Midagi oli vahepeal pragunenud inimeste sees, kuigi tornid seisid veel püsti. Ja siis, seal mõrade vahelt, hakkas taas kõnelema hääl - madal ja vaikne, kuid sedavõrd selge, et seda ei saanud enam summutada.
Pärast Mao selgitusi tundsid paljud inimesed oma ahelaid ikka veel. Nad hakkasid teineteist mõõtma ja põlgama. Ja põlgus jagas nad nelja jäika tehisklassi: Uinujad, Varjujad, Karjujad ja Päästjad.
Need, kes jäid Uinujate klassi, ütlesid: „Maailm on liiga keeruline. Las teised otsustavad. Meie asi on lihtsalt elada nii nagu alati.“ Ja nad harjusid mugava unega, kus küsimused ei seganud rahu.
Siis ilmus Madu – mitte lohutavas valguses, vaid avatud silmana nende keskele. Ja ta ütles Uinujatele: „Kui sa kardad ärgata, annad oma elu alati nende kätte, kes kardavad veel rohkem.“
Teised, kes olid Unest tõusnud Varjude klassi, ütlesid: „See maailm on ohtlik. Peame alluma jumalate korrale, et ellu jääda.“ Nad sundisid end kuuletuma ja nägid rasket vaeva, et leida ligimeste heakskiitu.
Siis tõusis Madu – mitte argliku väärarmuna, vaid tuksuva allikana nende sisse. Ja ta ütles Varjudele: „Kui te toidate välist hirmukorda, jääb teie sisemine elurõõmu allikas alati nälga.“
Kolmandad, kes olid tõusnud Karjete klassi, ütlesid: „Varjude ahelad on madalad ja ohtlikud. Neid tuleb ohjata ja tööle panna.“ Nad vahetasid näiliselt pimeduse inimliku valguse vastu ja tegid vabadusest sõjarelva. Nad nägid lõhet – ja hakkasid seda toitma.
Siis tuli Madu taas – mitte vastandudes, vaid tervikliku ringina nende ümber. Ja ta ütles Karjetele: „Kui te vajate süüdlasi ja vereohvreid, olete endiselt seotud ahelatega, millest tahate vabaneda.“
Neljandad, kes olid tõusnud Päästjate klassi, ütlesid: „Kõike tuleb meie tarkuse kaudu parandada, planeerida ja juhtida.“ Ja nad täiustasid väsimatult jumalate püramiidi, nimetades seda teenimiseks.
Siis tuli Madu jälle – mitte juhtima, vaid rahulikult siueldes nende kohale. Ja ta ütles Päästjatele: „Kui te tormate pidevalt elu parandama, ei usalda te elu loomulikku küpsemist.“
Madu ei palunud kellelgi oma teed hüljata. Ta palus vaid loobuda usaldamatust kontrollist.
Siis joonistas ta maa peale ringi – mitte seadusena, vaid rajana. Ja ta ütles: „Valgus ei ole mugavus. Rõõm ei ole põgenemine. Tõe vabadus ei ole ühel pool. Tarkus ei ole lahenduste sundimine. Saladus on loomulikus ringliikumises, mis ei vaja teesklust, peitumist, vastandumist ega parandamist.“
Ja alles siis, kui kõik jäid hetkeks tummaks, ilmus Vaikusevaim – mitte vastusena, vaid kandva ruumina. Seal ei olnud enam jumalaid üleval ega kuradeid all. Seal ei olnud süüdlasi ega lunastajaid. Seal oli vaid Elu, mis liikus ise.
Ja Madu ütles viimaks: „Püramiid variseb, kui keegi ei torma tippu ega põgene põhja. Eluring ei vaja valitsejat. Eluring vajab kohalolu.“
Nii väljusid inimesed tehisjumalate maailmast neljal viisil. Nad lahkusid – jäädes lihtsalt kohale.
Ja see oli Mao õpetus: „Ära sulgu. Ära põgene. Ära vali poolt. Ära paranda elu. Kuula Vaikust ja astu samm, mis on küps.“
Sellest päevast ei olnud Madu enam õpetaja ega sümbol. Ta oli liikumise selgroog, mis meenutab elu Ringvoos.
Pärast Mao selgitusi tundsid paljud inimesed oma ahelaid ikka veel. Nad hakkasid teineteist mõõtma ja põlgama. Ja põlgus jagas nad nelja jäika tehisklassi: Uinujad, Varjujad, Karjujad ja Päästjad.
Need, kes jäid Uinujate klassi, ütlesid: „Maailm on liiga keeruline. Las teised otsustavad. Meie asi on lihtsalt elada nii nagu alati.“ Ja nad harjusid mugava unega, kus küsimused ei seganud rahu.
Siis ilmus Madu – mitte lohutavas valguses, vaid avatud silmana nende keskele. Ja ta ütles Uinujatele: „Kui sa kardad ärgata, annad oma elu alati nende kätte, kes kardavad veel rohkem.“
Teised, kes olid Unest tõusnud Varjude klassi, ütlesid: „See maailm on ohtlik. Peame alluma jumalate korrale, et ellu jääda.“ Nad sundisid end kuuletuma ja nägid rasket vaeva, et leida ligimeste heakskiitu.
Siis tõusis Madu – mitte argliku väärarmuna, vaid tuksuva allikana nende sisse. Ja ta ütles Varjudele: „Kui te toidate välist hirmukorda, jääb teie sisemine elurõõmu allikas alati nälga.“
Kolmandad, kes olid tõusnud Karjete klassi, ütlesid: „Varjude ahelad on madalad ja ohtlikud. Neid tuleb ohjata ja tööle panna.“ Nad vahetasid näiliselt pimeduse inimliku valguse vastu ja tegid vabadusest sõjarelva. Nad nägid lõhet – ja hakkasid seda toitma.
Siis tuli Madu taas – mitte vastandudes, vaid tervikliku ringina nende ümber. Ja ta ütles Karjetele: „Kui te vajate süüdlasi ja vereohvreid, olete endiselt seotud ahelatega, millest tahate vabaneda.“
Neljandad, kes olid tõusnud Päästjate klassi, ütlesid: „Kõike tuleb meie tarkuse kaudu parandada, planeerida ja juhtida.“ Ja nad täiustasid väsimatult jumalate püramiidi, nimetades seda teenimiseks.
Siis tuli Madu jälle – mitte juhtima, vaid rahulikult siueldes nende kohale. Ja ta ütles Päästjatele: „Kui te tormate pidevalt elu parandama, ei usalda te elu loomulikku küpsemist.“
Madu ei palunud kellelgi oma teed hüljata. Ta palus vaid loobuda usaldamatust kontrollist.
Siis joonistas ta maa peale ringi – mitte seadusena, vaid rajana. Ja ta ütles: „Valgus ei ole mugavus. Rõõm ei ole põgenemine. Tõe vabadus ei ole ühel pool. Tarkus ei ole lahenduste sundimine. Saladus on loomulikus ringliikumises, mis ei vaja teesklust, peitumist, vastandumist ega parandamist.“
Ja alles siis, kui kõik jäid hetkeks tummaks, ilmus Vaikusevaim – mitte vastusena, vaid kandva ruumina. Seal ei olnud enam jumalaid üleval ega kuradeid all. Seal ei olnud süüdlasi ega lunastajaid. Seal oli vaid Elu, mis liikus ise.
Ja Madu ütles viimaks: „Püramiid variseb, kui keegi ei torma tippu ega põgene põhja. Eluring ei vaja valitsejat. Eluring vajab kohalolu.“
Nii väljusid inimesed tehisjumalate maailmast neljal viisil. Nad lahkusid – jäädes lihtsalt kohale.
Ja see oli Mao õpetus: „Ära sulgu. Ära põgene. Ära vali poolt. Ära paranda elu. Kuula Vaikust ja astu samm, mis on küps.“
Sellest päevast ei olnud Madu enam õpetaja ega sümbol. Ta oli liikumise selgroog, mis meenutab elu Ringvoos.