[Miikene]

Kahe aasta eest kaotasin oma truu sõbra, 8a saksa lambakoera. Võitlesime 2 päeva tema elu eest, aga jäime kaotajaks. Kurbus oli piiritu...
Järgmisel päeval pidin paraku tööle minema. Korraga tundsin, et ta on siin, minu kõrval, minuga kaasas. Tunne oli nii tugev, et vaatasin enda kõrvale maha, selja taha - ei näinud kedagi. Liikusin edasi ja jälle oli ta kohal - kõndis minu kõrval kui vari. Istusin, tema istus, aga näha teda ei olnud, ainult tunda. Esialgu oli see tunne ehmatav - mõtlesin, et kas hakkan hulluks minema. Vaatasin ringi - kõik muu maailm oli endine, tajusin kõike tavapärasena, aga tema oli ikka lähedal. Pärast esimest ehmatust (oma vaimse seisundi pärast) oli aga hea tunne, kuidagi turvaline ja lohutav. Silitasin siis teda - seda oletatavat kohta, kus tajusin teda olevat.
Teistele ei julendu öelda, ühele töökaaslasele vaid, kes ka äsja oli koera kaotanud-ta ise ei olnud sellist asja tundud, küll aga kuulnud, et nii on teistelgi olnud. Tema mulle ütleski, et koer tuli sind lohutama, et lase ta nüüd lahti, lase vabaks.
Samal õhtul kodumaja ümber toimetades "käis" mu koer nähtamatu varjuna mu sabas. Küsisin siis teistelt pereliikmetelet, kas nemad ei tunne midagi, aga keegi ei olnud midagi taolist tundud, ainult kurbust. Aga minul oli siis, kui koer nähtamatuna mu juures viibis, kurbuse asemel kerge olla. Ema arvas, et see on mu kujutelm, et koer mu juures viibib, mul olevat närvid pingul, et küll see mööda läheb.
Ma ei osanud midagi arvata, kujutelm või ei, väga reaalne tunne oli. Mõtlesin, et äkki on see ikkagi tema hing, mis mind saadab ja proovisin teda vabaks lasta, kuigi ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib:" Mine, mu sõber, ära minu pärast muretse, küll mina saan hakkama. Lippa nüüd, kuhu soovid!" Ja uskuge või mitte, läinud ta oligi ja sellisel kujul tagasi ei ole enam tulnud. Mina ei ole vähemalt tunnetanud.
Eile matsin tema kaaslase, oma teise koera, imearmsa perelemmiku. Me olime temasse kõik samavõrra kiindunud, kui eelmisse. Saksa lambakoer oli elu ajal üdini minu koer, eile surnud loomake eelistas mu meest, poega ja ema. Mu kurbus on taas piiritu. Näen teda ikka ja jälle vaimusilmas lamamas seal, kust ta eile leidsime ... aga see on teine tunne, kui see, mida oma eelmise koera surmaga kogesin. Eile surnud loom ei ole meie kellegi juurde veel tulnud. Ta oli meisse kõigisse enam-vähem võrdselt kiindunud, väga südamlik ja hell koerake ning me armastasime teda väga-väga. Ta oli eriline loom. Aga kohalolemise tundena ma pole teda pärast tema surma tajunud. Vastupidi, tunnen vaid tühja auku. Kõik on nii vaikne... nii vaikne ja üksildane.
Näib, nagu oleks ta kuhugi kohe ära kiirustanud. Tajun seekord vastupidist tunnet-ta on juba kaugel, kaugel, kuhu minu mõtegi ei küüni ...
Kuidas neid asju seletada?

[Minaelan]

Kahe aasta eest kaotasin oma truu sõbra, 8a saksa lambakoera. Võitlesime 2 päeva tema elu eest, aga jäime kaotajaks. Kurbus oli piiritu...
Järgmisel päeval pidin paraku tööle minema. Korraga tundsin, et ta on siin, minu kõrval, minuga kaasas. Tunne oli nii tugev, et vaatasin enda kõrvale maha, selja taha - ei näinud kedagi. Liikusin edasi ja jälle oli ta kohal - kõndis minu kõrval kui vari. Istusin, tema istus, aga näha teda ei olnud, ainult tunda. Esialgu oli see tunne ehmatav - mõtlesin, et kas hakkan hulluks minema. Vaatasin ringi - kõik muu maailm oli endine, tajusin kõike tavapärasena, aga tema oli ikka lähedal. Pärast esimest ehmatust (oma vaimse seisundi pärast) oli aga hea tunne, kuidagi turvaline ja lohutav. Silitasin siis teda - seda oletatavat kohta, kus tajusin teda olevat.
Teistele ei julendu öelda, ühele töökaaslasele vaid, kes ka äsja oli koera kaotanud-ta ise ei olnud sellist asja tundud, küll aga kuulnud, et nii on teistelgi olnud. Tema mulle ütleski, et koer tuli sind lohutama, et lase ta nüüd lahti, lase vabaks.
Samal õhtul kodumaja ümber toimetades "käis" mu koer nähtamatu varjuna mu sabas. Küsisin siis teistelt pereliikmetelet, kas nemad ei tunne midagi, aga keegi ei olnud midagi taolist tundud, ainult kurbust. Aga minul oli siis, kui koer nähtamatuna mu juures viibis, kurbuse asemel kerge olla. Ema arvas, et see on mu kujutelm, et koer mu juures viibib, mul olevat närvid pingul, et küll see mööda läheb.
Ma ei osanud midagi arvata, kujutelm või ei, väga reaalne tunne oli. Mõtlesin, et äkki on see ikkagi tema hing, mis mind saadab ja proovisin teda vabaks lasta, kuigi ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib:" Mine, mu sõber, ära minu pärast muretse, küll mina saan hakkama. Lippa nüüd, kuhu soovid!" Ja uskuge või mitte, läinud ta oligi ja sellisel kujul tagasi ei ole enam tulnud. Mina ei ole vähemalt tunnetanud.
Eile matsin tema kaaslase, oma teise koera, imearmsa perelemmiku. Me olime temasse kõik samavõrra kiindunud, kui eelmisse. Saksa lambakoer oli elu ajal üdini minu koer, eile surnud loomake eelistas mu meest, poega ja ema. Mu kurbus on taas piiritu. Näen teda ikka ja jälle vaimusilmas lamamas seal, kust ta eile leidsime ... aga see on teine tunne, kui see, mida oma eelmise koera surmaga kogesin. Eile surnud loom ei ole meie kellegi juurde veel tulnud. Ta oli meisse kõigisse enam-vähem võrdselt kiindunud, väga südamlik ja hell koerake ning me armastasime teda väga-väga. Ta oli eriline loom. Aga kohalolemise tundena ma pole teda pärast tema surma tajunud. Vastupidi, tunnen vaid tühja auku. Kõik on nii vaikne... nii vaikne ja üksildane.
Näib, nagu oleks ta kuhugi kohe ära kiirustanud. Tajun seekord vastupidist tunnet-ta on juba kaugel, kaugel, kuhu minu mõtegi ei küüni ...
Kuidas neid asju seletada?

Minu meelest sa seletasid seda kõike väga ilusti ja ka tunded olid siirad. Niipalju kui esoteerika raamatutest ja kanaldustest olen lugenud, see nõndamoodi käibki. Et looma ja ka inimese hing peale kehast lahkumist jääb kas lohutama oma lähedasi või kui näeb, et seda pole vaja, liigub kohe edasi oma kõiksuse rännakutes. Ja kui lubad hingel lahkuda, siis ta teebki seda.
Loomade hingerännakutest oli palju juttu M. Newtoni raamatutes https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?25135

[mässaja]

Ma usun küll et koera hing käib külas. Meil tagaaias on kahe koera viimased puhkepaigad. See paistab rõdult hästi kätte ja päris tihti olen ma näinud kui meie hundiväänik üksisilmi ja tükkaega vaatab sinna. Ma ise ei ole midagi näinud aga mõtted lähevad kohe nendele koertele just nagu kõnetaksid mind.

[Manaja]

Relvatärinale vahele üks kurb lugu koer Joosust, kes saabus eiteakust eelmisel talvel meie ületee-naabrite juurde. Vana, pime, kurt, nälginud ja haavades. Kiiresti muutus ta uue peremehe truuks varjuks, saates teda tänutundega kõikjal ja leides lõhnataju järgi tee koduni ka siis, kui üksi külapeal seikles. Selle aasta suvel, murakate aegu, läks peremees sohu (mis on sealkandis peaaegu lõputud) ja Joosu pidi koju jääma. Aga kutsa otsustas teisiti ja järgnes talle. Enam nad ei kohtunudki. Hirmkuumadele ilmadele järgnes paaripäevane sadu, mis uhus kõik lõhnajäljed ja õnnetu Joosu ei leidnudki enam koduteed. Jah, teda otsiti.
Kolme nädala pärast nägi peremees und: üle tema maja kaardus vikerkaar, selle all ootamas lehviva lakaga valge hobune. Ja siis, sealt soopoolsest metsaservast, tuli Joosu, läks otsejoones hobuse juurde, vaatas veel korra peremehe südamesse ja tõusis koos hobuga üle vikerkaare.
Peremees on vana inimene, ei ta tea midagi vikerkaresildadest ega muust müstikast. Peale unenägu said rahu kõik hinged, kes Joosu pärast muretsesid.
Miks küll inimrass ei oska elada, lihtsalt elada ja olla õnnelik ...

[Skinwalker]

Tahaksin seoses teemaga jagada oma kogemust. Võtsime Deesi kui ma läksin kooli ja ta oli meiega kuni sain 16. Ta lahkus väga ruttu, 48 tunni jooksul nakkusliku maksahaiguse tagajärjel. Veterinaar oli abitu, tegi süstid ja muu, aga ütles, et noor- ja vanaloomad ongi need kõige õrnemad. Matsime Deesi suvilasse, tal on seal oma koht.
Lahkus ta siit ilmast sügisel, 2. nov matsime, ja kui kevadel suvilasse elama tulime, siis kord vaatasime perega telekat. Mina istusin ühe voodi peal, kus Deesi magada armastas (kui tal jalutsis kitsaks läks, no dogi ikkagi!) ja tundsin tema lõhna....samuti tema peeruhõngu ja ma vabandan, aga minu kutsu oli paras pussukott ja tema peeru tunnen alati ära. (Naerge kriitikud pealegi, aga tõtt tõrvaga ei riku), kõik koera tekid olid ammu põletatud, vooditekk uus, seega ei tulenenud see voodist endast. Olin Deesisse väga kiindunud ja vastupidi, elasin tema surma väga üle.
Mõned aastad hiljem tundsin koeralõhna suvilas, kui kedagi polnud kodus peale minu ja see aasta juhtus päris põnev lugu, mis annab tunnistust, et kutsu on läheduses. Võtsin kaks kassi. Mul on unetus. Lonkisin ühel ööl alla kööki vett jooma, kui kuulsin kriipimist meie puituksel (tegemist oli esikuuksega, mitte välisuksega). Raske käpp oleks nagu tõmmanud. Heli oli nõnda vali, et hüppasin üles ja jooksin kontrollima. Ukse taga kiisukesi polnud, läksin trepist üles, kiisud magasid rahus madratsi peal.
See talv olin poolunes juba oma linnakorteris ja hakkasin ärkama kui tundsin nagu keegi lamaks mu jalutsis ja et kui ma jalgu liigutan, siis ta läheb ära. Mu jalad olid tõesti kuidagi kõveras nagu toona kui Deesi mu jalutsis magas. Lamasin nii mõnda aega, nautisin ja siis ärkasin ning tunne oligi läinud.
Ja asi ei piirdu ainult kasside ja koertega! Mul oli kaks rotti, Mona Lisa ja Ükssilm. Monasse olin rohkem kiindunud, ta oli ka vanem, ronis õlale ja andis huultele musi. Elasin tema surma väga üle ja nägin teda tihti unes. Kui aeg lähenes mu teisele rotile, siis olin juba ette ärevil. Öösel kuuslin voodijalutsis kolme koputust. Hommikul öeldi, et loomake on lahkunud. Selge, anti märku. Mõni aeg hiljem, enne oma kasse, jalutasin oma pimedas linnakorteris ja vannun elu nimel, et kuulsin roti krabistamist seal, kus vanasti seisis tema puur.
Seega loomadel on hinged ja kusagile nad lähevad või püsivad omaniku läheduses On ju palju lugusid kummitavatest loomadest

---

Relvatärinale vahele üks kurb lugu koer Joosust, kes saabus eiteakust eelmisel talvel meie ületee-naabrite juurde. Vana, pime, kurt, nälginud ja haavades. Kiiresti muutus ta uue peremehe truuks varjuks, saates teda tänutundega kõikjal ja leides lõhnataju järgi tee koduni ka siis, kui üksi külapeal seikles. Selle aasta suvel, murakate aegu, läks peremees sohu (mis on sealkandis peaaegu lõputud) ja Joosu pidi koju jääma. Aga kutsa otsustas teisiti ja järgnes talle. Enam nad ei kohtunudki. Hirmkuumadele ilmadele järgnes paaripäevane sadu, mis uhus kõik lõhnajäljed ja õnnetu Joosu ei leidnudki enam koduteed. Jah, teda otsiti.
Kolme nädala pärast nägi peremees und: üle tema maja kaardus vikerkaar, selle all ootamas lehviva lakaga valge hobune. Ja siis, sealt soopoolsest metsaservast, tuli Joosu, läks otsejoones hobuse juurde, vaatas veel korra peremehe südamesse ja tõusis koos hobuga üle vikerkaare.
Peremees on vana inimene, ei ta tea midagi vikerkaresildadest ega muust müstikast. Peale unenägu said rahu kõik hinged, kes Joosu pärast muretsesid.
Miks küll inimrass ei oska elada, lihtsalt elada ja olla õnnelik ...

Tõid kohe pisara silma oma jutuga Mu jumal kui kurb lugu.

[insomnia]

Tihtipeale võtavad koerad sellise imeliku poosi- nagu kangestuvad ja panevad pea alla ja seisavad üldiselt midagi kuulmata-nägemata...Kas keegi teab, miks nad seda teevad? Olen kunagi selle kohta lugenud, et nad näevad ja annavad au mingitele tegelastele, keda nad näevad. Aga...?

[roberdd]

küsiks siin teemas mis saab inimese hingest peale surma? siin õeldi ,et koer sünnib koerana ja kalana vahel ka inimesena

[claudia]

Seda tuleb küsida nende hingede käest, kes on juba surnud, sest nemad on selles valdkonnas köige targemad. Kui sa nendega kontakti muidugi suudad leida.

[Manaja]

Mu kõige kallim sõber, kullakallis taksikoer, lamab minu voodil, küünal ja pilt laual. Te ju teate, et edasine elu tundub mõttetu ja tühi ning mälestused rebivad hinge seest. Varsti kaevatakse talle väike hauake, kuhu ta tuttu läheb. Kuidas maetakse neid kõigekallimaid, kuhu suunda peakene, kuhu suunda sabakene?
Aitäh.

[Tinar]

Peetakse halvaks seda kui lemmik maetakse koduaeda. Aia taha võib aga mitte oma territooriumile. Ma ei tea miks nii ei tohtivat aga nii tehakse.

[xcad]

Peetakse halvaks seda kui lemmik maetakse koduaeda. Aia taha võib aga mitte oma territooriumile. Ma ei tea miks nii ei tohtivat aga nii tehakse.

Sõbralt kuuldud lugu, ise ta läks ka südamega veebruaris. Vana valge emane kass suri 2019 suvel olles kusagil 18a. Läks mööda nädal ja keegi pakkus valget kassipoega. Mindi vaatama ja võeti kaasa, jõudes koju kassipoeg oleks nagu koju jõudnud, isegi teised 2 kassi võtsid kohe omaks. Vana surnud kassi kombed ja lemmik magamiskoht akvaariumi lambi kohal olid ka eelmisele omased. Kas kassi hing võis rännata või oli lihtsalt luulu? Mõisates balti sakslased matsid omi surnuid kas mõisaaias olevasse kabelisse või välihauda, harvem kirikutesse põranda alla. Miks siis lemmikloom ei või leida rahupaika kusagil hoovis suure puu all?

[Q11]

Ma midagi negatiivset pole küll märganud, et loom on koduaeda maetud. Ise kaevasin haua(d), sinna ma sängitasin Tema(d) koos oma lemmik mänguasjaga ja kõik. Astraalis mõnikord hüppab ikka voodisse, küüned on valusad ja siis ma natuke sõitlen...

[xcad]

Koerale jäetakse alati kaelarihm, nii olla komme, kassile mänguasjad. Hamstrile?
Koduloomad elavad üldjuhul inimesest vähem. Huvitav oleks kodustatud ronk kes elab kuni 80-90a. Kui on juba lapsepõlvest siis võiks päris huvitav kooslus tekkida mille saab isegi oma järglastele pärandada. Väidetakse, et ronk toob oma kaasa samuti kaasa, algul see on väga arg ja pelglik aga aastatega harjub ja siis on juba 2 kodulindu.

[Q11]

Jah, kaelarihm ja mänguasi koerale...

[isemaag]

Me pidime enda koera just hiljuti magama panema ning ma hakkasin mõtlema, et kuhu koera hing edasi läheb.

[Muudetud: 6-2-2010 InDemand]

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Kommentaarin: Te pidite oma koera ära tapma. KES KÄSU ANDIS?

Kas omaenda emad ja vanaemad samuti panete magama?

Ma olen pealtnäinud, kui minu lähedane ta enda ehitatud kodus mõrvati ühe mõrtsukarsti poolt. Arstistmõrtsukas ütles, et teab, mida teeb. Mul tuli pealtnäha agooniat.

Ja nüüd proovi mõtelda, kuhu sinu enda hing edasi läheb.

Selle lehekülje ma saven, et midagi ära ei kaoks.

[Manaja]

Isemaag, sul on õigus. Oh miks sa küll varem ei tulnud, enne, kui selle kohutava otsuse tegin.

Palun aidake mind. Lasin oma kalli koera eutaneerida - tappa. Sest MINUL oli nii valus tema kannatusi vaadata, MINA ei suutnud seda näha, mina, mina mina. Tema käest ma ei küsinud, jooksin nagu hull kliinikusse, hoidsin teda peale uinutava süsti saamist süles ja kallistasin, rääkisin, kuidas teda armastan, palusin andestust, et nii teen. Justkui ainult minu pärast, et mina ei suuda. Mu kallis jäi tuttu ja ta viidi ära. Tajusin seda hetke, kui ta süda seisma jäi. Kandsin tema sooja kalli keha koju, oma pessa. Nüüd ta puhkab, tema on vaevadest ja valust vaba. Aga mina olen mõrtsukas, vaatan ennast peeglist ja näen seal koledat inimest, kes käe oma kalli kutsu vastu tõstis. Ma ei taha enam elada, sest tema oli ainus kallis hing, kes mul oli.
Kas keegi oskaks või tahaks mind aidata leida lunastust ja andestust, peab ju olema mingi võimalus, rituaal. Olen teda palunud unenäos tulla, et teaksin, et temal on seal teiselpool hästi. Tean, et pean elu lõpuni elama teadmisega, et mina tegin seda, tapsin enda kõige kallima lootes, et saabub rahu mõlemale.
Ja nüüd ma ei jaksa seda koormat kanda. Aeg seisab ja midagi ei saa tagasi pöörata.

[Q11]

Siin Sa Isemaag ikkagi eksid. Kui koer on näiteks mürgitatud, tal on maks täielikult läbi. Isegi väga tugevad valuvaigistid ei aita. Hoida valust kisendavat koera elus on piinamine.
„Ei ma niiväga sind armastan ja hoian ükskõik kui kaua sind sinu kohutavates piinades elus, teades väga hästi, et surm saabub sulle kolme-nelja päevapärast“ on justnimelt „Mina, mina, mina...Mina ei taha kannatada“.
Manaja - Sinu otsus polnud vale.

[VLAD]

Siin pole mingit imenippi. Leinamisel on omad etapid, mis tuleb läbida. On eitamine, reaalsuse tunnetamine ja sellega leppimine. Need faasid tuleb läbida. Me võime siin oma juukseid kiskuda või pea-peal seista - surnuid ei too enam midagi tagasi. Mida kiiremini sellega lepime ja eluga edasi läheme, seda parem.

[isemaag]

Siin Sa Isemaag ikkagi eksid. Kui koer on näiteks mürgitatud, tal on maks täielikult läbi. Isegi väga tugevad valuvaigistid ei aita. Hoida valust kisendavat koera elus on piinamine.
„Ei ma niiväga sind armastan ja hoian ükskõik kui kaua sind sinu kohutavates piinades elus, teades väga hästi, et surm saabub sulle kolme-nelja päevapärast“ on justnimelt „Mina, mina, mina...Mina ei taha kannatada“.
Manaja - Sinu otsus polnud vale.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Isemaag siin ei eksi. On tulnud oma käte vahel hoida kassi, kui ta hing lahkus ilma mürgisüstita. Oli palumine ta suunas, et ta tuleks tagasi. Ta sündis tagasi ühe korra, aastavanuses tal narkomaanid sõitsid soolikad välja, tundsin oma kõhus kui temast üle sõideti, matsin ära ja tund hiljem kiputi mu enda elu kallale. Needsin ära nood narkarid, neil läks väga halvasti. Teise korra kassike sündis tagasi mitu aastat hiljem mu praeguse kodu ligidal, välimus täpselt sama, jälle ta tundis mind ära, kogu pesakonda toitsin kogu suve vältel.

Kui koer on näiteks mürgitatud, saad anda osakese oma elujõust talle nii et jääb valikuvõimalus, kas hakkab terveks või lahkub. Tunned enda naha kaudu ja edaspidi oskad hoida oma koera mürgitajate eest. Koerad kastead mõnikord lähevad vabasurma et oma peremeest või perenaist kaitsta nähtamatu jõu kaudu, kassid samuti teevad nii. See ei ole netist loetud.

[Q11]

Nojah...kahjuks teatud piiri juures (haigus, mürk) enam tagasiteed pole. Ükskõik kui palju nö. Imesse loota....

[isemaag]

Nojah...kahjuks teatud piiri juures (haigus, mürk) enam tagasiteed pole. Ükskõik kui palju nö. Imesse loota....

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Aga kogemus jääb. Seda ei osta ühegi kulla kaudu. Valus kogemus võib jääda, kullast kallim.

[Q11]

Muidugi. Kogemuse kaudu eraldiseisev mina hoiabki ennast elus. Probleem (Lein) ei ole mitte surmas...vaid „minu surmas“. Ehk siis „mina kannatan“.

[Manaja]

Eile käis minu juures tervendaja. Seletas lahti mis ja miks on juhtunud. Et kallis koer pidi minema ja võtma kaasa minu suure koorma, et saaksin edasi elada, et minul oleks kergem. Ükskõik, kui palju oleksin arste või isegi sedasama tervendajat tema taastumiseks haigusest kasutanud, oleks 4-5 päevaline pikendus ikka samamoodi lahkumisega lõppenud. Kutsule piinarikkamalt. See, et ta minu otsuse läbi minu sülest surma läks, oli kutsule meelepärane. Kui veel keegi oleks meie vahele tulnud teda päästma, oleks lahkumise muster ja meievaheline side teistsugune. Ma ei oleks vägisi suutnud teda enda kõrval hoida, ta tahtis minna.
Pean hooldekodust koju tooma ja hooldama hakkama oma dementset liikumisvõimetut abikaasat, keskenduma oma elu ja suhete edasiviimisele. Kallis koer tegi ruumi ja astus kõrvale, sest tema valvekord minu üle sai otsa.
Kutsuga on kõik korras - tervendaja näeb teda valguskeras meie juttu kuulamas, pea käppade peal, minu nutu peale korraks püsti tõusmas ja jälle pikali heitmas. Meie vahel on ühendav nabanöör, mis minu küljes tugevalt kinni ja seetõttu ei saa kutsu enda asjadega edasi minna. Temal on kõik hästi, aga veel paremini läheks, kui ta enda küljest lahti päästaksin.
Peale tervendaja lahkumist saabus suur rahu. Kergendus, teadmine, et kõik ongi hästi. Tekkis vastupidine tunne eelnenud ahastusele. Sügav armastusetunne ja tänulikkus, et selline imeline hing oli minu kõrval 14 aastat.
Ja et armastus oli kahepoolne.
Lasen tal nüüd minna.

[lahendused]

Koera hing läheb peale surma: järgmisesse kehastusse (suure tõenäosusega samasse looma-tõugu: ehk koer kehastub koerana).

Tüüpiliselt kehastutatakse samasse looma ca 100 korda järjest: kuni on saavutatud meister-tase vastava looma oskustes (see talletub hinge-looma oskusena tervikolemuses, ning on kasutatav järgnevates inim-kehastustes hingelooma oskusena).

Tüüpiline arengu-jada loom-kehastustes:
1-10 kehastus: kogenematusest/teadmatusest valitakse juhm emas-loom, ning hukkutakse vast-sündinuna toidupuuduse, või rööv-loomade saagina.
11-30 kehastus: jõutakase noor-loomaks kasvada, kuid hukkutakse eksimuste tõttu: alatoitlus, röövloomade saagiks, uppumine, auto alla jäämine, letaalne kukkumine, jne.
31-50 kehastus: saadakse täiskasvanuks, omandatakse looma baas-oskused, kuid sigimises ei jõuta paaritumiseni (teised on targemad, tugevamad, osavamad, edukamad).
51-70 kehastus: saadakse täiskasvanuks, ning suudetakse sigida: kuid ebaõnnestutakse vanematena (järglased hukkuvad toidupuudse, või rööv-loomade tõttu).
71-90 kehastus: saadakse täiskasvanuks, sigitakse, ning kasvatakse järglased edukalt üles.
91-100 kehatus: ollakse loomana nö "karja juht", ehk saavutatud on meistri-klass vastava looma oskustes (a'la "Hitleri koer", kes oleva targem olnud, kui pooled 3Reichi kindralid).

Nüüd valitakse kas mõni muu loom (nühitakse tema kehastust jälle 100 korda), või kehastutakse tase kõrgemal, ehk inimesena.


Näide kunagiste loom-kehastuste oskuste kasutamisest inimesena "müügimehe näitel" ... müügimehe aktiivsed hingeloomad on "kass" (tähelepanu saamine) + "karu" (olukordade loomine) + "madu" (ebakindlal pinnasel välja vingerdamine) ... esmalt aktiveerib müügimees "kassi" (malbe-viisakas jutt stiilis "tere, kas ma saaksin minutiks teie tähelepanu" - seejärel aktiveerib müügimees "karu" (pealetükkiv müügi-jutt stiilis "meie kosmonaudi-leib on väärt 1000 rahast hinda!!!) - kui pers*e saadetakse, aktiveerib müügimees "mao" (laveeriv-vabandav jutt stiilis "meie kosmonaudi-leib on küll väga hea, kuid teile sobib ilmselt tava-leib paremini") ... kui eelnevates kehastustes pole omandatud kassi-karu-madu, siis on tegemist "viletsa müügimehega" (no ei ärata tema jutt mingit huvi, ega usaldust!) - ehk "iga loll" ei sobi müügimeheks.


Paljudel inimestel on kunagised loom-kehastused no "poolikuks jäänud" (nad pole järglasi suutnud edukalt üles kasvatada, ehk vaid 49 loom-kehastust 100-st edukalt läbitud): sellised ebaõnnestuvad ka inimestena laste kasvatamisel (edukate vanemate luuseritest lapsed), või väldivad nad laste saamist (lul-la-laa lastevaba eluke vaid ise-endale & hilisem virelemine vanadekodus).

[xcad]

Kas ikka on lineaarne? Vaadates puratiinat ; keit pettus roosamannat ja kakat tekib vägisi mulje, et looma staadium on vahele jäänud: taimest kohe inimeseks. Võin küll eksida aga mõned indiviidid on ebakompetentsust ja lausrumalust nii triiki täis, et kohe midagi ei aita. Selliseid koeraga võrrelda on kohatu ja koeri solvav! Paljudel inimestel on kunagised loom-kehastused no "poolikuks jäänud" (nad pole järglasi suutnud edukalt üles kasvatada, ehk vaid 49 loom-kehastust 100-st edukalt läbitud): sellised ebaõnnestuvad ka inimestena laste kasvatamisel (edukate vanemate luuseritest lapsed), või väldivad nad laste saamist (lul-la-laa lastevaba eluke vaid ise-endale & hilisem virelemine vanadekodus). Ka see variant võib teoreetiliselt olla.