[villu]

Prantsusmaalt leidi 400 000 aasta vanune stepimammuti pealuu.
Prantsusmaalt Auvergne´ist leiti stepimammuti fossiilne pealuu.

Paleontoloogide sõnul aitab see 400 000 aasta vanune leid paremini mõista nende suurte loomade arenemist ja ka väljasuremist, kirjutab BBC.



Paleontoloogide Fredric Lacombat` ja Dick Moli kinnitusel on mammutipealuu väga hästi säilinud.



Varem on maailma mitmetest paikadest leitud mammutite võhkasid, kuid säilinud skelette on leitud vähe.



Uurijate sõnul kuulub leitud kolju isasele stepimammutile (Mammuthus trogontherii), loom oli umbes 3,7 meetrit kõrge ning elas 400 000 aastat tagasi. Loom oli surres umbes 35 aastane.



«See stepimammut oli lüli varem elanud mammutiliigi ja hiljem elanud mammutiliigi vahel,» selgitasid paleontoloogid.


Dick Moli sõnul teatakse väga vähe vahepealsest mammutiliigist, kes elas pleistotseeniajastu keskel.

«Just meie leid esindab seda vahepealset, seni vähe uuritud mammutiliiki. See on nagu puuduv lüli, mis varasema ja hilisema ühendab,» selgitas Mol.


Paleontoloogi kinnitusel oli erinevate mammutiliikide eluajal looduskeskkond erinev ja selle tõttu ka nende loomade toitumisharjumused erinesid.

«Varajane karvutu mammutiliik elas savannis ning toitus puulehtedest. Hilisemate mammutiliikide hammasteleiud aga lubavad oletada, et nad elasid steppides ning olid harjunud rohtu sööma,» lausus Mol.



Paleontoloogidel on kavas mammutipealuu välja kaevata ja see Le Puy-en-Velay muuseumisse näitusele panna.


Varajased karvutud mammutid (Mammuthus meridionalis) olid levinud kogu Euraasias. Nad elasid 2,6 miljonit kuni 800 000 aastat tagasi.


Stepimammut (Mammuthus trogontherii) elas Kirde-Siberist Euroopani 800 000 – 300 000 aastat tagasi.

Karvane mammut (Mammuthus primigenius) levis Kirde-Siberist kogu Euraasiasse ning elas 300 000 – 4000 aastat tagasi.


Postimees

Muudetud: 3-9-08 kell 19:42:28 villu

[lop4111]

Kusagil Siiberis leiti paar aastat tagasi jäljed, mis sarnasesid väga mammutile. Ok, seda näidati mingilt venekeelselt kanalilt (ma saan venekeelest ka aru) ja ma ei saa anda tõendeid selle kohta, aga noh.

[villu]

Kas värsked mammuti jäljed vä?
Siis nad ju veel elavad ja jetid ratsutavad nende seljas!

Aga Siberist on ärakülmunult terveid mammuteid leitud ikka aeg-ajalt. Igikelts on neid säilitanud tihtipeale nii hästi, et nad tunduvad nagu eile külmunutena. Nende maosisu uurides leiti veel seedimata rohelisi puuoksi ja rohtu. Paar aastat tagasi tegid geoloogid Siberis leitud ja" süvakülmutatud" mammutilihast isegi kotlette ja väitsid, et olevat päris maitsev olnud , ainult veidi tuimavõitu.
Üks mammuti täielik topis on ka Peterburis Zoloogiamuuseumis - mina olen näinud!

Arvatakse , et mammutid ja ürgaegsed ninasarvikud ei külmunud mingi aeglase kliimamuutuse tagajärjel (siis nad oleksid ju jõudnud lõunapoole rännata või surnud aeglaselt toidupuudusesse) vaid , et toimus mingi järsk kliimakatastroof ja nad külmusid ära nii öelda jalapealt , täis kõhuga.

[Kivikas]

Paar aastat tagasi tegid geoloogid Siberis leitud ja" süvakülmutatud" mammutilihast isegi kotlette ja väitsid, et olevat päris maitsev olnud , ainult veidi tuimavõitu.

Üldiselt on nad siiski rohkemal või vähemal määral roiskunud.

Arvatakse , et mammutid ja ürgaegsed ninasarvikud ei külmunud mingi aeglase kliimamuutuse tagajärjel (siis nad oleksid ju jõudnud lõunapoole rännata või surnud aeglaselt toidupuudusesse) vaid , et toimus mingi järsk kliimakatastroof ja nad külmusid ära nii öelda jalapealt , täis kõhuga.

See on füüsikaliselt võimatu.
Nii suur karvane soojavereline loom ei külmu kohe jalapealt ära isegi siis, kui ta vedelasse lämmastikku kasta.

Mammutid olid kohastunud külmades piirkondades elamisega, seal, kus veel taimestikku leidus. Need külmunud laibad pärinevad mammutitelt, kes jäid lõksu ja surid - näiteks sissevarisenud jõekallastel vms, kusjuures nende magudes oleva taimestiku uurimine näitab, et valdavalt pärinevad sellised mammutid just kevadisest või sügisesest perioodist, kus vahelduvad sooja- ja külmaperioodid tekitavad püdelat löga ja petlikku kindlust.

Pealegi - ega mammutid ei ole kõik ühest ajaperioodist. Mammutite leide on läbi pikkade ajaperioodide, mis veelgi välistab selle "äkilise kliimamuutuse" idee.

[varjutroll]

1. MAMMUT.

Kes see mammut siis õigupoolest on?
Meile kõige tuntum väljasurnud londiline, mammut ( Mammuthus primigenius ) ilmusid maakerale umbes 150 tuhat aastat tagasi. See liik oli ainsana londilistest kaetud karvaga, sest elutses külma ja karmi kliimaga piirkondades.Tegemist oli maailma kõige suurema maapealse imetajaga, kõrgus 4 - 4.5 meetrit. Hiiglasuured võhad olid kaarekujulised, kaalusid 110 - 130 kg ja tõenäoliselt abistasid nad looma toidu väljakaevamisel lumealt."Ametilikult" suri mammut välja 10 - 15 tuhat aastat tagasi. Maailma viimane mammutipopulatsioon elas oletatavasti Wrangeli saarel. Sealsetest mammutijäänustest võetud proovist saadi Uppsalas tehtud dateeringu järgi vanuseks 3800 radiosüsiniku aastat.

Pole siiamaani täielikult selge mille tõttu nii ootamatult suri välja see siberi hiiglane. Teadlased, mitte hetkegi kaheldes liigitavad mammuti ammu väljasurnud liikide hulka. Aru saada võib neist lihtsalt. Kellelgi bioloogides ei ole õnnestunud ekspeditsioonidelt kaasa tuua värskelt tapetud mammuti nahka. Järelikult - seda looma ei eksisteeri. Teadlasi huvitab ainult küsimus mille tagajärjel kadus planeedilt see siberi aladel hulkunud loom. Pakutakse muuhulgas ka varianti, et põhjuseks oli eelajalooline inimene, kes tappis selle populatsiooni lihtsalt maha. Selle teooria tõestuseks peeti fakti,et kiviaja küttide laagripaikades leidus rohkelt mammutite luid. Vahel olid isegi nende algelised hütid valmistatud mammutite kolpadest ja luudest. Mammutite jahtimisest on olemas kiviajast pärit kaljujooniseid...
Samas, raske on uskuda tulemuslikku mammutijahti kiviaja inimeste poolt Pigem ehk olid need erandid mida tasus kaljule joonistada. Üsna hiljuti tulid Aafrika ja India metsikud elevandid täiesti rahulikult toime palju paremini relvastatud jahimeestega, hoidudes neist lihtsalt hoolikalt eemale. Asiaatidest jahimehed üldse keelduvad elevante toidutarbeks jahtimast, pidades seda vaevarikkaks ja vähetasuvaks tegevuseks. Selle asemel õpetavad nad noored elevandid välja hoopis majapidamistööde tarvis.Võimas tõstemasin ja ei vaja varuosi! "Rohelised" rõõmustage" ,ehk ei tapnudki mammuteid kiviaegsed jahimehed...
Siis on veel teooriaid mis seletavad nii mammuti kui teiste selleaegsete loomade väljasuremist ( näit.karvane ninasarvik, mõõkhambuline tiiger, muskusveis, ürgpiison jt ) nii kliima järsu külmenemise kui ka soojenemisega. Üks teooria räägib võimalusest ,et mammutid haigestusid hoopis grippi.

1914 a. kaevati Uus - Siberi ühelt saarelt välja terve mammut. Leidja pakkus seda Vene Teaduste Akadeemiale, millest viimane keeldus, viidates rahapuudusele...Mammut leidis lõpuks oma koha Prantsusmaal. Ühesõnaga ainuke korralikult säilinud Mammuti eksponaat asus pikka aega väljaspool Venemaad.

Venemaalt Krasnojarski kraist leiti mammuti hästi säilinud täielik luustik, kirjutas hiljuti BBC. Eelajaloolise olendi selgroog, kolju, hambad ja võhad on ekspertide sõnul heas seisukorras ning asjatundjate hinnangul suri mammut ca 50-aastasena. Tegemist oli äärmiselt erakordse leiuga, sest tavaliselt on mammutiluud suurel maa-alal laiali paisatud. Samas ei huvitanud leid järjekordsed kedagi......

Mammutite jäänused reeglina asuvad hiigelsuures looduslikus külmikus - igikeltsas, seega on need säilinud meie päevadeni heas seisus.
1977 aastal Krigilija jõe äärest leiti suurepäraselt säilinud seitsmekuune mammutipoeg. Natuke hiljem Magadani oblastis leiti üllatavalt värske mammuti tagumine jalg, millel polnud jälgegi roiskumisest. Teadlased L Gorbatsov ja S Zadalski said võimaluse detailselt tundma õppida mammuti karva, lihaseid jne. Selgus, et mammutitel oli võimas karvkate mis oli kaetud justkui rasvaga. Teadlaste arvamus oli, et selline kehakate välistab selle liigi väljasuremise kliima külmenemise tagajärjel..Samuti toidu ootamatu kadumine või vahetumine looduses ei võinud olla saatuslikuks " põhja elevandile". Veel 1901 aastal leiti Koloma harujõelt Berezovka äärest mammuti laip mida uuriti tolleaegses Peterburgi Teaduste Akadeemias.Looma maos avastasid teadlased taimi mis kasvavad piirkonnas tänapäevalgi.

Läinud aasta mais 2007.a. Jamali poolsaarelt neenetsite aladelt Juribei jõe äärest leiti kohaliku põdrakasvataja Juri Hudi poolt mammutipoeg kes nimetati Ljubaks ja kellest võib saada 2014. aastal Venemaa Sot¹i taliolümpiamängude talisman. Peaaegu samast kohast leiti 1988. aastal ka mammutipoeg Ma¹a. Mammut Ma¹a viibib praegu uuringutel Jaapanis, enne seda hoiti teda Salehardis ja Peterburis. Teadlaste hinnangul on tegemist ligi 37 tuhat aastat vana, kuid erakordselt hästi säilinud mammutipojaga, kes on hukkunud umbes aastavanusena.

LINK EESTI ALADEL ELANUD MAMMUTITEST http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus...lembi.html


2. TEADLASTE ÜKSMEELNE SEISUKOHT ON: "POPULATSIOONI SÄILIMISEKS PEAB ELUS OLEMA VÄHEMALT 1000 ISENDIT..."

Siberi kohalikud elanikud väidavad paraku siiamaani ,et on kohanud taigas elusaid karvaseid elevante........
Selliseid teateid on juba ammustest aegadest palju.Vanaaja reisimehed, viibinud paljudes maades, teadmata midagi kaasaegsete bioloogide seisukohtadest, jäärapäiselt kinnitavad mammutite olemasolu.Näiteks Hiina geograaf Sõma Tsjan oma ajaloolistes kirjutistes ( 188 - 155 e.m.a ) kirjutab: loomadest elavad siberi aladel ( loetelu ka tänapäeval esinevatest lindudest loomadest ) ja veel hiiglasuured metsead, põhja elevandid, karvased põhja ninasarvikud...

Austria imperaatori Sigsmundi saadik külastas 16 saj.Venemaad , kirjutas oma "Moskva märkmetes" muuhulgas Siberis elavast loomast nimega "Ves".( seda võiks tõlkida kui "kaalukas" kas siis karvane ninasarvik?? ) Saladuslikust loomast nimega "Ves" jutustab 1911 aastal ka riigiametnik P Gorodzov oma aruandes "Sõit Salmõiski kraisse" Sellest selgub, et Kolõma Handid olid tuttavad imeliku loomaga "Ves" See koletis olevat olnud kaetud tiheda pika tumeda karvaga ja omas kihva. Vahetevahel olevat need salapärased loomad omavahel kaklema läinud nii, et jää hakkas järvel nende jalgeall praksuma.

Eksisteerib legend, et 1581 aastal kuulsa Jermaki druzinnikud nägid taigas suuri karvaseid elevante. Spetsialistid mõistatavad siiamaani, et keda nägid vahvad sõdurid. Jama on selles, et tavalisi elevante tollel ajal juba teati, sest neid oli tsaari loomaaias.
Sellest saati elab legend, et mammutid on elus...

20 saj. Lääne - Siber. Väike järv nimega Leusha.Lõbus seltskond noori poisse ja tüdrukuid pöördus päeval tagasi peolt, mängis karmoshka ja oldi lõbusas tujus. Äkki neist 300 meetrit eemal veekohale tõusis hiiglaslik karvane kere. Keegi meestest röögatas: Mammut! Paadid põrkasid kokku. Ehmunud noored kuidas veest kerkis välja vähemalt kolmemeetrine hiiglane kes hakkas tammuma jalalt jalale, kõikus nii natuke lainete kohal ja kadus seejärel järvesügavikku.

Selliseid kohtumisi on palju. Näiteks tuntud kadunud loomaliikide uurija Maia Bõkova jutustas lendurist kes nägi mammutit Jakuutias 40 - ndatel aastatel. Kusjuures mammut läks vette ja ujus eemale mööda järvepinda.

Veel on teateid arhiivides vene pilootidest kes nägid 40 - ndatel aastatel tundra kohal lennates suuri karvaseid loomi.

Handid ja Siberi Tatarlased on kirjeldanud karvast elevanti: "Mammut on oma olemuselt vagur ja rahuarmastav loom, inimeste suhtes sõbralik, kohtumisel ei ründa inimest."

1962 aastal jahimees- Jakuut jutustas geoloog Vladimir Pushkarevile ,et enne revolutisooni 1917 aastal korduvalt tema tööandjad nägid suuri karvaseid elukaid kes olid "pika nina ja kihvadega"

1982 aastal Jakuudi jahimees Nikolai Damin avastas "pesukausi suurused" tundmatud jalajäljed. Kilomeetri jagu kõndis ta mööda jälgi, peale mida pööras rada järsult metsa. Metsas ühe kuivanud oksa küljes märkas ta tumedat tihedat karvatorti. Ilmselt oli sama loom selle sinna jätnud. Jahimehe sõnul olid karvad sarnased karu omadega kuid palju pikemad.

Eksisteerib jutustus kahest vene jahimehest kes 1920 aastal kohtasid metsas hiiglasliku looma jalajälgi. See olevat toimunud kahe jõekese Tsistoi ja Tasoi vahel ( regioon Ob-i ja Jenissei jõe vahel ) Ovaalsed jäljed olevat olnud 70 cm pikkused ja ca 40 cm laiad. Esimeste ja tagumiste jalgade jälgede vahe oli elukal ca 4 meetrit. Vaprad jahimehed läksid mööda jälgi mõned päevad ja kohtasid kahte monstrit. Nad jälgisid hiiglasi umbes 300 meetrise vahemaa tagant. Loomadel olid pikad kõverad kihvad, pikkade karvadega kaetud kere. Üldse nägid välja nagu oleks keegi elevandi kasukasse riietanud. Edasi olevat liikunud nad aeglaselt.

Veel üks vaatlus 1992 a. aprillist jahimees Ivan Simunvilt Tsistoi jõekese ääres. Nägin umbes 150 m kaugusel põõsaste kohale kerkivat suurt karvast kihvadega pead. Jahimees üritas lähemale minna. Märgates inimest, loom kadus eemale kaljude vahele.

Üks viimaseid teateid Vene pressis Mammutite teemal, ilmus 1978 aastal. Meenutab brigadir S. I. Beljajev. Meie artell pesi kulda ühel paljudest Indirka jõe harudest. Päris hooaja lõpul oli huvitav vahejuhtum. Vahetult enne päikesetõusu kostsid meie peatuskoha lähedalt taigast tuhmid sammud. Uni läks hoobilt meelest ja kargasin jalule esitades endale küsimuse: "Mis see olla võib?" Otsekui vastuseks oli eemalt jõeäärest kuulda veesolinat. Rabasime meestega püssid ja jooksime sinnapoole...Meie silmade ees avanes uskumatu vaatepilt....Jõekese ääres oli kümmekond "imelooma" ....kuskilt väljailmunud mammutid! Suured elukad jõid ilma kiirustamata jõest vett. Poole tunni jooksul me vaatlesime nagu paika naelutatult neid muinasjutulisi loomi. Aga peategelased, lõpetanud joomise lahkusid ükseteise sabas taigasügavusse....

Mitte ainult Siberis pole kohatud mammuteid. 1899 aastal oli ajakirjas /ei oska tõlkida./ nupuke kohtumisest mammutiga Alaskas. H Yukman reisis paadiga mööda Yukoni ja Saint Michaeli jõge. Ta elas kaua ühes väikeses indiaani suguharus ja kuulis seal palju huvitavaid jutte vanalt indiaanlaselt Joelt. Ükskord nägi Joe raamatust elevandi pilti. Ta sattus sellest vaimustusse ja väitis, et kohtas seda looma ühe väikese jõekese ääres mägedes oleval maal mida indiaanlased kutsuvad Ti Kai Koja ( Saatana Jälg ) Joe ja tema poeg suundusid koprajahile. Pärast pikki päevi käimist jõudsid nad suurele metsasele lagendikule mille keskel oli järv. Kaks päeva pidasid mehed jahti ja said ka mindud ühtlasi ümber järve mis oli pikk kui jõgi.Seal järveotsas nägigi Joe elukat kes pritsis endale pikast ninast vett ja peaküljes oli tal kaks pikka kõverat kihva. Karv oli must ja rippus pikalt külgedel. Elukas heitis ennast lõpus vette ja ujus eemale.

*Lugu tshuktshi jahimehest, kes jahile minnes ära kadus ja tagasi külla jõudis alles poole aasta pärast....
Mees oli väga kõhnaks jäänud, ainult luu ja nahk. Ta ei teadnud, kus ta pool aastat oli. Lõpuks läks ta shamaani juurde. Shamaan alustas riitusega. Mõlemad olid transis. Pärast shamaan jutustas järgmise loo: Mees kõnnib tundras. Korraga kukub auku ja libiseb allapoole kuni potsatab koopa põhja. Kui mehe silmad pimedusega harjusid, nägi ta koopas suuri loomi. Neil olid pikad mustad karvad, jalad jämedad nagu puutüved. Loomadel olid londid ja nad püüdsid nende abil kätte saada igikeltsast külmunud rohelist massi, mida nad endale suhu panid. Seega elutsesid koopas mammutid.
Kui jahimehel kõht tühjaks läks, ei jäänud tal ka muud üle kui sedasama jäätunud massi noa teraga koopaseina küljest kraapida ja süüa. Mõne aja pärast oli ühel mammutil temast hale hakanud ja ta londiga koopast välja visanud. Mees oli valguse kätte sattudes algul eredast päikesest nägemise kaotanud, nii et ta ei saanud kuhugi minna. Oli siis maas istunud ja sammalt närinud. Paari päeva pärast oli nägemine nii palju taastunud, et ta kodutee üles leidis. Kui ta maa alla kukkus, oli lumi maas, kui välja tuli, oli juba kevad käes. Kui ta külla tagasi jõudis, olid inimesed temast eemale hoidnud, sest pidasid teda halvaks vaimuks, ketljaks.

*Kommentaar: Loodusrahvastel teadagi puuduvad ajalookirjutajad.Samas on aastasadu säilinud elujõuline suusõnaline traditsioon mida antakse edasi põlvest põlve.Tshuktsi jahimeest puudutav jutt on üles kirjutatud 70 aastate alguses. 2 eesti üliõpilase poolt kes elasid mõnda aega selle rahva hulgas.Tshuktsid ise usuvad kaljukindlalt,et esivanemate poolt nendeni kandunud legendid on kunagi tõeliselt juhtunud. Ajaarvamisega on neil lood aga keerulised ja seega on praktiliselt võimatu aru saada kas sündmus juhtus eelmisel aastal või eelmisel sajandil...Veel on asjalood sedasi, et siberi kohalikud rahvad vene inimestega suhtlevad nii vähe kui võimalik....See seletab osaliselt kesist informatsiooni mis muuhulgas ka mammutite kohta saada on....Kui tahate saada aimu siberi põlisrahvaste hingeelust, võtke kätte, leidke aega ja lugege läbi materjlalid aadressilt:http://www.folklore.ee/tagused/authors/ysiim.htm

3. JA IKKAGI, KUHU PEIDAKSID ENNAST NII SUURED LOOMAD?

Äkkis siiski mingi ime läbi need iidsed loomad on suurtel inimtühjadel aladel elus kuni tänapäevani?
Üritame seda selgitada. Kliima Siberis muutus.Temperatuur langeb tänapäeval ajuti miinus 60 - 70 kraadini. Talvel on taigas toiduhankimine vägagi vaevaline, teine asi on järvede ja jõgede ümbruses. Paraku kõrkjased kaldad vahelduvad tihti läbimatute soodega ja näites noorte pilliroovõrseteni on kõige mugavam pääseda just vett kaudu. Aga mis segab seda teha mammutil? Miks mitte minna üle veelähedasele eluviisile ja toitumisele? Ujuda peaks ta oskama ja seda mitte kehvalt. Külma eest võib ta peituda vette mille temperatuur ei lange alla nulli. Mida suurem loom, seda mugavamalt peaks ta tundma ennast vees. Kes oleks maismaal veel suurem mammutist? Kas ka mammut tunneb ennast vees piisavalt mugavalt?
Sellekohta peame küll toetuma legendidele kuid ka teaduslikele faktidele. Nagu teada on mammutite lähimad sugulased elevandid. Üsna hiljuti selgus, et need hiiglased on suurepärased ujujad. Nad mitte üksnes ei armasta kümmelda madalas vees vaid on võimelised ujuma kümmneid kilomeetreid ja seda meres! Kui elevandid armastavad supelda ja teevad isegi pikki "merereise", miks siis ei või seda teha mammutid? Elevantidel on veelgi omadusi mis on pärit kaugemaltelt sugulastelt mereloomadelt.Näiteks suudavad elevandid tekitada heli mis on inimkõrvale kuulmatu. Vastuvõtu organiks on vibreeriv laubaluu.Selline omadus on teadaolevalt näiteks vaalal. Maismaaloomade hulgas on see ainulaadne omadus.
Veel üks juhtum mis räägib mammti põhja külmades järvedes ja jõgedes elamise kasuks. Esimesena nägi kummalist looma kes elab Jakuutia Labõnkõri järve, geoloog Viktor Tverdohlebov. 30 juulil 1953 vedas tal nii, et nagu pole vedanud ühelgi krüptozoloogil juba pool sajandit. Viibides platool mis kõrgus järve kohal, Viktor sai jälgida "midagi" mis tõusis järvepinnale. Ujuva eluka tumehallist kehast, eemaldusid kolmnurgakujuliselt kolmes suunas suured lained. Küsimus. Mida nägi geoloog? Suurem osa uurijaid on veendunud, et tegemist mõne jääkülma vett armastava väljasurnud sauruse liigiga kes on mingi ime läbi elanud meie ajani. Kuigi puht füsioloogiliselt ei tohiks need seal jääkülmas vees ellu jääda. Hiljuti viibis eelnimetatud järve ääres uurijate grupp "MAI Kosmopoisk". Grupi liikmed märkasid kaldal jääpurikaid mis olid tekkinud kuskilt kõrgemalt intensiivse veetilkumise tagajärjel. Jääpurikad moodustasid ristküliku mõõtmetega 1,5 X 5 meetrit.Katsuge kasvõi hetkeks ette kujutada krokodilli kelle küljed tilguvad jäisest veest. See loom muutuks nii karmides kliimatingimustes 20 minutiga jääskulptuuriks.
Mis on tähelepanuväärne. Jutustustes Siberi järvedes elavatest veidratest loomadest kohtab tihti kokkulangevusi: Pikk peenike kael mis kõrgub vees ujuva keha kohal. Kuid võib-olla pole tegu plesiosauruse pika kaela ja kerega vaid hoopis lonti veest välja hoidva ujuva mammutiga?

Huvitav on, et kohalike Neenetsite kinnitusel mammutid ei surnud välja vaid läksid maa alla. Teiste põhjarahvaste andmetel päeva ja isegi kuuvalgus tapab mammutid. Longivad ringi polaaröö ajal? Sellepärast nad peitvat ennast maa-all ja koobastes. Praktiliselt kogu Venemaa põhjaalade rahvastel on uskumus , et mammutid on seotud maa-aluse eluga. Jakuutidel ja Korjakkidel on legendid hiiglaslikust rotist iseloomuliku nimega "Mamantu! Väidetavalt ei kannata Mamantu päevavalgus ja elab koobastes.
Muide koobastest rääkides....Kaasaegsed elevandid , elades Aafrikas mitte ainult ei varja ennast koobastes halva ilma eest vaid ka ise kaevavad maa-aluseid koopaid oma kihvade abil.Sellisel viisil hangivad nad ka endale soola toidulisandiks mida nad vajavad nagu paljud rohusööjad. Mõned tunnelid, kaevatud Aafrika elevantide poolt on mitme kilomeetri pikkused. Kui elevandid ei karda minna pimedatesse ja kitsastesse käikudesse, siis ilmselt Siberi mammutid said sellega samuti hakkama.
Üks korduv aspekt põhjarahvaste mütoloogias tõmbab veel tähelepanu. Nimelt on mammut nende rahvaste jaoks püha loom ja teda meenutatakse legendides sageli.Samas ei meenutata legendides üldse mammuti "kaasaegseid" näiteks karvast nimasarvikut.Olevat ju viimane teadlaste väitel välja surnud karvase mammutiga samaaegselt. Millega seletada seda põhjarahvaste "mälukaotust". Ehk suri mammut välja tunduvalt hiljem kui üldse...

Veel üks mõtlemapanev täiesti materjaalne vandenõuteooria. Kümmnete aastate jooksul veeti Siberist ja eriti Jakuutiast välja tohutul hulgal elevandiluud. Ainuüksi 19 saj.lõpul läksid müüki 20 tuhande mammuti võhad. Aga 20 saj. alguses laekus ainuüksi Jakuutia turule iga-aastaselt 25 t mammutiluud mis oli võrreldav maailmaturule laekuva elevandiluu hulgaga Aafrikast ja Indiast. Osa uurijaid keeldub uskumast, et selline tohutu kogus kaevati välja täies ulatuses igikeltsast.Väljauhtmine suruveega karmides kliimatingimustes isegi kaasaegse tehnikaga on vaevarikas ja aeganõudev protsess. See fakt räägib kaudselt seda, et ehk siiski mammutid ei ole kõik surnud ja osa elevandiluud hangiti mitte igikeltsa uuristades vaid tappes elusaid isendeid...

4. MIS ON TEHTUD, ET LEIDA ELUSAID MAMMUTEID?

Taimaal loodeti leida karvaseid elevante
Põhja - Taimaal ( 7 dets.2000.a. ) otsitakse ühte teatud elevandikarja.Tegu pole tavaliste vaid karvaste elevantidega ja keegi teadis rääkida, et tegu olevad ellujäänud mammutitega.Ekspeditsioonile raskestiligipääsetavale poolsaarele Indo - Hiinas suundus koos spetsialistidega ka Taimaa printsess Rangsrinopadorn Yukol.Retkel hoidis silma peal ka kohalik ajakirjandus, suhtumine üritusse oli üldiselt skeptiline kuid kohtas ka optimistlikke hoiakuid. Printsessi poolt 1984 aastal filmitud kaadreid näidati kohalikus televisioonis.Vaadates neid mitte väga selgeid kaadreid on võimatu öelda täie kindlusega kui palju need loomad tavalistest metsikutest taimaa elevantidest karvasemad on.Üldse loetakse elevante sealmaal kokku alla kahe tuhande isendi. Printsess omakorda väidab, et tema poolt nähtud elevandid olid oluliselt karvasemad kui tavalised ja rõhub, et tuleb neid nimetada Tai mammutiteks. Selge pole miks printsess ootas 16 aastat enne kui teatas oma avastusest.Üks juhtivatest spetsialistidest elevantide teemal Dr Preecha Puangkam teatas otse, et lugu elusatest mammutitest on mittetõepärane. Tema arvates olid filmilõigus nähtud täiesti tavalised metsikud elevandid. Ometi see skeptitism ei seganud printsessi korraldama ekspeditsiooni oma ala tuntud spetsialistidega Põhja Taimaale.

Kommentaar: Kahjuks pole ajakirjanduses selle ekspeditsiooni kohta rohkem lugeda....

5. KLOONIMISE VÕIMALIKKUSEST
Katseid ristata elevant ning mammut on tehtud alates 90 aastate lõpust. Seni edutult, hoolimata katsetest pole suudetud hankida sobivat mammuti DNA - d. Pikemalt teemal peatuma ei hakkaks. Tooksin välja ainult ühe natuke halenaljaka loo.

Aastatel 1999 - 2000 värske DNA-ga mammuti kere otsingud jätkusid. Ükskord saadi järjekordne teade ülivärske mammutikere leidmisest. Kõik tundus olevat suurepärane. Paraku, seni kuni kooskõlastati jaapani teadlastega, kuni leiti reisiraha, kuni kaubeldi lennuväest transpordiabi.....Spetsialistide kohale jõudes selgus kurb tõsiasi. Kohalikud bisnesmenid olid rahateenimise õhinas Prantsusmaalt otse Siberisse lennutanud professionaalse koka ja hulga aplaid gurmaane...
Ühendus "MAI Kosmopoisk" endiselt pöördub avaldusega jahi - ja artellimeeste poole... "Mammuti leidmisel palume kindlasti teatada". Igaks juhuks on nüüd juurde lisatud palve seda enne mitte nahka panna...

6. LÕPETUSEKS
Ülaltoodud faktid ja materjalid annavad head ainet järelemõtlemiseks. Iseenesest lugu mammutist meenutab väga lugu lumeinimesest. Kahtlemata usuvad lugu lumeinimesest, jetist, almastist ainult need kes elavad Pamiiris, Kaukaasias ,Siberi taigas jne. Nende rahvaste jaoks on see tõene fakt mis ei vaja tõestamist. Ta on olemas ja kõik! Samas ülejäänud inimeste jaoks on lumeinimene müüt. Muinasjutt. Sama lugu on mammutitega. Põhjarahvaste jaoks on ta olemas, ülejäänud inimkonna jaoks ammuilma väljasurnud.Kuid lõplikku punkti sellele loole pole veel pandud. Isegi teadlaste ringkondades ei valitse selles küsimuses üksmeelt. Praktiliselt ei osata isegi kõige aluseks olevale küsimusele "Millal nad välja surid?"vastata. Aeg ehk annab küsimustele vastused.
Võib-olla ühel ilusal päeval, kuskil Jakuutias tatsab geoloogide laagri juurde karvane hiiglane ja geoloogidel juhtub kaasas olema videokaamera......

[Muudetud: 4-1-2009 varjutroll]

[villu]

http://www.elu24.ee/?id=50460

[kivikas666]

Toredad lood aga kui leiaks kas või natukene midagi käegakatsutavat.
varjutrolli postitus on küll haarav kuid läheb siiski kahjuks ulme valdkonda.

[varjutroll]

Mammutilood võivad olla tõesti ulme. Lisan tagasihoidlikult vihje,et asume ikkagi para-webi foorumis(H)
Samas kui sa võtad kätte ja vaevud läbi lugema kahe eesti mehe seiklused Tshuktshimaal ,siis võib-olla saad, aru miks siberi põliselanikelt praktiliselt informatsiooni ei laeku...

Kõik on sealt loetav aga võiks alustada tshuktshidest.....

http://www.folklore.ee/tagused/authors/ysiim.htm

[Muudetud: 3-30-2009 varjutroll]

[kessu]

Ulme või mitte, aga see on siiski tähelepanuväärsem lugemisvara kui arutlemine (andku uskujad mulle tõesti andeks) deemonite ja inglite üle. Mammutit ja lumeinimest usun ma ikka mitu korda enam kui ingleid, kelle luustikku ma füüsiliselt uurida ei saa.
Ma ei taha mitte vaimuolendeid olematuks tunnistada, aga nagu ma juba siin kusagil ütlesin: oma näpp on kuningas. Aga võibolla olen ka ise kunagi millegi sellise tunnistajaks, mida füüsikaliselt mõõta ei saa.

[varjutroll]

Versioon loost millest oli lühidalt juttu ühes eelmises postituses.......

Lugu kellestki H.Yukmanist , kes väidab, et vestles vana indiaanlasega kes olevat tapnud viimase MAMMUTI.

Aastal 1890, just talve alguses, reisisin ma Alaskas jõgedel St Michael ja Yukon. Klondike oli veel jääs. Lühikesest navigatsioonihooajast tingituna ei sõitnud Alaska kaubakompaniile kuuluv aurik kõrgemale Fort Yukonist. Fordis elas üks väike indiaanihõim. Pikkadel talveõhtutel kuulsin vanadelt indiaanlastelt palju huvitavaid jutustusi. Ühel õhtul vaatasin mingeid vanu joonistusi mis kuulusid selle hõimu vanale pealikule. Ühel pildil oli kujutatud elevant, keda nähes vana indiaanlane Joe silmnähtavalt erutus.Minu pärimise peale, justkui natuke vastu tahtmist ta selgitas, et nägi ühte sellist elukat seal ja viipas käega põhjapoole. Minu selgitus, et sellised loomad ei ela sellel mandril, ei morjendanud teda karvavõrdki.
Peale pikka kauplemist nõustus vanamees lõpuks jutustama oma loo.

Ükskord, palju aastaid tagasi, mina ja Sung-Thaye olles jahiretkel, liikusime üles piki Porcupine jõge ( Alaska ja Kanada piiril- varjutroll ) Sung -Thaye on minu poeg kuid praeguseks surnud. Liikusime palju päevi piki väikest jõge ülespoole mägedesse. Mäed osutusid väga kõrgeteks ja läbipääsmatuteks.Tookord pöördusime tagasi.Meil õnnestus ühes väikeses kuristikus lasta hirv. Sung-Thaye ronis saagile järele ning märkas kuristiku teises otsas kõrget astangut mille peal paistis koopaava. Poiss ronis asja uurima. Koopa teises otsas leidis ta läbipääsu. Välja astudes, nägi ta paika, kust näis olevat võimalik ületada eesolevat mäge. Võtsime kaasa natuke toitu ning asutasime ennast teele. Koopasse sisenemisel märkasime kõikjal lademetes hiiglasuuri loomaluid. Mõnede mõõtmed ületasid minu kehapikkust. Olime omajagu hirmunud kuid jõudes pimedast koopast välja, päikese kätte, see ununes. Jõudsime mäetippu. Eemal nägime laiuvat suurt orgu järvega, mis oli pikk nagu jõgi ja seda ümbritsesid puudesalud. Tasandik lõppes mägedega ning veel kaugemal võis näha läbipääsmatut igilumega kaetud kaljumäestikku. Orgu nähes mu poeg rõõmustas ning lootis hankida siit palju kopranahku. Keeldusin alul seal küttimast, sest vanad indiaanlased kutsusid seda piirkonda Ty-Kai-Koa ehk "Saatana Jälg".Poeg ehmus küll natuke kuid ikkagi arvas, et kütime siin paar päeva ja lahkume siis kiiresti. Kahel päeval püüdsime kopraid ning teisel päeval nägime Ty-Kai-Koa-d.....

Vanamees jäi vait ning istus liikumatult. Istusin samuti vaikselt ning ootasin. Vanake tõusis, sirutas käed enda ette. Tema silmist paistis kummaline läige, laupa katsid väikesed higipiisad. Sellel hetkel ma ei kahelnud, et ta kirjeldab seda mida ta tõepoolest oma silmadega nägi.
Loom kallas enda peale vett oma pikast ninast ja tema pea küljes olid kaks hiiglasuurt kõverat hammast mis , tilkusid veest ning särasid päikese paistel otsekui oleksid need luige tiivad. Tema karv oli must ja pikk ning selle sisse olid takerdunud vesiheinad, puuoksad....Ta oli hiiglasuur. Meie laagrionn oli võrreldes temaga tilluke nagu kahenädalane beebi võrreldes oma emaga....

Me ei rääkinud omavahel. Sung -Thaye ja mina ainult vaatasime ning vaatasime kuidas loom valas enda peale vett mis voolas külgedelt maha väikeste ojadena. Siis heitis ta ennast vette, tõusis püsti ning raputas ennast kuivaks. Äkki haaras Sung -Thaye oma püssi ning enne kui jõudsin teda takistada, tulistas looma suunas. Kostis väga vali röögatus justkui tuhat hane oleksid korraga karjatanud. Aga see oli veel valjem, sest heli kajas tagasi ümbritsevatelt mägedelt....
Otse meie suunas liikus Ty-Kai-Koa, kes ilmselt oli märganud relvast tõusvat suitsu.Pöördusime põgenema. Möödusime peatumata oma laagrist,. Jooksime kaua ning lõpuks peatusime, et natuke hinge tõmmata. Kuulsime uut, looma raevukat pasundamist, kohe tundsime uut jõudu jalgades, et joosta edasi....

Vana Joe istus, kuivatas varrukaga otsaesist ja tervelt kümmekond minutit ei lausunud sõnagi. Võib-olla meenutas ta oma surnud poega.... Pingutasin oma ajusid, et meenutada, mida meile koolis räägiti mammutitest. Ma ei saanud lahti pähe tekkinud mõttest mis oli tekkinud nähes pilti elevandist....
Kuid siinkohal vanamees tõusis ning liikus majakese väljapääsu poole.....

Ära otsi Ty-Kai-Koa-d, valge mees, et sul ei tuleks tulevikus jutustada meile samasugust lugu nagu mina jutustasin sulle.

Seda öelnud, sammus ta välja külma öösse jättes mind nuputama, kuidas ta oli ära arvanud minu mõtted....

Indiaanlaste hõimus, kes talvitusid Fort Yukonis, oli üks elav ja nutikas nooruk nimega Paul. Noormees rääkis hästi inglise keelt ning teda värvati suviti meelsasti tööle lootsiks aurikutele, mis kuulusid Alaska Kaubakompaniile. Poisil voolas soontes natuke shoti verd ja temaga lähemalt tutvudes, avastasin, et teda huvitavad samamoodi legendid Ty-Kai-Koa-st. Nagu minagi, ei tunnistanud ta ebausku mis liigitas selle looma "Saatanaks" Kui jutustasin Paulile oma seiklustest elevandijahil Aafrikas, põles ta soovist juba käesoleval suvel koos minuga suunduda otsima mammutit, kes peaks olema ammu välja surnud liik.

Juuli alguses jätsime hüvasti Fort Yukoniga ning suundusime üles piki Porcupine jõge, selleks meie tarbeks spetsiaalselt ehitatud pikas kitsas paadis.
Teisel augustil, minu sünnipäeval, me peitsime suurema osa oma varustusest ning kiirustasime edasi, et leida tee ja lõpuks näha "Saatana Jälge" Jõudsime kuristikuni ning leidsime koopa, õigemini tunneli. See oli 200 jalga pikk ( 61 m - varjutroll ) ja nii lai, et kõrvuti võisid selle läbida kolm inimest kõrvuti. Tunneli põrand oli sile ja kogu ulatuses kaetud suurte luudega. Neid nähes Paul isegi ehmatusest karjatas. Ma proovisin ühe selgroolüli tugevust ja veendusin, et minu suurekaliibrilise relva kuul läbistab selle kergelt.....

Ma ei hakka kirjeldama seda kuidas toimetasime jõeäärest kohale oma varustuse. Meil tuli kasutada trosse ning tali, et tõsta asjad astangust üles tunneli sissepääsuni. Lõpuks see õnnestus ning mõne päeva järel olime jõudnud Ty-Kai-Koa jõe kaldale. Mis puudutab Pauli siis ma pole varem kohanud temaga võrdset kaaslast oma reisidel. Tugev, energiline, rõõmsameelne ja looduse poolt õnnistatud loovusega. Ületades teekonnal ettetulevaid takistusi, näitas alati üles kindlameelsust ja veendumust meie ettevõtmise edusse.

29 augustil nägime esimest korda mammutit. See oli kõige suurem loom keda on enne meid näinud ainult üks siiani elus olev inimene. See oli sõna otseses mõttes koopia sellest mammuti topisest mis seisab praegu Smithsonian muuseumi uues tiivas....

Umbes 25 miili allpool meie esimesest laagrist leidsime ühe okaspuusalu. Nende hulgas kõige suuremad puud mida olime näinud siin orus. Siin alustasime oma tööd. Kokkuvõtteks valimistasime palkidest hiiglasuure lõksu. Kõrvaloleva puu oksa külge sidusime umbes 18 meetri kõrgusele nöörredeli, ning valmistasime endale mugavad istumiskohad kuhu võisime ennast vajaduse korral kinni siduda. Nüüd seisis ees tõestada eeldust, et suits tõmbab ligi meie saaki. 16.- kuupäevaks olid ettevalmistused tehtud ning varahommikul, peites relvad puuotsa, suundusime otsima mammutit. Umbes kella 10 paiku hommikul, läbinuna 3 miili, nägime looma. Mammut nuuskides õhku nägi välja pisut närviline ja rahutu. Süütasime kimbu kuivi oksi ja tormasime minema nii kiiresti kui suutsime. Sellel momendil kui tõusis suits, kajas hirmus pasundamine üle oru. Tundsime kuidas hakkas rappuma maa meie taga.....mammut tormas meie suunas...Meile jõudis kohale, et osaleme tõelisel võidujooksul mille auhinnaks on meie elu. Tormates metsapoole süütasime käigult juba varem valmis pandud väikesed lõkked.....

Võtan lõpu lühidalt kokku ilma olukirjeldustesse ja detailidesse laskumata....

Mehed lasid lõksus oleva, enda elu eest võitlemisest väsinud mammuti lihtsalt maha...Nülgisid, eemaldasid naha, puhastasid, nummerdasid luud ja peitsid selle kõik igikeltsa raiutud peidikusse. Maitsesid ise mammutipraadi ja leidsid selle liha maitsva ent vinske olevat. Tööga said ühele poole alles jaanuari lõpuks. Valmistasid endale väikese paadi ning jäid ootama kevadet mil oleks võimalik piki jõge tagasi sõita. Sõitsid esimese aurikuga San Fransiscosse kus peategelane kohtas kedagi zoloogiahuvilist Mr.Conradit. Ühtlasi sai teada, et Euroopas võib teenida mammuti eest miljon dollarit. Eesmärk oli müüa mammut Briti muuseumile , mida ta ka tegi kasutades vahendajaks eelnimetatud Mr.Conradit.Paul keeldus oma neljandikust summast, väites, et ta ei oska midagi nii suure rahaga peale hakata. Tsivilisatsioon tõmbas teda vähe ja ta kibeles koju tagasi. Samal suvel pöördus loo peategelane koos Pauliga tagasi "Saatana Jäljele" Nad talvitusid seal. Kevadel toimetasid nad kõik mis mammutist järel Yukoni jõe äärde, kus neid ootas juba Mr.Conrad. Kõik pakendati kohaletoodud kastidesse. Avalikkusele esitati liigsete küsimuste vältimiseks versioon, justkui oleks Mr. Conrad leidnud mammuti Arktilisest igikeltsast. Looma mõõtmistulemused saadeti Smithsoniani muuseumile justkui need oleks teinud Mr.Conrad.

Ära otsi Ty-Kai-Koa-d, valge mees, et sul ei tuleks tulevikus jutustada meile samasugust lugu nagu mina jutustasin sulle...........


[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]

[varjutroll]

On öö, und pole, aga hommikuni on veel viis tundi aega...

Tõlgin siia ajaviiteks ühe tüüpilise põhjarahvaste müüdi mammutitest...
Seda enam, et olen loo toimumispaigas, Tobolskis ise viibinud.
Soovitus....ärge sinna mitte kunagi minge, talvel on pakane ja jäine tuul, suvel ootavad teid lõputu soo ja miljonid sääsed:-))....( varjutroll )

See oli ammu. Veel vanaisa jutustas selle loo Aisatile!

Suundus üks kalamees varahommikul heina niitma. Zapolotojes oli ilm kuiv ja palav. Sääsed olid ennast peitnud sohu. Niitis ja niitis ning otsustas teha väikese pausi. Märkas eemal metsaserval marju ning läks neid noppima. Vaevalt oli eredast päikesepaistest hämarasse metsa astunud kui libastus ja kukkus auku. Hetk hiljem avastas ennast olevat pimedas koopas. Kuidas välja pääseda? Palju ta ka ei üritanud, kasu polnud sellest midagi. Viimases hädas otsustas koopast kive kokku kuhjata, et kõrgemale pääseda. Sirutanud ennast esimese kivi järele, tõstis silmad ja tardus ehmatusest.... Tema lähedal oli , kõverate kihvadega hiiglasuur "maasõnn" keda ka mammutiks kutsutakse. Roomas loom temani ja jäi paigale. Istub mees, pole hirmust õieti ei elus ega surnud. Saabus õhtu ja koopas hakkas pimenema. Mammut tõstis oma tohutu pea, vaatas tähelepanelikult inimest ja kivi, mille järgi viimane oli küünitanud.Võttis mammut kivi ja hakkas seda rahulolevalt sööma! Pärast justkui ergutas oma külalist ka proovima! Mees proovis kivi keelega - soe, natuke sarnane leivale.Osutus täiesti söödavaks ning ta sai oma näljale leevendust. Julgust kogunud, proovis ta veelkord koopast välja saada kuid mammut tõukas teda hoopis enda ees avanevasse tunnelisse. Seljataha jääv osa varises kokku...

Nii algas kaluri ja mammuti kooselu. Mammut kaevas võhkade ja peaga tunnelit, mees oli tema järel. Toitusid "söödavatest kividest" ja juurikatest. Ükskord kadus mammut kuhugi, temast polnud mitu päeva kippu ega kõppu. Mees ei leidnud enam kuskilt midagi söödavat ja oleks peaaegu nälga surnud. Viimses hädas läks käsikaudu kombates mammutit otsima. Oh ime, lõpuks märkas eespool nõrka valgust. Läks edasi ja avastas, et on leidnud lõpuks väljapääsu. Mees tormas välja, esimese hooga jäi eredast valgusest pimedaks ning tundis ennast veerevat jälle kuskilt kõrgelt alla. Kui silm lõpuks seletama hakkas, nägi, et käik oli lõppenud jõe kaldapealse ülemises osas, ning ta oli sealt alla kukkunud kaldale. Ringi vaadates avastas, et viibib tuttavas kohas naaberhõimu jurtade lähedal mis seisid jõe Noske ääres. Selgus, et mitte ainult sada kilomeetrit ei olnud kalamees läbinud maa all...Kodus peeti teda ammu surnuks. Mööda oli läinud kolm aastat kuigi mehele endale tundus, et ehk kolm kuud.....
Kuhu kadus mammut, ei tea keegi. Mehed käisid Noske jõeääres uurimas ja nägid suurt lohisemisjälge, nagu oleks keegi roomanud sealt jõkke....

Artikli autor jätkab:

Kohalike elanike väitel pidi "maasõnn" suurepäraselt toime tulema ka vees, toitu leidub...talvel lõhub kihvadega jää. Vahel karmi talvega jäävad jääalla lõksu ning hukkuvad, püüdes ennast kaldale välja kaevata. Tihti leitakse just veekogude kallastelt mammutite skelette ja kihvu....Veel väidetakse, et mammutid ei talu päikesevalgust....

Selle kummalise loo rääkis ajaloolasele G.Jereminile vana jahimees Aisat, Aulkule asulast Zapolotojest, mis asub Tobolski linna lähedal.

Pisut hiljem, 1908 aasta "Tobolski kuberneri aastaraamatust" leidis ta kirjatüki "Mammut Läänesiberi legendides" mis oli kirjutatud krai juhi P.Gorodzovi poolt.
Üks neist oli juhtunud aastatel 1863 - 1868 Zapolotojes. Legend on üllatavalt sarnane ülaltoodud looga, ainult mammut on seal "hea" ,laseb inimese vabaks ja sukeldub ise jõkke.
Imestama ei pane siin mitte niivõrd legendi elujõulisus ( on ka paremaid ja üksikasjalikumaid jutustusi ) vaid järjekindlus millega kujutatakse mammutit kui väga inimsõbralikku looma. Niimoodi said kirjeldada inimesed, kes pidid seda looma väga lähedalt tundma. "Mammut on oma olemuselt sõbralik ja rahuarmastav".

Hämmastav teadmine looma psühholoogiast kes väidetavalt elas mitukümmend tuhat aastat tagasi. Millest selline järjekindlus?

[varjutroll]

Saksa teadlane: Baltikumis võisid elada Euroopa viimased mammutid

http://www.epl.ee/artikkel/484570

[villu]

Video: Siberis nähti mammutit?

Briti tabloid The Sun kirjutab, et Youtube`is on video, millel olevat näha Siberis mammutit jõge ületamas.

Video tegi möödunud aasta suvel üks Vene valitsuse teenistuses olev insener Tšukotkal Okrugi rajoonis.

Mehe kaamerasse jäi elevandi suurune loom, kes liikus läbi kiirevoolulise jõe.

Insener oli piirkonnas, kuhu kohalikud võimud plaanivad rajada tee.

Siberi igikeltsast on varasemal ajal leitud mitu külmunud mammutimuumiat.

«Siberist tuleb aegajalt uudiseid, et seal on nähtud mammutit. Siber on hiiglaslik ala ning suur osa sellest on läbiuurimata ja asustamata. Seal on puutumatu loodus,» lausus inglasest paranähtuste uurija Michael Cohen.

Samas aga oli ta kahtleval seisukohal videol nähtava looma suhtes.

Mammutid elasid 10 000 aastat tagasi jääajal. Kliima hakkas soojenema ja muutus neile loomadele ebasobivaks. Viimane mammutite varjupaik oli Siberi ranniku lähedal Wrangeli saarel, kus nad hävinesid umbes 3500 aastat tagasi.

«Võimalik, et Siberi avarustes on veel selliseid «taskuid», kus väike kogukond mammuteid säilinud on. Vene valitsus püüab aina rohkem sealseid ressursse kasutada ning looduskeskkonda rikutakse. Kui seal tõesti mammuteid leidub, siis nende elu on ohus,» tõdes Cohen.

Siberis tehtud videot näinute arvamused lähevad lahku. Osa inimesi peavad seda võltsinguks või siis Siberisse ära eksinud elevandiks.

Välja pakuti, et tegemist võib olla ka mõne muu looma, näiteks karuga, kes sööb suurt kala.


http://www.elu24.ee/734766/video-siberis...-mammutit/

[excubitoris]

Tehtud
Exc'u kolumn ehk uudiseid laiast maailmast AD 2012

Is this the proof of a prehistoric elephant alive in remote Russia ... or is it a MAMMOTH hoax? | Mail Online
Cryptozoo ehk kas pildil on ülestõusnud mammut, kasukaga elevant või keegi teeb lolli nalja?
Loomulikult jäävad veel suurt kasvu juudi, tulnuka ja näiteks matkal vabamüürlaste sülemi võimalus.
Siberi külmas jões ei pea mitte igaüks pikalt vastu.

[Ott Sama]

Mammut? Ikka karu. Ja karu juba lähedalt ei filmi. Ei tea, jah... mammut sumab üle jõe ja operaator on paigal nagu lollussammas.

[Müstik]

Saksa teadlane: Baltikumis võisid elada Euroopa viimased mammutid

http://www.epl.ee/artikkel/484570

Miks siis ikkagi Eesti on mammutite ajaloos nii olulist osa mänginud? Aga sellepärast, et Eesti alalt leitud ligi kolmekümnest mammuti hamba- ja luuleiust pärinevad kaks purihammast Euroopa ühelt viimaselt mammutipopulatsioonilt, mis lisaks naabermaadele käis läbi Puurmani kandist ja kus vähemalt üks mammut umbes 11,5 tuhat aastat tagasi oma otsa leidis. Mammutite väljasuremiseni kogu Euraasia mandrilt jäi siis veel napilt sadakond aastat. Mammutite viimane kääbustunud isenditega populatsioon pidas kaugel Wrangeli saarel vastu veel kuni umbes 4000 aasta taguse ajani.

Tallinna ülikooli Ajaloo instituudi paleozooloog Lembi Lõugas küsib, kas tõesti elas Euroopa üks viimaseid mammutipopulatsioone Eestis.

http://novaator.err.ee/v/uhe_minuti_loen...413290ef3f