Uneparalüüs ehk unehalvatus

Ma ei tea, kas ma kirjutan selle õigesse kohta aga mujalt ma küll ei oskaks sellisele asjale selgitust leida. Minuga juhtus öösel selline asi, et ma nägin unes laeva uppumist.. vesi hakkas laeva sisse voolama jne, järsku ärkasin üles ja kuulsin kõrvades karjumist ja kiljumist, mul olid silmad lahti ja ma nägin enda tuba, aga ma ei saanud enda jäsemeid liigutada ja mitte midagi öelda ka ei saanud. Ja see kestis kuskil minut aega, kui ma mitte midagi teha ei saanud, ja siis ma võtsin jõu kokku ja kuidagi tulin sellest olekust välja. Peale seda ma veel tükk aega hingeldasin ja süda lõi hästi kõvasti.
Täna ma terve päev olen mõelnud selle peale et mis siis ikkagi toimus.. kui keegi oskaks seletada, mis minuga juhtus, oleks õudselt tore.

Kuna väga paljud inimesed on viimasel ajal tulnud siia foorumisse sarnaste sümptomitega, siis mõtlesin, et võiksin kirjutada sellisest asjast nagu uneparalüüs.

Esmalt natukene unest, nende staadiumitest ja unenägudest.

Ajulained erinevate unestaadiumite ajal:



Ärkvelolek – ajukoores domineerivad kord suureneva, kord väheneva amplituudiga alfa- (lõdvestunud ärkvelolek) ja beeta-lained (aktiivne ärkvelolek).

1. Staadium – alfa lained hakkavad kaduma, asenduma kiirete ebaregulaarsete teetalainetega. Ärkvelolek läheb üle uinumiseks. Südametöö ja hingamine aeglustub, lihased lõdvestuvad – kukkumise tunne. Võivad esineda ka nägmis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Kestus mõni minut.

2. Staadium – domineerivad teeta-lained. Kestab ~20 min, iseloomulikud on “unesplindid” (1-2 sek, kiired rütmilised elektrilise aktiivsuse puhangud), ja K-kompleksid (hetkeline aktiivuse vähenemine). Lihastoonus väga madal. Võimalik unesrääkimine.

3. Staadium – inimene vajub veelgi sügavamale unne, ilmuvad kõrge amplituudiga ja madala sagedusega delta lained.

4. Staadium – sügavaim uni, domineerivad deltalained, väga raske inimest äratada.

5. staadium - REM uni "aktiivne uni":

• 90-100 min peale uinumist
• Kiired sakaadilised silmaliigutused, jälgitavad suletud laugude tagant järskude hüppetaoliste suunamuutustena
• EEGs desünkroniseeritud lained, sarnaselt alfa ja teeta lainetega – ainult EEG abil pole eristatav
• Südametegevus ja hingamine kiirenevad (“aktiivne uni”)
• Lihaskond üldiselt atooniline, vahel võivad esineda lühiajalised tõmblused (nägu, sõrmed)
• Aju verevool 80%, ärkveloleku ajast suurem
• Äratuslävi sama, mis sügavas unes. Samas, kõige tõenäolisem on spontaanne ärkamine. Paradoksaalne, kiire uni.

Siit pildipealt on näha millises taktis vahelduvad öö jooksul erinevad une staadiumid:



Rem unenäod:

REM-unenäojutustused on tunduvalt emotsionaalsemad, elavamad ja visuaalsemad kui pärast NREM-und. NREM-unenäod on aga rohkem abstraktsed, mõttetaolised (kognitiivsed).

Peale REM-und puudub unenäo mõtestatud töötlus, sõnastamine raskem kui pärast NREM-unenägu, kuid jutustuse sisu on sensoorsem (pildi, lõhnad, helid). Unenägu tundub reaalsena ja haarab magaja kergemini oma lummusesse

Esimese ja teise ööpoole unenäod on oma sisult tunduvalt erinevad: varasemad unenäod on rohkem seoses reaalsusega ja nende sisuks on möödunud päeva sündmused, teise ööpoole unenäod on päevaste elamustega vähem seotud. Vastu hommikut muutuvad nad järjest veidramateks ja emotsionaalselt intensiivsemateks.

Meelde jäävad ainult need unenäod, mille puhul äratatakse 5 minuti jooksul pärast REM-episoodi, või siis viimane unenägu enne ärkamist.

Et normaalselt jäävad meile meelde hilised unenäod, tundubki unenäoelu nii irreaalsena. Varasemad unenäod sisaldavad täiesti mõistlikku ja loogiliselt seostatud materjali.

REM-une ajal mõjuvad välised ärritid võetakse mõnikord unenäosse vastu ja põimitakse sellesse.


__________________________________


UNEHALVATUS EHK UNEPARALÜÜS

Unehalvatus on seotud halvatusega une ajal, mis võib olla seotud narkolepsiaga, katapleksiaga ning hallutsinatsioonidega. Neuroloogid ja psühholoogid väidavad selle olevat sarnase ilminguga, mis toimub REM-une perioodis. Seda loetakse ka psühholoogiliseks haiguseks ning mitmel pool peetakse seda ka üheks migreeni sümptomiks.

SÜMPTOMID
Füsioloogiliselt on unehalvatus tihedalt seotud halvatusega, mis ilmneb REM-unes, mis on nimetatud REM-halvatuseks. Unehalvatus ilmneb siis kui aju ärkab REM-unest, kuid keha halvatus kestab edasi. Halvatus kestab mõnest sekundist kuni mõne minutini. Halvatuse ajal võivad inimesed kogeda paanikat või näha hallutsinatsioone. Hallutsinatsioonid võivad olla hirmutavad ja luupainajalikud ning võivad luua inimeses ohu, hirmu ning paanikatunde. Need hallutsinatsioonid on isikute jaoks väga hirmutavad, sest need, mida nad näevad on väga reaalsed. Nägemuste ja hallutsinatsioonide pool une paralüüsis võib inimest segadusse ajada ning inimesed võivad kogemust nimetada kas uneks või täiesti normaalseks nägemiseks, kuna asjad mida hallutsinatsioonis nähakse, on kõrvuti tavaobjektidega. Mõned teadlased väidavad, et ufode või vaimudega kohtumisi nähakse sageli just une paralüüsi ajal.

Unehalvatust seostatakse tihti ka kehaväliste kogemustega.




PÕHJUSED
REM-halvatus esineb REM une ajal selleks, et inimesed ei teeks liigutusi järgi, mida nad unes näevad. Madal melatoniini tase ajus pärsib närvirakkudes impulsi edasikannet ning kui REM-uni läbi saab, siis ei suudeta halvatust niipea lõpetada.

Tihti on unehalvatust inimestel, kes põevad narkolepsiat. On ka märgatud, et unehalvatust esineb rohkem aafrikast pärit inimestel kui kaukaasia päritolu inimestel. Samas on ka täheldatud, et paralüüsi tekkele aitavad kaasa:
• Magamine selili, nägu üleval pool
• Ebaregulaarne magamine, unepuudus
• Suurenenud stress
• Suured muutused elus/peres/keskkonnas
• Õudusunenäod, mis eelnevad uneparalüüsile



RAVI
Ravi peaks alustama erinevate une staadiumite selgeks tegemisest ning REM-halvatusest uurides. Enamikele subjektidele aitab kõvasti unepuuduse ja ebaregulaarse une vältimine. Kui sümptomid püsivad, peab sellega pöörduma psühholoogi juurde, sest tegemist võib olla kas narkolepsiaga või psühholoogilise hälbega.


Veel saab lugeda:
http://en.wikipedia.org/wiki/Sleep_paralysis
http://www.tarbija24.ee/080307/esileht/o...248926.php
http://www.postimees.ee/271005/online_uu...181255.php

edit: pildilingid uuendatud

Vastupidi võib kah olla, et uneparalüüs on puudulik, sealt siis kuutõbised.
Ärkamisel kogetavat uneparalüüsi saab kasutada ka positiivses mõttes. Esiteks pole mõtet seda karta, sest uneparalüüs on täiesti loomulik meile, lihtsalt tavaliselt me magame sellel ajal ja otseselt ei koge seda.
Uneparalüüs ei ole ise oma olemuselt tervisele ohtlik, see on loomulik seisund. Küll see võib olla vaimsele tervisele ohtlik (ja läbi selle ka füüsilisele) kui me ei tea, millega on tegemist ning läheme paanikasse. Samuti juhul kui inimene on olemuselt kartlik ning loob endale kõiksugu hirmsaid kujutlusi, mis veelgi paanikat süvendab.
Positiivses mõttes saab seda kasutada seepärast, et see seisund on hea platform sisenemaks lucid dream ning isegi astraalmaailma.

Ma pole uneparalüüsi otseselt kogenud, küll aga kaudselt. Vahel hommikul ärgates olen une ja ärkveloleku vahepeal ning suudan kogeda kehast lahkumist ja lennata ringi. Kahjuks sel ajal kui ma seda tihti kogesin, siis arvasin, et see on kindlasti pelgalt lucid dream, ning ajasin naisi taga ja tegin muid lollusi - tulemuseks lendasin kiirelt kehasse tagasi.
Nüüd tagasi vaadates arvan, et see ei olnud pelgalt lucid dream, see oli nagu lucid dream maailma sisenemine läbi OBE, või ma pole kindel, mis see oli. Igatahes kehast väljumise tunne oli vägagi reaalne ning sellel ajal ma polnud sellest midagi kuulnudki.
Nüüd tegin korra nii, et panin tuppa kõrgele lae lähedale paberi, kus on 3 numbrit, mida keegi ei tea! Ja ühe järjekordse OBE ajal läksin ja vaatasin need numbrid ära. Paraku kui kontrollima hakkasin, siis ainult üks number klappis. Mul on mõned versioonid, et miks sarnase OBE ajal reeglina ei nähta otseselt seda reaalsust, aga hetkel läks postitus juba niigi pikaks Sealt jõuame teemani, kas OBE on sisenemine tõesti teise reaalsusesse, mis pole pelgalt aju vingerpuss ja illusioon. See on aga pikk teema


[Muudetud: 2-1-2010 levis]

Endal on olnud uneparalüüsi juba 2 korda.
Viimati oli vist nädal tagasi.Olin ka une ja ärkve piiri peal ja viimane mõte,mis mäletan oli unes,et ei tea mis tunne oleks kui mingi deemon võtaks mu keha üle(pole õrna aimugi kust selline idee tuli).No ja siis tuligi see paralüüs mille aju oli loonud just selliseks nagu deemon võtakski mu keha üle.Suht erakordne kogemus.
Kestis kuskil 4-5 sekundit.

See video seletab veel paremini lahti, mis asi see uneparalüüs on:
http://www.youtube.com/watch?v=xCSqT5nZ9n4

Tsitaat:Algselt postitas levis
Mul on mõned versioonid, et miks sarnase OBE ajal reeglina ei nähta otseselt seda reaalsust, aga hetkel läks postitus juba niigi pikaks Sealt jõuame teemani, kas OBE on sisenemine tõesti teise reaalsusesse, mis pole pelgalt aju vingerpuss ja illusioon. See on aga pikk teema

Aga äkki saad millalgi aega ja viitsimist sellest kirjutada, mis sa arvad selle põhjuseks oleva? Ma olen kaunikesti huvitatud nö "teooriast".
Mul on paar korda esinenud unehalvatust, kuid viimased kaks korda on lausa põnevad olnud. Tänu teadlikule unenägemisele (LD) toimub äratundmine, et ahhaa! nüüd on "mul keegi kallal" ja kuigi on mul füüsiline keha halvatud, on unenäokeha üsnagi löögivalmis.

Tsitaat:Nüüd tegin korra nii, et panin tuppa kõrgele lae lähedale paberi, kus on 3 numbrit, mida keegi ei tea!

Kuidas sa midagi sellist suutsid teha?
Pane järgmine kord numbreid rohkem(et vähendada võimalust kokkusattumuseks)...ja kaalu tõsiselt võimalust, et tegemist võib olla ettekujutlusega...

Ma olen tihti öösel avastanud et ma ei saa liigutada ega karjuda ning ma nagu voolaks laiali. isenesest on see päris häiriv.

Tsitaat:Algselt postitas Nielander

Tsitaat:Nüüd tegin korra nii, et panin tuppa kõrgele lae lähedale paberi, kus on 3 numbrit, mida keegi ei tea!

Kuidas sa midagi sellist suutsid teha?
Pane järgmine kord numbreid rohkem(et vähendada võimalust kokkusattumuseks)...ja kaalu tõsiselt võimalust, et tegemist võib olla ettekujutlusega...

Nüüd lasin tuttaval paberile midagi teha, ütlesin, et ärgu olgu midagi lihtsat , lisaks kõrvale panin mängukaardi kah veel, aga probleem selles, et ei ole suutnud enam OBE'd kogeda.
btw.ma ei arva, et ma midagi reaalselt läbi OBE tuvastada suudan, aga vähemalt võimalus on olemas.

to troodon, mingil ajal võtan vaevaks vastata

Niipalju lisaks, et uneparalüüsi ajal sellest vabanemiseks on soovitav muuta oma hingemise rütmi. Selle järgi saab keha/ajutegevus aru, et midagi on valesti ning äratab 'keha' ülesse. Vähemalt senise info põhjal peaks saama hingamist ning silmade liigutamist uneparalüüsi ajal kontrollida.



[Muudetud: 10-1-2010 levis]

ka mina sain tunda seda jubedat tunnet (unehalvatus) esimest korda olles Londonis 2006 aastal. Vahepeal oli väikene paus, aga tagantjärele mõtlema hakates tunnen seda keskmiselt korra kuus, kuni tänase päevani. Algul olin hirmul ja arvasin et mul on midagi tõsisemat viga. Siis ei kirjutatud ka siin foorumis sellest veel eriti midagi kui välja arvata luupainaja teema. Mida tihedamini asi peale tuli, seda rohkem sellega harjusin ja lõpuks ei viitsinud enam vastu punnida, et keha liigutada. Pinin kõrvus on asja juures kõige häirivam......muidugi ka see, et algul arvasin et ei saa ka hingata, aga nüüd olen õppinud ka vabalt hingama ja kui tahan võin häiriva tunde kohe pealt ära ajada. Tunne tekib tavaliselt kohe peale magama jäämist....vahet ka keset ööd. Meenutama hakates kõige lahedam kord oli kui nägin oma maja umbes 30m kõrguselt õhust. Oleks nagu veel kõrgemale tõusnud, aga siis tuli see hirmu ja teadmatuse tunne peale ja kukkusin voodisse tagasi ja ärkasin ehmatusega ja üleni higisena ülesse. Pean veel mainima, et oli siis haige ja palavikus ka. Kas keegi oskaks õpetada, et mida tegema peaks et veel lendama minna? See on halli argipäeva juures väga lahe kogemus.
Igaljuhul inimesed ärge kartke seda tunnet!

No antud juhul oli ikka tegemist spontaanse astraalrännuga!
Luupainajad on midagi muud. Ängistuse ja kägistamise tunnetamine peamiselt.

Loe seda teemat:
http://para-web.org/viewthread.php?tid=2736&page=1

Eelmisel aastal ilmus ka Richard Websteri raamat "Astraalränd algajatele":

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170337

Astraalränd ehk astraalprojektsioon (ingl. OBE – out of body experiences ´kehast väljumise kogemus`), ka
h i n g e r ä n d. Kehast väljumist põhjustavad asketism, nälgimine, depressioon, šokk, stress; samuti kogetakse seda mediteerimisel, enesehüpnoosil ja religioossetel riitustel, võib esile kutsuda ka okultsete harjutustega.




[Muudetud: 14-1-2010 Müstik]

Uuendasin oma postitust ka piltidega.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
See viimane kõige suurem pilt tuletab meelde just enda lapsepõlves kogetud luupainaja juhtumit.
Luupainaja ei olnud aga mitte koletis, vaid tal oli tuttava inimesese kuju.
Paar päeva hiljem see inimene, kes oli sel ajal juba väga haige - suri.
Tekkepõhjused klapivad:
Magamine selili, nägu üleval pool
Ebaregulaarne magamine, unepuudus
Suurenenud stress
Suured muutused elus/peres/keskkonnas
Terve elu ei ole enam kunagi julgenud selili magama jääda. See oli õudus kuubis!
Ja see on senini meeles nii täpselt nagu oleks see olnud päris!

Huvitav, ma ei ole kunagi armastanud selili magada. Ja olen vältinud ka kõhuli magamist.
Kunagi siiski jäin selili magama, nägin midagi unes, aga olin poolärkvel. Ja järsku tundsin nagu keegi peksaks vastu mu rinnakut - jube oli. Ma ei suutnud kohe ärgata ka ja kui suutsin, siis see asi kestis edasi - lõpuks sain silmad lahti ja mõni hetk hiljem see kadus. Aga ma tundsin endiselt nagu keegi oleks virutanud.... :o Oli, mis oli.....väga vastik igatahes!

Need kellel on kogemusi unehalvatustega võiks jagada mida nad näevad selles seisundis mida tunnevad ja kas olete suutnud kontrolli alla saada seda ?

Minul algas see mõned aastad tagasi, kui olin reisil. Olin jube väsinud päevast, viskasin voodi pikali (seljaga elukaaslase poole). Polnud nagu uinunud veel, kui kõik hakkas imelikuks muutuma. Järsku ma nägin ennast voodi kõrvalt nägin kuidas ma pikali olin ja nägin oma elukaaslast kuidas ta magas ja järsku istus mingi tume vari mu elukaaslase juures ... ma üritasin teda ära ajada sealt ja järsku ta istus minu keha juures järgmisel hetkel olin nagu omas kehas tagasi ja tundsin kuidas ta surub mind ...surus nii kõvasti, et ei saanud hingata enam... ja maei saanud karjuda ega liigutada ... tundsin ainult pisaraid voolamas endal... lõpuks sain liigutada ja kui ma nägin, et kõik on samamoodi elukaaslane samas asendis kell näitab samat aega... siis see hirmutas mind täitsa ära ... eriti see, et ma nägin kõrvalt ja ärgates oli täpselt samamoodi kõik.

Teine hirmutav juhus oli kodus. Ma nägin oma toa ukse juures tumedat kogu mis liikus tormilise kiirusega minu peale ja hakkas koheselt suruma ja ei saanud hingata. Sain välja sellest olukorrast sain silmad lahti ja nägin uuesti tumedat kogu ukse juures mis kadus koheselt ... See hirmutas tõsiselt kuna ma olin ärganud ja istukil juba.

ja neid juhtumeid on mul palju palju... Nüüd olen suutnud halvatusele vastu panna ... õppisin seda piiri tunnetama kui peaks halvatus tekkima ja suudan nüüd nii, et ma ei lasku sellele ... aga peale seda tekivad tugevad lihasevalud.

Endal pole pikka aega olnud unehalvatust aga kunagi oli nädalas 2 -3 korda

http://para-web.org/viewthread.php?tid=5...#pid103750

Niipalju kui ma lugenud ja uurinud olen, siis minu kogemus tundub ka unehalvatuse moodi olevat.

Algas see kolm aastat tagasi umbes, kui ärkasin keset ööd üles ja ei suutnud oma keha liigutada ega häält teha. Silmad olid aga veidi avatud ja ma nägin oma tuba. Tundsin et miski halb on mu toas, mu selja taga. Mind tabas metsik hirmutunne. Lihtsalt sisemiselt karjud, kisendad ja rabeled, aga miski ei aita halvatusest vabaneda. Mäletan et alguses ma ei osanud seda seisundit kirjeldadagi. Kirjeldasin seda kui lihtsalt tunnet, et kogu keha läheb krampi, aga halvatus on selle kohta vist tõesti parem öelda. Ma ei julgenud enam magama minna. Olin šokis, et selline asi üldse võimalik on. Ma ei teadnud enam, mida mõelda või mida ette võtta.

Pärast esimest korda hakkas ta mind üha tihedamini külastama. Mõnikord mitu korda öö jooksul. Kui päeval magasin, siis ta tuli päeval ka. Ja ma tundsin ette kui ta tulema hakkas, aga kuna keha on nii väsinud ja unine siis ei jõua ennast enne liigutada ja üles ajada, kui on juba liiga hilja ja keha on krambis. Esimestel kuudel ma lihtsalt tundsin, et keegi on mu selja taga, keegi nähtamatu, aga väga halb. Ma rääkisin paljude inimestega, kes kõik soovitasid mul psühholoogi juurde pöörduda, aga millegipärast ma ei teinud seda, vaid otsisin mingit muud lahendust.

Vahepeal ta käis harvem, paari nädala tagant, vahepeal oli jälle iga öö. Ma palusin teda heade sõnadega, kui ka ütlesin talle halvasti, et ta mind ometi rahule jätaks, aga miski ei aidanud. Lõpuks ma hakkasin temaga ära harjuma. Mõtlesin et tehku oma kollitamised ära ja mingu minema. Aga kui ta oli ühe korra ära käinud ja ma ennast üles ei ajanud, vaid jäin kohe uuesti magama, siis ta tuli alati teist korda veel, mõnikord isegi kolmandat korda. Kui aga tõused korra istukile voodis, muudad asendit, siis tavaliselt ta enam teinekord sama öö jooksul ei tulnud. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sellega ära harjusin ja ei kartnud enam magama minna. Kui see juhtus, siis ta niiöelda arenes edasi. Hakkas mind katsuma. Näiteks tundsin ta käsi oma seljal, või ülevalt kaela juurest teki alla libisemas. Lisaks ei olnud ta enam nähtamatu, vaid tume vari. Mõnikord ta kõndis teki peal, nii et ma nägin, kuidas väiksed lohud teki sisse tekkisid, mõnikord kiskus lihtsalt tekki. Ja väga tihti ta surub ennast oma raskusega vastu mu pead, nii et on selline tunne nagu keegi üritaks mu pead lömastada, mis on valus.

Mingi aeg hakkasin tegelema oma aura tugevdamisega, tšakratega. Hakkasin igasuguseid raamatuid erinevate energiast ja muust sellisest lugema. Ja sellest ajast peale on ta palju harvem külaline kui vanasti. Võib-olla sellepärast et ma ise olen rahulikum ja tasakaalukam kui vanasti, ei tea.

Aga ta käib ikka veel. Viimase kuu aja jooksul on ta käinud kaks korda. Eelviimane kord ta tõstis mind üle kogu keha üles. Võib-olla see oli tingitud sellest et mõnda aega tagasi ma proovisin kehast väljuda ja sain nagu poolepeale tulema. Aga edasi pole õnnestunud. Igahaes tunne oli sarnane.

Viimane kord kui ta tuli, oli umbes nädal tagasi. Siis ta lihtsalt oli ja surus mu pead. Kujutlesin, et taevast tuleb valge valgus mu voodi peale ja ta kadus! Ma isegi ei tõusnud istukile, vaid jäin kohe uuesti magama. Tahaks lausa uuesti proovida, et kas see teist korda ka mõjub.

Viimasel ajal on mu elu väga pingeline olnud. Olen 21 aastane neiu, käsil ülikooli lõpetamine. Pean palju tööl käima, et makse maksta ja et toit oleks laual. Lisaks ei ole eraelu ka viimasel ajal kõige õnnelikum olnud. Arvan et sellepärast on ta ka viimasel ajal mind külastanud. Kui suvel elasin rahulikumat ja stabiilsemat elu, ning tegelesin igapäevaselt auraga, siis üks neli-viis kuud kindlasti teda mu elus polnud.

Aga minu arvates, ei ole mõtet selle kohta väga palju lugeda. Või noh, lugeda võib, aga igasugused pildid ja videod selle kohta...Ma olin näiteks täielikus šokis, kui sain teada et mõnel inimesel käib varju asemel kole vana naine või tulnukas. Sest kuna aastate jooksul on see tegelane arenenud, siis nüüd kardan, et mu aju genereerib sellest tumedast varjust ka mõne veel õudsama tegelase. Mul tekib täielik hirm ja paanika, kui ma kasvõi neid üleval toodud pilte vaatan, sest kardan et minu luupainaja muutub veel hirmsamaks. Mäletan, et kui esimest korda neid videosid ja pilte nägin, siis tükk aega kardsin jälle magama jääda, sest arvasin, et juhtub veel midagi hullemat. Täna näiteks on ka kindlasti kõhe magama jääda.

Mõnikord ma mõtlen, et ma peaksin üldse mitte selle kohta lugema ega uurima, üldse mitte ühtegi videot unehalvatuse kohta vaatama, ka mitte teiste lugusid lugema. Isegi mõelda ei tohiks selle peale, vaid peaks püüdma mõtteid kuhugi mujale viia. Aga samas tahaks rääkida ka sellest, just inimestega kes on sama kogenud. Tahaks lohutust saada. Tahaks et ta enam kunagi ei tuleks.

[Muudetud: 3-25-2010 insanity]

"Hallutsinatsioonid võivad olla hirmutavad ja luupainajalikud ning võivad luua inimeses ohu, hirmu ning paanikatunde. Need hallutsinatsioonid on isikute jaoks väga hirmutavad, sest need, mida nad näevad on väga reaalsed."

Ma kogesin seda umbes 10 aastat tagasi, aga meeles on siiani detailideni:

Hakkasin magama jääma ja siis äkki tundsin, juba läbi une, et keegi kohendab mul tekki ja millegipärast mõtlesin, et see on isa (surnud). Ja see polnud iseenesest üldse ebameeldiv mõte. Aga teki kohendamine läks paraku sujuvalt üle vägivaldseks millegi sisse mässimiseks, kuni ma olin üleni millegi musta olendi sees, keda tundus kogu tuba täis olevat ning oma keha üle mul kontrolli polnud ja ma keerlesin seal nagu pesumasina trumlis. Loomulikult ma röökisin täiest kõrist, kuid mu hääl kostis nagu kuskilt kaugelt torust, meenutades looma möirgamist. Ja ma karjusin kõiki võimalike jõudusid appi, eelkõige oma ema, kes teises toas magas, aga ilmselt reaali ei kostnud sest piuksugi. Ja siis ma üritasin kuidagi kätt voodi peatsisse lambi lülitini sirutada ning mingi erilise pingutusega mul see õnnetuski, kuid lamp ei hakanud põlema - klõpsutasin tühjalt nuppu, nagu see Miski oleks kogu energia ära imanud.
Ja siis järgmisel hetkel, ma mäletan, et olin põrandal neljakäpakil (tundsin vaipa oma põlvede all). Aga samas olin ma ka koer, õigemini koera, kui Selle sees, ja galopeerisin magamistoa lahtise õhuakna poole. Ja ma kuidagi teadsin, et kui ma loomana sealt välja hüppan, siis on kõik kadunud - siis ma enam tagasi oma kehasse ei pääse ja ma suren (õigemini mu keha sureb). Ja samas ma hüüdsin ikka veel appi ja tundus, et kellegi nime nimetamine aitas, sest äkki olin ma tagasi oma voodis, sellessamas asendis (vasemal küljel), kuidas olin magama jäänud ja täiesti krampis.
Ning kuulsin kuidas akna tagant, kust läheb kõnnitee, läksid mingid inimesed mööda.

[Muudetud: 4-1-2010 Mugen]

Tsitaat:Algselt postitas ThisIsIt
Lugesin siin eespool, et see võib tähendada lähedase, kes on raskelt haige surma? kas kellegil on veel selliseid surma kogemusi? Nüüd hakkasin ma tõsiselt kartma, sest just minu äga kallis sugulane sattus eile koomasse ja kardan tema pärast VÄGA !

Sinu unehalvatus ja Su sugulaste tervis küll omavahel seotud pole. Sinu enda närvide ja tervise korrasolekuga on seotud.

Minagi jäin ükskord selili magama ja muidugi olin üleväsinud. Ja järsku tegin öösel silmad lahti ja tahtsin ennast keerata oma elukaaslase poole kuid ei suutnus ennast liigutada, ma siis hakkasin hõikama omaarust oma elukaaslase nime, et ta aitaks mind, et midagi on juhtunud, et ei saa liigutada aga jama oli veel selles et ma ei jõudnud tema nime välja hääldada ma nagu meeletlt punnitasin tema nime välja ja mis kõige huvitavam asi selle juures oli, oli see ,et ma mõttes karjusin vaevu vaevu välja elukaaslase nime, kuid see mida ma ise kuulsin oli hoopis teine. Ma kuulsin, et karjun hoopis oma õe nime. Väga veider ja väga suur hirm oli. Lõpuks nagu kadus kõik. Pöörasin ringi voodis ja äratasin siis juba füüsiliselt elukaaslast ja küsisin, et kas kuulsid et ma karjusin sinu nime aga tema vastas, et ei kuulnud midagi.See oli tõesti jube kogemus ja plus sellele kõigile oli nagu meeletu hirm aga ei teagi mille ees. Ei taha iialgi seda enam kogeda.

Minul on olnud unehalvatuse sarnane olukord kahel korral.

Mõlemal korral toimus asi praktiliselt kohe pärast uinumist, ca 20 minuti jooksul. Esimesel korral olin segaduses ja paanikas, mingeid hallutsinatsioone ei täheldanud. Lihtsalt must pilt, silmad kinni ja lahti silmi teha ei saa ega ühtegi lihast liigutada ka mitte. Aga olen kindel, et olin vaimselt täiesti ärkvel. Üles suutsin ärgata umbes minut pärast halvatuse algust.
Teisel korral oli asi hoopis huvitavam. Kui aru sain, et olen taas unehalvatud, mõistsin olukorda ega paanitsenud. Kuid seekord kogesin kuulmishallutsinatsioone, kuigi need helid olid nii reaalsed, et raske on endal neid hallukateks tunnistada. Nimelt kuulsin täiesti selgelt kahe inimese, keskealise mehe ja vanema naise vaidlust. Tekkis selline tunne, et need isikud oleks nagu ühes kõrvalkorteritest ja kuulen neid läbi seina. Kui helid lõppesin, üritasin olukorda kasutada kehavälise kogemuse saavitamiseks ja püüdsin kehast välja tõusta. Kahjuks see ei õnnestunud ja ärkasin, terve järgmise päeva tundus juhtunu äärmiselt kummaline.

tegemist polnud minu närvidega!
nüüdseks on see inimene tõesti surnud ja vaevalt et see minu närvid olid, mis selle põhjustas

Tsitaat:Algselt postitas ThisIsIt
tegemist polnud minu närvidega!
nüüdseks on see inimene tõesti surnud ja vaevalt et see minu närvid olid, mis selle põhjustas

Väga kurb.

Kuid unehalvatus sellisel oma tüüpilisel kujul on ikkagi seotud just halvatuse kogeja enda närvide või tervisliku seisundiga. See et Su lähedane raskes seisundis oli, oli Sulle suur pinge ja hirmu allikas.

Lähedase surma poolt otseselt ja vahetult põhjustatud nägemused on tavaliselt pisut teistsugused, mitte unehalvatus.

Aga ju siis oli Sinu puhul just nii nagu oli. Mina pole kaugeltki mitte kõiketeadja. Vastasin Sulle, kuna tundusid tõesti hädas olevat.

Nonii täna öösel kogesin sellist asja, kestis umbes minut aega, ühel hetkel avastasin et olen justkui ärkvel aga ma ei saanud mitte ühtegi keha osa liigutada, suure pingutuse peale avanesid silmad ja siis läks hoog üle. Keerasin selili ja üritasin uuest uinuda, siis mind tabas järjekordne hoog, kõrvades kuulsin valjut vilinat. Eelnevate hoogude ajal kuulsin karjeid.

Esimest korda ma kogesin unehalvatust kuskil kümme aastat tagasi. Olin just voodisse heitnud ja ennast
mugavalt küljele sättinud, kui korraga tekkis tunne, et magamistoas on peale minu veel keegi... .Ma ei viitsind
ennast pöörata ning jäin nagu ootama, ja siis...kuulsin oma selja tagant kellegi sosistamist-itsitamist. Arvasin ,et
toas kummitab ning nagu läbi jonni otsustasin"uusi arenguid" oodata. Ja täiesti ootamatult - "need"
hakkasid minult tekki maha sikutama! Endalegi üllatuseks hakkasin tekki tagasi tõmbama Ei tea, kui kaua see edasi-tagasi sikutamine oleks kestnud: üht-äkki ma pöördusin ja virutasin jalaga läbi õhu... ropult vandudes.
Selge see, et kedagi ma ei tabanud...hiljem, juba ärkvel olles, püüdsin mingit mõistlikku seletust asjale leida.
Järgmine kord juhtus asi teistmoodi:...see oli väga selge unenägu kus ma käisin kodus ringi ja püüdsin asjatult laelampe põlema saada, kui ärkasin metsiku( lausa loomaliku) hirmuga...suutmata ennast liigutada. Adusin eriti selgelt kõrvalise "Jõu" kohalolekut ja mitte kuidagi ei suutnud ennast liigutada. Äkki kõik lõppes, liikumisvõime taastus ja uni oli kogu ööks rikutud. Loomulikult ma rääkisin oma kogemusest sõpradele, aga midagi sellesarnast nad meenutada ei suutnud.OK. ...leppisin selle õõvastava asjaga viisil, et ju siis koll käib kiusamas ja midagi peab tegema. Lahendus tuli suht kiiresti - nimelt avastasin, et iga kord, kui Koll "külla" tuleb, eelneb sellele väga selge unenägu kus l a m b i d e i l ü l i t u s i s s e (Mugen mainis). See on mulle märk, et nüüd tuleb viivitamatult tegutseda! Ära proovi ärgata!... alusta kohe Kolli otsimist.Otsi teda igalt poolt, igast pimedast nurgast ja ära unusta kappi vaatamast! Jaa... see on hirmus, aga minu puhul see tehnika toimib. Aeg-ajalt esinevad need nn.ennetavad unenäod,aga mis sellest- öised painajad on kadunud. Unes olen korra v. paar Kolli tabanud. See elukas on mingi poolemeetrine, karvadega kaetud ja nagu ilma näota. Elukas, minu unes,ei osuta vastupanu kuni korteri välisukseni, siis hakkab möll pihta ja tuleb rakendada märkimisväärset jõudu.et Kolli välja" suruda". Seda kõike on ülimalt veider kirjutada teades, et teadus on andnud nähtusele täiesti kobeda seletuse.

Mina olen igati kanti maganud , näiteks sõitva auruveduri põrandal . Keegi ei kujta ette kuidas seal raputa . Lapsena käisin unes ringi ja kukkusin alailma voodist välja . Pärast olen ainult ajarändudel käinud . Kui keegi huvi tunneb võin pikemalt seletada:o