Kuhu läheb koera hing pärast surma?

Me pidime enda koera just hiljuti magama panema ning ma hakkasin mõtlema, et kuhu koera hing edasi läheb.

[Muudetud: 6-2-2010 InDemand]

Ta samasugune nagu sinagi, ainult et ei kasuta sõnalist teadmist, kui veab võib järgmine elu inimese sees olla, kui ei vea siis kala või teise koera, oleneb millesse karma saadab.
Kole oleks muidugi kui mõne kodusea sisse tapasurma kogema uuesti.

Kaks maailmareligiooni – budism ja hinduism – väidavad, et ka loomade hing on surematu; kaks ülejäänut – kristlus ja islam – seda aga ei arva.

Kahjuks ei tea, mida muistne maarahvas uskus, aga loomi hoiti ja armastati vanal ajal küll rohkem kui praegu.

Hea küsimus...

Kas ei voi olla, et koera hing jääb perekonnale/omnikule truuks ka pärast surma ning valib näiteks mone veel sündima ta lapse ning läheb tema sisse ning on perekonnas sedasi edasi?

Kunagi tuttav jutustas, kuidas ta peale oma kassi surma oli endale väikese koera võtnud. Kõiki kummalisi nüansse seoses sellega ei mäleta, aga kokkuvõttes, koeral oli olnud hulk käitumise omapärasid, mis meenutasid tema endist kassi. Kui aga koera korrakski endise kassi nimega kutsuda, oli too miskipärast väga sügavat solvumist välja näidanud...

Tere
See teema on küll soiku jäänud aga ei saa mitte üht oma kogemust kirjutamatta jätta. Meil oli saksalambakoer kes lahkus meie hulgast 15 aastasena. Samal ajal oli temaga koos 7 kuuseks saanud ka saksalambakoera väänik. Mõlemad said omavahel hästi läbi. See oli suvine soe aeg mõlemad koerad tahtsid õhtul õue minna meil suur aed ja neil seal ruumi laialtjoosta. See oli viimane kord kui ma vana koera elusalt nägin. Hommikul magas ta oma lemmik kohas igavest und. Läksin tuppa istusin ja jäin mõttesse et nüüd on see siis käes ja samas käisid ka mälestused silme eest läbi toredatest aegadest koos temaga. Kui äkki tundsin et koer vestleb minuga. Ta näitas mulle koha aias kuhu ta tahab puhkama minna ja samas soovis ta ka metsast kastanit omale selja taha. Tõin kastani mitte päris metsast aga ühe tuttava juurest aia tagant võsast ja istutasin maha. Järgmine päev oli noor koer selle üles kiskunud. Hiljem käisin koeraga metsas jalutamas seal kus ka vana koeragagi ja äkki läks noor koer teelt kõrvale ja justnagu näitaks mulle midagi. Seal kasvas väike kastan mis oli väheke viga saanud. Kui selle kastani panin eelmise asemele siis noor koer seda enam ei puutunud. Mõne ajapärast nägin unes et koer on kuskil ilusas kohas ja on rahul. Skeptikud nüüd kindlasti hirnuvad aga mina ei sunni kedagi uskuma.

Peale surma kanduvad hinges peituvad teadmised üle vaimule - seejärel hing lahustub/laguneb peale surma (surnute mõttevorme saab astraalrännakul näha) - uuestisünni korral loob vaim uue hinge (vaim seestub hinge), ning hing kehastub füüsilise keha sisse - selline on universalne muster, st vahet pole kas tegu on koera, lehma, ahvi või inimesega.

Veidi inimese "ehitusest" teosoofia järgi, mille abil saaks kogu loole veidi sügavama varjundi:

1) Füüsiline keha on eetervälja kogum, mille tühimikes asuvad füüsilise keha rakud.
2) Hing on astraalkeha (emotsioonikeha + mentaalkeha) ja kausaalkeha (karma keha).
3) Vaim on buddhi keha (inteligentsus, ehk sisemise teadmise hääl) ja atma keha (eluhinge puudutus, ehk olemise jumalik valgus).
Budhhi keha on nagu sisemise teadmiste hääle abil mõtteliselt juhitav peegel, mis laseb atmal peegelduda jämedamate kehakihtide sisse.
Ego on nagu ämblikuvõrk või kott budhhi keha ümber, mis üritab atma (kui hingevalguse kuma) endasse kahmata ja ei lase nii atmal jämedamatesse kehadesse peegelduda.
4) Vaimust on veelgi kõrgem tasand, mis on inimesel olemas vaid algena: see on monaadiline tasand (monaad kui reaalsuse algelement) ja sellest veel kõrgemal olev jumalik/divine tasand (vaim loodi sellel tasandil).
Monaadilise tasandi kohta on näide: 12 vaimu jagavad ühist karmat ühe monaadi piires - st monaadi võib mõista kui viinamarja kobarat, või koordineeritult liikuvat kalaparve, ehk monaad kui vaimukobar.

Erinevaid kehakihte ühendav näide suitsetamise näol: füüsilisel tasandil ummistuvad kopsud tõrva ja pigiga ära suitsetamise käigus - nii saab häiritud eeterkeha, ning seeläbi väheneb elujõud - eeterkeha häired kanduvad üle astraalkehale, st tuntakse rõõmu suitsetamisest ja mõeldakse suitsetamisele - astraallkeha muutused kanduvad üle kausaalkehale, st mittesuitsetajatest sõbrad kaugenevad, ning suitsuvabast töökahast vallandatakse - kausaalkeha muutused kanduvad üle buddhi kehale, st järgmistes kehastustes üritab inimene tegeleda sarnaste enesehävituslike tegevustega, kuni ükskord mõistab, et saaks ka ilma selliste tegevusteta elatud.

Kuna loomade kõrgemad teadmised on üsna kesised, siis pole loomade buddhi keha eriti arenenud - kui loom peaks järgmises elus kehastuma inimeseks, siis on ta üsna primitiivne, nagu arengumaadel elavad inimesed, kes vaid söövad, situvad ja sigivad - erinevate kehastuste jooksul täiustub inimeste buddhi keha, kuni saavutatakse nö "nirvaanalik tase", kus pole enam põhjust füüsilisse reaalsusesse kehastuda.


Tulles tagasi loomade juurde, siis loomad saavad aru, kui neid ära tahetakse tappa: näiteks kui vanaks jäänud lehm pannakse tapamaja auto peale, siis lehm nutab, niiet pisarad voolavad.
Midagi sarnast saaks ka kasside, koerte ja kõigi muude loomade juures täheldada, kui vaid vaevutaks neid sellise pilguga vaatama.

(29-05-2012 12:20 )mässaja Kirjutas:  Tere
See teema on küll soiku jäänud aga ei saa mitte üht oma kogemust kirjutamatta jätta. Meil oli saksalambakoer kes lahkus meie hulgast 15 aastasena.
/....................../
Skeptikud nüüd kindlasti hirnuvad aga mina ei sunni kedagi uskuma.

Inimene kes selle loo peale hirnuma peaks hakkama,
on lihtsalt rumal inimene, mitte tingimata skeptik.

Koera hing jääb ikka peremehe juurde, kuna koer on truu loom.Mäletan juhtumit paar aastat tagasi kui suri üks inimene minu maakodus ja tema koer suri peale peremeest ???47 või 42??? päeva hiljem.Ja vanamees oskas öelda ,et vene usu järgi oli see sama päev arvi leina aeg.Täpsemalt kahjuks ei mäleta ja ega see väga tähtis polegi.

Tere!
Ma ei tea, kuhu koera hing pärast surma läheb, aga lihtsalt räägin ühte endale huvitavat asja.
Minul suri eelmise aasta talvel oma koer ära, ta oli ligi 10-aastane suur koer, väga tore ja väga kallis mulle. Ma nagu tundsin ära, kui ta reedel haigeks jäi, et sellest ta eluga välja ei tule. Oli kahjuks nii haige, et ta pandigi laupäeva õhtul magama. Ta oli nii elurõõmus muidu ja siis kahe päevaga oli kõik (maksavähk) . Tahtsin lihtsalt öelda seda, et pärast tema surma mingi nädal või paar nägin ma unes tema vaimu ja just nimelt mitte teda elavana üldse, vaid just vaimu, aga vaim elas, nagu teadsin unes, et ta on tegelikult surnud. Me matsime koera pühapäeval ja ka mu ema nägi enda sõnul korraks tema vaimu istumas ja korra vist oli ka vend teda näinud öösel päev pärast tema surma (nemad ei näinud unes ja enne nägid enne koera maha matmist). Aga koer sai väga ilusa viimase puhkepaiga ja teda hauas vaadates, tuli küll rahu, et oli kohe näha, et ta tudub nii armsasti. Mulle endale lihtsalt tundus kummaline, et nägin kõige rohkem veel 2 nädalat peale tema surma unes ta vaimu ja mina olin oma unenägudes meie peres ainuke, kes teda nägi, teised ei näinud teda ja koera vaim tegeles ka nagu oma asjadega ja mind ei näinud. Ma ei tea isegi miks, aga see tekitas minus hirmu. Koer ise oli mulle ülikallis ja koer hoidis ka mind. Õnneks ma pole enam unes tema vaimu näinud, küllap ta siis nüüd puhkab täielikus rahus. Ega ma ei arvagi, et see nüüd kohe midagi paranormaalset tingimata on, eks mul endal oli kallist koerast raske lahti lasta ja vb aju mängis lihtsalt vingerpussi, aga samas ma ka ei välista, et ta vaim veel rändas natuke aega edasi ja siis leidis lõpuks oma rahu...

Koer läks su hinge, nagu ikka need, kes sulle kallid.

(07-02-2010 09:48 )Raksha Kirjutas:  Hea küsimus...

Kas ei voi olla, et koera hing jääb perekonnale/omnikule truuks ka pärast surma ning valib näiteks mone veel sündima ta lapse ning läheb tema sisse ning on perekonnas sedasi edasi?

Eks siis saad aru kui laps haukuma hakkab ja saba liputab

(01-07-2012 12:53 )star scream Kirjutas:  

(07-02-2010 09:48 )Raksha Kirjutas:  Hea küsimus...

Kas ei voi olla, et koera hing jääb perekonnale/omnikule truuks ka pärast surma ning valib näiteks mone veel sündima ta lapse ning läheb tema sisse ning on perekonnas sedasi edasi?

Eks siis saad aru kui laps haukuma hakkab ja saba liputab

Ei taha küll halvustada aga sinusugused ''naljahambad'' tuleks küll elusalt mürkmadudele sööta või peldikupotti ära uputada ..

Loodesse, kuhu loojub kevadel Päike. Koer käis mul unes hüvasti jätmas.

(19-09-2012 14:04 )Ott Sama Kirjutas:  Loodesse, kuhu loojub kevadel Päike. Koer käis mul unes hüvasti jätmas.

Kohe vikerkaaresilla kõrval või pisut vasemale?

(19-09-2012 15:22 )Gangnam Kirjutas:  

(19-09-2012 14:04 )Ott Sama Kirjutas:  Loodesse, kuhu loojub kevadel Päike. Koer käis mul unes hüvasti jätmas.

Kohe vikerkaaresilla kõrval või pisut vasemale?

Ei-ei, täpselt selle alt.. keskelt ja otse.

Meil oli kass, kes elas 19 aastaseks ja oli aasta minust vanem. Ta oli mulle titepõlves lapsehoidjaks ja mulle üldse väga kallis. Ei hakkagi pikalt siin kirjutama, kuidas me üksteist mõistsime jne. Kui ta aga suri, siis veel tükk aega peale seda tundsin ma öösel, kuidas ta justkui mulle voodisse kõhupeale hüppas ja end kerra sättis. Unesegaselt teda silitada üritades aga polnudki seal kedagi.
Kes teab siis, kas oli see minu ettekujutus ja alateadlik lootus, et ta tuleb, või tõesti käis ta mind teispoolsusest külastamas.

Kui puudub üldse konsensus kuhu läheb inimese hing - kui see üldse olemas on - mille suhtes ka konsensus puudub siis, kuidas saab määratleda kuhu läheb koera hing?

See vaidlus meenutas mulle ühte mõistujuttu.

Peale õnnetust satuvad Mees ja tema Koer taeva väravate ette, kuid Mees avastab, et seal on 2 silti - ühel kirjas suurelt ja kuldselt PARADIIS teisel aga "Koertega sissepääs keelatud". Mees kehitab õlgu ja läheb edasi. Leiab teise värava mille ees istub vana mees ja küsib, et mis värav see on.
"See on ehtne Taeva värav"
"Aga see teine?"
"Teine oli värav põrgusse aga vaid need kes sõpru hädas ei jäta jõuavad siiani..."

@lahendused: Väga huvitav..

Üht-teist, mis võib ehk teemaga seostuda:

Paar aastat pärast lemmik-koera surma ilmus ta pool-unes. Igalpool tema ümber oli ere roosakas-kollakas-valge aura. Tunde põhjal otsustades oli ta vahepeal väga palju uut kogenud ning kohtunud vanade sõpradega. Tal väga hea meel, et mind lõpuks üles leidis .. lakkus mu nägu päris pikalt .

Üks õppejõud meenutab mulle väga koera. Ta käitumine, kõnnak, välimus, usaldus ja truudus .. kõik on nagu koeralt. Sügav austus ja kaastunne.

Suvel nägin maal vanavanematel uut kassi. Pole varem nii tarka kassi kohanud. Ta oli üllatavalt vaoshoitud ega paistnud alluvat kaslastele omastele ihadele. Ta sai eesti keelest hämmastavalt hästi aru. Selle kassi silmadest paistis sügav rahu ja tarkus, mis tundus kohati ehk isegi ületavat vanavanemate oma. Jäi mulje, nagu ta oleks määratud neid kaitsma.

Lugedes seda teemat, tuli meelde üks juhtum, millest nüüd möödas paar kuud.

Meil on kodus kaks koera ja neli kassi. Minu kahe ja poolene poeg teab nende loomade nimesid hästi ning kutsub neid, kuid ühel päeval olime lapsega köögis ja ta ronis aknalauale, kust siis vaatas aknast välja ja hüüdis äkki: "Printsu!". Printsu oli meie kuus aastat tagasi surnud koer, kelle loomaarst magama pani aias ning kes oma viimse puhkepaiga sai aia tagumises nurgas vahtra all, kus puhkab ka meie pere kõige esimene koer. Mainin lihtsalt juurde, et Printsust meie peres enam ei rääkida, kuna see oli tervele perele valus kaotus, sest olime kaotanud oma pereliikme. Nii et kuidas laps teadis tema nime, ei oska ma kuidagi arvata.

(04-10-2012 11:39 )krissux Kirjutas:  Nii et kuidas laps teadis tema nime, ei oska ma kuidagi arvata.

Aga kuidas sa saad üldse olla kindel, et ta just seda ütles? Äkki lihtsalt kõlas sarnaselt ja tänu sellele, et see nimi on su mälus nii sügaval(jutu järgi ka väga tähtsal kohal), kuulsid sa automaatselt tuttavat nime. Kas sa siis kontrollisid ka, et mida laps vaadata võis?

Laps vaatas õue, kus ei olnud teisi koeri, sest nad olid too hetk toas. Ning ma olen päris kindel selles, et ta just seda ütles. Süüdistaksin ka ise selles oma mälu, kuid mainin jälle, et me ei ole sellest koerast rääkinud aastaid, mistõttu olin suures üllatuses, kui poja just selle koera nime ütles.

(04-10-2012 15:27 )Nielander Kirjutas:  

(04-10-2012 11:39 )krissux Kirjutas:  Nii et kuidas laps teadis tema nime, ei oska ma kuidagi arvata.

Aga kuidas sa saad üldse olla kindel, et ta just seda ütles? Äkki lihtsalt kõlas sarnaselt ja tänu sellele, et see nimi on su mälus nii sügaval(jutu järgi ka väga tähtsal kohal), kuulsid sa automaatselt tuttavat nime. Kas sa siis kontrollisid ka, et mida laps vaadata võis?

tere.vabandust a kuidas saan ise teemat alustada et postitada oma küsimus? just tegin kasutaja.mul mure samuti lahkund kassiga seoses.

Loe siit: http://www.para-web.org/misc.php?action=help
Ja kindlasti siit: http://www.para-web.org/reeglid.php
Ja tungivalt siit: http://www.hot.ee/m/minu51/