Kui füürer ütles, et iga saks
olgu tagasi Vaterlandis,
oma rahvuse reetis Hjalmar, paks
ja sakslaseks üles end andis
Kui idas läks sõjaks ja ründas teutoon
ja maapind verre kastus,
lõi Hjalmaris tuikama juhi soon,
mees füüreri jutule astus:
"Olen sündinud Eestis, mu nimi on Mäe
kord mängisin Tallinnas vapsi.
Ma sinu terviseks tõstan käe
ja õnnistan Saksamaa lapsi.
Mu füürer, kui kunagi sinu marssruut
viib Eestimaa sisse su roodud,
siis algame pidu ja elamist uut
ja peame pikemad joodud
Ma armastan Tallinna kilusid
ja nuumatud sigade liha
ning kõiki Eestimaa ilusid
mul näha on uuesti iha.
See armas on minule, doktor Mäe,
et kämmalt sa kõrgele loobid.
Küll Eestisse juhin ma võiduka väe
me relval on rabavad hoobid.
Ning sattuski nii, et sakslaste hord
ka Eestimaa pinnale valgus,
kus seati sisse teutoonide kord
ja uue ajastu algus.
Siis elustus uuesti minevik pikk-
sai võimule parunihärra,
ja lisaks veidi ka vapside klikk-
ta kaasa tõi doktorist värdja.
See ajaloo loba on tühine.
et mõisnik edasi rõhus;
me saatus on alati ühine.
ainult toit olgu sakslase kõhus.
Koos loome suuremat Saksamaad
ja teeme rännaku itta,
seepärast mehi nii palju kui saad,
too meie kõrvale ritta
Ja nõnda siis venitas võõras näpp
siin kodudest mehi ja moona
Kuhu vähegi ulatus sakslase käpp,
ei jäänud veist ega voona
Läks üha edasi verine tants,
jäi kaugele Saksamaa kallas
ja võeti nii mõnigi Venemaa kants,-
need võitjad on ammu Walhallas
Siis korraga pidurdus pöörane sõit,
haud hauale lisandus rindel
Oli nina eest äkki kui pühitud võit,
mis äsja veel paistis nii kindel.
Ja Stalingrad, Leningrad.. lugu on loll
lõi tõrkuma relvad ja ratsud.
läks Venemaast kaduma viimnegi toll
kõik viltu veab, katsu mis katsud
Jäid kaugele maha Elbruse tipp
ja Volga laiuvad stepid
Pea Saksamaal tõstetaks valge lipp,
mida kannavad kargud ja kepid.
Ning aina koomale kisub end ring
tulid kaela veel jänkid ja tommid
Suur läänes on tümin ja kinni jääb hing
kui pilvedest sajavad pommid
Nüüd doktor drilli lööb Volkssturmi väes
sest asi on viimases pooles,
kuid roogadest kõigist mis olid kord käes
veel mälestus pesitseb sooles.
Paavel
olgu tagasi Vaterlandis,
oma rahvuse reetis Hjalmar, paks
ja sakslaseks üles end andis
Kui idas läks sõjaks ja ründas teutoon
ja maapind verre kastus,
lõi Hjalmaris tuikama juhi soon,
mees füüreri jutule astus:
"Olen sündinud Eestis, mu nimi on Mäe
kord mängisin Tallinnas vapsi.
Ma sinu terviseks tõstan käe
ja õnnistan Saksamaa lapsi.
Mu füürer, kui kunagi sinu marssruut
viib Eestimaa sisse su roodud,
siis algame pidu ja elamist uut
ja peame pikemad joodud
Ma armastan Tallinna kilusid
ja nuumatud sigade liha
ning kõiki Eestimaa ilusid
mul näha on uuesti iha.
See armas on minule, doktor Mäe,
et kämmalt sa kõrgele loobid.
Küll Eestisse juhin ma võiduka väe
me relval on rabavad hoobid.
Ning sattuski nii, et sakslaste hord
ka Eestimaa pinnale valgus,
kus seati sisse teutoonide kord
ja uue ajastu algus.
Siis elustus uuesti minevik pikk-
sai võimule parunihärra,
ja lisaks veidi ka vapside klikk-
ta kaasa tõi doktorist värdja.
See ajaloo loba on tühine.
et mõisnik edasi rõhus;
me saatus on alati ühine.
ainult toit olgu sakslase kõhus.
Koos loome suuremat Saksamaad
ja teeme rännaku itta,
seepärast mehi nii palju kui saad,
too meie kõrvale ritta
Ja nõnda siis venitas võõras näpp
siin kodudest mehi ja moona
Kuhu vähegi ulatus sakslase käpp,
ei jäänud veist ega voona
Läks üha edasi verine tants,
jäi kaugele Saksamaa kallas
ja võeti nii mõnigi Venemaa kants,-
need võitjad on ammu Walhallas
Siis korraga pidurdus pöörane sõit,
haud hauale lisandus rindel
Oli nina eest äkki kui pühitud võit,
mis äsja veel paistis nii kindel.
Ja Stalingrad, Leningrad.. lugu on loll
lõi tõrkuma relvad ja ratsud.
läks Venemaast kaduma viimnegi toll
kõik viltu veab, katsu mis katsud
Jäid kaugele maha Elbruse tipp
ja Volga laiuvad stepid
Pea Saksamaal tõstetaks valge lipp,
mida kannavad kargud ja kepid.
Ning aina koomale kisub end ring
tulid kaela veel jänkid ja tommid
Suur läänes on tümin ja kinni jääb hing
kui pilvedest sajavad pommid
Nüüd doktor drilli lööb Volkssturmi väes
sest asi on viimases pooles,
kuid roogadest kõigist mis olid kord käes
veel mälestus pesitseb sooles.
Paavel