Seitse põhiküsimust

UNIVERSUMI UKSEL
JAMES W. SIRE
Seitse põhiküsimust
1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline?
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus?
3. Kes on inimolend?
4. Mis juhtub inimesega surres?
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
7. Milline on inimajaloo tähendus?

Kuidas Para-webi liikmeskond nendele küsimustele vastaks?

Seitse põhiküsimust
1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline?
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus?
Teine küsimus eeldab juba teatud laadi vastust esimesele küsimusele - et on "esmane reaalsus", mis eristub "välisest reaalsusest". Neid võib ka mitte eritada - käsitledes "tõeliselt tõelist" kui tunnestusprotsessi lõppeeesmärki ("absoluutset teadmist"), mille poole me püüdleme aga (võib-olla) kunagi ei saavuta - mis aga ei tee kogu protsessi sugugi väärtusetuks - selle käigus me õpime ju järjest paremini tundma ümbritseva maailma loomust (ja oskame ennast sinna järjest paremini sobitada).
3. Kes on inimolend?
4. Mis juhtub inimesega surres?
Vastus neljandale küsimusele sõltub vastusest kolmandale. Ja kolmas küsimus on kõigest seitsmest kõige põnevama ja sisulisem. Kas vastates küsimusel "Mis on auto?" oskate kuidagi autojuhist mööda minna? St - ehk saakski autojuhti vastuses mitte mainida, aga see saaks siis üks väga pikk, keerukas ja arusaamatu vastus. Üldine vastus neljandale küsimusele oleks, et laguneb. Inimese bioloogilise komponendi suhtes on enam-vähem teada, mis see tähendab. Ülejäänuga on asi segasem ... st vähe mis tean.
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
Õppdes. Õpitut kontrollides. Katsetades ja eksides. Vigadest õppides. Sõna "üldse" annab küsimusele sellise retoorilis-filosoofilis-pessimistliku tooni - aga ka kõige paandunumad agnostikud teavad (ja kasutavad edukalt) päris palju igatsugu igapäevaseid tarkusi - küll võivad nad taolist teadmist mingiks alama taseme mitteinimväärseks asjaks lugeda.
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
Väärtushinnangutena: isa ja ema õpetasid. Kool õpetas. Kõik inimesed õpetasid. Samas - oleme ka ise kes isad, kes emad. Õpetajad. Inimesed.
Tunnetuslike kvaliteetidena (tõsi-vale): tõe kriteerumiks on praktika.
7. Milline on inimajaloo tähendus?
Tähendus tähendab eesmärki? Sellisel juhul inimajalool veel tähendus puudub - kunagi tulevikus võib see tekkida.

UNIVERSUMI UKSEL
JAMES W. SIRE

Inimene ütles universumile:
"Mu härra, ma olen olemas."
"Paraku," vastas universum,
"ei tekita see tõsiasi minus
mingeid tundmusi."

UNIVERSUMI UKSEL
JAMES W. SIRE
Seitse põhiküsimust
Täistekst, et oleks paremad lähtepunktid.
Teine viis maailmavaate mõistmiseks on vaadelda seda meie põhiliste, aluslike vastustena järgnevale seitsmele küsimusele.
1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline? Sellele võiksime vastata: Jumal või jumalad või materiaalne kosmos.
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus? Siin näitavad meie vastused, millistena me maailma näeme - loodu või iseseisvana, kaootilise või korrapärasena, aine või vaimuna, või seda, kas me rõhutame oma subjektiivset, isiklikku suhet maailmasse või maailma meist eraldi seisvat objektiivsust.
3. Kes on inimolend? Sellele võiksime vastata: ülikeeruline masin, magav jumal, kes on Jumala näo järgi tehtud isik; "karvadeta ahv".
4. Mis juhtub inimesega surres? Siin võiksime vastata: isiklik häving või muundumine kõrgemasse olekusse või lahkumine "teispoolsuse" ebamäärasesse eksistentsi.
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada? Standardvastuste seas on siin arusaam, et me oleme tehtud kõiketeadva Jumala näo järgi või et teadvus ja mõistuslikkus arenesid pika evolutsiooniprotsessi käigus enesesäilitustungi mõjul.
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär? Jällegi, võib-olla oleme loodud hea iseloomuga Jumala näo järgi; või määrab õige ja väära vaid inimlik valik; või arenesid need mõisted välja lihtsalt kultuurilise või füüsilise enesesäilitustungi mõjul.
7. Milline on inimajaloo tähendus? Sellele võiksime vastata: Jumala või jumalate eesmärkide realiseerimine, paradiisi loomine maa peal, inimeste ettevalmistamine eluks ühtsuses armastava ja püha Jumalaga või midagi muud.
Erinevate põhiliste maailmavaadete puhul kerkivad sageli üles teised küsimused, näiteks: Kes juhib maailma - Jumal või inimesed või üldse mitte keegi? Kas me oleme inimolenditena ettemääratud või vabad? Kas meie üksi oleme väärtuste määrajad? Kas Jumal on tõeliselt hea? Kas Jumal on isikuline või ebaisikuline? Või kas ta üldse on olemas?
Sellises järjekorras esitatuna segavad need küsimused mõtlemist. Vastused on meile kas ilmsed ning me imestame, miks keegi selliseid asju üldse küsib, või siis imestame, kuidas saab neile üldse mingi kindlusega vastata. Kui meil tekib tunne, et vastused on nende üle mõtisklemiseks liiga ilmsed, siis on meil maailmavaade, aga meil pole aimugi, et paljud teised seda ei jaga. Mis meile tundub ilmsena, võib meie naabrile näida "saatana valena". Kui me seda ei tunnista, oleme igal juhul naiivsed ja kolklikud ja meil on veel palju tänapäeva maailmas elamisest õppida. Teisel juhul, kui me tunneme, et ilma valetamata või intellektuaalset enesetappu sooritamata ei saa vastata ainsalegi neist küsimustest, oleme juba omaks võtnud mingi maailmavaate - skeptitsismi vormi, mis oma äärmuslikul kujul viib nihilismini.
On tõsi, et me ei saa vältida mõnede vastuste eeldamist neile küsimustele. Me võtame omaks emma-kumma seisukoha ja meie keeldumine selgepiirilise maailmavaate omaksvõtust osutub omakorda maailmavaateks või vähemalt filosoofiliseks seisukohaks. Lühidalt, me oleme lõksus. Niikaua, kui me elame, elame kas läbiuuritud või läbiuurimata elu. Selle raamatu eelduseks on, et läbiuuritud elu on parem.
Nii on järgnevad peatükid, milles igaühes uuritakse mingit olulist maailmavaadet, mõeldud selleks, et valgustada võimalusi. Me uurime vastuseid, mida iga maailmavaade annab neile seitsmele põhiküsimusele. See võimaldab meil samadel alustel läheneda igaühele neist, aitab meil näha nende sarnasusi ja erinevusi ning annab võimaluse hinnata neid nii seespidiselt kui ka teiste võistlevate maailmavaadete vaatenurgast.
Minu maailmavaade selgub juba väitluse alguses. Aga et vältida igasugust mõistatamist, ütlen ma praegu välja, et see on järgmise peatüki teema. Sellest hoolimata ei ole see raamat minu maailmavaatest, vaid valikute väljatoomine ja kriitiline analüüs. Selle raamatu peaeesmärk on saavutatud, kui lugejad leiavad, muudavad või täpsustavad selle analüüsi käigus oma maailmavaadet.
On olemas palju sõnalisi või mõistelisi universumeid. Mõned neist on olemas olnud juba ammu, teised moodustuvad just praegu. Milline on teie universum? Millised on universumid meie kõrval?

Para-webi diskussioonidest paistab läbi maailmavaateline kaos.

Vastamine seitsmele põhiküsimusele, kasvõi iseenda jaoks, võimaldab aru saada, et süstematiseeritud maailmavaade saab üldse olemas olla.

Kui selline arusaamine on omaks võetud, saab hakata kujundama oma maailmavaadet.

See on seitsme põhiküsimuse Para-webi toomise mõte.

Vähesed inimesed on omaks võtnud midagi tervikliku filosoofia sarnast - vähemalt mitte suurte filosoofide koondteoste põhjal. Ma kaldun arvama, et veel vähesemad tunnistavad mingit hoolikalt ülesehitatud teoloogiat. Aga igaühel on maailmavaade. Alati, kui keegi meist millelegi mõtleb - on see siis juhuslik mõte (Kuhu ma oma kella pannud olen?) või põhimõtteline küsimus (Kes ma olen?) -, opereerime mingis sellises raamistikus. Õigupoolest lubab vaid maailmavaate olemasolu, olgu ta siis kuitahes lihtne ja primitiivne, meil üldse mõelda.
Mis on maailmavaade, et ta meie kõigi jaoks nii tähtis on? Mina pole kunagi ühestki isegi kuulnud. Kuidas minul võiks selline olla? Selline võib olla paljude inimeste reaktsioon. Siinkohal tuleb meelde hr Jourdan Moliéré'i romaanis Kodanlasest aadlimees, kes äkki avastas, et on iseenese teadmata nelikümmend aastat proosas kõnelnud. Aga omaenese maailmavaate avastamine on veel väärtuslikum. See on tähtis samm eneseteadvuse, enese tundmise ja enese mõistmise poole.

1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline?
Äkki täpsustaksid seda. Niipalju kui mina olen vaevunud aru saama, siis on ainult üks reaalsus, mis aga jaguneb personaalseteks maailmadeks.
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus?
Miskipärast seda küsimust vaadates tuleb pähe teine küsimus: Mis värvi on väljaspool seda maailma? Võimalik, et see küsimus on pärit väga noorest east, mil ma küsisin endalt, milline oleks maailm kui ma ei elaks maal?
3. Kes on inimolend?
Inimolend on vahend, mille abil saab suhelda kahe maailma vahel. Üks on hingeline, teine on füüsiline maailm.
4. Mis juhtub inimesega surres?
See mis peab juhtuma. Defineerige mulle sõna "inimene". Mina ütleksin et laguneb, kuna pole kindel, kas hinge kohta saad öelda inimene. Inimene on siiski ainult asi minu jaoks. Õigem oleks küsida, mis juhtub inimese hingega peale surma, mille korral vastaksin, et see läheb edasi.
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
See on raske küsimus. Teadmine iseenesest on abivahend mille abil saad teha oma järgmise sammu, järelikult on see võimalik, kuna see on vajalik et eksisteerida siin maailmas.
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
Me ei teagi, vähemalt suurem osa ei tea. Õige ja väär on piisavalt keerulised mõisted et erinevate nurkade alt vaadates sa võid need vabalt segi ajada.
7. Milline on inimajaloo tähendus?
Inimajalugu väljendab ülimat lollust ja rumalust.

Tänan kõiki, kes on seitsme põhiküsimuse üle kasvõi korrakski mõelnud.

1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline?
meie kui inimeste jaoks on esmane siiski meie füüsiline maailm... kogu oma tajutavuse piirides. me poleks inimesed kui meil siit midagi õppida poleks.

2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus?
kui pead silmas füüsilist maailma mis meid ümbritseb... siis selle maailma oleme endile ise loonud... vastavalt vaimolendite kehastumistele on ka maailm meie ümber muutunud... me ei hakanud kohe siia maailma ilmuma inimestena... ka meie füüsiliste kehadega toimus evolutsioon mida me juhtisime vastavalt sellele kui palju võimalusimeil oli kehastumiseks juba loodud. ehk siis arengut alustades amööbist.... peab tahes tahtmata kuskile edasi arenema... nii olemegi oma illusioone muutnud miljardeid aastaid ning nüüdseks oleme omandanud endale inimese keha.

3. Kes on inimolend?
inimolend on vaimolendi füüsiline väljund. õigem oleks öelda teatud tasemel vaimolendi... kuna siis kui teisel tasemel vaimolend füüsilise keha endale saab... on ta meie jaoks teistsugune (tulnukad?). inimolendi õppetunniks siin elus on kogemine. ainult läbi kogemise on võimalik energiaid liigutada ning samas ka neid tunda. mõni olend võib ju olla kes tõsiselt profi tasemel mängib energiatega... ma ei mõtle neid väikseid mida meie siin kasutame... vaid tõsiseid süsteemseid energiavälju... kuid ta ei saa kunagi seda energiat Tundma. sest tal puuduvad inimolendile omased kogemusemälestused.

4. Mis juhtub inimesega surres?
füüsiline keha kaob.... vaimne keha jääb alles. hing saab üheks kõiksusega ning vaim valmistub järgmiseks kehastuseks ette...

5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
inimesena ainult füüsilise maailma piires. kui oled füüsilisest maailmast edasi arenenud siis pole sa enam inimene.

6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
Tõde ja vale on inimese jaoks sama tähtsad olemused kui tema nimi ja vanus. arvatakse et teatakse mõlemit.
Tegelikult on tõde ja vale iga inimese puhul subjektiivsed.
Mis ühe jaoks on tõde on teise jaoks vale… ja vastupidi.
Mind on alati hämmastanud inimeste vajadus kindlustuse järgi. et keegi peab nende sõna kindlasti kinnitama. miks? kas selleks et endale puudub sisemine kindlus?
ei tea… kuid ometi on kõik vägagi kindlad selles mis on nende jaoks õige ja mis on vale. kuidas tohib ja kuidas ei tohi.
aga mis on universaalne tõde? seesama teadmine millest siin seal räägitakse… ma arvan et kui universaalne TÕDE omaks poolust… poleks ta enam tõde. vähemalt mitte meie jaoks. meie kes me lahterdame kõike…
õige, vale, õige, vale…
mis siis kui on olemas miskit mis on neutraalne oma olemuselt… kuid kui inimesed seda näevad karjuvad kõik kooris: SEE ON TÕDE.
pikka aega arvati et selleks on usk. usk jumalasse… kristusesse… lunastusse.
nüüd teame et see ei vasta tõele kuna uskujaid on palju vähemaks jäänud. tõest on kujunenud vale.
universaalsed tõed on need mida saab eitada… kuid mida ei saa märkamata jätta. kuipaljud meist on pidanudoma hinges tunnistama et tal on tõesti õigus… samal ajal kui enda suu karjub: VALE, VALE?
ka mina olen seda teinud. see aitab mul seada oma objektiivsus taas korda.

7. Milline on inimajaloo tähendus?
kes minevikku ei mäleta see elab tulevikuta. muidugi mõista on see lause paraja konksuga

Muudetud: 23-11-05 kell 10:00:10 celtic

UNIVERSUMI UKSEL
JAMES W. SIRE
Seitse põhiküsimust

Toon AMES W. SIRE tsiteerides näiteid selle kohta, kuidas vastused seitsmele põhiküsimusele on kujundanud senituntud filosoofilisi süsteeme.

Juhin tähelepanu sellele, et näiteks kristlik filosoofia ei ole sama, mis Piibel.
Piibel on kõigest dokument, kristlik filosoofia on palju laiem ja seda tuleb palju tõsisemalt võtta.
Ükski koolkond ei ole kristliku filosoofia vastu seni saavutanud enamat viigist; ükski tõsiseltvõetav mõtleja ei ole saanud siiani väita, et kristlik filosoofia on ekslik.
Vaidlus viiakse tasandiel, kus kumbalgi vaidlejal ei ole võimalik enam midagi tõestada, vaidlus jääb viiki.

JAMES W. SIRE
jätkab:

Vähesed inimesed on omaks võtnud midagi tervikliku filosoofia sarnast - vähemalt mitte suurte filosoofide koondteoste põhjal.
Ma kaldun arvama, et veel vähesemad tunnistavad mingit hoolikalt ülesehitatud teoloogiat. Aga igaühel on maailmavaade. Alati, kui keegi meist millelegi mõtleb - on see siis juhuslik mõte (Kuhu ma oma kella pannud olen?) või põhimõtteline küsimus (Kes ma olen?) -, opereerime mingis sellises raamistikus. Õigupoolest lubab vaid maailmavaate olemasolu, olgu ta siis kuitahes lihtne ja primitiivne, meil üldse mõelda.

Mis on maailmavaade, et ta meie kõigi jaoks nii tähtis on? Mina pole kunagi ühestki isegi kuulnud. Kuidas minul võiks selline olla? Selline võib olla paljude inimeste reaktsioon. Siinkohal tuleb meelde hr Jourdan Moliéré'i romaanis Kodanlasest aadlimees, kes äkki avastas, et on iseenese teadmata nelikümmend aastat proosas kõnelnud. Aga omaenese maailmavaate avastamine on veel väärtuslikum. See on tähtis samm eneseteadvuse, enese tundmise ja enese mõistmise poole.

Esimene asi, mida me kõik enne igasugust mõtlemahakkamist tunnistame, on see, et miski on olemas. Teisisõnu eeldavad kõik maailmavaated pigem seda, et miski on olemas, kui seda, et mitte midagi pole olemas. See eeldus on meist enamiku jaoks nii algne, et suurem osa meist isegi ei tea, et me seda eeldame. See on liiga ilmselge, et sellest rääkida. Miski on loomulikult olemas.
Tõepoolest, nii see on. Asi just selles seisabki. Kui me seda ei tunnista, ei jõua me kuhugi. Nagu ka paljude teiste lihtsate "faktide" puhul, mis meil otse nina all seisavad, on sellel väga suur tähtsus. Praegusel juhul on millegi olemasoleva äratundmine teadliku elu ja ka kahe filosoofiaharu - metafüüsika (olemise uurimine) ja epistemoloogia (teadmise uurimine) alguseks.

Paraku avastame kiiresti, et kui me olemegi tunnistanud millegi olemasolu, ei ole me sellega tingimata tunnistanud, mis see miski on. Ja siinkohal hakkavad maailmavaated lahku minema. Mõned inimesed eeldavad (kas siis selle üle järele mõeldes või mitte), et ainsaks põhiliseks olemasolevaks substantsiks on aine. Nende jaoks on kõik lõppude lõpuks üks asi. Teised nõustuvad, et lõpuks on kõik üks asi, kuid selle ühe asjana eeldavad nad Vaimu või Hinge või mõnda muud mittemateriaalset substantsi.
Aga me ei tohi lasta ennast näidetest kõrvale juhtida. Praegu huvitab meid maailmavaate definitsioon. Maailmavaade koosneb teatud hulgast põhilistest oletustest, mis on üksteisega rohkem või vähem kooskõlas, millest ollakse rohkem või vähem teadlikud ning mis on rohkem või vähem tõesed. Üldiselt ei vaidlusta me neid, meie sõbrad ei räägi neist praktiliselt kunagi ja nad meenuvad meile alles siis, kui meid ründab teisest ideoloogilisest universumist pärinev võõramaalane.

Jumala hiilgusega täidetud Universum: kristlik teism
Läänemaailmas domineeris kuni 17. sajandi lõpuni selgelt teistlik maailmavaade. Vaidlused vaimu üle, mida ei olnud tollal vähem kui praegu olid enamasti perekondliku tüli laadi. Dominikaanidel võis olla lahkarvamusi jesuiitidega, jesuiitidel anglikaanidega, anglikaanidel presbüterlastega jne, kuid kõik osapooled olid alati nõus samade põhieeldustega. Oli olemas Piibli kolmainsuslik isikuline Jumal; ta oli ennast meile ilmutanud ja teda võis tunda; universum oli tema looming; inimolendid olid tema eriline looming. Kui lahinguid ka peeti, siis kulgesid rindejooned teismi ees.
Kristliku teismi alused
1. Jumal on lõputu ja isikuline (kolmainsuslik), transtsendentne ja immanentne, kõiketeadev, suveräänne ja hea.3
Vaatleme seda väidet osade kaupa.
Jumal on lõputu.
2. Jumal on isikuline. See tähendab, et Jumal ei ole mitte ainult jõud või energia või olemasolev "substants". Jumal on Tema - see tähendab, et Jumalal on isiksus. I
3. Jumal lõi kosmose ex nihilo, et see loomulike põhjuste võrdse toimivuse tingimustel püsiks käigus avatud süsteemina.
Jumal lõi kosmose ex nihilo. Jumal on See-Kes-On ja seega on ta kõige muu allikas.
4. Inimolendid on loodud Jumala näo järgi ning seega on neil isiksus, enese transtsendents, intelligents, moraalsus, sotsiaalsus ning loovus.
Võtmesõnad on siin Jumala näo järgi - see on mõiste, mida tõstab esile tõik, et need sõnad esinevad kolm korda Esimese Moosese raamatu kahes esimeses napis valmis:
"Ja Jumal ütles: 'Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi loomade üle, kes maa peal roomavad!' Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!" (1Mo 1:26-27; vrd 1Mo 5:3 ja 9:6)
See, et inimesed on loodud Jumala näo järgi, tähendab, et nad on Jumala sarnased.
5. Inimolendid on suutelised tunnetama nii maailma enda ümber kui ka Jumalat ennast, sest Jumal on neisse istutanud vastava võime ja sellepärast, et ta astub aktiivselt nendega kontakti.
6. Inimolendid loodi headena, aga pattulangemise kaudu moonutati Jumala kuju; seda ei lammutatud küll niivõrd, et seda ei saaks taastada - Kristuse poolt tehtud tööga lunastas Jumal inimkonna ja alustas inimeste tagasitoomist headuse juurde, kuigi iga üksik inimene võib otsustada see lunastus tagasi lükata.
7. Iga inimese jaoks on surm kas värav, mis viib elusse Jumala ja tema rahvaga, või värav, mis viib igavesse eraldatusse ainsast asjast, mis inimlikke püüdlusi lõplikult täita saab.
8. Eetika on transtsendentne ja põhineb Jumala kui hea (püha ja armastava) olendi iseloomul.
9. Ajalugu on lineaarne tähenduslik sündmuste ahel, mis viib Jumala poolt inimkonna jaoks ettenähtud eesmärkide täitumiseni.

Hadzi, miks sa seostad reaalsust jumalaga?
Mis või kes on üldse sinu jaoks jumal? Kas ta on pigem isik või pigem midagi energia taolist?
Kui sa sellele küsimusele vastaksid, siis ma ehk mõistaksin sind paremini.

egas hadzi ei seostagi...
tema teadmised pärinevad "valguse perekonnalt" kes teavad vastuseid kõikidele asjadele...

1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline?
Tõeliselt tõeline on teoreetiline teadus, mis kehtib alati teatud eelduste täitmisel. Esmane reaalsus on kõik, millele inimene ei saa anda hinnangut - kõik hinnatav on subjektiivne ning seega eemaldub reaalsusest. On termin "reaalsustaju" - oskame kõik näiteid tuua inimestest, kellel meie arvates puudub reaalsustaju, mina väidaksin, et on tugevama ja nõrgema reaalsustajuga inimesi, tõeliselt tõeline reaalsus puudub ning eksiteerib vaid meie loodud teooriates - paberil. Muidugi võime vaadata kosmilisi süsteeme oma korrapäras, kuid mis teeb korrapärast korrapära? Näiteks ring on defineeritud kui kahemõõtmeline kujund, mille iga punkt on keskpunktist sama kaugel - kas sellist ringi on võimalik joonistada, kujutada?

2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus?
Meid ümbritseva maailma loomus on väärtushinnanguteta, näiteks loodus ei mõista hukka ega karista kedagi, ta lihtsalt on, ilma emotsioonideta..

3. Kes on inimolend?
Inimolendit võib defineerida väga erinevalt - oleneb, millise distsipliini seisukohalt vaadata. Minu jaoks on inimolend lihtsalt üks loomariigi esindaja, üsna sarnane teistele loomariigi esindajatele. Inimesed oskavad luua endale uusi vajadusi ja püüelda nende rahuldamise poole.

4. Mis juhtub inimesega surres?
Inimese keha lakkab töötamast, süsteem on kulunud ja läbi ning tuleb kas asendada või unustada - tavaliselt unustatakse.

5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
Tänu inimaju oivalistele võimalustele

6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
Väärtushinnangud süstitakse meile sisse juba lapsest peale. Sotsialiseerumise käigus omandame üldised tõekspidamised ja normid. Hälvikuteks nimetatakse neid, kes tõekspidamisi ja norme ei omanda või ignoreerivad neid. Seega annab meile ühiskond pildi, mis on õige ja mis on väär. Väärtushinnangud kujunevad meie hinnangute kaudu üldistele tõekspidamistele ja normidele.

7. Milline on inimajaloo tähendus?
Inimajalugu peaks meile andma palju õpetussõnu, tegelikult annabki, meie aga teeme neid samu vigu ikka ja jälle. Seepärast omab inimajalugu meie jaoks hoopis sentimentaalset tähendust ja ajaloolased saavad tööd

Kui väljaspool imimese viie meele taju ulatust on reaalsus, siis sellel reaalsusel on Esimene allikas ja kese, see ongi Jumal.

Ilmutuslike kanalite kaudu on kaasaegsetele inimestele teada antud, et 97% tegelikkusest on väljaspool inimese viie meele ulatuvust.

Filosoofiliste süsteemide ülevaade algab kristlikust filosoofiast seepärast, et see on meile tuntud Euroopaliku tsivilisatsiooni alus. Seda tuleb kasvõi pragmaatilisel tasemel tunda, et Euroopalikust mõtlemisüssteemist kavõi veidigi aru saada.

Jatkame erinevate vastustesüsteemidega seitsmele põhikõsimusele.

Lõpliku ruumi vaikus: naturalism

Naturalismi alused
See toob meid esimese naturalismi defineeriva väite juurde.
Aine eksisteerib igavesti ja on kõik, mis on olemas. Jumalat ei ole olemas.
Kosmos eksisteerib põhjus-tagajärje ahelana suletud süsteemis.
Inimolendid on keerukad "masinad"; isiksus on keemiliste ja füüsikaliste omaduste vastastikune suhe, mida me veel täielikult ei mõista.
Surm on isiksuse ja individuaalsuse hävinemine.
Ajalugu on lineaarne tähenduslik sündmuste ahel, mida ühendavad põhjus ja tagajärg, kuid millel ei ole ühtset eesmärki.
Eetika puudutab ainult inimolendeid.


Nullpunkt: nihilism
Nihilism on pigem tunne kui filosoofia.
Inimolend on seega vaid tühipaljas masinavärgi osa, mänguasi - keerukas, väga keerukas -, kuid siiski ebaisikuliste kosmiliste jõudude mänguasi. Isiku eneseteadvus on vaid epifenomen - see on vaid osa masinavärgist, mis ennast vaatleb. Aga teadvus on ainult masinavärgi osa, väljaspool seda masinavärki pole olemas "ennast". Pole olemas "ego", mis võiks "seista kõrgemal" süsteemist ja seda oma tahte järgi manipuleerida. Tema "tahe" on kosmose tahe.

Teine sild: suur mitteteadmiste udu
Metafüüsiline eeldus, et kosmos on suletud süsteem, toob kaasa järeldusi mitte ainult metafüüsika, vaid ka epistemoloogia jaoks. Lühidalt on argument järgmine. Kui üksikisik on ebaisikuliste jõudude tulemus, mis toimivad kas juhuslikult või vastavalt vääramatule seadusele, siis pole sel isikul võimalik teada, kas see, mida ta näib teadvat, on illusioon või tõde. Vaatleme seda lähemalt.
Naturalism väidab, et taju ja teadmine on ajuga kas identsed või selle kõrvalproduktid, nad tekivad aine funktsioneerimisest. Ilma aine funktsioneerimiseta ei oleks mõtet olemas. Aga aine funktsioneerib vastavalt enda loomusele. Pole mingit alust arvata, et ainel oleks mingit huvi viia teadvuslikku olendit tõese taju või täpsetel tähelepanekutel põhinevate loogiliste (s.o õigete) järelduste ning tõeste eelduste juurde. Ainsad olendid universumis, kes sellistest asjadest hoolivad, on inimesed.

Tähenduse kadumine
Epistemoloogilise, metafüüsilise ja eetilise nihilismi lõimed põimuvad köieks, mis on küllalt pikk ja tugev kogu kultuuri ülespoomiseks. Selle köie nimi on Tähenduse Kadumine. Me kaotame igasuguse lootuse näha ennast, maailma ja teisi mingil viisil tähenduslikena. Mitte millelgi ei ole tähendust. Kurt Vonnegut jun., parodeerides Moosese esimest raamatut, kirjeldab tabavalt seda kaasaegset dilemmat:
"Alguses lõi Jumal Maa ja ta vaatas selle peale oma kosmilisest tühjusest.
Ja Jumal ütles: "Loogem mudast olendid, et muda võiks näha, mis me oleme teinud." Ja Jumal lõi kõik elavad olendid, kes praegu elavad, ja üks neist oli inimene. Ainult muda inimesena oskas kõnelda. Kui muda inimesena istukile tõusis, ringi vaatas ja kõneles, kummardus Jumal lähemale. Inimene pilgutas silmi. "Mis on selle kõige eesmärk?" küsis ta viisakalt.
"Kas kõigel peab olema eesmärk?" küsis Jumal.
"Loomulikult," ütles inimene.
"Siis jätan ma sinu seda kõige selle jaoks välja mõtlema," ütles Jumal. Ja ta läks minema."

Ateistliku eksistentsialismi alused
Ateistlik eksistentsialism saab alguse järgnevate naturalismi väidete tunnistamisest: Aine eksisteerib igavesti; Jumal ei eksisteeri. Kosmos eksisteerib loomulike põhjuste ühtsusena suletud süsteemis. Ajalugu on põhjuse ja tagajärje kaudu ühendatud sündmuste lineaarne vool, aga tal ei ole endast kõrgemal seisvat eesmärki. Eetika puudutab ainult inimolendeid. Teiste sõnadega jaatab ateistlik eksistentsialism kõiki naturalismi väiteid peale nende, mis puudutavad inimloomust ja meie suhet kosmosega. Tõepoolest, eksistentsialismi peamine huviala on meie inimkond ning see, kuidas saab meil olla mingit tähtsust muidu tähtsusetus maailmas.
Kosmos koosneb ainult ainest, aga inimolenditele ilmneb reaalsus kahel kujul: subjektiivsel ja objektiivsel.
Eeldatakse, et maailm oli olemas ammu enne seda, kui inimolendid lavale astusid. See on kas korrastatud või kaootiline, määratud määramatute seaduste või juhuse poolt. Neil variantidel ei ole mingit vahet. Maailm lihtsalt on.

Kristlus on kuritegelik ideoloogia. Nagu kommunism ja natsism jne. Üdini head ja õilsad ideed muutuvad inimeste käes košmaarseteks tapariistadeks ja ülima kurjuse kehastuseks. Ja inimesed on uskumatult lollid. Nad usuvad peaaegu kõike mida neile räägitakse. Kommunistid uskusid et tulevikus pole ühiskonnas enam raha ja nad lähevad poodi ja võtavad kõike tasuta.Selliste lubaduste ja sõnumitega hoitakse masse oma tenistuses. Ja kui nii ei lähe on selles süüdi kapitalistid või kes iganes. Kristlased usuvad et jumal tuleb maa peale või jeesus või paradiis, mis iganes neid variante ja müüte on väga palju ja kui ei tule on selles süüdi paganad ja uskumatud ja saatan jne. Manipuleerimistel ja idiootsustel ei näi lõppu tulevat.

ahjaa küsimus: Kas jumal suudab luua nii suure kivi mida ta ise ei suuda üles tõsta? ))

Tsitaat:Algselt postitas: Notorious78
ahjaa küsimus: Kas jumal suudab luua nii suure kivi mida ta ise ei suuda üles tõsta? ))

Suudab. Siin see kivi ongi.

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia

Tsitaat:Algselt postitas: Notorious78
ahjaa küsimus: Kas jumal suudab luua nii suure kivi mida ta ise ei suuda üles tõsta? ))

Suudab. Siin see kivi ongi.

Niisiiis....selliste küsimustega on lõpp, kas pole? : D

Sellel teemal seitsmest põhiküsimusest ei ole otsest seost religiooniga.

Religioonid (kristlus, islam jne.) rajanevad viiel eksiarvamusel:

Viis Eksiarvamust Elu Kohta, mis tekitavad kriise, vägivalda, tapmist ja sõdu, on järgmised:
1. Inimolendid on üksteisest eraldatud.
2. Ei jätku seda, mis on inimolendite õnneks vajalik.
3. Et saada seda, mida piisavalt ei ole, peavad inimolendid üksteisega võistlema.
4. Mõned inimolendid on paremad kui teised.
5. Inimolenditel on kombeks lahendada kõigist neist eksiarvamustest tekkinud lahkarvamusi üksteist tappes.
Need Viis Eksiarvamust Elu Kohta koos Viie Eksiarvamusega Jumala Kohta kujutavad endast surmatoovat eksitustelitaaniat, mis on loonud ja praeguse hetkeni loob maailma, mis on täis sügavat viha, jõhkrat vägivalda, kohutavaid kaotusi, lohutamatut leina ja lakkamatut terrorit.”

Teema seitsmest põhiküsimusest tõstatab küsimuse, kas maailmakõiksus on inimese poolt tunnetatav või mitte.

Teema arendus viis selleni, et traditsiooniline inimtunnetus ammendas end kahekümnenda sajandi alguseks jõudes järeldusele, et maailm ei ole tunnetatav. Inimese viie meele ulatus on ammendatud.

Seega on planeet Maa tsivilisatsioon ületamatus kriisis ja ilmselt iseseisvalt sellest välja tulema suuteline ei ole. Ajalugu on lõpule jõudnud.

Kes suudab vastupidist tõestada, sellel palun seda lahkesti teha.

1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline? kõrgem eksistents, usk
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus? armastus
3. Kes on inimolend? jumaliku valguse kandja
4. Mis juhtub inimesega surres? mõtlemise üleminemine kõrgemale tasandile või sama tasandi kordamine.
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada? meie teame, sest me kõik oleme üks, ei ole erandisikuid
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär? õiget ja väära ei ole olemas, kõik on nii nagu on .
7. Milline on inimajaloo tähendus? pidev püüdlus headuse poole, mis lõpeb alati sitasti . põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega .

UNIVERSUMI UKSEL
JAMES W. SIRE
Seitse põhiküsimust
1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline?
Reaalsus on see mis on kellegi või millegi poolt meile sisse kodeeritud arusaam maailmast. Mis on mõnejaoks tõeline on teisejaoks olematu. Esmane reaalsus on see mida me teadma peame, ning see mis meid liikuma ja tundma paneb.
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus?
Meie ümbritseva maailma loomus on meid panna tegema seda mis meil teha on vaja. Maailmal puudub loomus, see ei ole ei hea ega halb. Maailm on tegelikult ain ult mõiste sellele mis ümbritseb meid ja mida mitte keegi päriselt mõista ei suuda. Reaalsus on igaühejaoks eraldi ''galaktika''.
3. Kes on inimolend?
Inimolend on üks väike lüli väga-väga suures pildis.
4. Mis juhtub inimesega surres?
Kui inimene sureb siis jaguneb ta osadeks, osa läheb kaugemale, osa jääb kehaks ja osa armsamate südametesse. Ning üks väike osa ( osa ehk hing siis) hakkab valmistuma uueks ringiks.
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
Ma usun et me teame seda mida meil lubatakse teada, kuid üldiselt ei tea inimene mitte midagi.
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
Õige on see mis õigeks pead, vale on see mis vale tundub. Kas tapmine on õiglane, tapja jaoks jah, omaste jaoks ei. Kas petmine on väär? Ühele jah, teisele ei. Ühe õiglane on teise väär ja nii see ring käib. Kokkuvõttes kõik on parajalt õiglane ja parajalt väär.

vastus kõigile küsimustele on imelihtne ja siin:

Kuna kõik oli juba loodud, lõi Jumal maailma, et kogeda kõike seda, mis Ta ei ole

Ka Urantia ilmutus sisaldab teadmist, et kogu meile nähtav universum on tekkinud Jumalikust täisulikkusepingest.

Täiuslik loob arengulist (ja arenemisvõimelist) ebatäiuslikkust, et oma täiuslikkust tasakaalustada.