Tsitaat:Algselt postitas: excubitoris
Minu mälu järgi mitte - arvan, et keegi ei julge sellise numbriga "mängida" - palju võiks selline patarei voolu anda.
Mis seal mängida - potti on uuritud, võetud keemilised analüüsid selle sisust jne. On täpselt teada, mida see sisaldas ja vastava sisuga ka katseid tehtud. Minu teada on erinevaid katseid tehtud ka teiste tollal teada ja kasutusel olnud ainetega, mis võiks elektrokeemilise protsessi esile kutsuda. Küll aga pole kuulnud, et kellelgi õnnestunuks sellisest potist üle paari voldi välja võluda.
Tsitaat:Algselt postitas: excubitorisMis mulle aga silma jäi ja valvsaks tegi oli see, et tänapäevased kontrollijad üritasid paaniliselt (nii mulle tundus vähemalt) vältida ÕIGETE keemiliste koostiste kasutamist.
Mis need õiged ained siis oleks? Sellised, mida tollal ei tuntud ja mille jälgi origonaalsest potist ka ei leitud? Neid peakski vältima sest kui originaalne pott sisaldas vasvatavalt analüüsidele kindlaid aineid, tähendab see, et mingeid muid aineid ei kasutatud.
Tsitaat:Algselt postitas: excubitorisKui õieti mäletan siis patareisi oli rohkem kui üks, kuid katsetes kasutati ühte ning reaktsiooniks kasutati AINULT bioloogilise päritoluga happeid ehk siis põhiliselt veiniäädikas.
Ma pead ei julge anda aga ei mäleta, et neid rohkem kui mõned oleks leitud ja kõik nad kandsid jälgi just hilisematel katsetel kasutatud ainetest. Pole nagu mõtet panna potti asju, mida seal analüüside põhjal kunagi olnud pole. Veel üks asi, mida vaid episoodiliselt mäletan aga poit oli elektroodide metallides, mis olevat efektiivsuse mõttes olnud üsna ebaõnnestunult valitud. Ei mäleta, kas tollal lihstalt polnud paremaid või poldud nende kasutamisele tuldud. Peab jälle asja täpsemalt üle vaatama. Muide Mythbuster'id tegid sama katse järele ja said kümne poti peale kokku 4 volti. Samuti tuvastati, et üksainus sidrun annab rohkem voolu kui üks pott. Muideks meenus veel, et enamusel pottidel olid vasksilindrid täielikult asfaltiga isoleeritud, mistõttu need ei oleks saanud elektroodidena toimida.
Tsitaat:Algselt postitas: excubitorisKuigi mitmed autorid on suhteliselt veenvalt ära näidanud,et juba tollal tunti ka teisi happeid mis olid kordades tugevamad kui äädikas/veiniäädikas ning annaks tunduvalt tugevama reaktsiooni ehk siis rohkem "särtsu". Seega "särts" võis olla tunduvalt tugevam kui need "mythbusterid" näitasid (hetkel ei väida, et seda ktset tegid need TV näod - lihtsalt paralleel on hea) ning kasutuse ala võis olla tunduvalt laiem.
Ole hea ja otsi nende autorite tööd üles. Kiire guugeldamine ei andnud mingit selget infot hapete ajaloo kohta, eks see vajab põhjalikumat tsekkimist. Igatahes oleks huvitav tollaste keemiateadmiste kohta lugeda.
Lisama peab ka, et aku ehk patarei voolutugevus ei sõltu väga palju kasutatava happe kangusest. Vaata kasvõi, kui tugevat voolu annavad tänapäevased, väga kvaliteetsetest materjalidest koostatud akud. Bagdadi potid ei saanukski midagi suurt välja anda sest nende mõõtmed olid suhtelised väiksed, umbes 13 cm kõrged. Rääkimata sellest, et kange hape söövitaks vasksilindri ja raudpulga kiirelt läbi.
Tsitaat:Algselt postitas: excubitoris
Kuid katses kasutati just seda "kapsa"happe varianti kuna arvati, et see EHK ons ee õige ja teisi ei proovitud kuna eeldati, et kuna tegemist oli "vanaaegsete" inimestega siis nad teisi ei osanud kasutada. Siin on aga paradoks - kui nad juba patarei valmis said siis miks me eeldame, et nad kasutasid ainutl "kapsast" ja loobusid teistest neile tuntud "aedviljadest" mis on tunduvalt hapumad ?
Vot just nimelt! Ise küsid, ise vastad. Tänapäeval ei kasutata akudes teatud happeid sugugi mitte seepärast, et neist paremaid poleks vaid seepärst, et neist paremaid ei tunta. Kui bagdadi pottides kasutati orgaanilisi happeid, siis täpselt samal põhjusel. Ja see lubab selgelt oletada, et tegu oli juhusliku avastusega, mis tehti tollal kättesaadavatest asjadest ja oli just nii efektiivne, kui tollal kättesaadavad asjad seda võimaldasid ehk siis - üsna ebaefektiivne. Ma julgeks isegi öelda, et LIIGA ebaefektiivne, et seda üldse avastati sest kui keegi panigi juhuslikult ühte potti sidrunimahla, vasktoru ja rauulga, mis teioneteisest isoleeritud oli, pidi ta kogu kupatuse tulemuse avastamiseks seda kuidagi tundma. Kuna üks pott väidetavalt üle poole voldi ei tooda, ei olnud seda ka tunda. Kõlab küll äärmiselt ebausutav, et mingi enneolematu tuju ajel ühendas avastaja traadi abil, millest senini jälgegi pole avastatud, kümned potid omavahel juhuslikult jadamisi, saavutades üksikust potist oluliselt suurema võimsusega ühendatud vooluallika ning siis juhtumisi pani traadiotsad suhu. Järgmiseks avastas ta juhuslikult traate erinevates lahustes leotades, et teatud lahuse puhul kattub üks traat teise metalli kihiga jne.
Noh, välistada ei saa aga ikkagi tundub see lugu väga uskumatu.
Muudetud: 7-9-08 kell 22:15:18 MorganLaFey