1935 aastal levis maailmas kumu Hitleri "imerelvast" - "surmakiirest", mis pidi olema võimeline distantsilt tuhastama kudesid või panema detoneerima pomme. Tõsiselt hirmutatud Briti valitsus palus Sir (tõsi, rüütliks sai ta alles 1942) Robert Alexander Watson-Watt'il selgitada, kas raadiolainete baasil oleks midagi taolist võimalik. Vastus oli rahutavalt eitav, kuid vastavad uuringud viisid
radari loomisele, millel oli määrav tähtsus Briti saarte õhukaitses (ja mille arendamisse tehtud panuse eest RAW-W aadliseisusesse tõstetegi). ... Ajalugu teeb aga ringe. Ja tänapäeva radarsüsteemid on jõudmas sinnamaale, et nad on ka
relvana kasutatavad. Nn AESA(
active electronically scanned array)-radarid, mida Pentagon arendab on võimalised nii vaenlast avastama, identifitseerima kui ka ründama-hävitama.
Võib aru saada, et seejuures on oluline AESA-radarite tegutsemiskiirus - nende antenne ei skaneerita mehhaaniliselt, vaid
tuhandete väikeste saate-vastuvõtuelementide faasivahekordade muutmise abil. See lubab ründavat/rünnatavat objekti jälgida-järgida täpselt ka lähidistantsilt ning ta ka hävitada-vigastada täpselt suunatud (sama radari) "raadiokiire" abil (
link).