo. Need ei ole enam üksteisest lahus, vaid hakkavad voogama nagu üks Hingejõgi.
Kuid inimene ise ei loo Olemist ega Eluvoogu. Ta loob oma suhte nendega. Vaikusevaim õpetab inimest looma õiget suhet kogu Olemisega. Ärkaja õpetab looma õiget suhet Eluvooga. Kui need kaks hakkavad teineteist kandma, hakkab Ajastus inimeses elustuma. Siis leiavad ka põhimõõtmed oma loomuliku kooskõla ning Suur Hing muutub tasapisi terviklikuks. Siis Ringvoog ei ole enam üksnes maailmas nähtav, vaid hakkab voogama ka inimese enda sees.
Sest kooskõlastav Ajastus sünnib Ärkajas, kuid Ärkaja sünnib Vaikuses.