[Minaelan]

Loomulikult võltsiti e-hääletamist. Peale Venemaa ja Eesti ei kasuta seda keegi. Sest nad on liiga it-targad. 
Aga kindel on see, et nüüd mõeldakse välja misiganes jama, et mitte valimisi uuesti teha ja mitte mingil juhul ainult paberkandjatel.

[Eithea]

Meediakriitika | mis juhtus E-valimistel 2023?

[Kunglas]

Valimiste võltsimise analoog leidis juba avalikult aset ka Donald Trumpi kukutamisel

Haha isegi Fox ei uskunud Trumpi siis .

https://www.youtube.com/results?search_q...ction+lies

___
Tegelt kama kaks kas võltsiti või mitte, põhishõu hoopis mujal ..


___
https://youtu.be/fcWXLbOXcPQ?t=129

[akkillus]

Valimised võiksid olla avalikud, nagu kinnisvara ja muud andmed. Isegi terviseandmed võiks olla avalikud. Kõike peaks saama vaadata. Riigiorganid nagunii teavad kõike ja internetis oma identiteeti ei saa varjata. Mina enda valiku osas ei tee mingit saladust. Valisin isiku järgi, endist õppejõudu, mitte parteid. Juhuslikult oli Isamaa nimekirjas. Oleks ta olnud Ekres, siis ma oleksin silmi pööritanud ja mitte valinud. Aga Ekret ma ei valiks ühelgi juhul. Eelmine kord valisin neid, kuna oli uus tulija. Aga nüüd on ikkagi selgunud, et nad tegelevad üle mõtlemise ja illusioonidega. Tegelikus on palju lihtsam. Tuleb ainult Ukrainat vaadata. Ma oleks Kaja Kallast hääletanud, aga ei olnud minu ringikonnas. Mis valimistesse puutub siis mugavus eelkõige ja mida vähem riiki seda parem. Pole enam Nõukaaeg, kus pidi tribüüni eest läbi marssima ja valimisjaoskonnas käimine oli kohustus. Kas võltsisid valimisi või mitte, vahet pole, tulemus on õige, nagu peab olema. Nursipalu väljak peab olema. Kui valimised oleksid avalikud, siis saaks terve kollektiivi kahtlustada riigivastases suhtes ja poleks vaja midagi tõestada ja bürokraatiat oleks vähem.

[xcad]

Valimised võiksid olla avalikud, nagu kinnisvara ja muud andmed. Isegi terviseandmed võiks olla avalikud. Kõike peaks saama vaadata. Riigiorganid nagunii teavad kõike ja internetis oma identiteeti ei saa varjata. Mina enda valiku osas ei tee mingit saladust. Valisin isiku järgi, endist õppejõudu, mitte parteid. Juhuslikult oli Isamaa nimekirjas. Oleks ta olnud Ekres, siis ma oleksin silmi pööritanud ja mitte valinud. Aga Ekret ma ei valiks ühelgi juhul. Eelmine kord valisin neid, kuna oli uus tulija. Aga nüüd on ikkagi selgunud, et nad tegelevad üle mõtlemise ja illusioonidega. Tegelikus on palju lihtsam. Tuleb ainult Ukrainat vaadata. Ma oleks Kaja Kallast hääletanud, aga ei olnud minu ringikonnas. Mis valimistesse puutub siis mugavus eelkõige ja mida vähem riiki seda parem. Pole enam Nõukaaeg, kus pidi tribüüni eest läbi marssima ja valimisjaoskonnas käimine oli kohustus. Kas võltsisid valimisi või mitte, vahet pole, tulemus on õige, nagu peab olema. Nursipalu väljak peab olema. Kiruge nüüd. :-)=

Imelik valik see kaka. Kui see tegelane ei tea, et ukrainlased on slaavlased (tsehhid ka koos poolakatega) ja elektrimolekul siis on probleem silmaringi ja teadmiste piiratuses. Kusagil WC harida (kui muidugi oskab, sest ka see nõuab oskusi) OK aga pea(ta)ministriks? Isiklik tutvus ja eelistus? Ainult siis kui on üksikkandidat, kui mingis parteis siis alati laulab seda mida kästakse laulda. Võtame või viktor vassiljev kes nõmme raadios vahete vahel esineb: ei ole loll, saab aru, paljut ei julge välja öelda aga kui riigikogus hääletamine teeb alati nii kuidas partei antud juhul kesikud käsivad.
Kas võltsisid valimisi või mitte, vahet pole, tulemus on õige, nagu peab olema.
Miks üldse "valimisi" sellisel juhul teha? Juba iidsetest aegadest alates on valimisi tehtud ainult ühel põhjusel (ka absoluutse türannia tingimustes), et vastutust jagada rahvaga. Kui rahvas on ikka väga sõja vastu siis pole mõtet üritada, sest võitlustahe väike ja tulemust võib suures osas ette teada. Kui rahvas valis mingi tee meil mingi erakonna siis alati vähemus tulevikus allub enamusele....saades aru,et see oli RAHVA TAHE. Hitler näiteks. Kui aga valimised võltsitud ja see "vähemus" saab sellest aru siis see "vähemus" ei järgne enamusele ja jääb lõpuni vastaliseks, ehk seda nimetatakse ühiskonna lõhestamiseks. Rahvas on loll, muidugi on ja järsku mitte 70% nagu (vist) vunts ütles aga 90%. Aga kui midagi mis on valitud on rahva enamuse tahe siis seda tuleb austada ja lisaks valitsejad saavad ebaõnnestumise korral alati viidata rahva tahtele ja valikule. 65, 34% - 63,81% on kindlasti üpris lollid ja päris lolle on eestis 36,74%. Vähemalt lolluse tasemed on ametlikult tetavaks tehtud ja siin kahtlemisruumi ei ole! Muidugi ka ülejäänute hulgas on üpris lolle ja päris lolle nii, et lõplik lollide hulk on veel teadmata aga kusagil 90% on kindlasti.
Lisaks tuleb aru saada, et meie eesti valimised ei mõjuta vähimatki lõpptulemust, ei EKRE, REF, ega sotsid ja keegi teine määra meie tulevikku, ainult lähitulevikku. Nii, et vahet pole. Või on siiski? Kui elad hea tervise juures 70a või 75a on vahe, olgugi, et surm tuleb alati ja pääsu pole. Nii ka meil, sest nüüd valisime kiirtee hukatusse! Rohepööre, 15min linnad, elektriautod elektri puudujäägi tingimustes, sundvaximine, digiraha ja muu on kiire tee hävingusse. Need aga on 200 ja sotside plaanides (REF-i plaane selles osas pole kuulnud). Kui see kõik on sinu valik anna minna, homme hakka kärbsenäpiks ja söö kärbseid, tee avaldus oma maja katusele 5G antenni paigalduseks (soovitav otse voodi vahetus lähedusse), kui tuleb taevasse keemiajälgi mine kohe loodusesse värsket õhku hingama ja alati vaata toidu pakendeid, et kõik E ained ikka oleks korralikult sees ja muidugi tee 5-6-7 tõhustusdoos sest topelt ei kärise. Inimesel on vaba valik ja kui sinu valik on selline siis seda tuleb austada! Ainult teistele valimisi võltsides seda kõike kaela määrida pole õige.
https://objektiiv.ee/karol-kallas-mida-i...t-valisid/
Valiseja peamine eeltingimus, et oled loll. Kaka on seda korduvalt tõendanud ja see ongi tema Suur Eelis. Või RMK juhi avaldus: minu tugevaimaks küljeks on, et sellest valdkonnast mitte kui midagi ei tea. No komment.

[cambodia]

Valimised võiksid olla avalikud, nagu kinnisvara ja muud andmed. Isegi terviseandmed võiks olla avalikud. Kõike peaks saama vaadata. Riigiorganid nagunii teavad kõike ja internetis oma identiteeti ei saa varjata.

Kas Te isikuandmete kaitse seadusest olete midagi kuulnud?
Seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele!
https://www.riigiteataja.ee/akt/12909389

Valisin isiku järgi, endist õppejõudu, mitte parteid. Juhuslikult oli Isamaa nimekirjas. Oleks ta olnud Ekres, siis ma oleksin silmi pööritanud ja mitte valinud. Aga Ekret ma ei valiks ühelgi juhul.

Väga "sügavamõtteline" lähenemine; Mõnusalt ja seosetult seotud tervik...
Peenhäälestus?

Eelmine kord valisin neid, kuna oli uus tulija. Aga nüüd on ikkagi selgunud, et nad tegelevad üle mõtlemise ja illusioonidega. Tegelikus on palju lihtsam. Tuleb ainult Ukrainat vaadata. Ma oleks Kaja Kallast hääletanud, aga ei olnud minu ringikonnas. Mis valimistesse puutub siis mugavus eelkõige ja mida vähem riiki seda parem. Pole enam Nõukaaeg, kus pidi tribüüni eest läbi marssima ja valimisjaoskonnas käimine oli kohustus. Kas võltsisid valimisi või mitte, vahet pole, tulemus on õige, nagu peab olema. Nursipalu väljak peab olema. Kui valimised oleksid avalikud, siis saaks terve kollektiivi kahtlustada riigivastases suhtes ja poleks vaja midagi tõestada ja bürokraatiat oleks vähem.

Inimesed eksivad palju vähem, kui nad tunnistavad oma teadmatust, kui siis, kui kujutavad ennast teadvat kõike seda, mida nad tegelikult ei tea.
Demokraatia puhul on lollidel õigus hääletada, diktatuuri puhul valitseda!



Küll on aga täiesti selge, et konservatiivid ja kõik tervemõistuslikud inimesed ei peaks usaldama e-valimisi – süsteemi, mida mitte ükski teine Euroopa riik pole turvalisuskaalutlustel omaks võtnud...
https://objektiiv.ee/kommentaar-markus-j...annatused/

[xcad]

Küll on aga täiesti selge, et konservatiivid ja kõik tervemõistuslikud inimesed ei peaks usaldama e-valimisi – süsteemi, mida mitte ükski teine Euroopa riik pole turvalisuskaalutlustel omaks võtnud...
https://objektiiv.ee/kommentaar-markus-j...annatused/

Kanditaat kes meeeldib on iga ühe oma valik. Mina valisin Elvis Braueri. Ja maitse asju ei ole mõtet vaielda, kui on mingis parteis teenib paratamatult selle seisukohti. Akillus aga valib näo järgi, siis ma juba valiks mõne sotsi kel on Eriti Suured Puhvrid. Saab sinna kokku ja tehku nagu saksamaal, et saab basseinis ilma rinnahoidjata ujuda. Kuna olin "tulihingeline valija" ehk lubab ka neid katsuda ja koos pilti teha, omakasu ju mängus! Muidugi selline lähenemine ei vii kuhugi, itaalias oli prostituutide esindaja parlamendis ja kindlasti leidis ka kliente aga kasu riigile ja rahvale? Teine valiku võimalus on puhtalt omakasu, sai ministriks ja ajas mingi asja korda mida muidu oleks olnud raske läbi viia. Siin aga on vaja palju raha ja valimiste finantseerimist. Kolmas võimalus on valida selline erakond kelle jutt vähemalt on normaalne mitte see multi - kulti ja sitikatesöömise iba. Siin nägu ja välimus ei mängi tähtsust, sest ühe partei saadikud on kõik suht ühte nägu. Varro Vooglaid on erand ja harv erand kui kandideeris EKRE ridades ise parteisse kuulumata. Varro nagu ta isagi on sellised inimesed kellel on ülimalt kõrge moraali ja isikliku vastutuse tunne. Seda kaodates kaotab ta KÕIK ja see on praktiliselt välistatud. Just seetõttu teda sotsiaalmeedias liberastid sõimavadki, tundes, et Varro-le ei saa moraalses plaanis ligilähedalegi.
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/12015...viini-alla
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/12008...ris-jarele
See 2 link on küll naljaga tehtud aga järgi mõeldes ainult kaka rumaluse varjamiseks. Olles peaminister peaks olema maailma asjadest mingi reaalsusele vastav vaade, kui ei tea siis ei tea. Mis on mauretaania peaministri nimi....ei tea aga saan järgi uurida! Mõnes mõttes on mul kakast kahju, olles kõrged koolid lõpetanud on ikka köögi kata arusaamade tasemel. Samas ramzan ahmetovits kadörov on samuti venemaa teaduste akadeemia akadeemik (mitte mingi au- eesliitega vaid tegev) LDNR ; DNR ; venemaa ja tsetseenia kangelane (viimase auraha riputas endale ise rinda) ja haridust 4 klassi. Lugeda ehk oskab aga kirjutamisega on kindlasti raskusi. Ja tsetseenias on universumi ausaimad valimised nagu meie e valimised. Sarnasusi on rohkem kui erinevusi kahel "riigil". Miks küll globalistid suunavad peaministriteks ja presidentideks lolle aga kuulekaid? Vastuse annab Makroskoop kui viitsitakse uurida.

[Eithea]

TEKST ON IT - SPETSIALISTILT KALEVI  KOPLIKULT.

IT-EKSPERT PALJASTAB EESTI E-VALIMISTE SÜSTEEMI PUUDUSED
Infotehnoloogia ekspert, turvatestija ning arendaja Kalevi Koplik selgitab, miks Eestis kasutatav e-hääletuse süsteem ei ole usaldusväärne:

" 1. Iga kriitilise tähtsusega süsteemi käitamisel ja administreerimisel kehtib nn „mitme silma reegel“ – mis e-valimiste kontekstis ei ole rakendatud. Isegi tuumaraketti ei saa Putin üksi teele saata, selleks on vaja „mitut võtit“ ja eelnevaid lõpetatud tegevusi. Meil on piiramatu ligipääsuga insenere, tehnikuid ja muud personali, kellel on süsteemile 24/7 ligipääs nii füüsiliselt kui kaugligipääsuna. Nende töövahendid ei ole pitseeritud, toimetatakse nendega asutuses sees kui ka asutuseväliselt.
2. Kuidas on kaitstud juursertifikaat, mis kogu meie digiriiki käitab? Juursertifikaadist luuakse absoluutselt kõik ID-kaardi signeerimiseks vajalikud võtmed kõikidele kodanikele. See isik, kellel on ligipääs sellele võtmele, on automaatselt kõige suurema ligipääsuga isik EV’s. Võtmeid on võimalik kopeerida, edastada e-mailiga või ükskõik millise sõnumside rakendusega. Võtme maht on suurusjärgus 4KB (kilobaiti), ehk flopy-kettale mahuks neid isegi 250 tk. Võtit on võimalik välja printida, kuna tegemist on sisuliselt tekstifailiga ja selle sisu on loetav. Juursertifikaadi omanik võib allkirjastada ükskõik kelle nimel ükskõik mida, sest ta saab endale vajaliku ID luua.
3. Arendustegevuste käigus luuakse alati testkasutajaid, see on normaalne praktika ja vajalik tegevus, et kontrollida süsteemi vastupidavust. Tihtipeale neid testkasutajaid käitatakse robotitena, kes teevad teatud või suvalisi tegevusi. Nad on testkasutajad, aga süsteemi mõttes täiesti legitiimsed kasutajad, kelle isikukood võib hiljem tuvastamiseks alata näiteks numbriga 7 või 8. Testimiste käigus „elavad“ testkasutajad ka rahvastikuregistris. Täna on selgusetu, kuidas on välistatud testkasutajate sattumine tahtlikult või tahtmatult valimiste ajaks nimekirja, sest nimekirja kontrollida keegi sõltumatult ei saa.
4. Tarkvara, mis on loodud valimiste läbiviimiseks ei ole valimiste perioodil jälgitav. Lähtekood on osaliselt avatud ja laetav, aga kas kasutati just konkreetset lähtekoodi või on lisatud muudatusi, seda ei ole võimalik kontrollida. Valimisperioodil on võimalus teha kõikvõimalikke muudatusi süsteemi tarkvaras selliselt, et see ei vaja erinevate osapoolte kinnitust.
5. Igal süsteemil ja seadmel, mida kasutakse võrgus on „root“, „superuser“, „administrator“ kasutaja, mille kasutamine annab õiguse süsteemi täielikult hallata ja teha muudatusi, kustutada muudatuste infot. Sellised ligipääsud on jagatavad, need ei nõua eraldi isiku tuvastamist. See on risk, mille mitterealiseerumist peab olema võimalik kontrollida erapooletult hääletamise ajal ja hääletusejärgselt.
6. Täiesti selgitamata ja dokumentatsioonita on võrguarhitektuur. Dubleeritud lahendused on tänapäeval normaalsus, et kõik süsteemid töötaksid ühe või mitme komponendi tõrkumisel edasi. Nii on ka e-valimisteks kasutatavate seadmetega – kõik on dubleeritud n-arv seadmetega. Tihtipeale hoitakse dubleeritud üksusi eemal põhiüksusest (teises majas, -linnaosas, -linnas, -riigis) vastavalt riskianalüüsile. Kuna dubleeritud üksused on identsed, siis nende üle kontroll, ligipääsetavus (füüsiliselt ja kaugligipääs) peab olema monitooritav terve valimisperioodi ajal. Üksikult ühe seadme raames on arhitektuuri kirjeldatud, aga tervikpilti kirjeldatud ei ole, kus oleks nähtavad ka need seadmed ja serverid, mis pakuvad nö teist õlga lahendusele. Identset lahendust on võimalik käitada võrguühenduseta paralleelselt avalikuks kasutamiseks mõeldud lahendusega. Ehk saame luua olukorra justkui toimuks kaksvõi rohkem valimist samaaegselt ja luua erinevaid stsenaariume soovitud lõpptulemuse saamiseks.
7. Valimiste ajal kasutatud kõvakettaid ei ole võimalik inspekteerida, et tuvastada varjatuid ketta partitsioone, millel võivad olla andmed, mis on sinna enne lisatud. Need on andmekogud mida ekraanilt näidates ei näe. Kettal oleva info varjamiseks on võimalik kasutada erinevate teenusepakkujate programme, mis varjavad andmekogud selliselt, et operatsioonisüsteem ei ole neid üldse võimalik tuvastama ega kuvama. Neid on võimalik tuvastada ainult selleks esialgu kasutatud programmiga ja andmete lugemine saab toimuda ka taustal ilma aktiivse kopeerimisaknata, kui kasutada selleks esialgset programmi, millega andmeid varjatakse.

Kalevi Koplik
Süsteemiinsener / Turvatestija / Arendaja. " .

https://www.facebook.com/photo/?fbid=641...0106893757

[xcad]

https://uudis.net/5927370
Siin pole midagi rääkida, põhiseadus ei kehti ja tahetakse juhinduda suvalistest "tõlgendustest" Tõlgendame hundi lambaks ja karu oravaks, sest kõik nad on imetajad ja omavad karvkatet. 2005a olles juba EU-s saime E hääletuse ja kordagi REF seal pole saanud halbu tulemusi, alati üle keskmise. Viimasega aga pingutasid üle tahtes omale otse 51%, 200 on REF-i laiendus ja seda, et uus erakond kohe 14 häält saab pole enne olnud. REF-ist on saanud nii EU ; USA kui venemaa kolmikagent kes täidab kõikide teiste huvisid ainult mitte eesti. Vastuolu selles ei ole kuna ka venemaa on globalistide juhitav struktuur. REF sai alguse ettevõtjate paljaksvarastamisega VEB fondi kaudu, hiljem juba autorollod ja danske-sved rahapesu, täielik karistamatus. Mihkelson käis moskvas enne 2014a sündmusi ja vahetult enne 2022a 24 aprilli juhtnööre saamas. Venemaa sõimamine ja relvade äraandmine on kõik selle suure plaani mosaigi tükid mida meie veel ei adu. Nursipalu ja 6000-7000 NATO sõjaväelase siiatoomine on plaani jätk. Kusagil aastatel 2000-2003 REF liitus ülemaailmse globalistide ringkonnaga, vunts on maailma majandusfoorumi tegelaste nimekirjas. Praegu juhivad (ainult ametlikult) noorem generatsioon, tegelikud ohjad aga siiani on vuntsi ja ansita kätes, viimasel küll vähem mõjuvõimu. Kõik see pole mingi saladus vaid avalik teave ja NATO ; USA ; EU teavad. Ju nii loetakse optimaalseks, sitaratas ei julge ühegi sõnaga e valimisi puudutada, kardab. Lepib, et ~10 kohta võeti ära. Kaporatuuri võimupöörde aegu midagi ei varjatud, tehti puhas JOKK skeem. Eestil pole pääsu kuhugi, nagu rebane kes on mõlema jalga raudadesse kinni jäänud. Ainus mida veel keegi vähemalt eestis ei tea on "sündmuse" algus, see aga saab olema jube. Ja meilt siin nõusolekut ei küsita.
Tänane kuulake asja räägib üksikasjalikult võltsimisest

[Aadu66]

70-ndail koolis ühiskonnaõpetuse tunnis oli meil arutelu, kus tuli üles loetleda juhi omadused. Pinnale ja üldse määravaiks juhi omadusteks oli:
1. Juht peab olema tark
2. Juht peab rahva ette seadma reaalsed lühi- ja pikaajalised eesmärgid
3. Juht peab oskama näidata teed nende eesmärkide saavutamiseks
Ühte lausesse kokkupandult peab olema juht tark strateeg ja taktik.

Mõelge nüüd, kes meie poliitikuist vastaks neile omadustele!

[euroruubel]

Kui tähele panete, siis ekre kaebustes kohtutele valimiste asjus pole midagi võltsimiskahtlustest. Seal on hoopis midagi muud - juriidilised ja administratiivsed küsimärgid. Et siis asja sisulise poole pealt midagi pole, küsimus rohkem selles, kas läbi viidavad toimingud on juriidiliselt korrektselt tehtud.

[xcad]

Kui tähele panete, siis ekre kaebustes kohtutele valimiste asjus pole midagi võltsimiskahtlustest.  Seal on hoopis midagi muud - juriidilised ja administratiivsed  küsimärgid.  Et siis asja sisulise poole pealt  midagi pole, küsimus rohkem selles, kas läbi viidavad toimingud on juriidiliselt korrektselt  tehtud.

See on loogiline kuna küsimus on juriidilist laadi. Lisaks juriidikale peab saama e hääletust kontrollida kui tekivad kahtlused. Viimast aga ei lubata ega anta, see on samuti põhjendamatu. Valimisseaduses pidi olema punkt mis lubaba kontrollida ja sellest lähtuvalt tuleb ka e hääletust kontrollida. Marilyn Kerro mainis mingist suurest skandaalist sellel aastal seoses REF-iga, järsku see sama e hääletus? Siini pole selge selle läbiviiad ja valimiste käik, kui see avalikustatakse saab ka selguse.
Tsitaat:
1. Juht peab olema tark
2. Juht peab rahva ette seadma reaalsed lühi- ja pikaajalised eesmärgid
3. Juht peab oskama näidata teed nende eesmärkide saavutamiseks
Ühte lausesse kokkupandult peab olema juht tark strateeg ja taktik.
-----
Kes praegustest lääne maailma ja EU juhtidest vastavad sellistele tingimustele? Mina ei leia ühtegi. Markantsem näide joe biden. Ei saa aru kellega räägib ja kus asub, sombi ehk täielikult dementne. Osadel esinemistel kindlasti asendatud kas klooni või teisikuga. Praegu peab juht olema loll, ainult oskama midagi paberilt maha lugeda, tema eest mõtlevad ja otsustavad teised. Mis siis kui need "teised" ka on lollid? Selle peale pole mõeldud. Maailma majandusfoorumi sõnavõtud ja teesid viivad otseselt eluslooduse ja inimkonna hukule aga siiani neid järgitakse. Sest inimkond üldiselt on lollistumas, heaolu ühiskond, vaxid ja liberaalsed väärtused viivad selleni. Iga järgnev põlvkond oskab ikka vähem ja vähem oma peaga mõelda juba seetõttu, et arvuti ja tehisintelligents asendavad oma peaga juurdlemise. Kui kunagi laps mängis enamuse ajast väljas siis nüüd näpib nutifoni, saades täiskasvanuks jääb elust irdunuks. Lisaks oma kätega midagi teha on unustusse vajunud, sest odavad hiina asjad on kättesaadavad. Liiga hea ja võlts mureta elu viivad degeneratsiooni ja väljasuremiseni, näiteks eksperiment rottide paradiis.

[delos]

Tundub, et siin maailmas on peaaegu kõik lollid.
Vähemalt nii võib su postitustest välja lugeda, nii lihtne või raske kui see ka poleks, kõigi nende kirjavigadega, aga ega tark inimene ei peagi kirjutada oskama. Oluline on aru saada sellest "suurest plaanist".

Ei olnud mingeid valimiste võltsimist, tark inimene saaks ju aru, aga ekrekad ei oska ju kaotada ja fännid samamoodi ei julge tunnistada.
Käib ûks lapsik ulgumine päevast päeva, aga nagu näha, siis toidab.

[xcad]

Tundub, et siin maailmas on peaaegu kõik lollid.
Vähemalt nii võib su postitustest välja lugeda, nii lihtne või raske kui see ka poleks, kõigi nende kirjavigadega, aga ega tark inimene ei peagi kirjutada oskama. Oluline on aru saada sellest "suurest plaanist".

Ei olnud mingeid valimiste võltsimist, tark inimene saaks ju aru, aga ekrekad ei oska ju kaotada ja fännid samamoodi ei julge tunnistada.
Käib ûks lapsik ulgumine päevast päeva, aga nagu näha, siis toidab.

Kõik on võimalik. Isegi Varro pakkus seda varianti aga siin on peamine aga. Teenuse pakkuja peab suutma tõendada, et teenus on õige ja selleks lubama üle kontrollida, seda kahjuks siiani pole. Näide: ostes midagi mis teeb kõhu lahti ja tekitab düsenteeriat peab selle müüja tõendama oma kauba ohutust, mitte ostja, et vaata mina, minu naaber ja terve tänava rahvas on düsenteerias ja pasandab. Müüa aga keeldub näitamast kust kaup pärit, kui vana ja isegi realisatsiooni aega keeldub avaldamast. Midagi moderna moodi kus pead ""uskuma"", et vax on õige ja kaitseb nakatumise eest. See oleks eelmisel näitel kui kaupmees väidaks, et mis sest, et kõhud lahti aga ära ikka ei sure, sööge edasi. Kui sai eelhääletuse ajal oma häält vahetada ja kontrollida siis peab saama ka peale hääletuse lõppu. See võit kuidagi kipub sinna 65,3% kanti ehk lollide ametlikku tõendatud hulka minema ja see on väga halb näitaja. Ehk maakeeles lollid (kes vaxisid) valivad REF-i. Miks muidu lutsar ja jollerdis said nii palju hääli? Kirjavead ei muuda kirjutatu mõtet, sest kiirelt kirjutades jääb paratamatult mõni täht vahele.
https://objektiiv.ee/ivan-makaov-saabuma...jaste-aeg/
Lihtsalt 1 arvamus "universumi ausaimatest valimistest", täpselt nagu viimased USA presidendi valimised nimetati läbi ajaloo ausaimateks valimisteks......ja seda kirjutati tõesti

[xcad]

https://objektiiv.ee/karol-kallas-lopeta...duslikult/
Uus eestikeelne jutt "maailma ausaimatest" valimistest. Tõstatakse küsimus kas kaka ja kiik on lauslollid?
https://www.delfi.ee/artikkel/120158878/...aalitsemas
Tulemus on olemas, tuleb leppida ka sellise seisukohaga. Vastuvaidlemine on PUHAS VAENUKÕNE Pervert peab arvestama, et ega ta üksi ole, liigikaaslasi tuleb ka toetada ja toputada.

[lahendused]

E-valimiste häda on selles, et id-kaarti tegeliku kasutajat ei tuvastata (nö laps hääletab vanaema id-kaartiga; sanitar hääletab seniilse vanuri id-kaartiga; häälteostja hääletab kokku ostetud/renditud id-kaartitega, jne) - samas sedeliga valima minnes kontrollitakse id-kaartil oleva pildi ja tegeliku isiku vastavust.

Võiks luua järgmise pretsedendi: 18-aastane poiss läheb paber-valima 99-aastase vanaema id-kaartiga, ning näitab ette oma isiku tuvastamiseks vanaema id-kaarti pin-koodid: ilmselgelt kutsutakse kohale politsei ja vormistatakse paberid nö "valimiste võltsimise" tunnustel .... nüüd aga vaidlustada vastavat otsust kuni Riigikohtuni välja: e-valimistel olnuks taoline käitumine ok (id-kaarti ja pin-koodide omamine nö "tõendab isiku", ehk võimaldab kellegil teisel sinu eest valida), kuid paber-valimistel pole taoline käitumine ok .... seetõttu tulebki e-valimiste tulemused tühistada (kuna pole tõendatud id-kaartiga valijate isikusamasus).

[vasamasa]

E-valimiste häda on selles, et id-kaarti tegeliku kasutajat ei tuvastata (nö laps hääletab vanaema id-kaartiga; sanitar hääletab seniilse vanuri id-kaartiga;

Kõk lapsed ja kõik hooldajad ei ole reffimeelsed. On ka ekremeelseid lapsi ja hooldajaid, kes hääletavad vanurite eest.

[xcad]

E-valimiste häda on selles, et id-kaarti tegeliku kasutajat ei tuvastata (nö laps hääletab vanaema id-kaartiga; sanitar hääletab seniilse vanuri id-kaartiga;

Kõk lapsed ja kõik hooldajad ei ole reffimeelsed. On ka ekremeelseid lapsi ja hooldajaid, kes hääletavad vanurite eest.

Üldse kellegi eest hääletamine pole õige. Kui oled juba nii seniilne, et ei suuda valida peaks jääma valimata. Hooldekodude võrgustik on autorollotajate hallata ja sealsed valimised? Muidugi ikka REF, kui kogu hooldekodu hääletab ühte erakonda siis ei ole asjad korras.

[vasamasa]

Hooldekodudest ei saa eriti palju hääli sohiga saada. Ainult nendega saab sahkerdada, kellel ei ole lähedasi ja on omadega täitsa läbi, siis ID-kaart ja koodid on hooldusasutuse käes...Ja lisaks on olukord ka nii, et osadel hooldekodus olijatel on kaotanud ID-kaart kehtivuse ja sellega ei saa hääletada.
https://www.postimees.ee/7723204/valimis...tada-lasta

[xcad]

https://uudis.net/5968582
Uus uudiste kanal.

[xcad]

https://uueduudised.ee/uudis/eesti/fotod...use-kohta/
Isegi ei viitsitud osi varjata.....
https://eestinen.fi/2023/03/video-valimi...hhi-moodi/
Eestis nii ei tehta vaid pannakse kohe 200000 E häält kirja

[euroruubel]

Isegi Helmed ei räägi enam "valimiste võltsimisest" , et valimised viidi läbi ebaseaduslikult, et seadusega pole asjad kooskõlas.

[xcad]

Isegi Helmed ei räägi enam "valimiste võltsimisest" , et valimised viidi läbi ebaseaduslikult, et seadusega pole asjad kooskõlas.

Enamus on 100% veendunud, et VÕLTSITI ja suurelt 100000 häält või rohkem. REF on lurjuste ja varaste & perssepugejate partei ja seal pole midagi kunagi isegi natuke ausat olnud: kilekotid, auturollod, e valimised VEB fond ja danske rahapesu. Korrumpeerunud kakast kuni kaka koristajani.
Mis on REF ja maffija vahe? Maffijal on mingid sisemised eeskirjad aga REF-il ainult varasta ja too kassasse. Ei põlatud vaeste tööinimeste tagant varastada auturollos, ei eesti ettevõtjate tagant VEB fondis ega ka vanadekodudes vanurite näljutamisega sente teenida. Nagu vähkkasvaja ühiskonnas Toodagu või 1 ainus REF-i õige tegu? Ma mõtlen kogu ajaloo joosul mis nad on saanud tegutseda

[xcad]

https://www.youtube.com/watch?v=bC7FDBIUJkI
Valimispettusest eestis. Valimised olid 100% võltsitud, selles pole enam mingit kahtlust

[Eithea]

Kurnasin end, et pakkuda teadmised Teile…
Kaasaegse ühiskonna probleem, kaasaegse inimese probleem seisneb just selles, et inimesed absoluutselt ei tea ega mõista oma õigusi — ega kasuta neid mitte mingil viisil. Ja põhjus on tegelikult väga lihtne. Ma olen seda korduvalt selgitanud ja selgitan veel kord. Asi on selles, et
1957. aastal toimus meie riigis relvastatud sõjaline riigipööre ning võimule tulid punased fašistid — KPSS-i
liikmed. Ja kui punased fašistid võimule tulevad, siis esimene asi, mida nad teevad — nad hävitavad stalinliku
haridussüsteemi. 1958. aastal toimus haridusreform ja kooliprogrammist eemaldati sellised ained nagu loogika.
Seetõttu on tänapäeva inimesed kahjuks ebaloogilised — nad ei saa loogikast aru. Eemaldati psühholoogia
alused. Seetõttu te kahjuks oma põhiosas ei mõista ei iseennast ega teisi inimesi — ei mõista ei oma motiive ega
teiste motiive ega teiste tegusid. Kahjuks on see nii.
Ja nagu kirss tordil — koolihariduse süsteemist eemaldati loodusteadus, kus anti õiguse aluseid. Seetõttu plaanin
selle lünga täita.
See tähendab, et tuleb selline väike loeng õiguse alustest. Ühest küljest on see maksimaalselt lihtne info,
sisuliselt laste tasemel — see, mida ma täna teile plaanin anda. Ja kahjuks oleksime pidanud selle info saama
juba koolis. Nüüd on seda palju raskem nii kuulda kui mõista — aga te püüdke. Ma arvan, et loeng on kasulik isegi neile, kellel on erialane juriidiline haridus ja kes tegelevad õigusküsimustega. Sest kaasaegne maailm on kitsas spetsialiseerumine. Isegi kui inimene on hea jurist mingis valdkonnas — on see reeglina just kitsas spetsialiseerumine. Ja üldpilti ta ei näe. Teda ei ole kunagi õpetatud tajuma õigussüsteemi tervikuna. Seetõttu tasub lugeda, tasub teha enda jaoks järeldusi, tasub natuke areneda — ja vastavalt mõista oma kohta selles maailmas ning mõista, kuidas see maailm on üles ehitatud.
Midagi sellist.
Teine asi — vaadake. On olemas võtmeteadmised inimese arenguks. Just võtmeteadmised. Näiteks loogika,
loogika alused, formaalne loogika — need on mõistliku mõtlemise alus. Kui te ei saa aru, kuidas loogika töötab,
kui te selles ei orienteeru, ei mõista formaalset loogikat — siis teiega võib teha mida iganes, sest te olete
rumalad. Mida iganes. Võib panna televiisorisse mingi Kašpirovski — ja te hakkate kätega vehkima, vett
purkides “laadima”. See on sellepärast, et te ei tea loogika aluseid.
Tere, seltsimehed ja juhuslikult alles jäänud linna ja maa töötajad. Jah-jah. Praegu oleme me omamoodi marginaalne vähemus — meid on väga vähe. Tegelikult on inimesi, kes on valmis oma õigusi kaitsma, alati olnud, on ja jääb väga vähe. Enamik inimesi eelistab lihtsaid lahendusi. Alati eelistab lihtsaid lahendusi. Palju lihtsam on — pista keel perse ja vaikida. See on lihtne lahendus.
Seetõttu tuleb väike, lihtne loeng — just sellises lapsikus, maksimaalselt lihtsas formaadis. Ma ei kavatse
midagi keeruliseks ajada. See on ainult neile, kes pole selle infoga kunagi kokku puutunud, aga kellele see võib
kasulik olla. Täpsemalt — kes tahavad mõista aluseid.
On äärmiselt oluline mõista aluseid, et üldse aru saada, millest jutt käib. Sest kui ma ütlen teile, et 2025. aasta
jaanuaris tuleb Karl Habsburg Euroopas tribüünile ja räägib õiguse ülimuslikkuse taastamisest — siis see ei ütle
teile midagi. No lihtsalt ei ütle midagi, sest teil pole aimugi, kes on Karl Habsburg ja millist rolli Habsburgide
valitsev dünastia mängib. Täpsemalt — millist rolli see on mänginud inimkonna arengus viimase viie sajandi
jooksul. Te ei mõista ei seda inimest ega seda, kes tema taga seisab. Teil on lihtsalt null arusaam.
Te ei saa isegi aru väljendist „õiguse ülimuslikkuse taastamine“. Te ei tea, mis on õiguse ülimuslikkus. Ei tea.
Te kasvasite riigis, mida juhivad punased fašistid viimased 70 aastat. Ja te kasvasite tingimustes, kus õigus üldse
ei toimi. Seadused ei toimi. Õigus ei toimi. Te olete näinud ainult tugevama õigust: kes on tugevam — sellel on
õigus. Te kasvasite lapsest saati keskkonnas, kus eksisteerib ainult tugevama õigus. Kes on tugevam — sellel on õigus. Ja on täiesti loomulik, et te ei mõista, kui oluline see avaldus on. Ja te ei mõista üldse selle väljendi
tähendust — „õiguse ülimuslikkuse taastamine“. Seetõttu on see teie jaoks tühi info. Ma ei taha, et see oleks teie jaoks tühi info. Ja selleks, et mõista — tuleb alused selgeks teha. Seega hakkame aru saama.
Aristokraadid arvavad, et nad on võitjad. Rahva võitjad. Ja nad arvavad seda täiesti põhjendatult. 70 aasta
jooksul juhivad nad kõike selles riigis ja teevad, mida tahavad. Seetõttu on neil täielik õigus nii arvata. Need
tüübid elavad väga hästi: puhkavad saartel, peavad pidusid, nagu see oli pandeemia ajal — korraldavad
sünnipäevi, söövad marmorliha.
Ülikoolides jäi loogika alles. Loogika on vajalik, et kasvatada järelevaatajaid orjade üle. Vähemalt loogika
aluseid peavad järelevaatajad teadma. Ja muidugi on loogika vajalik ka valitsevale klassile. Seetõttu jäeti see
alles — aga see võeti rahvalt, kodanikelt ära. See on nende vaatenurgast mõistlik. See on õige. Te ilmselt ei saa
sellest aru. Vaadake, asi on selles. Meie ja need punased fašistid omame algselt võrdseid õigusi. Meil, NSV Liidu kodanikel, on täpselt samad õigused nagu neil punastel fašistidel, kes praegu riiki juhivad. Ja nad rikkusid meie õigusi ainult meie nõusolekul. Just nii: 70 aastat on nad meie õigusi rikkunud — ja teinud seda meie nõusolekul. Seetõttu pole rahvusvahelise õiguse seisukohalt neile mingeid pretensioone. Nad on samasugused nagu meie. Nad on samamoodi maa, maavarade ja kõige muu omanikud, mis kuulub Nõukogude Liidule. Nad on samasugused peremehed nagu meie. Lihtsalt nemad kasutavad oma õigusi — aga meie mitte.
See ongi kogu loogika. Ja igale küsimusele — näiteks ÜRO poolt — mida saab neile ette heita? Mitte midagi. Kõik on nõus? Kõik on nõus. Keegi ei ole ju vastu. Seetõttu ongi nii — sest kõik on nõus. Keegi ei ole vastu.
Iraan „võitleb satanistidega“ — ainult propagandistide fantaasiates. Nende märgades fantaasiates — jah, võitleb.
Aga tegelikult toimub õiguse ülimuslikkuse taastamine.
Just nii: võim kirjutab endale ise seadusi. Need seadused on vastuolus eilsete seadustega. See tähendab, et
eilsete seaduste järgi on tänased — kuritegelikud. Aga nad kirjutasid need kõigepealt ise, siis hakkasid täitma. Ja
formaalselt, õiguse seisukohalt, ei ole nad kurjategijad. Sest nad ise kirjutasid need seadused, ise kinnitasid — ja
ei saanud mingit ühiskondlikku hukkamõistu.
Ühiskond kiidab täielikult heaks kõik, mida nad teevad. Sel juhul tegutsevad nad ainult oma huvides. Ja miks
peaksid nad üldse meie eest hoolitsema? Ei. Need on punased fašistid. Nad ei pea meid inimesteks. Nad peavad
meid kolmanda sordi inimesteks, alam-inimesteks. Ja on täiesti loomulik, et nad hoolitsevad ainult enda, oma
laste ja oma käsilaste eest. Kas neil on selleks õigus? Jah, muidugi. Jah, muidugi — neil on täielik õigus nii
teha. Ja meie omakorda omame täielikku õigust nad selle eest hävitada. See on samuti meie õigus. See ongi
probleem. Kaasaegse maailma probleem.
Sellistele äärmiselt olulistele teadmiste valdkondadele nagu loogika, psühholoogia, psühholoogia alused, õigus
ja õiguse alused pööratakse väga vähe tähelepanu. Enamasti on see kõik surutud kitsalt spetsialiseeritud
teadmiste raamidesse, mida peetakse justkui mitteoluliseks.
Seetõttu alustame loomulikult ajaloost — inimkonna arengu ajaloost.
Ja siin tekib järgmine olukord. Seni kuni metsikud inimesed jooksid mööda metsi, põlde ja preeriaid, tegelesid
jahinduse ja korilusega — ei olnud õigust põhimõtteliselt vaja. Tänapäevalgi eksisteerivad metsikud hõimud,
kes elavad sisuliselt ürgühiskonnas. Ja kogu nende elu on väga lihtne: nad elavad nagu kari — nagu kõigesöövate kiskjate kari. Tulid mingisse kohta, asusid elama, hävitasid ümbrusest kogu toidu: püüdsid kõik loomad kinni, korjasid kõik söödava kokku, sõid ära. Pärast seda — kogunesid ja liikusid edasi teise kohta. Liikusid nagu loomad.
Sellistes tingimustes ei ole loomulikult õigust vaja. Kui sa teed midagi valesti — sind lihtsalt tapetakse ja
süüakse ära. Kui sa oled liiga tugev ja sind on raske tappa — sind lihtsalt aetakse karjast välja, sellest
inimkogukonnast. Aga see tähendab sisuliselt surma, sest üks inimene ei jää looduses ellu. See ongi kogu
„õigus“. Seega sellises elukorralduses — kui inimene elab nagu metslane — ei ole õigust vaja. Õigus tekib siis, kui
inimene omandab tootva majanduse. See tähendab: kui inimesed õppisid loomi kasvatama ja põldu harima,
õppisid toitu tootma — selgus, et enam pole vaja ringi rännata. Saab valida hea koha, sinna elama jääda ja seal
püsivalt elada. Toit muutub püsivaks — sest sa toodad seda ise. Ja siin toimub järsk hüpe. Kui jahimeeste-
korilaste hõim ei saa ületada umbes 40 inimest (koos naiste ja lastega — rohkem nad lihtsalt ei suuda toita), siis
tootva majandusega hõim võib kasvada juba mitmesaja inimeseni. Ja kui ühes kohas elab juba mitu sada inimest
— tekib vajadus reeglite järele.
On selge, et tekib sisemine hierarhia. Ilmub pealik, liider, patriarh — see, kes teeb võtmeotsuseid. Tema ümber
kujuneb kõige mõjukamate ja austatumate kogukonnaliikmete ring. Kuid samal ajal peetakse sugukonna ja hõimu sees kõiki võrdseteks. Ja olulised otsused, mis puudutavad kogu kogukonda, tehakse kollektiivselt — üldkogunemistel.
See on sisuliselt demokraatia algkuju. Kõik kogunesid, tegid mingi otsuse. Pealik kinnitab selle. Ta toimib
kinnitava figuurina. Kui enamus ütleb: „Meil on vaja seda“, — keegi on vastu, keegi jääb erapooletuks. Aga
pealik kinnitab: „Kui teil on vaja — siis nii ongi“.
Just seda õigusskeemi müüvad teile erinevad infomüüjad kui „kopnoe pravo“.
Just seda müüakse teile kui ideaalset süsteemi: „Vaadake, kui hea see oli“. Aga kui teil peas on natukenegi aju,
mitte ainult margariin, siis peaksite väga kiiresti aru saama: see skeem töötab — aga ainult teatud tingimustel.
See toimib ainult siis, kui tegemist on sugukondliku kogukonnaga, kus kõik on omavahel sugulased või sõbrad,
kus kõigil on võrdsed õigused ja kohustused. Kus kõik on valmis relvaga kogukonda kaitsma. Kõik. Ja kõik on
valmis panustama ühisesse ellu. Siis see töötab.
Ja see töötab veel ühel olulisel tingimusel — kui läheduses ei ole tugevamat naabrit. Kui te elate sisuliselt vaakumis ja teie ümber on samasugused vähearenenud kogukonnad. Siis — jah, see toimib. Aga niipea, kui
lähedale ilmub tugevam naaber — kes kas pakub paremaid kaupu, arenenumat kultuuri või lihtsalt tuleb ja
annab teile vastu pead, sest neid on rohkem — laguneb kogu see „kopnoe pravo“ hetkega. See ei pea konkurentsile vastu. Ja see on täiesti ilmne igale mõtlevale inimesele.
Seetõttu jätame selle infomüüjate jama kõrvale. Jätame kõrvale kogu selle „kopnoje pravo“. Ja tuleme tagasi
aluse juurde. Nende jaoks, kes ei saa aru: õigus — see on kõigest reeglid. Inimeste kooselu reeglid. Inimesed
elavad koos — ja kehtestavad endale reeglid. Seda nimetataksegi õiguseks.
Oletame nüüd, et mina olen sellise sugukondliku-hõimulise kogukonna liige. See tähendab, et mul on samasugused õigused nagu kõigil teistel. Aga samal ajal ei ole mul õigust neid inimesi tappa. Mul ei ole õigust neid röövida. Sest kellelgi ei ole selliseid õigusi. Ei ole pealikul õigust minult midagi ära võtta ega ka tema ümber olevatel lugupeetud inimestel. Me oleme võrdsed. Ja see — on alus. See on see õiguskorra baas, millest edasi kõik areneb. Aga ühiskond ei saa eksisteerida isolatsioonis. Sugukondlik-hõimuline kogukond ei ela vaakumis. Ümberringi on alati naabrid. Ja naabritega on alati kas sõda või kaubandus. Aga see tähendab, et ilmuvad uued reeglid: sõjareeglid, kaubandusreeglid. Ja just siin algab õiguse areng.
Sest üks asi on kehtestada lihtsad reeglid väikese sugulaste grupi sees, kus kõik üksteist aitavad ja üldiselt ei ole üksteise vastu häälestatud. Seal on kõik lihtne: ära tee teisele halba — ja sulle ei tehta halba.
Aga edasi algab keerukamaks muutumine. Ja need kogukonnad, kes keelduvad keerukamaks muutumisest, —
need kaovad. Iga sugukondlik-hõimuline kogukond, mis ütleb: „Meil on traditsiooniline liider, me järgime
traditsioonilisi väärtusi, sellest meile piisab“, — see lõpuks lihtsalt kaob. Sest ajalugu — see on nagu liikumine eskalaatoril. Kui te seisate eskalaatoril, mis liigub alla, ja tahate jääda paigale — peate te edasi liikuma. Kui tahate tõusta üles — tuleb liikuda veel kiiremini. Täpselt samamoodi toimub see ka ajaloos.
Tohutu hulk selliseid sugukondlik-hõimulisi kogukondi, mis kunagi kujunesid välja pärast tootva majanduse
tekkimist. See tähendab, et inimesed õppisid toitu kasvatama, õppisid loomi pidama. Ja kui me võtame näiteks Euroopa territooriumi, siis see kujutas tol hetkel endast sellist lapitekki — tohutu hulk sugukondlik-hõimulisi
kogukondi. Ja need, kes ei liikunud edasi, lakkasid väga kiiresti eksisteerimast. Sest kõik inimestevahelistes
suhetes püüdleb tsentraliseerimise poole. Kõik püüdleb monopoliseerimise poole. Võim püüdleb
tsentraliseerimise poole. Raha püüdleb tsentraliseerimise poole. Ressursid, eluhüved — kõik püüdleb
tsentraliseerimise poole. Ja seepärast toimuvad täiesti loomulikud protsessid: sugukondlik-hõimulised
kogukonnad kas ühinevad liitudeks — suurendades seeläbi oma sõjalist ja majanduslikku jõudu, — või kaovad.
Ja see on võimatu ilma õiguse muutmiseta. Täpsemalt — ilma õiguse arenguta. Sest selleks, et edasi liikuda, on
vaja uusi reegleid. Tuleb luua uued reeglid.
Kui lihtsustada, siis võib inimtegevuse jagada mitmeks põhisuunaks.
Esiteks — sõda. See on tugevama õigus.
Teiseks — teadus ja tehnoloogia. Alati on olnud inimesi, kes tegelevad teadmiste kogumise ja
süstematiseerimisega. Mis on teadus? See on teadmiste kogumine ja struktureerimine. Mis on tehnoloogia? See
on teadmiste muutmine tegevuste järjestuseks: 1, 2, 3, 4, 5 — ja me saame ette teada oleva tulemuse. Ja
inimesed, kes tegelevad teaduse ja tehnoloogiatega, — see on tootmise alus, kõige selle alus, mis maailmas
toimub. No ütleme jämedalt, et metalli sulatamiseks on vaja teada: kust leida maaki, kuidas seda kaevandada,
kuidas teha puusütt, kuidas ehitada ahi, kuidas korraldada sulatusprotsess — ja nii edasi. Sama kehtib iga
tegevuse kohta. Näiteks keraamika tootmine: tuleb valida savi, see õigesti segada, vormida ese, põletada — ja
kõik see nõuab teadmisi ja tehnoloogiat. Seepärast on igas ühiskonnas alati inimesed, kes on teadmiste kandjad
ja hoidjad. Nad annavad neid teadmisi teistele edasi — koos valmis tehnoloogiliste ahelatega, mis võimaldavad
midagi toota või teha. Ja see on samuti eraldi inimtegevuse sfäär, mis kasvab reeglitega üle — ja tähendab
seega, et kuulub õiguse sfääri.
Kolmas — see on kaubandus.
Kaubandus — see on samuti eraldi tegevusliik. Sest alati saab naabritega vahetada: seda, mis sul on, selle vastu,
mis neil on — ja saada kasu. Seetõttu on kaubandus ühiskonna arengu tähtsaim instrument, mida samuti
reguleeritakse reeglitega.Ja lõpuks saame kolm inimtegevuse põhiliiki, mis on omavahel tihedalt läbi põimunud:
Sõjandus — see on tugevama õigus.
Teadus ja tehnoloogiad — see on targema õigus.
Kaubandus — see on kavala õigus.
Ja kõik see eksisteerib korraga, koosluses.
Aga kõige selle kohal on veel üks võtmetähtsusega asi — juhtimine. Sest juhtida tuleb kõiki: nii tugevaid, tarku
kui ka kavalaid. Ja juhtimise ülesanne seisneb kahes asjas:
Esiteks — säilitada see, mis juba on, mitte kaotada.
Ja teiseks — saavutada … pidev areng. See tähendab, et tuleb pidevalt edasi liikuda. Inimesi tuleb juhtida — nii
tarku, kavalaid kui ka tugevaid — sellisel viisil, et sinu kogukond muutuks tugevamaks, suuremaks, targemaks
ja hakkaks ümbritsevate üle domineerima. Just nii toimub areng. Just nii toimub õiguse areng. Sest kõik
inimtegevuse sfäärid tuleb raamida reeglitega. Kusjuures need peavad olema reeglid, mida ei järgi mitte üks
eraldi kogukond, vaid kõik. Sest neid järgida — on kasulik. Just see on võtmehetk, millest õigus lähtub: reeglid
peavad olema kõigile kasulikud. Ja siis toimub areng.
Võtame näiteks sõjanduse. Kuidas seal areng toimub? Siin on kõik üsna lihtne. Inimesed ei saa rahulikult elada
— see on ilmne. Inimesed hakkavad alati konfliktidesse sattuma. Aga isegi sõda tuleb raamida reeglitega. Kui
näiteks teie küla röövib mingi bandiitide salk — kõik on selge: teil on täielik õigus nad tappa ja need, kes alla
annavad, kohe lähima puu otsa üles puua. Siin küsimusi ei ole. Aga kui teie küla röövivad naabrid? Siin tulevad
naaberhõimu sõdalased — neil on eraldusmärgid, sümboolika, mille järgi on näha: need ei ole juhuslikud
bandiidid, see on organiseeritud jõud, see on konkreetse pealiku inimesed. Ja neid ei saa enam niisama üles
puua. Siin hakkavad tööle reeglid. Siin algab õigus. Sest teie röövisite täpselt samamoodi nende külasid — ja
röövite ka edaspidi. See on osa reaalsusest. Kuidas ka ei pööraks, aga naabrilt äravõtmine — on alati „kasulik“,
ja kõik saavad sellest aru.
Ja ühiskonna arengu käigus tekib sõjameeste seisus. See tähendab, et kujuneb välja kõrgendatud õigustega
inimeste grupp. Kui ühiskond kasvab suuremaks — sugukondlik-hõimulisest kogukonnast muutub vähemalt
liiduks — tõusevad sõdalased tavalistest inimestest astme võrra kõrgemale. Need on juba laiendatud õigustega
inimesed. Neil on õigus röövida — tugevama õiguse alusel. Ja suhtuda neisse kui bandiitidesse enam ei saa. Sest
sa ise asud samas süsteemis ja sul on samasugused õigused teiste suhtes.
Ja just siin ilmuvad esimesed piirangud ja kokkulepped. Jah, sõdida võib. Jah, neid, kes vastu hakkavad, võib
tappa. Aga neid, kes alla andsid — neid ei saa enam niisama tappa. Neid tuleb ülal pidada seni, kuni nende eest
makstakse lunaraha. Nendesse tuleb suhtuda austusega. Sest homme võid sa ise sattuda samasse olukorda —
naaberpealiku vangistusse. Ja niimoodi kujundatakse välja reeglid. Niimoodi kujunevad õiguse alused.
Paralleelselt vormistuvad lõplikult kolm inimtegevuse põhisuunda:
sõda, teadus ja tehnoloogiad ning kaubandus.
Ja siin on oluline mõista: ei maksa arvata, et käsitöölistel või kaupmeestel on vähem õigusi kui sõjameeste
seisusel. See ei ole nii. Vastupidi — praktikas oli neil sageli õigusi isegi rohkem kui sõjameeste seisusel. Sest
need inimesed tegelevad palju keerukama tegevusega.
Kui me võtame Euroopa ajaloo, siis seal oli üsna lihtne reegel: kui lihtinimese sissetulek ületas teatud taseme —
näiteks Inglismaal oli see umbes 40 naelsterlingit aastas, — siis tekkis tal edasi valik. Kas ta pidi kohustuslikult
saama aadlikuks — sest tal oli juba piisavalt vahendeid, et osta relvastust ja turvist, — või ta maksis kilbimaksu.
Ja suurem osa inimesi, kes tegelesid tootmise või kaubandusega, see tähendab tegevusega, mis ei olnud otseselt seotud sõjaga, eelistas maksta maksu. Sest — mille kuradi pärast seda vaja on. On olemas hulk relvadega
inimesi — las nemad sõdivad. Aga mina tegelen keerulisemate ja tähtsamate asjadega ning elan tegelikult
paremini. Milleks mulle see aadliseisus? Milleks mulle see staatus? Euroopas on tohutul hulgal perekondi, kes ei ole nii tuntud nagu aristokraatlikud või aadlisuguvõsad, kuid oma ringkonnas on nad tuntud, austatud ja hinnatud.
Need on lihtinimesed, kelle dünastiad ulatuvad 300, 400, 500 aasta taha. Nad tegelevad põlvkondade kaupa oma
asjaga — käsitöö, kaubanduse, tootmisega — ja neil on väga kõrge austuse tase neis paikades, kus nad elavad.
Neil lihtsalt ei olnud vaja saada aadlikuks. Selleks ei olnud vajadust. Neil on niigi kõik olemas: raha, mõju, võimalused. Neile ei ole tiitlit vaja. Ei ole staatust vaja. Nad elavad ka
ilma selleta suurepäraselt. Ja sõjandust ei ole neile samuti vaja — sest see lihtsalt ei ole nende sfäär.
Ja just niimoodi kujunevad õiguse alused. Õigus areneb selle omapärase süsteemi sees, kus ühiskond justkui
„keeb“ ühes katlas. Selles „katlas“ on kolm peamist inimtegevuse sfääri: sõda, teadus ja tehnoloogiad ning
kaubandus. Ja nagu kirss tordil, — juhtimine. Juhtimine, mis tuleb samuti reeglitega raamida. Ja see on kõige
keerulisem sfäär. Sest juhtida tuleb kõiki: nii tugevaid, tarku kui ka kavalaid. Ja niimoodi, sajandite jooksul, kujuneb õigus.
Aga siin tekib võtmeprobleem — inimfaktor. Sest üldiselt ei kipu inimesed rikkuma reegleid, mis on kõigile kasulikud.
Vastupidi — enamik inimesi järgib selliseid reegleid hea meelega. Kõik saavad loogikast aru.
Täna ma röövin küla, mind võetakse vangi — minuga käitutakse normaalselt, sest ma kuulun sõjameeste
seisusse. Minu eest makstakse lunaraha. Ja siis võtan mina ise kellegi vangi — ja kompenseerin oma kaotused.
See ei ole kriitiline. See on osa süsteemist. Täpselt samamoodi toimib see ka tootmises ja kaubanduses.
Muide, kaubandus oma olemuselt ei erinegi sõjast nii väga palju. Sest iga kaupmees — see on inimene, kes läheb teele tõsise relvastatud saatjaskonnaga. Ja vajaduse korral võib
ta ise ka vastu pead anda — röövlite eest end kaitsta, oma kaupa kaitsta. Lihtsalt täisväärtusliku armee vastu ta
muidugi vastu ei pea. Selle jaoks, noh, see salk ei ole selleks kohandatud. Ja kui ta kusagil kinni peeti, paljaks rööviti, vangi võeti — tähendab see, et seda tegi keegi, kellelt saab hiljem aru pärida. Just see on võtmehetk: seda teeb alati keegi, kellelt saab aru pärida. Ja ta ei saa seda teha reegleid rikkumata.
Seetõttu on kogu see inimühiskonna arengu skeem — vastastikku kasulik. Kõigil on kasulik reegleid järgida.
Aga siin on üks nüanss. Inimestel, kes tegelevad juhtimisega — neil kohalikel pealikel, sugukondlike-hõimuliste liitude juhtidel, kes järk-järgult kujundavad riikide eelkujusid (riike kui selliseid veel ei ole, on suured ühendused, mis kehtestavad ühiseid reegleid), — neil tekib üks probleem. Nimetame seda pehmelt — miinuseks. Inimene, kes saab suure võimu ja suured võimalused, jõuab väga tihti järeldusele, et ta on mingisugune eriline. Et ta on unikaalne. Et ta võib rohkem kui teised. Et tal on õigus reegleid rikkuda. Ta mõtleb: mina olen kõige targem, kõige tugevam, mina juhin tarku, kavalaid ja tugevaid — nad kõik alluvad mulle. Tähendab, minul on õigus kehtestada oma
reeglid. Ja ta kehtestab need. „Mina — olen traditsiooniline liider. Meil saavad olema traditsioonilised väärtused. Meile ei ole vaja seda teie arengut. Me ei hakka järgima ühiseid reegleid. Meil saavad olema omad — kõige õigemad ja kõige paremad.“ Ja kõik vastastikku kasulikud reeglid — visatakse lihtsalt minema. „Me oleme omaette.“ Ja edasi toimub täiesti etteaimatav asi. Iga selline „eriline“ pealik, kes otsustas, et ta on süsteemist väljaspool, — lõpetab ühtemoodi. Ta lihtsalt lõigatakse maha. Nagu kari. Tapetakse tema, tema lapsed, tema lähikondlased, tema sugulased, naised, armukesed — kõik. Sest iga sotsiaalne struktuur, mis ütleb: „Me ei allu ühistele reeglitele, me allume ainult enda omadele, meile peab see kasulik olema, ja teistest on meil ükskõik“, — see on sisuliselt omavoli. Ja
omavolitsejatega on jutt lühike — nad hävitatakse. Julmalt. Näitlikult.
Aga probleem on selles, et see on üsna tülikas protsess. Selliseid „erilisi“ ilmub pidevalt palju. Neid tuleb ikka
ja jälle hävitada, siis uuesti kokku leppida, ümber kokku leppida, reegleid taastada. See on pidev pinge. Pidev
ebastabiilsus. Ja see tüütab kõiki kiiresti ära. Inimesed väsivad sellest.
Ühiskond aga jätkab samal ajal arenemist. Ja kujunevad juba suured moodustised — sisuliselt riikide eelkujud.
Kui rääkida Euroopast — need on Inglismaa, Prantsusmaa, Püha Rooma keisririik (see, mida tavaliselt
nimetatakse Pühaks Rooma keisririigiks — see on Reich). Ja selliste moodustiste taga seisab juba suur hulk
inimesi. Ja kui sellise suure ühenduse taustal ilmub mingi omavolitseja, siis tema tapmine muutub äärmiselt
keeruliseks.
Kujutage nüüd ette: omavolitseja, kelle taga seisavad kümned miljonid inimesed. No umbes nagu praegu —
tinglik OPG „Venemaa“. Pole oluline, kes seal on — Putin, teisik, kolmik, see ei oma üldse tähtsust.
Tema ümber — terve süsteem: eri taseme inimesed, erinevad täideviijad, kogu see vertikaal. Ja nad ütlevad:
„Meie — oleme traditsiooniline liider, meil on omad väärtused. Meil on rahvusvahelisest õigusest ükskõik. See
on kelle tahes jaoks, aga mitte meie jaoks. Nii nagu me tegime omavoli, nii teeme seda edasi — sest see on
meile kasulik.“ Ja tekib küsimus: aga kuidas neid peatada? Kuidas selline mängija kõrvaldada? See muutub juba
äärmiselt keeruliseks.
Ja just seepärast kujuneb Euroopas 1648. aastal välja uus süsteem — see, mis saab kaasaegse rahvusvahelise
õiguse aluseks. See on Vestfaali rahu. Kogunevad kõik tolle aja mõjukad kojad — valitsevad dünastiad, võtmelised jõukeskused — ja lepivad reeglites kokku. Vastastikku kasulikes reeglites.
Võtmepõhimõte: reeglid peavad olema kõigile kasulikud. Ja sisse viiakse põhiidee — võrdsus seaduse ees. Kõik
inimesed, sõltumata staatusest — olgu see minimaalsete õigustega inimene või suur maaomanik, aristokraat —
on süsteemi raamides seaduse ees võrdsed. See on vundament. Teine oluline põhimõte — hüvede õiglane jaotus sõltuvalt vastutuse tasemest. Inimene saab sissetuleku, staatuse, positsiooni ühiskonnas mitte niisama. See on otseselt seotud sellega, millist
vastutust ta ühiskonna ees kannab. Mida kõrgem vastutus — seda rohkem hüvesid. Ja sellest saab uue õigussüsteemi alus.
Samas tuleb mõista: see loodi muidugi valitsevate kodade ja dünastiate huvides. Aga samal ajal pidi see olema
kõigile kasulik. Sest kui süsteem ei ole enamusele kasulik — see ei tööta. See on põhimõtteline moment.
Ja see, muide, näitab hästi, miks ei tööta primitiivsed mudelid nagu „kopnoje pravo“. Sest need ei arvesta nende
huvidega, kes asuvad väikese kogukonna piiridest väljaspool. Aga ühiskond ei ela vaakumis. Ta suhtleb alati teistega — kellel on omad huvid, omad väärtused. Seetõttu peab õigussüsteem, mis pretendeerib jätkusuutlikkusele, arvestama kõigi huvidega.
Ja ühiskonna keerukamaks muutumise käigus kujuneb välja seisuslik struktuur. Reeglina — neli põhikihti.
Esimene — aadel, suured maaomanikud.
Teine — sõjaseisus, teenistusrahvas (Euroopas — rüütelkond, aadlikond).
Kolmas — lihtrahvas — vabad inimesed, kellel on õigus tegeleda mitmesuguse tegevusega.
Lihtrahva inimene võib olla palju rikkam kui aadlik. Võib olla rikkam kui feodaal — pole mingit probleemi.
Kõik sõltub sellest, kas inimene võtab enda peale kõrge vastutuse ja kui tõhusalt ta oma tegevusega tegeleb. Ei
taha minna sõjaseisusse? Pole probleemi — lihtsalt maksa kilbimaksu. See ongi kõik. Loogika on tegelikult
väga lihtne. Ei taha kõrgendatud vastutust, ei taha oma maad ja riiki relvaga käes kaitsta — keegi ei sunni sind.
Lihtsalt maksa maksu — ja ela rahulikult, tegele oma asjadega.
Tahad — tegele teadusega.
Tahad — tehnoloogiatega.
Tahad — kaubandusega.
Tahad — juhtimisega, organiseeri teiste inimeste tööd.
Organiseeri nii, et see oleks kõigile kasulik. Sest süsteem peab olema vastastikku kasulik — muidu see ei tööta.
Ja süsteem, mis kujunes välja 1648. aastal, oligi vastastikku kasulik. See arvestas kõigi ühiskonnakihtide huvidega — sealhulgas, kummaline küll, isegi orjade huvidega.
Paljud, ka mina ise, ütlevad, et Rooma õigus — see on orjaõigus. Ja jah — see on nii. Kui ühiskond jaguneb
seisusteks ja üks neist seisustest — on orjad, siis on ilmselge, et süsteem arvestab orjapidajate huvidega. Aga
samal ajal — arvestatakse ka orjade huvidega. Ka orjadel on selles süsteemis õigused. Need on lihtsad,
põhilised: õigus elule — teda tuleb toita ja ülal pidada.
Õigus vabanemisele — ta võib ise end välja osta või keegi võib ta välja osta või ta võib vabaduse välja teenida.
Need on tema õigused.
Ja tolle ühiskonna arengutaseme jaoks oli see täiesti mõistlik. Kui me võtame Euroopa 1648. aastal — orjus on
seal norm, majanduse alus. Praktiliselt kõigil on orjad. Just orjatöö on majanduse alus. Seetõttu oli tollel hetkel
sellise õigussüsteemi loomine optimaalne, vastastikku kasulik variant.
Ja siin on oluline mõista võtmeasja. Kõigil on õigused. Ja need õigused — on baastasandil võrdsed. Just sellest
te aru ei saa.
Jah, ühiskond jaguneb seisusteks. Aga see ei jagune mitte „lihtsalt niisama“, vaid vastutuse taseme järgi.
Tajuge seda loogikat. Siin tekibki probleem: seda mõtet on raske edasi anda, sest te ei valda loogikat.
Aga loogika on siin lihtne — see on ühe medali kaks külge. Mille poolest näiteks erineb ori aristokraadist?
Erinevus on tegelikult lihtne. Põhiõigused on neil samad. Aga aristokraadil on rohkem võimalusi — sest tema
peal lasub palju suurem vastutus. Ja kui aristokraat satub orjusesse — saab ta samad põhiõigused nagu iga ori: õigus elule. Õigus oma vabadus välja osta. Täpselt samamoodi nagu kõigil teistel. Neil on ühesugused õigused.
Aga aristokraat — on maa peremees. Ja tema peal lasub kogu vastutuse täielikkus kõige eest, mis sellel maal
toimub. Ta vastutab absoluutselt kõige eest. See on tema maa, need on tema inimesed, see on raha, mis sellel
territooriumil ringleb — see on tema raha. Iga kuritegu, mis on toime pandud tema maal, — see on tema vastutustsoon. Just tema vastutab selle eest. Seetõttu, kandes enda peal maksimaalselt kõrget vastutuse taset, saab ta loomulikult prioriteedi hüvede jaotamisel. See on loogiline: kui sina vastutad kõige eest — siis on see sinu oma.
Aga ori ei kanna vastutust. Ori — see on sisuliselt nagu koduloom. Näiteks võtate te eramajja koera. Tal on
funktsioon — territooriumi valvata. Te toidate teda, te kehtestate talle reeglid: siia võib, siia ei või. Te hoolitsete
tema eest. Ja ajapikku saab temast pereliige: tal on iseloom, te tunnete teda, te harjute temaga.
Täpselt samamoodi on ka orjusega. Kui „koer“ on normaalne, adekvaatne — kujunevad temaga normaalsed
suhted. Kui ta on „hull“ — pannakse ta ketti, piiratakse teda, minimeeritakse kontakt. Nii see töötab.
Ja siin on oluline mõista: süsteem, mis kujunes välja 1648. aastal, lahendas võtmeprobleemi. Tolle aja peamise probleemi — maa omandiõiguse. Kuni 1648. aastani oli norm maa pärast sõdida. Kes on tugevam — see võttis ära. Tähendab, nüüd on see tema territoorium. Aga pärast 1648. aastat viiakse sisse põhimõtteliselt uus süsteem. Kehtestatakse üldreegel: maa omanik võib vahetuda ainult seaduslikul teel. Ja mitte kuidagi teisiti.
Maa ei saa lihtsalt jõuga ära võtta. Seda ei saa ilma loata müüa. Seda ei saa pantida, seda ei saa suvaliselt jagada.
Kujuneb välja domeenide süsteem. Euroopa territoorium jagatakse osadeks ja iga domeen kinnistatakse
konkreetse valitseva koja või dünastia külge. See on nende eraomand. Ja see ei saa ebaseaduslikul viisil kellelegi teisele üle minna. Ja niimoodi kõrvaldatakse peamine konfliktide allikas Euroopa sees. Sest sõdade peamine põhjus — võitlus maa pärast — lakkab endisel kujul toimimast.
Vestfaali rahu ja selle õigussüsteemi kujunemise tulemusena fikseeritakse selgelt: kellele mis kuulub, kes mille eest vastutab ja millised õigused kõigil on. Ja veel kord: õigused on kõigil baastasandil ühesugused.
Võrdsus seaduse ees. Aga erinevus — ainult vastutuse tasemes.
Ja niipea kui Euroopa selle süsteemi üles ehitab, selle paika paneb, loomulikult olid seesmised konfliktid olemas.
Tuli kõrvaldada üsna palju inimesi, kes olid vastu. Sealhulgas — Inglise Stuartite dünastia: neilt võeti troon ära
ja nad asendati Saksa dünastia esindajatega. Aga tervikuna lahendati need sisemised konfliktid üsna kiiresti. Ja
pärast seda alustab Euroopa tormilist ekspansiooni üle kogu maailma. Sisuliselt umbes saja aasta jooksul
koloniseerib Euroopa märkimisväärse osa maailmast — sealhulgas ka meie territooriumi.
Samas on oluline mõista: sõna „koloniseerimine“ ise — on tinglik. See ei tähenda, et eurooplased tulid ja
ütlesid: „Nüüd oleme meie siin tugevama õiguse alusel võim.“ Nii see ei tööta. Tugevama õiguse alusel võimu ei tunnista keegi. Töötab teine asi — vastastikku kasulik koostöö. Skeem on lihtne: „Me oleme valmis teie alla heitma — aga tingimusel, et te annate meile midagi.“
Ja koloniseerimine, laias mõttes, toimuski just kolme teguri kombinatsiooni kaudu: tugevama õigus, targema õigus ja kavala õigus. Kusagil osteti kohalik eliit ära. Kusagil lepiti kokku. Kusagil survestati jõuga — kui muid variante polnud.
Ja tulemuseks satub praktiliselt kogu maailma territoorium sellesse süsteemi sisse ehitatuna.
Kui võtame näiteks XIX sajandi — maailm on faktiliselt jagatud Euroopa suurriikide vahel. Praktiliselt täielikult.
Ja siin on oluline, kuidas seda esitati ja vormistati. Mitte kui „me vallutasime teid“, vaid kui süsteemi kaasamine
— kokkulepete, eliitide ja juhtimise kaudu. Lõpuks kujuneb välja globaalne struktuur, milles erinevaid territooriume juhitakse erinevate mehhanismide kaudu, aga ühe loogika raamides: reeglid, mis on kasulikud süsteemile tervikuna.
Ja just nii levib see mudel üle kogu maailma.
Aga tuleme tagasi õiguse juurde. Kui koer on ilma peremeheta — ei tunnista ta mingeid seadusi ja elab oma, „koeralike“ reeglite järgi. Täpselt samamoodi on ka siin.
Kui „koer“ on peremeheta — hulkuv — siis ei ole talle õigust vaja. Täpselt samamoodi ei ole õigust vaja inimestele, kes elavad nagu metslased looduskeskkonnas: jaht, korilus — milleks neile õigus? Seda pole neile lihtsalt vaja. Veel kord: sellistes kogukondades on reeglid äärmiselt lihtsad. Tegid midagi valesti — sind kas tapeti ja söödi kohe ära või saadeti minema. Ja kõik. Karjas — olgu see inim- või loomakari — on mehhanism üks ja sama. Ka koerad ei ela üksikult. Need on karjalised, kõigesööjad kiskjad. Neil on samad põhimõtted: rikkusid — sind eemaldati. See on nende „õigus“.
Nüüd edasi. Sellised inimesed nagu Habsburgid ei figureeri infoväljas peaaegu üldse. Ja see on normaalne. Sest
neile ei ole avalikkust vaja. XIX sajandi lõpuks — XX sajandi alguseks tekkis uus reaalsus: tehnoloogiad, mis võimaldavad suhteliselt kergesti kõrvaldada ükskõik millise inimese — isegi kõige mõjukama. Ilmuvad lõhkeseadeldised, tulirelvi hakatakse laialdaselt kasutama poliitilisteks mõrvadeks. Ja nähtaval olemine muutub lihtsalt ohtlikuks. Seetõttu toimub loomulik protsess. Inimesed, kellel on tegelik võim, lähevad varju. Milleks end ohtu seada? Meediapoole, avaliku poliitika — annavad nad üle valitavatele figuuridele. Sest neist ei ole kahju. Nad ei ole tegelik võim — nad on selle fassaad.
Nüüd orjusest. Orjanduslik kord ei kadunud kuhugi. See ei lõppenud kunagi — ega saagi lõppeda. Sest inimeste põhimass eelistab elada nagu „koerad“. Neile antakse „toidukauss“, neile kehtestatakse reeglid — ja nad järgivad neid. Neil ei ole vaja mõelda. Neil ei ole vaja vastutust kanda. Neile on mugav, kui on olemas „peremees“, kes kõik otsustab. Ja selline mudel sobib enamusele. Alati on sobinud. Seetõttu ei kao orjus nähtusena kuhugi.
Seda võib juriidiliselt keelata — nagu tehti 1945. aastal. Aga faktiliselt jääb see alles. Ja siin on oluline mõista: me elame väga noores maailmas. Tsivilisatsioon tavapärases mõttes — see on suuresti müüt. Sest juriidiliselt keelati orjus alles 1945. aastal — pärast Teist maailmasõda, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise ja inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise järel. Alles siis, formaalselt, see tühistati.
Kui mugav on olla ori. Ja valdav enamus inimesi teeb alati just sellise valiku. Just need ongi „linna parimad inimesed“. Hingetud, juhitavad — ja nad ei muutu kunagi.
Selliseid inimesi — on 90%. Ja kummaline küll, see on hea. See on tõesti hea. Sest kui igal inimesel oleks oma
arvamus ja iseseisev mõtlemine — me lihtsalt ei jääks ellu. Me tapaksime üksteist ära. Seetõttu on see süsteem
— mingis mõttes vajalik.
Finantsorjus? Jah, muidugi. Aga mõelge, kust see tuleb. See on kavala õigus. Kui te allkirjastate laenulepingu — te ju ei loe väikest kirja, eks? Muidugi ei loe. Sest te ei tea õiguse aluseid, ei mõista loogikat, ei saa psühholoogiast aru. Teile antakse dokument, kus kõik on kirjas. Must valgel. Seal on otse kirjas, et te sisuliselt muutute sõltuvaks. Aga te ei loe seda. Te tahate „siin ja praegu“ — peeglikest, klaashelmeid, kiiret tulemust. Ja sel hetkel te astute vabatahtlikult sõltuvusse.
See on loogiline. See töötab. Te muutute „orjaks“ kavala õiguse alusel — selle õiguse alusel, kes teile seda
pakkus. Ja sealjuures ei ole vaja ei jõudu ega teadmisi. Inimesi, kes on selleks valmis, — on küllaga.
Siin on teile näide. Range režiimiga koloonia barakis ripub välja prinditud inimõiguste deklaratsioon. Ja samal ajal pekstakse inimesi regulaarselt kumminuiadega. „Inimõigused“, jah? Jah. Just nii see töötabki.
Vaadake, kuidas süsteem on üles ehitatud. Algselt on kõigil võrdsed õigused. Rooma õigus — sisuliselt maailmõigus — laieneb kõigile. Kõigil on ühesugune põhiõiguste komplekt. Teil, minul, inimestel „üleval“, neil, kes jõudu rakendavad — õigused on ühesugused.
Erinevus on ainult ühes asjas. Kas te kasutate oma õigusi — või mitte. See ongi kõik. Keegi ei saa teil keelata
oma õigusi kasutada. Aga valdav enamus inimesi lihtsalt ei tee seda. Sest valib mugavuse. Valib sõltuvuse. Valib
alluva rolli. Ja siin on oluline moment. Ei saa võtta vaba inimest ja kohe muuta teda orjaks. Seda tehakse järk-järgult. Nagu konna keedetakse — aeglaselt.
Alguses võetakse ära haridus. Siis — õigus relvale. Siis — õigus osaleda juhtimises. Siis — õigus valida
kohalikku võimu. Siis — õigus mõjutada kohtuid, jõustruktuure. Ja kõike seda serveeritakse kastmega: „nii on parem“.
Ja lõpuks toimub ühiskonna jagunemine. Ühed — on süsteemi, sellesse vertikaali sisse ehitatud. Nemad elavad paremini. Teised — lihtsalt teenindavad seda süsteemi. Ja alguses pole see isegi eriti märgatav. Need protsessid, mis toimusid Nõukogude Liidus — sujuvalt, järk-järgult, märkamatult. Ja samal ajal oli tavalisel inimesel kõik „hästi“. Igal NSV Liidu kodanikul, kes elas süsteemis, olid formaalselt õigused. Tal olid vahendid küsimuste lahendamiseks — riigiga, seadusega. Alguses näis kõik normaalne. Ja siis — samamoodi sujuvalt, järk-järgult, märkamatult — hakati neid õigusi ära võtma. Ja mingil hetkel toimus murdepunkt. 1987. aastal muudeti süsteemi, viidi sisse tootmisvahendite eraomand — tehti see, mis tolle mudeli raamides oli hävitav. Ja tehti seda — oma huvides.
Ja siin on oluline moment. Kas neil on õigus nii teha? Jah. Sest formaalselt on meil nendega ühesugused õigused. Nad on samasugused riigi, ressursside, süsteemi „omanikud“ — nagu meie. Ja seetõttu võivad nad
tegutseda oma huvides. Aga meie omakorda omame õigust neile vastu seista. Aga me ei tee seda. Ja see tähendab ainult üht — nõusolekut. Me ei osuta vastupanu.
Me aktsepteerime. Keegi — vaikides. Keegi — pahandab, aga jääb süsteemi raamidesse. Aga need, kes raamidest välja lähevad, — kas ostetakse ära (kavala õigus) või ehitatakse süsteemi sisse, või surutakse jõuga maha — pannakse kinni, surutakse välja, hävitatakse. Ja nad võivad seda teha — sest süsteem lubab seda.
Formaalse õiguse seisukohalt ei ole neile pretensioone. Sest võtmetegur — on enamuse nõusolek.
Ja siit tuleneb ebameeldiv, aga oluline järeldus: isiklikku suveräänsust kaitstakse alati jõuga. Teisi mehhanisme
ei eksisteeri.
Meil teiega on samad õigused nagu neil, kes jõudu rakendavad. Kui täna nemad löövad — siis tähendab see, et
sama loogika raamides on teisel poolel õigus vastata. Küsimus on ainult selles, kas ta kasutab seda õigust.
Ja siin tekib järgmine probleem. Üks inimene ei saa praktiliselt midagi teha. Ükskõik milline ta ka poleks — tugev, tark, tahtejõuline — üksinda massi vastu ei tööta.
Sest enamus valib mugava allumise mudeli. Ja selle massi vastu üksinda minna on äärmiselt raske.
Just seepärast on ainus toimiv variant — ühinemine. Organiseerumine. Ühistegevus.
Teistmoodi see ei tööta.
Ja just selle tausta peal kõlavad sellised avaldused nagu: tuleb välja Karl Habsburg ja räägib õiguse ülimuslikkuse taastamisest. Ja need ei ole tühjad sõnad.
Aga kõik muu — mida räägivad poliitikud, propaganda, meediafiguurid — see on müra. Sellel ei ole iseseisvat
tähendust. Sest on välja kuulutatud õiguse ülimuslikkuse taastamine.
„Kuidas neid siis tappa? Mina olen täielikult poolt. Aga mis — ma üksi lähen nende vastu välja?“ Praegu ei ole
vaja välja minna. Mõte on muus. Meil on nendega võrdsed õigused. Meie teiega — oleme ühe süsteemi kodanikud. Ja nemad — samuti. Ja õigused on meil ühesugused. See, et nad aastakümnete jooksul süstemaatiliselt rikuvad ja võtavad meilt õigusi ära — see on kuritegu. Nemad — on kurjategijad. Aga samal ajal on nad organiseeritud. Erinevalt meist — nemad on organiseeritud. Neil on raha, on jõud, on võim. Nende käes — on tugevama õigus, targema õigus, kavala õigus. Aga meil — on formaalselt ainult õigus. Jah, meil on õigus neile vastu seista. Aga kui tegutseda kaootiliselt, üksinda — viib see vastujõuni. Sest
organisatsiooniliselt on nemad tugevamad. Seetõttu ei ole ülesanne selles, et „minna ja kedagi tappa“. Ülesanne — on taastada süsteem, milles õigus töötab. Ja siis toimuvad igasugused tegevused seaduse raamides ja ilma tagajärgedeta neile, kes tegutsevad.
Nüüd oluline moment. „Kas siis rahvas on kõiges süüdi?“ Ei. Rahvas ei saa olla süüdi. Võtame lihtsad näited.
Kui sõjaväeüksus kaotas lahingu — kes on süüdi? Sõdurid? Ei. Süüdi on komandör. Kogu vastutus lasub temal.
Kui kaubandusstruktuur läks pankrotti — kes on süüdi? Töötajad? Ei. Süüdi on juht. See, kes teeb otsuseid ja kannab vastutust. See on põhiprintsiip. Vastutus lasub alati sellel, kellel on volitused. Seetõttu ei saa rahvas olla süüdi riigi juhtimise probleemides. See on füüsiliselt võimatu.
Just selleks ongi olemas jagunemine vastutuse taseme järgi. Just seepärast ehitatakse õigussüsteem üles nii: kõik
on seaduse ees võrdsed — see on kohustuslik tingimus, aga hüvede ja volituste jaotamine käib vastutuse taseme
järgi. Ja see, kes võtab enda peale rohkem vastutust, — vastutab mitte ainult enda, vaid ka nende eest, kes asuvad
tema juhtimissfääris. Ta kannab täielikku vastutust oma otsuste tagajärgede eest. Tugevad — jah. Aga mitte
targad — see on kindel. Sest kui nad oleks targad — nad ei oleks sellesse sattunud. Asi on selles, et inimesed on
äärmiselt harva korraga tugevad, targad ja kavalad. See on haruldus. Aga põhimass inimesi on kergesti müüdav
— „peeglikese ja klaashelmeste“ eest. Just nii inimesed ongi ülesehitatud. 90% saab ära osta — ja nad teevad mida iganes. See ei ole sellepärast, et nad oleks mingid „kurjad“. Ei. Nad on lihtsalt nõrgad, rumalad — ja kõik.
Neil on õigused — aga neile antakse ka volitused.
Proovi puudutada näiteks mingit menti.
Ta jookseb kohe oma „peremehele“ kaebama. Ja edasi lülitub sisse süsteem. Iga selline süsteem toimib
ühtemoodi. Ülevalt tuleb käsk — ja saadetakse karmimad täideviijad, et maha suruda see, kes „läks raamidest
välja“. Nad hoiavad inimesi hirmus lihtsal põhjusel: kui nad lakkavad hirmus hoidmast — peavad nad ise kartma hakkama. See on alati kahepoolne lugu. Kas nemad hirmutavad — või hakkavad ise kartma. Teistmoodi see ei tööta. Nad saavad sellest suurepäraselt aru. Nad saavad aru, et on ammu liiga kaugele läinud. Et see piir on ületatud, mille järel tagasiteed enam ei ole.
Nüüd millestki muust. Te võite küsida: kas altruistide ühiskond on võimalik? Ei. Selline ühiskond on võimatu.
Sest inimene on loomult egoist. Ta tahab ise süüa.
Ta tahab ise oma soove realiseerida. Ta tahab ise domineerida. See on põhiloomus. Võib proovida üksikut inimest „välja treenida“, nagu looma dresseeritakse. Ühest saab asja, kümnest — ei. Seetõttu on altruistide ühiskond põhimõtteliselt võimatu. See on vastuolus inimloomusega.
Ja just siin on oluline mõista, kuidas õigussüsteem on üles ehitatud. Kui võtta Rooma õigus mudelina — siis
ühelt poolt toetub see inimese loomulikule egoismile. Põhilistele, „loomalikele“ motiividele. Aga teiselt poolt — reeglid ehitatakse üles nii, et need oleksid kõigile kasulikud. Just see on võtmetasakaal. Ja sellest aru saada ei ole lihtne. Selleks on vaja teatud mõtlemistaset.
Näiteks, kui otse öelda: mina — olen egoist. Aga mõistlik egoist. Sest ma mõistan ühte lihtsat asja: kui ma võtan
kõik endale — ei ole mul kellegagi suhelda. Ma satun vaeste, sõltuvate inimeste sekka, kellel ei ole midagi. Ja
see on tupik. Aga kui mind ümbritsevad inimesed elavad paremini, omavad ressursse, arenevad — on see
kasulik ka mulle. Sest mul on rohkem võimalusi, rohkem sidemeid, rohkem variante. Lihtsamalt öeldes: kasulikum on elada rikkas ühiskonnas kui vaeste seas. Targale inimesele on kasulikum elada rikkas ühiskonnas. Lihtsalt sellepärast, et nii on kasulikum.
Siin on lihtne näide. Oletame, et mina olen arst. Kus on mul kasulikum töötada — vaeste ja näljaste seas või
jõukate inimeste seas? Ilmselgelt — jõukate seas. Ma teenin seal rohkem. Ja see tähendab, et on kasulik, et
kõigil oleksid õigused, raha, võimalused. Et ühiskond oleks tugev. See on elementaarne loogika. Selleks peab
lihtsalt aju olema.
Teine näide. Mina — olen tinglik miilits. Ma tagan korra. Küsimus: kelle heaks on mul kasulikum töötada? Kui
inimesed valivad mind — töötan ma nende heaks. Nad austavad mind, nad usaldavad mind, nad tulevad minu
juurde oma probleemidega. Mina olen nende jaoks lahendamise instrument. Aga kui mind nimetatakse ametisse „ülalt“ — ilmub mulle peremees. Ja see peremees hakkab dikteerima tingimusi: „Seda kohta ära puutu. Siin on minu huvi. Siin on narkootikumid — ära puutu. Siin on bordell — ära puutu. See kõik on minu oma.“ Minu
ülesanne — on formaalselt „korda hoida“. Ja mis on tulemus? Kõik vihkavad mind. Ülevalt — sest ma toon vähe sisse. Altpoolt — sest ma ei saa midagi teha.
Küsimus: millises süsteemis on kasulikum elada? Vastus on ilmne. Aga selleks peab mõtlema.Siit lihtne järeldus: tuleb austada oma õigusi ja austada teiste õigusi. Ja mitte rikkuda reegleid. Aga need, kes reegleid süsteemselt rikuvad — tuleb ühiskonnast eemaldada. Karmilt.
Karistamatus sünnitab alati seadusetust. Ja just selleks õigus luuaksegi. Õiguse mõte on lihtne: kõigil on samad põhiõigused. Ja kui keegi rikub minu õigusi — peab ta selle eest vastutama. Mitte „võib“, vaid peab.
Ja siin tuleme jälle tagasi loogika juurde. Tark inimene — on egoist. Aga mõistlik egoist. Ta ei hakka varastama, röövima, reegleid rikkuma. Sest see ei ole kasulik. Täna rikkusid — homme maksad.  Milleks seda teha, kui see lööb sind ennast? Aga sellest on raske aru saada. Sest enamikul inimestel ei ole lapsepõlvest peale baasi: ei ole loogikat, ei ole psühholoogia mõistmist, ei ole õiguse mõistmist.
Ja lõpuks nad lihtsalt ei näe kogu konstruktsiooni.
Ma ei räägi seda kõigile. Ma räägin seda neile, kes on võimelised kuulma. Ülejäänud — ei ole olulised.
Rahvas, reeglina, „elab ennast välja“ alati süsteemi alumisel lülil. Nende peal, kes on kõige lähemal, keda on
näha. Ja mõnikord — ülemise taseme üksikutel esindajatel. Aga need, kes on päriselt tipus, — kas lähevad ette
ära või vahetavad kiiresti jalatseid, teeseldes lojaalsust. Jah, see on klassikaline skeem. Nii see töötabki.
Alumine lüli jääb äärmiseks. Ja mitte juhuslikult. Sest ülemised tasandid ise „viskavad“ nad ära — nagu
kuluvara. Milleks neile tunnistajad nende otsuste ja tegude kohta? Lihtsam on nad rebida anda — ja küsimus
sulgeda. Ja see toimub regulaarselt. Seetõttu on võtmeülesanne — mitte lasta süsteemil lihtsalt „uuendada“ end alumise tasandi arvelt. Et need, kes päriselt otsuseid tegid, ei saaks rahulikult maski vahetada ja uuesti sisse ehituda. Ja selleks ei tule tegutseda emotsioonidega, vaid ehitada üles vastutuse süsteem.
Ja siin pöördume tagasi põhilise asja juurde: kui inimene tahab oma õigusi kaitsta — peab ta oskama seda teha.
Teadlikult. Ja oskama reaalsusega suhelda nii, et see annaks tulemuse.
Nüüd süsteemist tervikuna. Kaasaegne bürokraatia — see on sisuliselt mehhanism, mis on paljudes
funktsioonides juba vananenud. Märkimisväärse osa selle funktsioonidest võib asendada läbipaistvamate ja
tõhusamate instrumentidega — sealhulgas tehnoloogilistega. Ja see on objektiivne protsess.
Aga on oluline mõista: küsimus ei ole „inimeste hävitamises“. Küsimus — on vastutuses.
Kui inimene oli positsioonil, tegi otsuseid, mõjutas süsteemi — peab ta kandma vastutust tagajärgede eest.
Isiklikku. Juriidilist. Seaduse raamides.
Ja see on võtmemoment. Mitte „omavoli vastuseks omavolile“, vaid reeglite taastamine, mille puhul:
igaüks vastutab oma tegude eest, keegi ei pääse vastutusest ja süsteem ei taastoida enam iseennast karistamatuse kaudu. Sest muidu kordub kõik lihtsalt uuesti. Ja just see ongi erinevus: kas tegutseda hävitamise loogikas või ehitada üles süsteem, milles reeglid töötavad ja on kõigi jaoks ühesugused.
Kui me võtame suurema osa auditooriumist — need on normaalsed, tavalised inimesed. Nad on „kõige hea poolt ja kõige halva vastu“. Aga samal ajal ei ole nad valmis midagi tegema. Isegi minimaalselt. Need on niinimetatud „diivaniväed“. Ja vastavalt ei ole nad valmis aitama. Mitte kuidagi. Isegi materiaalselt — tihti mitte sellepärast, et nad ei taha, vaid sellepärast, et nad ei saa.
Ja siin on oluline mõista: ma ei esita kellelegi pretensioone. Sest me elame töötavate kerjuste ühiskonnas. Mitte
lihtsalt vaeste — vaid just töötavate kerjuste ühiskonnas. Inimestes, kes on laenudesse aetud, elavad faktiliselt
võlasõltuvuses. Ja paljudel jätkub rahast vaevu elementaarsete asjade jaoks. Seetõttu on vale neilt toetust nõuda. Nemad ise vajavad abi.
Samas on siin üks oluline moment. Inimesed, kellelt on elatustase ära võetud, on tihti valmis väga palju töötama,
et see tagasi saada. Nad on võimelised tõsisteks pingutusteks ja saavutusteks.
Ajalooliselt on see juba olnud. XX sajandi alguses, pärast süsteemi järsku vahetust, sattus märkimisväärne osa
endisest eliidist uude reaalsusesse. Ja paljud neist lülitusid uude juhtimise ja arengu süsteemi — sest tahtsid
taastada oma positsiooni. Ja see andis arengule võimsa impulsi. See loogika töötab. Aga siin on põhimõtteline erinevus. Siis ehitati uut süsteemi — nullist, uutel põhimõtetel.
Aga praegu ei käi jutt mitte „nullist ehitamisest“. Jutt käib reeglite taastamisest. Toimiva õigussüsteemi taastamisest. Ja selles loogikas on võtmetähtsusega mitte hävitamine hävitamise pärast, vaid korra loomine. Kui süsteem ehitatakse uuesti üles, siis peavad selles olema selged reeglid: kes ja mille eest vastutab, millised tagajärjed saabuvad rikkumiste eest ja kuidas tagatakse võrdsus seaduse ees. Ja siin ei ole enam küsimus emotsioonides, vaid struktuuris: kui reeglid töötavad — süsteem stabiliseerub. Kui ei — veereb kõik jälle samasse tsüklisse tagasi. Ja just see tekitab sisemist mittenõustumist: sest tekib tunne, et rikkumised
jäävad tagajärgedeta.
Mina… Roberto Giovanni
Õiguse alused

Dmitri Baronetski

https://www.facebook.com/groups/952960760342657/