13-11-2019, 10:58 (Seda postitust muudeti viimati: 27-08-2020, 20:38 ja muutjaks oli pimedus.)
ESIMENE SAAGA ÜLDJOONTES
Olles üldiselt märganud „salateadustes” valitsevat (mitmekihilist) valedeloori, otsustasin taaskord 4-ja ürgelemendi levinumad süsteemid üle vaadata ja midagi kokkuvõtvat kirja panna. Kuna antud temaatika tundub mulle piisavalt lai ja huvitav, siis käsitlen seda mitmeosaliselt. Samuti on siin tehnilisi nüansse liiga palju, et see kõik loogilis-lineaarse tekstina lahti kirjutada... seega katsun vaid olemusliku lühidalt kokku võtta. Eeterit kui Kvintessentsi ma siin pikemalt ei ava, kuna see oleks juba omaette teema.
Olen võrrelnud erinevaid Läänemaailma, Indiaani, Hiina, Vana-Kreeka ja Vigala Sassi elementide süsteeme, kusjuures ilmneb et Vana-Kreeka (Aristotelese ja Platoni) versioon sarnaneb rohkem Hiina omale, kui vaid mõelda et ühe Maa element võiks olla teise Metall ja Õhk oleks Puu. Samuti selgub et kaasajal üldlevinud süsteemides puudub selge filosoofiline alus ja ratsionaalne põhjendatus, mis Vana-Kreeka pildis on lihtsal kujul täitsa olemas (Soe-Külm ja Kuiv-Niiske vastandpooluste struktuuri näol, iseküsimus kuidas neid sisuliselt mõista?). Lähemal analüüsimisel ilmneb hoopis kurb tõsiasi, et kõiki 4 ürgelementi on kaasajal põhimõtteliselt väga kaheldavalt, kui mitte üsna valesti, tõlgendatud. Näib et olemuslikke vigu on tehtud vähemalt varakristlusest peale, mis jätkuvad Horoskoobi, Taro, New-Age, C. G. Jungi jne. süsteemideni välja. Need üksikasjalised eksitused paljastuvad loodetavasti lõplikult alles antud teema järgnevates osades.
Ennem kui laskun üldiselt okultistlikku valedemülkasse, tuleb teada kuidas 4-ja elementi võiks suhtuda ja miks need üldse on olulised? Esmalt tuleks 4-ja kosmilist "algainet" näha kui võrdväärseid vaimuklasse, mille kaudu on võimalik teada ja vaimselt kujundada reaalsust ja erinevaid paralleelmaailmu. Teiseks võiks mõelda et tõenäoliselt sisalduvad mingil moel 4 ürgelementi kõiges ja kõikjal manifesteerunud Kosmoses... kuigi see ei pruugi olla teaduslikult (veel) tõendatav. Täiesti vale aga oleks mõelda ürgelementidest kuidagi hierarhiliselt, nagu tihti on seda teha üritatud. Nad on pigem vaadeldavad kui mistahes arenguprotsesside erinevad jõupunktid, etapid, iseloomud ja aspektid, mis teineteist täiendavad. Kui elementide Tetraad on üldiselt tasakaalus, siis valitseb terviklikum armastus, kui tekivad ebakõlad, siis valitsevad konfliktsemad riiud.
Ürgelemendid on põhiliselt kultuuriliselt väga olulised, kuna kõikides iidsetes usundites on need vähem-rohkem varjatult ja kergelt varieerudes enamasti esindatud. See õpetus oli maagilis-müstilis-esoteeriline meetod, kuidas inimkonna iidne esiisade eliit korrastas oma Maailma. Teadaolevalt on vanemad tõlgendused olnud pigem ebamäärased võrreldes kaasaegsema esoteerilise seletusviisiga. Ühtlasi konkreetsuse kasvades ajas paljastuvad üha selgemalt ka VALED, milles näiliselt on püütud leida ratsionaalne sisu... seda siiski paraku absoluutselt saavutamata. Isiklikult leian, et mistahes üldlevinud „salateaduste” näol on tegu üsna sihitahtliku Tumeda Käega, kes vähegi esoteerikast rohkem huvitundvatesse ajudesse paksu segadustesousti valab. Kindlasti esineb selles ka suur annus inimlikult ekslikku lollust, mis multidimensionaalselt solgiveena läbi tavamasside peade voolab.
Isenese väljatöötatud tetraalelementide struktuur on üldteadaolevate süsteemide kõrval täiesti omalaadne, samuti on see ratsionaalse teravuse ja filosoofiliste puhtuse poolest täiesti revolutsiooniline fenomen. Ennem kui jõuan selle ilmutusliku süsteemi sisuni, mis algselt põhineb Vana-Kreeka lihtsal struktuuril, keskendun esmalt kaasaja üldlevinud esoteerilistesse pettustesse, mida on samuti kasulik teada. Antud punktid on küll semiootiliselt sügavad, kuid püüan neid siin käsitleda võimalikult lühidalt ja lihtsalt. Kaasajal valitseva ebardesoteerika 7 põhilist eksitust, mis väänavad põhielementidest arusaamist, on järgmised:
1.) Esimese saatusliku veana loobuti Vana-Kreeka 4-ja elemendi selge struktuuri loogikast (Soe-Külm ja Kuiv-Niiske), mille tulemusel paigutati ürgelemendid olemuslikult eksitaval moel ümber. (Mõistetav oleks veel, kui põhielementide paigutust muudetakse aastaaegade ja ilmakaarte suhtes ümber, kuid paigutus kus Tuli vastandub Veele ja Õhk Maale peaks struktuuris jääma alati kindlaks!) Just antud eksitusega kaotas esoteerika oma vähesegi tõsiseltvõetavuse, ähmastades okultismimülkaga selge loogilise mõistuse! Näib et oluline roll on selles saatuslikus eksituses ka judaistlikul algkristlusel...
2.) Teine suur vale on see, et filosoofiliselt tõlgendatakse enamasti „vaimsem” poolus kui Soe Puuvõre (Yang) ja misiganes „maisem” poolus kui Külm Puujuur (Yin). Näitlikult valatakse inimene külma solgiveega üle, samas sisendatakse nagu tegu olevat sooja puhastava vanniga. Antud totaalse eksitustehnikaga pöörati esoteeriline algmuster ja loomulik filosoofia totaalselt pahupidi! Ja hierofantiline imehüpnoos saigi ülisügavalt elukaugetesse ajudesse kinnitatud.
3.) Kolmas alatu vale põhineb jäigal ja ühekülgsel arusaamal nagu passiivne-alluv poolus oleks naiselik (Vee ja Maa elemendid), samas aktiivne-domineeriv poolus võrduks mehelik (Tule ja Õhu elemendid). Selle intellektuaalselt primitiivse arusaamaga saab tegelik energeetiline mehelikkus ja naiselikkus ilmselgelt lõhestatud! Kahe teatud elemendi segiajamisega sisestatakse suhetesse nõiduslikult nõrgestav riiukonflikt.
4.) Neljas viga peitub tõelise meheliku ja naiseliku energeetikaolemuse lõpuni teadvustamatuses. Seoses selle puudujäägiga ei taibata, et hoopis Tule ja Maa elemendid on mehelikud (üksikasjalik ja individualistlik), kuid Vee ja Õhu elemendid on naiselikud (üldine ja kollektivistlik). Ainuüksi see teadmine annaks inimkonna kogu senisele roiskunud „salateadusele” täiesti värske pilgu, mis loksutaks paljud sugudevahelised pseudoprobleemid oma õigesse paika. Sellisel juhul lõpetaks naised päeva pealt mehe ühiskonna normidesse pressimise, jättes talle individuaalse otsustusvabaduse, mille tulemusena hakkab paradoksaalselt ka mees paremini koostööle ja vastutama.
5.) Viies vale seisneb aegajalt esineva 4-ja ürgelemendi hierarhilisel käsitlusel, kus teatud arenguastmetel domineerivad justkui ühed elemendid rohkem kui teised. Antud vale ilmestab minu meelest nõrka reaalsustaju ja mõtlemisvõimet, mille tulemusel aetakse süsteemid fantastiliselt kunstlikuks ja segaseks. Sogases vees on aga omakorda lihtsam imevalgusega pimestatud kalu püüda! Samuti näitab see eksitus, et tõenäoliselt ei teata üldse paralleelmaailmade (ÖKO, EGO, SOTSO, KULTO) olemasolu ega ammugi nende olemust (nendest kirjutan pikemalt edaspidi).
6.) Kuues eksitus põhineb vajadusele misiganes ühte duaalpoolust kiruda-neada, samas kui teist poolust taevani ülistatakse-kiidetakse. Tegu on eriti lollikindlalt primitiivse tavamasside lõhestamistehnikaga, mida kasutatakse erinevate konfrontatsioonide õhutamiseks-õigustamiseks. Sisuliselt toimib see nii et vastandlikud elemendid pannakse teineteisest kaugenema. Näiteks võistleva Tule ja rahumeelse Vee, avatud Õhu ja kinnise Maa elementide vahel toimub täiendamise asemel võõrandumine. Sedasi toimub inimhingedejõu konfliktiplahvatuste sepitsemine.
7.) Seitsmes olemuslik eksitus toimib jäigalt perfektsionistlikul esoteerilisel nägemusel. See on idealistlik „lumehelbekeste” fenomen, kus soovmõtetes usutakse et maailmas peaks valitsema täiuslik elementide tasakaal ja maksimaalne armastus. Seda naiivset illusiooni rakendatakse varjatult teistsuguse ja konkurentide halvustavaks hindamiseks. Kuid paradoksaalselt väiksemgi tõsisem kriitika enese illusoorsuse pihta põhjustab riiukonfliktide vallandumist, mis rebib igasugusel elementaarsel koostööl jäsemed otsast.
04-12-2019, 16:52 (Seda postitust muudeti viimati: 27-12-2019, 12:16 ja muutjaks oli pimedus.)
TEINE SAAGA MÜÜTILISELT
Teises saagas ma ei puuduta enda väljatöötatud 4-ja ürgelemendi süsteemi ega ka üldlevinud okultse valedemülka üksikasju... nendeni jõuan kunagi hiljem järgmistes osades. Sissejuhatuse jätkuks tutvustan hoopis üht müütilist muinaslugu, selle tegelikkusele vastavuse üle las igalühel endal otsustada.
Iidsel Lemuuria ja hilisemal Atlantise ajastutel oli inimkonnale 4-ja algelemendi ja teiste ürgjõudude loomulik terviknägemine veel teada... sõnade kasutus kindlasti erines tänapäevasest, kuid sisu püsis olemuslikult üsna tõene. Nende iidsete tsivilisatsioonide ulatuse ja keerukuse kasvades, hakkas mingil põhjusel inimteadvuse terviklikkuse arvelt toimuma vahetu spirituaalsuse mõranemine. See viis omakorda juhtmüstikute suureks jagunemiseks maagideks ja preestriteks. See pole küll praegu otseselt teemaks, kuid on siiski oluline äramainida, et maagid tähtsustasid rohkem mikrokosmilist energeetikat ja pigem paganlikku mitmekesisust, vastukaaluks preestrid tähtsustasid makrokosmilist energeetikat ja üldist ainujumala ühtsust. Rahvakeeli tekkis loll olukord, kus pada sõimas katelt ja ühed mustad mõlemad!
Ühesõnaga kosmiliselt üha kaugenevate erimeelsuste ja saatusliku korruptsiooni tulemusel inimeste algselt ühtne tervikteadvus lagunes teineteisest võõrandunud elupoolusteks. Pärast mitmeid saatuslikult lõhestavaid katastroofe käsitlesid erinevad müstikute koolkonnad loomulikku tervikut põhiliselt vaid mingist kindlast maailma nurgast ja paarist-kolmest jõupunktist lähtuvalt, kuid seda tehti nn. lihtinimese suhtes „üleloomulikult” detailselt. See põhjalik ja keerukas, kuid ühekülgselt eksitav teadmine anti edasi vaid vähestele väljavalitutele, kes asusid ühiselt oma mõningate tugevate maailma külgede ja jõupunktide kaudu ülejäänud inimkonda salakavalalt orjastama.
Vee elemendi jõukild randus Vana-Indias, kus loodi Vedade kultuuri õpetused. Maa elemendi kild maandus Vana-Egiptuses, kus tekkis Thoti või Hermese teaduslikkus. Tule elemendi kild jõudis Vana-Pärsiasse, kus sündis Zoroastrianismi sõjatraditsioonid. Ja Õhu elemendi jõukild liikus Vana-Kreekasse ja edasi Vana-Roomasse, kus valmistati ette Zeus-Pateri kauplejate ühiskond. Samuti ilmusid välja Judaism, Kristlus ja Islam, mis põhiliselt esindavad Kvintessentsi ehk viiendat kolmainsuslikku elementi Südames. Mõned teised vähemtuntud teadvuse ürgjõud ja nende kombinatsioonid olid omakorda aluseks Sumeri, Vana-Hiina, Põhjala jpt. traditsioonide loomisele. Hiljem 4-jal algelemendil põhinevad traditsioonid vaikselt hääbusid, arenedes välja üsna kindlateks elu valdkondadeks, kuid nende kohta sisulist arusaamist andvat filosoofiat hägustatakse segase ja primitiivselt eksitava ülemaailmse jamaesoteerika solgiga.
Kuidas iganes täpsemalt toimus algselt tervikjõudude killustumine ja territoriaalne jagunemine, pole täiesti selgelt teada, kuid selle lõhestusprotsessi tulemusel tekkisid erinevad ebaühtlase teadvusega orjastavad kultuurid. Kokkuvõttes, tänaseks suht igal pool maailma nurgas toimub inimteadvuses loomuliku tervikteadvuse vastane lõhkuv-allutav surve teatud spetsialiseerunud „kõrgemate” tehisteadvuste poolt. Seda parajalt vaimuhaiget ja naturaalse looduse suhtes üleolevat maailma valitsevad eritraditsioonide varjatud niiditõmbajate eliit ehk sümboolselt Krokodillijumala globaalne liit, kellel endal on säilinud tugev kuid samas ühekülgselt arenenud jõududekera. See tähendab ühtlasi seda, kui lihtinimene muudetakse teatud jõupunktis arglikuks, siis ohverdatakse tema teadvuse terviklikkus ja sellega antakse enese juhtimine üle nn. tumedale Krokodillijumalale. Samas nõrgalt mugavaks muututakse põhiliselt seetõttu, et ei teadvustata ega rakendata ellu oma 4-ja ürgelemendi hoolivat tasakaalu... st. nende loomulik eristamine ja ühendamine on väga puudulik.
Miks just Krokodill-Saatanjumal? Krokodill kujutab tabavalt füüsilist agressiivsust ja vaimselt varjatud kurikavalust... ehk oma sogases veestikus on see inimesele üsna suur oht, mis peaks tema pealiskaudset tähelepanu koondama või ülesäratama. Samuti krokodilli rohekas värvus justkui püüab jõuliselt mõjuda läbi Südametšakra (taaskord seoses Kvintessentsi kui viienda ürgelemendiga). See lihtne sümbol on võimeline inimeses kas aukartust äratama või siis vastupidi hädaldavat arglikkust esilemanama, mis on omakorda tingitud hingelisest eitusest ja varjamisest. See sümbol on mõeldud Sinu enesekindluse emotsionaalset tasakaalu proovile panema ja oma saatust võõra ahvatlusega heidutama. Kuid kord juba Hinge pugenud sõltuvusttekitavat argust natukenegi leevendada, tuleb orjameelsusel tuua „üleloomulikule” Krokodillijumalale erinevaid ohverdusi, vastasel juhul muutub see liiga talumatult kurjakuulutavaks. Järjest enam liialdustesse kinnijäädes sunnib orjameelsus oma hingeosadest loobuma, moondudes tõelisest elusolendist, kes tajub reaalseid hirme, aina tuimemaks käpiknukuks. Seega uue võimaluse otsimise või vana sita süüdistamise valiku vahe on määratult suur ja samas imeõrn!
Lahenduseks pole orjastava Krokodill-Saatanjumala mittekartmine, kuna hirmutunde eitamine on just Hinge tuimestava arguse esimene tunnus. Tuleb muuta nähtavaks end araks teinud nõrkuse põhjus, milleks vähemalt osaliselt on illusoorne valeuskumus nagu elu võiks kuidagi täiesti hirmudevaba ja ohutu koht olla. Kui hingefookusest kaob tasakaalu tunnetav loomulik hoolimine, siis see moondub tervikteadvust varjutavaks eituseks, mille tagajärjeks on sõltuvustekuristikku langemine. Näiteks jäädakse kinni täiesti valesse arusaama, et hoolitsus on see kui püüame kedagi justkui üliturvalise ja pehme vati sisse aheldada. Teisalt võidakse midagi nii tugevalt jumaldada, et ollakse sunnitud alalõpmata võõrast võitlust pidama. Saab klammerduda ka naiivsesse kuulekusse, kus miski peab pidevalt lõbus „fun” kõigile näima. Samuti võib näiteks võõrastest uurimustest või filosoofiatest sõltuda, ja ajupestud saada. Paradoksaalselt vaid seda, kes tunnetab vahetult oma orjusehirmu, pole võimalik läbi argpüksliku enesevarjamise mitte kellegi võõrorjusesse allutada!
11-12-2019, 13:37 (Seda postitust muudeti viimati: 27-12-2019, 12:15 ja muutjaks oli pimedus.)
KOLMAS SAAGA ÜKSIKASJALISELT
Kes Taro-kaartidega on natuke tutvunud, see teab et 4 põhimasti (Karikad, Mõõgad, Mündid/Tähed ja Sauad) ei esinda otseselt ürgelemente vaid on nendega kaudsemalt seotud... igas mastis domineerib üks element. Ühe nn. teooria kohaselt Taro-kaartide 4 põhimasti seostatakse ka vanaaja ühiskonna 4-ja põhitüübiga - saare-, sõjandus-, kaubandus- ja põllundussootsiumi - mis sealse inimese elulaadi põhiliselt määras. Saaresootsiumis domineeris justkui Vee, sõjanduslikus Tule, kaubanduslikus Õhu ja põllunduslikus Maa element. Milline ürgelement millise mastiga põhiliselt seostub, on aga vaieldav ja tundub et vägagi jaburalt segi paisatud. Isegi see pole üheselt selge, kuidas Taro-kaartide ja mängukaartide mastid kokku sobituvad.
Okultse sümboolika valedemülkas on toimunud lausa koomiliselt absurdseid äravahetamisi ja moonutusi. Omamoodi peegeldab see segadustekatk ärapetetud teadvusega maailma, millesse tavausklikud on rumalalt nakatunud. Sügavalt eksitavat Taro-kaartide süsteemi sai juba mainitud. Ajaloos varasemalt on näiteks tihtipeale tehtud see viga, et elemente käsitletakse liiga materialistlikult, kus neid on üritatud üsna primitiivselt põhimeeltega siduda. Hilisemal ajal on mindud veel seda eksiteed, et elemendid on otseselt pandud võrduma C. G. Jungi Tunde, Intuitiivse, Aistingulise ja Mõtleva psühholoogilise tüübiga (siin võib heal juhul leida mingeid väga kaudseid seoseid, kuid kindlasti ei ole õige panna neid omavahel võrduma!).
Antud problemaatika tuleks täiesti ümbermõtestada kuidagi nii, et igas põhielemendis domineerib teatud emotsioon, teatud intuitsioon, teatud aisting ja teatud mõttelaad. Lõpuks on juhtunud veel see, et mõne elemendi sümboolika ja olemuslik sisu on sõgedal moel omavahel täiesti vahetunud. Käsitlen seda teemat edasi järgmiselt, alustan vähem moonutatud ja liigun järjest rohkem kõveraks väänatud elementide suunas nagu see olukord minule avaneb. Antud teksti eesmärk on juhatada teemaga seotud asjahuvilist kriitiliselt mõningaid kardinaalseid korrektuure tegema.
Vesi:
Teadaolevalt seostatakse Vee elementi Taro-kaartide väikeses arkaanis otseselt Emanda (tegelikult Õpetaja!) ja kaudselt Karikate mastiga (mängukaartide Ärtu – süda on ka karika kujuline!). Samas Vana-Kreekast ülevõetud filosoofias võib selgelt leida Vee elemendi märke ühes neljas põhivooruses – Temperantia (mõõdukus, karskus, vaoshoitus, enesedistsipliin), mis on samuti üks suure arkaani kaartidest. Seda ühte põhivoorust on Katoliiklikus kristluses kujutatud koos veini, veeanumate, kala, rakmete ja ohjadega. Seega vähemalt sümbolid on siin üsna üheselt paigas, mida aga ei saa hilisemalt väljakujunenud sisulise poole kohta öelda.
Sisuliselt on Vee elemendi üldine omadus paindlik voolavus, samuti tundlikkus ja rahumeelne vastuvõtlikkus, lastes sündmustel endast justkui sujuvalt läbivoolata. Kuid kindlasti pole sellest õige üldistada nagu kõik tunded ja emotsioonid kuuluvad otseselt Vee alla, mida aga enamasti ekslikult just tehakse. Vastasel juhul ei eksisteeriks üsna tabavat väljendit nagu „tulised emotsioonid”. Niisiis see üldistus on väga primitiivne, mis toob antud teema olemuslikuks arusaamiseks sisse esimese suure moonutuse. Siit tuleks hoopis edasi küsida, milline emotsioon on põhiliselt Veega seotud, kas see on pigem aktiivseks (väljapoole suunatud) või passiivseks (sissepoole suunatud) tegev tunne? Kuid jäägu vastus sellele küsimusele siin teemas lahtiseks.
Tihtipeale on läänemaailma esoteerikas Kuud ühendatud Vee elemendiga, kuna see olevat omakorda Hinge (Psüühe) alateadvuse tunnete, unistuste ja igatsuste koht. Siin ma nende kahe vahel mingit muud seost ei leia... kui et taaskord on mõlemad üritatud primitiivselt kõikvõimalikeks tunneteks-emotsioonideks üldistada. Tõesti looduses leidub ka seos Kuu ja veekogude tõusude-mõõnade vahel, kuid loogiliselt pole Vee elemendi olemusega siin oluliselt pistmist.
Tuli:
Taro-kaartide väikeses arkaanis seostatakse Tule elementi enamasti otseselt Rüütli (sisult Võitleja!) ja kaudselt Sauade mastiga. Siin on nähtavasti loodud ekslik seos Sauadega kui tõrvikuga, mille saab justkui põlema süüdata. Kuna eksisteerib üsna selge arusaam, et Tuli on mehelik element ja Sauad justkui sümboliseerib mehe fallost, siis primitiivselt arvati need omavahel hästi kokku sobituvat. Siiski oleks Tule elemendiga korrektne seostada hoopis Mõõkade mast (mängukaartide Risti – mõõk on risti kujuline!), mis on kõige ilmselgem meheliku tugevuse ja võitlusvalmiduse sümbol.
Antud segadus sümboolikas tuleneb nähtavasti Katoliiklikust tradistioonist, kus üht põhivoorust – Fortitudo (tugevus, sitkus, võitluslikkus, vaprus, visadus, teovalmidus) – on kujutletud raudrüü, lõvi, palmi, torni ja odakepiga. Odakepp on selgelt sõjariist, nagu seda on ka mõõk, milleks puusau või rännukepp pole eriti praktiline vahend. Taro-kaartide kunstnikud leidsid veidra lahenduse, kujutades puusaua sõjanuiana, millega justkui peaks saama vastaseid tõhusamalt lüüa-tampida. Siiski väljend - „tule ja mõõgaga” - osutub siin oma konkreetsuses kõige tabavamaks. Samuti tihti seostatakse ekslikult Päikest võitlusliku Tule elemendiga, milleks oluliselt paremini sobib hoopis Marss... siin vast edasised kommentaarid on juba üleliigsed.
Sisuliselt olen nõus, et mehelik Tuli on plahvatuslik, energiline, kontrollimatu, impulsiivne, vaistlik, täis teoindu ja tahtejõudu. Tihti on Tuld millegipärast nimetatud ka Vaimuks, mis on üsna arulage arusaam, kuna Tuli kaldub pigem mingil moel füüsiliselt domineerima. Üldiselt saab nendes omadustes tõesti leida ka seoseid C. G. Jungi Intuitiivse tüübiga, kuna enamasti mõistetakse intuitiivse all midagi välkkiiret või momentaalset vaistu, kuid see võib olla väga ühekülgne arusaam intuitiivsusest... seega mina neid omavahel võrduma siiski ei paneks.
Õhk:
Kaks järgmist elementi on selle poolest huvitavad, kuna need on juba nii sümboolikas kui ka oma sisutähenduses oluliselt väärakaks moonutatud. Taro-kaartide väikeses arkaanis seostatakse Õhku otseselt Kuninga (tegelikult Kaupleja!) ja kaudselt Mõõkade mastiga. Ei hakka siin pikemalt lahkama, miks Õhk on pigem naiselik element ja võiks asendada Kuningannaga. Samuti sai eelnevalt natuke põhjendatud, miks Mõõkade sümbol sobib ilmselgelt paremini kokku Tulega. Võimalik et sõjakas kristluses on püütud jõulise mõõga tähendust millekski intellektuaalseks valetada, nagu kujundlikult terava mõttemõõgaga langetatakse kuidagi tähtsaid otsuseid. Selle nn. valega justkui pehmendatakse asjaolu, et tegelikult hoopis julma mõõgaga surmavaid otsuseid veriselt teostatakse!
Katoliiklikus traditsioonis seostub Õhuga Justitia põhivoorus (õiglus, õigused, võrdsus, riigiseadus), mida Vanas-Roomas peeti kõige ulatuslikumaks vooruseks, mis võimaldab kõikvõimalikke suhteid reguleerida. Religioosses kunstis on seda kujutatud koos krooni, silmadesideme, kaalude ja mõõgaga. Ideaalis võiks ühiskonnas tõesti kõikidel inimestel olla võrdsed põhiõigused, kus õiglusesilmad on suletud staatuse ja igasuguste muude erinevuste suhtes. Paraku kujuneb tihti välja siiski sedasi, et tõeliselt kvaliteetset juriidilist kaitset saavad endale üksnes rikkamad inimesed lubada... ehk „mõned on võrdsemad kui teised”. Samuti võeti kaalud algselt põhiliselt kasutusele turuplatsidel kaupmeeste ja pankurite poolt. Seega peaks Õhu elemendiga olema seotud hoopis Taro-kaartide Mündid/Tähed (mängukaartide Ruutu/Teemantid – ongi algselt mõeldud teemanti kujuga!).
Seega kokkuvõttes on kiirelt liikuv ja rõõmsalt lendlev Õhu element väga ekslikult seostatud mõistuse, mõtterelvade, selgete hinnangute ja intellektuaalsete otsuste langetamisega. Tegelikult on siililegi selge, et kiirustatud mõtlemine-hindamine viib harva reaalselt õigete otsusteni. Kuid väle ja artistlik lobisemine tuleb kindlasti kaupmeestele kasuks nn. õhu müümisel, mis lihtsameelsetelt raha või teemanteid väljapetab. Siit ilmneb omakorda ekslitus, kus Õhku seostatakse Merkuuriga (Vana-Kreeka Hermes), keda hakati rumalalt kaupmeeste ja sulide kaitsjaks pidama. Naljakal kombel tähendab sõna „hermeetiline” hoopis õhukindlat, aga mitte õhust küllastunut. Niisiis kokkuvõttes oleks korrektne Õhu elemendiga seostada gaasjat hiidplaneeti, Jupiter, millest on omakorda tuletatud sõna „joviaalne” ehk rõõmsameelne.
Maa:
Üsna hull lugu on ka Maa elemendiga, mida Taro-kaartide väikses arkaanis seostatakse otseselt Teenijapoisi (sisult Teadja!) ja kaudselt Müntide/Tähtede mastiga. Siin tuleks täpsustada, et tegu on ühtlasi Karjapoisi ehk Talupoisiga! Pettus peitub siin selles, et teenijapoiss või ka talumees, kes näeb rasket vaeva, peaks kuidagi lõpuks saama palju raha ja tõeliselt rikkaks. Karjapoisi põhiline töövahend on aga puukepp, mis hoopis seostub otseselt tarkuse sümboli ehk Sauade mastiga (mängukaartide Poti – mis on puulehe kujuline!). Talumees teeb reaalset tööd, piltlikult kaevab ja kõplab maad, istutab taimi ja teab potipõllundust, kuid suureks rahaks teeb aeglaselt kasvatatud viljasaadused lõpuks ikka suurt tutvusteringi omav kaupmees.
Vana-Kreekast tuletatud Katoliiklikus filosoofias sarnaneb Maa elemendiga põhivoorustest Prudentia (teadlikkus, teadmine, ettevaatlikkus, ettenägelikkus, mõistus, mõte), mida religioosses kunstis on kujutatud koos mao, peegli, raamatu ja vankriga. Kui kristlikus traditsioonis peetakse seda rohkem naiselikuks, siis minu hinnangul on see pigem mehelik kalduvus, olles vastandlikus paaris naiseliku Justitiaga.
Nõustun et Maa element on sisult stabiilne, töökas ja kannatlik, kuid täiesti ekslikult seostatakse seda kehalise, meelelise ja materiaalsega. Tänapäeval ollakse harjutud nägema tööd kui suhteliselt nüri palgatööd, kus tehakse mida kästakse ja mis kindlustab inimest materiaalse hädavajalikuga. Algselt aga mõisteti töökuse all ennemini talutöid, mis esmalt nõudis väga erinevaid ja spetsiifilisi teadmisi, kus eksimusi endale väga lubada ei saanud. Seega töökas talumees pidi sarnanema pigem tänapäeva mõistusliku teadlasega, kellel pole tegelikult kunagi aega ega võimalust erilist rikkust nautida. Talumees võis ikalduse tõttu elada vahest väga vaest elu, kuid kainet tarkust kogunes tal sellegi poolest.
Kuigi Vana-Rooma Merkuuri seostatakse ekslikult kauplejate ja petistega, siis algselt on ta prototüübiks Vana-Kreeka Hermes ja Vana-Egiptuse tarkusejumal Thot (sarnane inglise keele sõnale „thought” - mõte, mõtisklus). Tarkus ei tule kunagi kiiresti ja kergelt nagu lendlev Õhu element, vaid vastupidi aeglaselt ja raskesti nagu töökas Maa element. Hermes tuleneb sõnast „herma”, mis algselt tähendas kivihunnikut või piirikivi, millega tähistati maaomandi piire. Hiljem tähendas see ka kiviskulptuuri mehe ülakehast. Hermesega seostatakse nr. 4-ja, nelinurka ja mehe fallost. Sümboolselt on tegu omandatud realistlike piiride tajumise võimega. Taro suures arkaanis seostub see mitte Heremiidi (eraku) vaid Kivivankriga.
Huvitav, ma olen sellist võrdlust kohanud, kus taro mõõgad vastavad mängukaartide potile ja sauad on risti. Mõõkade nimetus on hispaania keeles espada, mis on eesti keeles mugandud pada e. pott e. poti mast. Sauasid kujutatakse (Rider White´i pakis vähemalt) võrseid ajavana, mille kujutis on säilinud risti masti märgina (nimetus vb sellest, et meenutab ristikheina lehte)
"Odakepp on selgelt sõjariist, nagu seda on ka mõõk, milleks puusau või rännukepp pole eriti praktiline vahend. Taro-kaartide kunstnikud leidsid veidra lahenduse, kujutades puusaua sõjanuiana, millega justkui peaks saama vastaseid tõhusamalt lüüa-tampida"
Robin Hoodi lugudest on meeles, et 6 jalane kaigas on mõõgast tugevam Muidugi oskaja ja tugeva (energilise) mehe käes. Hanumani põhirelv ka ju nui, sellepärast see ongi energilisuse sümbol, mõõk aga terava mõistuse. Ses suhtes seostub mõõk tõesti ristiga ja kepp lihtsakoelisema potiga.
13-12-2019, 14:32 (Seda postitust muudeti viimati: 13-12-2019, 15:12 ja muutjaks oli pimedus.)
Itaalias ja Hispaanias võib ju sõna "spada" või "espada" mõõka tähendada - järelikult on seal algse sõna tähendust oluliselt moonutatud, mistõttu ka kogu ainese sisu saab vildakas.
Vaatasin järgi sõna "poti" ingliskeelse "spade" (labidas) etümoloogia. See olevat tuletatud Vana-Inglise sõnast "spadu", "spada" (kaevamise tööriist), mis on omakorda Germaani algupäraga "spadan", "spaten" (labidas), samuti Iidne-Kreeka "spathe" (puulabidas ja lehelaba!). Ladina keeles "spatha" (lame tööriist). Olevat seotud Pärsia sõnaga "sopar" (kündma).
Siin oli minu jaoks kõige informatiivsem Iidse-Kreeka "spathe", mis tähendas just puulabidat ja lehelaba, millel on selge seos talumehe töö ja Maa elemendiga. Selle sõna seostamine mõõgaga on aga põhiliselt Itaallaste petliku fantaasia vili.
Ja no kui juba fantaseerimiseks läks, siis võib mõelda ka nii et eriti oskuslik võitlusmeister saab ka puulusikaga nigela mõõgavõitleja vastu. Nimelt lusikas ehk inglise "spoon" olevat samuti tuletatud maameeste terminist "spade".
Siin on siiski oluline mõista, et karjase kepp ehk teadjamehe sau on eksitavas Taro süsteemis tehtud sõjanuiaks, aga tegelik sõjamõõk on valetatud millekski intelligentseks, mis ongi täiesti idiootne! Tulemuseks on see et sõjarditest mõõgakandjad hakkasid ennast veel terava-mõistuslikeks pidama, kes vajadusel justkui võivad tahumatu karjasekepiga talumehi veristada. Analoogselt võiks Taro-kaartide Mõõkasid kui idiootlikku terav-mõistuslikkust tähistada sümboolselt ka näiteks Kalasnikovid või hoopis Hävituslennukid?
Atra meenutab poti märk küll. Paistab, et kellegi kuri käsi on mingil hetkel adrad mõõkadeks tagunud. Sellisel juhul sümboliseeribki mõõk mõtteteravuse väga kurja kasutust, ader aga selle praktilist, loovat ja kasutoovat külge.
Aga õhu element seostub mulle ka mitte mõtlemise vaid taipamise ja intuitsiooniga. Selline kiire ja kõikjalolev. Mõte aga aeglane ja järjepidev, maine.
13-12-2019, 20:50 (Seda postitust muudeti viimati: 14-12-2019, 14:35 ja muutjaks oli pimedus.)
Tule omadus on plahvatuslikult vaistlik, mis sobib algselt kõige paremini kokku võitleva Mõõkadega. Mõõgast on aga praktilist tolku, kui seda plahvatuslikult rakendada, mitte aeglaselt maa uuristamiseks.
Puusau kui algne tarkuse sümbol on aga nagu puulabidas, millega saab aeglaselt maad uuristada või piiritleda. Nähtuste aeglane uuristamine ja piiritlemine annab omakorda realistlikkuse. Sõdalased tõesti joonistasid tihti oma sõjaplaane mõõgaga, imiteerida sedasi Maa elemendi piiritlevat puusaua.
14-12-2019, 15:23 (Seda postitust muudeti viimati: 14-12-2019, 15:26 ja muutjaks oli pimedus.)
Räägiks veel natuke Maa elemendist... kuna see tundub tänapäeva inimesele kõige rohkem valesti mõistetud olevat. Algne puuader eriti poti märki küll ei meenuta, küll aga meenutab ader pigem (puu)pliiatsit. Iidse tarkuse sümboli, puusaua või karjasekepi (või kasvõi puuader), tänapäevane parim vaste olekski (puu)pliiats! Nagu vanasti peamiselt joonistati maha või piiritleti maad puupilpaga, siis tänapäeval tehakse seda omakorda pliiatsiga valgele paberile. Pliiats või puukepp on siin kõigest mõtte abivahend, mis annab elunähtuste tajumisele realistlikumad piirid. Näiteks üks pliiatsi joon on kõige esmane viis nähtuste eristamiseks ja liigitamiseks... näiteks paigutades ühele poole soojemad ja teisele poole külmemad objektid. Rohkemad jooned annavad juba võimaluse klassifitseerida palju analoogseid nähtusi tabelisse, millest lõpuks joonistub välja mingi konkreetsem muster. Selle suhteliselt vaevalise (sisaldades alguses kindlasi ka eksimusi!) mõttetöö põhjal ilmneb lõpuks alles mingi spetsiifilisem sisuline tulemus, mis annab mõttele tõelise laiema teravuse. Siit ka tabav väljend, "terav pliiats", mis tähendabki lühikest ja konkreetset (läbitöötatud) mõtteteravust. See "terava pliiatsi" fenomen ei saavutata kiiresti, vaid just aegamööda... mõtteliigituste tulemusi pidevalt ülekontrollides ja korrigeerides. Samuti saab paberile kirjutada tõeliselt mõtteteravat teksti üksnes aegamööda, mitte sõjakalt kiirustades või terava kirve-oda-mõõgaga vehkides. Jah, kui tõesti väga tahta, siis on võimalik ka "terava mõõgaga tuld" paberile raiuda, kuid sellisel juhul pole teksti sisu mitte terav vaid pigem mõtet hävitav!
18-12-2019, 11:58 (Seda postitust muudeti viimati: 27-12-2019, 12:15 ja muutjaks oli pimedus.)
NELJAS SAAGA SALATEADUSEST
Teadaolevalt elab inimene konkreetsel planeedil Maa, kus vaid näiliselt on elu kui üks maailm kõigile. Tegelikult on iga viimne kui olend eripärane Iseteadvus (Taro-kaartide suure arkaani ehk suure saladuse Narr) siin planeedil Maa võimeline rändama 4-ja Suure paralleelmaailma vahel (Taro-kaartide suure arkaani Maailm). Kuid mistahes Iseteadvus ei saa areneda samal ajal kõigis paralleelmaailmas korraga! Seetõttu peavad nad end jagama neljaks Põhiteisikuks, kellele ÜRGJÕUDU vastavalt olukorrale ja vajadusele vaheldumisi suunata. Hästi üldiselt öeldes, lõputute olendite Iseteadvuste Ürjõu suunamine 4-ja Põhiteisiku vahel moodustab kokku eluprotsessides osalevad lõputud TERVIKTEADVUSED. See omakorda tähendab, et üksnes olendi Iseteadvuse Ürgjõud koos 4-jaks jagunenud Põhiteisikuga saavad kokku moodustada ühendatud Tervikteadvuse (suure arkaani Armastajad)!
Suuremad jamad tekivad paraku siis, kui Iseteadvust koolitatakse ühekülgselt oma jõudu vaid ühte-kahte-kolme paralleelmaailma suunama, mille tulemusel Tervikteadvuse loomulik areng jääb mõnes teadvustamata paralleelmaailmas blokeerituks ja infantiilseks. Sisuliselt leidub vaid üks lahendus sellele sisseprogrammeeritud ühekülgsusele: kõigi 4-ja paralleelmaailma teadlik eristamine ja võimalikult tasakaalus taasühendamine!
Kuna Iseteadvus pole päris omaette maailm vaid koondunud Ürgjõudude olemine, mis minu hinnangul väljendub algselt 10-ne jõukeskuse näol, siis tahestahtmata peab ta eluarenguks suunduma ühte paralleelmaailma. Väga võimalik et see, millise maailma ta teadvustamatult (sõnast „unbewusste”) esimesena valib või kuhu juhuslikult valdavalt suundub, on määratud suuresti bioloogiliselt või ka astroteoloogiliselt (suure arkaani Õnneratas ja selle 12 põhiarhetüüpi)? Olgu sellega täpsemalt kuidas on, kuid loomulik oleks siiski, et Iseteadvus teadvustab oma Südame-kolmainsusega järgemööda kõik 4 paralleelmaailma, et saavutada enda vabalt toimiv ja arenev teadvuse terviklikkus. Igasugune terviklikkuse mitteteadvustamine on kokkuvõttes sarnaselt ebaloomulik nagu inimene ei teadvustaks oma jäsemeid, mida on ju hea elus ühendatult kasutada.
Ebaloomulik lõhestatus põhjustab omakorda utoopilist illusoorsust, mis varem-hiljem on määratud tasakaalutult kokkuvarisema (suure arkaani Vangitorn). Sümboolselt võibki lihtsustatult vaadata nii, et inimesel on need 4 paralleelmaailma nagu 4 jäset. Kuigi mina näen neid pigem ruumiliselt enda ees ja taga all ja üleval. Mis maailmad aga paigutuvad täpsemalt ette ja mis taha poole, on sooti valdavalt erinevad!
Näiteks kui Iseteadvus suundub mingisse maailma, siis ta jõustab seal oma 10 jõupotentsiaali ehk algemadu (suure arkaani Päike, Kuu, Tugevus, Kaarik, Õiglus, Mõõdukus, Kohus, Täht, Poodu, Eremiit). Kuid 10-t ürgjõudu ei saa samuti kasutada täiesti üheaegselt korraga, vaid need tuleb läbitunnetada järgemööda... seda erinevates protsessides – luues, õppides, võitluses või hävitades - täiesti erinevas järjekorras. Igasuguste uute protsesside alustamisel-lõpetamisel tuleb omakorda teada muutuseseadust (suure arkaani Surm). Kuid esialgu on kõige olulisem siin taibata, et igas 4-jas paralleelmaailmas domineerib üks kindel ürgelement (väikse arkaani Rüütel - Tuli, Kuningas - Õhk, Emand - Vesi ja Poiss - Maa), mis määrab sealse põhiteisiku põhiomadused!
Lähen nüüd paar sammu tagasi ja annan kätte niidiotsad, kuidas eristada 4-ja Suurt paralleelmaailma. Mainin veel ära et need 4 Suurt on kõikidel olenditel justkui samad, kuid siiski väga erinevad... ühe kindla liigi raames rohkem sarnaselt tajutavad. Hästi lihtsustatult on Iseteadvus koondunud Ürgjõudude olemisüksuseks, mis paikneb kahe kosmilise absoluuttelje vahel: Materiaalsus (ruumiliselt all) - Immateriaalsus (üleval) ja Kollektiivsus (naiselikul ees) – Individuaalsus (mehelikul ees). Need kaks absoluuttelge on nii kõikeläbivad ja harjumuspärased konstandid, et neid lihtsalt ei panda üldse tähele. Kuid Iseteadvus vajab tõeliseks arenguks mingeid eluprotsesse, milleks ta suunab automaatselt oma Ürgjõu ühte paralleelmaailma 4-st. All Maisete objektide pooluses paiknevad ÖKO-maailm ja SOTSO-maailm. Üleval Vaimsete subjektide pooluses paiknevad paralleelselt KULTO-maailm ja EGO-maailm.
Nn. maised maailmad kalduvad natuke rohkem loomingulis-alateadvuslikult (meeleliselt) toimima, ja vaimsed maailmad kalduvad natuke rohkem analüütilis-ületeadvuslikult (mõistuslikult) toimuma. Siin on oluline aru saada, et tegu pole hierarhiliste maailmadega, nagu seda üldlevinud jamateaduses kergekäeliselt arvatakse. Kes siiski vastupidi leiab, et siin on tegu hierarhilste maailmadega, pole tegelikult paralleelmaailmadest olemuslikult veel aru saanud! Kuid hierarhilised maailmad on täiesti teine omaette teema. Selle väite lahti selgitamine läheks siin liiga pikaks ja igavaks. Seega asun lõpuks otse teadvuse „alganatoomia” kallale... 4 Suurt paralleelmaailma on järgmised:
ÖKO-maailma (väikse arkaani Mõõgad) on teistesõnadega ka individuaalne füüsilis-objektiliste kehade maailm, mida valitsev põhiteisik on psühholoogiliselt Kehaego ehk ontoloogiliselt „Selleteadvus” (suure arkaani Keiser). Praktilise Kehaego võimeaktiivsusest sõltub suuresti inimese füüsiline Tervis, ja selles domineerib otsekoheselt teotahteline Tule element, mis omakorda lähtub energeetilisest Tugevusest. Teaduslikust aspektist tegelevad selle maailma uurimisega kõikvõimalikud loodusteaduste harud. Mõned esoteerilised õpetused väidavad, et siia maailma kuulub must neegrite rass, mis minu hinnangul on pigem täielik jura. Siia maailma kalduvad hoopis kehaliselt hästi aktiivsed ja vitaalsed inimesed.
SOTSO-maailm (väikse arkaani Mündid) kui kollektiivne füüsilis-objektiliste keskkondade maailm, mida haldab põhiteisikutest Rolliego ehk „Nendeteadvus” (suure arkaani Keisrinna). Psühholoogias teatakse seda põhiteisikut kui kõikvõimalike sotsiaalsete maskide kogumit, mis erinevates keskkondades ja suhetes oma „näitlemisrolle” vahetavad. Sürrealistliku Rolliego võimeaktiivsus määrab suuresti inimese materiaalse Jõukuse ja selles domineerib muretult mänglev Õhu element, mis omakorda lähtub ruumilisest Avatusest. Teaduslikust aspektist tegelevad selle maailmaga põhiliselt ühiskonna-, sotsiaal- ja majandusteaduse harud. Ka selline nähtus nagu riik klassifitseerub põhiliselt SOTSO-maailma alla. Juraesoteerikas arvatakse näiteks ka et siia kuulub kollane asiaatlik rass, minu hinnangul kalduvad siia üldse enamus inimesed, kuna see on kõige laiahaardelisem ja seksuaalseim mängudemaailm.
KULTO-maailm (väikse arkaani Karikad) kui kollektiivne vaimsete subjektiliste väärtuste maailm, milles orienteerub psühholoogiliselt Superego ehk ontoloogiliselt „Meieteadvuse” põhiteisik (suure arkaani Ülempreestrinna). Siin asuvad üldistlaadi olulised väärtused, mida kultuuriliselt omaseks ja kalliks peetakse... näiteks rahvus ja selle ajalooliselt väljakujunenud uskumused-traditsioonid. Ideelise Superego võimeaktiivsus määrab suuresti inimese vaimse Õnnelikkuse, ja selles domineerib rahulikult mõistev Vee element, mis omakorda lähtub ajalisest Selgusest. Teaduslikust aspektist tegelevad selle maailmaga kõikvõimalikud humanitaarteaduste harud. Vaimsust solkivas juraesoteerikas usutakse tihtipeale siia nn. hall rass kuuluvat, tegelikult on see samuti väga suure mõjuvusega maailm, mis kõiki inimesi mingilgi moel läbib... kasvõi läbi keelte. Iseküsimus kas seda ka oluliseks peetakse?
EGO-maailm (väikse arkaani Sauad) on individuaalne vaimsete subjektiliste tõdemuste maailm, mida juhib Minaego ehk „Minateadvus” (suure arkaani Maag). Siin asuvad individuaalselt omandatud arusaamad, mis lähtuvad esmalt omaenda tunnetatud teadmisest ja valdavalt eitavad üldlevinud normipärasust. Realistliku Minaego võimeaktiivsus annab põhiliselt inimesele vaimse Tarkuse, ja selles domineerib tõsiselt mõtisklev Maa element, mis omakorda lähtub kaaluandvast Teravusest. Teaduslikust aspektist tegelevad selle maailmaga suuresti tänapäeva reaalteaduste harud, mis otseselt lähtuvad siseloogikast. Primitiivne libaesoteerika võib seda propageerida ka kui valge rassi maailma, mis tegelikult on kättesaadav kõigile, kes keskmisest rohkem talub üksindust ja kaldub nähtusi aeglaselt läbitunnetama.
Lõpuks on huvitav veel asjaolu, et spirituaalsed inimesed (laiemas tähenduses mistahes eluvaldkonda pühendunud – suure arkaani Hierofant) mõranevad tihtipeale kaheks – Maagideks (spetsiifilised mehelikud) ja Preestriteks (üldised naiselikud). Kus Maagide Süda vajub valdavalt ÖKO (Kehaego põhiteisik) ja EGO (Minaego põhiteisik) maailmade poole kaldu, kuid Preestrite Süda jääb põhiliselt SOTSO (Rolliego põhiteisik) ja KULTO (Superego põhiteisik) maailmadesse kinni. Niisiis iroonilisel kombel, kõige suuremad omavahel tülitsevad sõjapoolused, kes on jäänud ühekülgselt teatud maailmadest sõltuvusse (suure arkaani Saatan – kes pole niivõrd orjuse põhjustaja vaid pigem šamaanist Varjude paljastaja!), võiks olla ideaalis hoopis teineteist ühendavad armastajad. Seega, sõltuvuste nõiaring ja ürglooduse šamaan on kui varjude valgustaja Trixter-Saatan peidus igas Iseteadvuses!
25-12-2019, 14:10 (Seda postitust muudeti viimati: 12-12-2020, 17:16 ja muutjaks oli pimedus.)
VIIES SAAGA ÜRGELEMENTIDEST
Palju tuntakse eksitavaid esoteerilisi süsteeme, kuid väga üksikud suudavad avada nähtuste Emalätte olemust. Eluliselt kandvad seadused jäävad libaesoteerikast pimestatud tavausklikele igavesti lõpuni varjatuks.... olles justkui maa alla ärapeidetud. Kuna autentset materjali leidub ülivähe, siis üldlevinud vaimsust valitsebki asjahuvilist idioodistav olukord. Igasugused gurud levitavad lõputuid põhjendamatuid usuvorme, kus "siga ja kägu" on süüdimatult segi paisatud.
Jõudmaks mistahes teemas algupärase loogilise allikani, on esmalt tarvis see kõige lihtsamateks osadeks laiali lammutada, et see taas elementaarselt kokkusünteesida. Kuna savijalgadel ei püsi ükski maja kindlalt püsti, siis väekas salateadlane laskub nähtamatute seaduspärasuste otsingul otse kui pimedusevalda... avades musta Neptuunipõimiku jõu oma jalge all. Kannatlikult tehakse arusaadavaks asjaolude varjatud alused, millel võimalikult tõeselt nähtused põhinevad. Kuid enese teadmatuse tunnistamine on alati esimene ja viimane saladus, mis salateadlast enese terviklikkuse teadvustamisel saadab!
Läbi aegade on inimesed oma pead murdnud küsimusega, kes valitseb maailma? Kuni Iseteadvus pole eristanud ja tasakaalus ühendanud 4 ürgelementi, valitseb tõenäoliselt võõrjumalast Demiurg (Hinge lõhestus), kes purustavate valeprogrammidega saatanlikke varje toodab. Mitte et varjude valgustust otsiv Saatan oleks kurivaim, vaid ise ollakse ärapetetud, kandes kaasas illusoorset eksitust ja sellest tingitud mahasalatud sümptomeid. Saatan on kui orjastatud ürgvaim - mida Šamaan kasutab oma varjutöös - tõstes pettuste vastu mässu ja soovides taastada loodusega loomulik kontakt. Niisiis, katkist maailma võiks valitseda hingedevargast Demiurgi asemel tervendajast Šamaan, kuni Iseteadvuse loomulik tasakaal saab taastatud. Seega paradoksaalselt on Saatan loodusjõud, mida saab kasutada Varjulõhestuseks või vastupidi Varjutervenduseks. Konfliktne enesehävitus ootab vaid äratundmist, et sellest leida tarkust enesetervenduses!
Kuidas toimub inimese hingeosade ja põhiteisikute ohverdamine Võõrdemiurgile? Võimalusi lõhestavaks enesepettuseks leidub mitmeid, kuid üsna levinud on üks järgmine meetod. On teada et teadvustamatusest tuleva impulsi kaudu kaldub inimene automaatselt tundma teatud põhiemotsioone - rõõmu, viha, kurbust või hirmu - mis iseenesest on täiesti eluterve nähtus. Kuid tihti programmeeritakse inimest ühte-kahte-kolme põhiemotsiooni halvustama ja häbenema, mis ei lase põhielementidel täielikult eksisteerida ja omakorda nendega seotud põhiteisikutel vabalt areneda. Sellest omakorda tekib kompleks või isegi patoloogia, kus mahasalatud emotsioonid stiihiliselt välja tungivad. Näiteks vahest peetakse positiivseks üksnes Rõõmu ja teisi põhitundeid suhteliselt negatiivseteks. Sellisel juhul arendatakse endas teadlikult vaid Õhu elemendi Avatuse omadust. Samas jäävad arengus primitiivselt tõrjutuks Tule Tugevus, Maa Teravus ja Vee Selgus. Muidugi võivad siin jaatatud ja eitatud olla ka teised emotsioonide kombinatsioonid.
Kaasajal on teada et mateeria saab esineda 4-jas põhivormis: plasmalises, gaasjas, vedelas ja tahkes. Plasmalise ja gaasja aine aatomid paiknevad hõredamalt, vedela ja tahke aine aatomid paiknevad tihedamalt. Analoogselt ilmnevad ka vaimsed ürgelemendid, kus Tuli ja Õhk on soojad dünaamilised ehk loomingulised, kuid Vesi ja Maa on jahedad staatilised ehk analüütilised. Soojade elementide energia on suunatud rohkem väljapoole, olles loomult kiired, meelelised ja aktiivsemad. Jahedate elementide energia on suunatud pigem sissepoole, olles aeglasema, mõistusliku ja passiivsema loomuga.
Niisiis, 4 vaimset põhielementi on mõeldud aitama inimesel äratunda iseenda ja elu loomuse erikalduvusi. Lendlev Õhk annab sürrealistliku Ruumi, plahvatuslik Tuli sisaldab endas praktilist Jõu kvaliteeti, raske Maa omab realistlikku Kaalu ja voolav Vesi kannab ideelist Aja kvaliteeti. Tegusalt võitlusliku Tule vastand on rahulikult suhtlev Vesi, moodustades koos ühe mehelik-naiselik pooluselise paari. Tõsiselt tööka Maa vastand on muretult mänglev Õhk, moodustades omakorda teise mehelik-naiselik pooluste paari. Mehelik Tuli ja Maa on spetsiifilised ja individuaalset laadi, samas naiselik Õhk ja Vesi on üldised ja kollektiivset laadi.
Läbi aegade on paljud jamaesoteerikud läinud seda suurt eksirada, et püüdsid 4 ürgelementi siduda otseselt füüsiliste nähtuste või põhimeeltega, suutmata näha tõelist spirituaalset sisu. Paraku füüsilisi nähtusi ja põhimeeli saab kasutada selgituseks kõigest kaudselt läbi analoogiate loomise, kuid mitte kunagi päris üksüheses ja konkreetses tähenduses. Näiteks kui jutt on planeetidest, siis pole mõeldud niivõrd füüsilisi taevakehi vaid teatud vaimseid jõududevorme.
Kuidas leida krüptiline Emaallikas, mida varem pole suudetud avada, olles üldsuse eest ärapeidetud, et inimesed enda mitmekülgset loomust kunagi ära ei tunneks? Antud daemonlik saladus avaneb lugejale piisavalt lihtsalt ja parajalt keeruliselt, kuid kivistunud hingedele jääb see igavesti kindlalt suletuks! Sisenedes põhielementide olemusse puhtal kujul, läbides need loodusliku ringkäigu järjekorras: Õhk, Tuli, Maa, Vesi.
Gaasjas ÕHK elukevade Võimalustes - on kui „maitsmine”, tema avatud ja mänguline loomus suundub põhiliselt kõikvõimalikke naudinguid isukalt „maitsema”. Seikluslikku ja mõtte-lennukat Õhku esineb palju nn. aferistlikus Kauplejas ja Rolliegos! Õhk loob liikumiseks avara Ruumi, sisaldades optimistlikku Avatust ja omades „head maitset” enda meeldivaks tegemises. Paradiisiaias meelitati Eeva läbi mesimagusa lahkuse keelatud vilja maitsma. Võib-olla sümboliseerib see nn. pattulangemise (lõhestumise) lugu hoopis inimese kinnijäämist võluvasse Õhu elementi... ja omakorda SOTSO-maailma? Sellisel juhul polnudki tegu Tarkusepuu vaid Jõukusepuu vilja söömisega. Võib-olla Taevajumal tegutseb hoopis ise kui patoloogiliselt ülevõimendatud Õhumadu? Kontrolliva surve all tuntakse siin ärevust, kuid huvi pakuvad pigem vormiliselt artistlikud elamused. Tema põhimoto on: „Et oleks lõbus!” Ohuks ongi sangviiniline pinnapealsus ja ihaldatud Valejumalad. Kui omakorda tekib Õhu puudus, siis moondutakse fantaasiavaeselt rõõmutuks – tekivad Tundehäired. Abi saamiseks tuleb pöörduda looduse Idakaare daemon-tuulte ja sürrealistliku Jupiterijõu poole! Antud jõud liigub läbi Sakraaltšakra.
Plasmaline TULI elusuve Tegemistes - on kui „haistmine”, tema tugev ja võitluslik loomus on pidevalt orienteeritud saagi või ohu vaistlikule „haistmisele”. Ehk nagu öeldakse - seal kus suitsu, seal ka tuld! Tuli loob puhast Jõudu, sisaldades vitaalset Tugevust ja omades „head nina” praktilistes tegemistes. Võistlev mõtte-välgatuste Tuli esineb palju nn. ateistlikus Sõdalases ja Kehaegos! Kontrolliva surve all purskab temast välja otsekohest viha, samuti ta annab ja võtab vastu peamiselt energilisi käske. Tema põhimoto on: „Et oleks tehtud!” Ohuks on omakorda koleeriline sallimatus ja valulikud katsumuste Ahelad. Kui aga vastupidi, peaks Tuld olema vähe, siis moondutakse ebapraktiliseks ja tahtejõuetuks - tekivad Hallukad. Abi saamiseks tuleks pöörduda looduse Lõunakaare daemon-tuulte ja praktilise Marsijõu poole! Antud jõud liigub läbi Põhitšakra.
Tahke MAA elusügise Tulemustes - on kui „kompimine”, tema kainelt terav (sõnast „terra” - maa?) ja intellektuaalselt töökas loomus tuleneb mistahes nähtuste aeglaselt uurivast „kompamisest”. Kasulikku mõtte-piiride Maad sisaldub palju nn. agnostilises Teadlases ja Minaegos! Paradiisiaias meelitati Eevat ja Aadamat Tarkusepuu vilja maitsma, võib-olla avas see inimeses sürrealistlikule Õhule vastandliku realistliku Maa elemendi, mis võimaldas ühekülgselt utoopilises maailmas kahelda? Mistahes asjaolude liigitamine-mõõtmine loob Maa teadmistes rohkem Kaalu, tuues mõistusele kriitilist Teravust ja omades piiretajuvat mõistlikkust. Kaootilise elu survel tuntakse põhiliselt kurbust, teda huvitab nähtuste sisuline analüüs. Põhimotoks on: „Et oleks õigesti!” Ohuks on liigselt melanhoolne kahtlemine ja ülemõtlev Ajupestus. Kuid Maa vähesuse korral moondutakse ebarealistlikult loogikavaeseks – tekib Absurdum. Abiks pöörduda looduse Läänekaare daemon-tuulte ja realistliku Merkuurijõu poole! Antud jõud liigub läbi Kroontšakra.
Vedel VESI elutalve Järeldustes - on kui „kuulmine”, tema selge ja rahulikult suhtlev loomus juhindub esmalt mitmesuguste õpetlike lugude hoolikast „kuulamisest”. Turvaliste mõtte-seoste Vett sisaldub palju nn. teistlikus Õpetlases ja Superegos! Vesi loob voolava Aja taju, tuues ellu rohkem Selgust ja omades „head kõrva” sõbralikuks suhtlemiseks. Samuti suudavad teiste kogemusest õppida valdavalt need, kes oskavad mõistvalt kuulata. Kaootilisuse surve all tuntakse esmalt hirmu, kuid teda köidavad just mingit siseharmooniat andvad lood. Põhimotoks on: „Et oleks sujuv!” Ohuks on flegmaatiline allaheitlikkus ja liigselt moraalitsev Kuulekus. Kuid vähese Vee korral moondutakse rahutuks ja konfliktseks – tekivad Luulud. Abiks pöörduda looduse Põhjakaare daemon-tuulte ja ideelise Veenusejõu poole! Antud jõud liigub läbi Otsmikutšakra.
Viienda elemendina eksisteerib kolmainsuse KVINTESSENTS (Päike-Kuu-Saturn) pööripäevade Südamesoovides, olles omakorda kui „nägemine”. Selle algatuslikult enesekindel ja tasakaalukas loomus saavutab läbi hooliva fookuse tõese „nägemise”. Pühendunud Eeter sisaldub nn. eneseteadlikus Spiritualistis! Mistahes õppeprotsessid algavad ja lõppevad Kvintessentsis. Algkogemused Päikesepõimikus ja algkujutlused Kuupõimikus annavad vaid pealiskaudse „vaatamise”. Kuid alles peale tegusust (Marsipõimik), mõttekust (Merkuuripõimik), mängulisust (Jupiteripõimik) ja mõistvust (Veenusepõimik) saavutatakse esmane „nägemine” Hingekeskme Saturnipõimikus. Põhimotoks on: „Et oleks tõene!” Tasakaalu kaotades on oht lõhestuda mikrokosmose või makrokosmose ühekülgsuses - ehk individualistliku Maagi või kollektivistliku Preestri pooluses. Samuti, liigmugavast argusest tuleneb oht jäigalt kivistuda iganenud valedogmades. Eeteri vähesuse korral moondutakse ebakindlaks ja empaatiavaeseks – tekib Parasiitlus. Abiks leida iseenda uuestisünni huvifookus läbi Päikese ja Kuu jõudude, kuid Saturni tasakaalujõud avaneb alles läbi Hingekeskme pühendumise! Kvintessentsi jõud liigub läbi kolme keskmise tšakra - Päikese-, Saturni- ja Kuupõimiku.
„Et oleks lõbus!, Et oleks tehtud! ,Et oleks õigesti! ,Et oleks sujuv! ,Et oleks tõene!”
No erinevate inimeste puhul jah selline kategoriseerimine oleks arusaadav.
Aga Mina ei ütle nii.
Mina seisukohast võiksime „lõbususe“ mingilmääral õnnelikkusse paigutada. Kuna Minal pole mitteõnnelikust siis mis järgi jääb?
„Et oleks tehtud“...Minal pole vaja midagi teha.
„Et oleks õieti“...Mina ongi see ainuke Õige.
„Et oleks sujuv“...ajaliselt või? Minal pole aega.
„Et oleks tõene“...Mina on Ainuke Tõde...kuna muud ei ole, ei saa ka kahtlevat küsimust tekkida....
Kui üks inimlapse Iseteadvus viiakse näiteks basseini äärde ujumistrenni, siis ta vaatab esmalt vett ja kujutleb et võiks koos teistega ujuma õppida. Iseteadvuse Õhu element keskendub õppeprotsessi mängulisele aspektile. Tuli keskendub kindlatele treeningülesannetele, mida tuleb ujumiseks jõuliselt täita. Maa aspekt keskendub spetsiifilisele ujumistehnika omandamisele. Vee aspekt harrastab rahulikku lõõgastavat teeningut. Pidev pühendumine kõikidele nendele jõuaspektidele viib lõpuks teatud tõese meisterlikkuseni.
Kuidas aga ujub Q11 Mina, kes midagi ei tee ega õpi vaid lihtsalt juba on alati „kõikvõimsalt” tõene... ei ujugi, kuna tema Mina on ise kogu Ookean?
"Kui üks inimlapse Iseteadvus viiakse näiteks basseini äärde ujumistrenni, siis ta vaatab esmalt vett ja kujutleb et võiks koos teistega ujuma õppida. Iseteadvuse Õhu element keskendub õppeprotsessi mängulisele aspektile. Tuli keskendub kindlatele treeningülesannetele, mida tuleb ujumiseks jõuliselt täita. Maa aspekt keskendub spetsiifilisele ujumistehnika omandamisele. Vee aspekt harrastab rahulikku lõõgastavat teeningut. Pidev pühendumine kõikidele nendele jõuaspektidele viib lõpuks teatud tõese meisterlikkuseni."
Loomulikult on nii aga...vaatleja kes vaatleb vett juba „Vaadeldakse“. Ilma selleta poleks ka isetadvust. Hmm...Teadvus peab ennast piiritlema mõistusega, et tunnetada objekti. Muudmoodi ei saa Ta maailma näha. Vastasel juhul tunneb Ta vaid Iseenast.
No näitena...Võtame valge paberilehe ja joonistame sinna musta vildikaga ringi. Kas ringi sees olev valgepaber (Valgus) on erinev väljaspool ringi oleva valgepaberiga ( Valgusega)?
Ei ole...
Nüüd teeme selle ringi sisse punkti.
Mida see punkt näeks? Musta ringi enda ümber, kas pole?
Aga Valgus (Teadvus) on täpselt sama ringi sees kui ka väljas. Ja ring koos punktiga asub Tema sees.
Alg-Mina on piirideta ja Kõikjalolev...
Mina tajun seda natuke teisiti. Tühjale Paberile ei joonista ringi analüütiliselt hindav mõistus, vaid just teatud jõuväljaga vaatlev Iseteadvus, mille sees on erinevad ürgjõud ja keskmes omakorda Hinge fookus. Samuti Ringi sisene paber on kontsentreetituma jõuga, kui selle väline Paber... need pole enam samad. Tühi Paber aga pole eluprotsessi kogev Iseteadvus, vaid mitteisikuline Kõiksuseteadvus. Eluprotsesse saab kogeda vaid läbi ringja Iseteadvuse!
(25-12-2019, 16:53 )Q11 Kirjutas: „Et oleks lõbus!, Et oleks tehtud! ,Et oleks õigesti! ,Et oleks sujuv! ,Et oleks tõene!”
No erinevate inimeste puhul jah selline kategoriseerimine oleks arusaadav.
Aga Mina ei ütle nii.
Mina seisukohast võiksime „lõbususe“ mingilmääral õnnelikkusse paigutada. Kuna Minal pole mitteõnnelikust siis mis järgi jääb?
„Et oleks tehtud“...Minal pole vaja midagi teha.
„Et oleks õieti“...Mina ongi see ainuke Õige.
„Et oleks sujuv“...ajaliselt või? Minal pole aega.
„Et oleks tõene“...Mina on Ainuke Tõde...kuna muud ei ole, ei saa ka kahtlevat küsimust tekkida....
Millistest raamatutest sa sellised teadmised oled ammutanud?
Lühidalt jõuludest... kuusk kui ilmapuu millel juured ära lõigatakse ja võre edevalt täis ehitakse, sümboliseerib sisuliselt tapetud mõistust ja alles jäetud meelelisust, samuti tapetud vaimsust ja alles jäetud vaimsust. Läbi tehislike kingituste kinnitatakse lapsed orjasüsteemi. Lõhestatudn orjavalitsejatele kasulik äri!
(27-12-2019, 15:53 )pimedus Kirjutas: Lühidalt jõuludest... kuusk kui ilmapuu millel juured ära lõigatakse ja võre edevalt täis ehitakse, sümboliseerib sisuliselt tapetud mõistust ja alles jäetud meelelisust, samuti tapetud vaimsust ja alles jäetud vaimsust. Läbi tehislike kingituste kinnitatakse lapsed orjasüsteemi. Lõhestatudn orjavalitsejatele kasulik äri!
Mis oleks
(25-12-2019, 20:43 )Q11 Kirjutas: "Eluprotsesse saab kogeda vaid läbi ringja Iseteadvuse!"
Ma siin tõlgendaks Su väidet....et elu saab kogeda Iseteadvus?
Nii mõtlesid?
...
ja
(25-12-2019, 20:31 )pimedus Kirjutas: Mina tajun seda natuke teisiti. Tühjale Paberile ei joonista ringi analüütiliselt hindav mõistus, vaid just teatud jõuväljaga vaatlev Iseteadvus, mille sees on erinevad ürgjõud ja keskmes omakorda Hinge fookus. Samuti Ringi sisene paber on kontsentreetituma jõuga, kui selle väline Paber... need pole enam samad. Tühi Paber aga pole eluprotsessi kogev Iseteadvus, vaid mitteisikuline Kõiksuseteadvus. Eluprotsesse saab kogeda vaid läbi ringja Iseteadvuse!
22-01-2020, 14:56 (Seda postitust muudeti viimati: 12-12-2020, 17:17 ja muutjaks oli pimedus.)
KUUES SAAGA JUNGIST JA ESOTEERIKAST
Kahtlemata oli C. G. Jung aukartust äratavalt paljulugenud ja intellektuaalselt võimekas inimene, kelle kirjutistest saab igaüks vähemalt midagi kõrvataha panna. Tema tekstid on üsna abstraktsed ja keerulised lugeda, kus püütakse erinevaid psüühilisi nähtusi mitmekülgselt kaardistada ja antagonistlikke maailmatunnetusi ühendada. Jung sai aru, et ratsionaalselt on terviklikus ISETEADVUSES (maksimaalne psüühika / Ringristi, Spiraali või Kerasfääride sümbolid) omavahel segunenud psüühilisi protsesse võimalik vaid väga piiratult kirjeldada, siiski on piiratud intellekt ka tõhus abimees nende loogiliseks lahtimõtestamiseks. Ma ei püüagi kõikidest tema kasutatud võõrsõnadest ja kohati segastest teooriatest lõpuni arusaada, seega on tegu pigem minu subjektiivse Jungi „psühholoogiliste tüüpide” kriitilise tõlgendusega ja omapoolse esoteeriliste mõttearendustega. C. G. Jung sobib hästi kogu antud teema kokkuvõtteks, kuna ühelt poolt sisaldavad tema tekstid mitmeid tabavaid termineid, kuid teisalt tundub et suur osa tänapäeva üldlevinud esoteerikast on mõnesse tema eksiarvamusse liiga dogmaatiliselt kinnijäänud.
Teadaolevalt võttis Jung esimesena kasutusele inimpsüühika 2 üldist tüüpi – ekstraversiooni ja introversiooni mõisted. Tema teadmiste kohaselt on ekstraversioon põhiliselt LIBIIDO (psüühiline energia) teadvustatud suundumine (füüsilisele) välisobjektile ja selle esiplaanis objektisuhetes väljaelamine. Introversioon on omakorda psüühilise huvilibiido teadvustatud suundumine (vaimse) sisesubjekti suunas ja selle tagaplaanis subjektisuhetes sisseelamine. Piltlikult nägi Jung ekstravertsust perifeersena ja introvertsust kontsentreeritud tsentraalsusena. Ise ma seda nii küll ei taju, vaid näen et ekstravertsus on inimese suhtes ruumiliselt All (Ainemateerias) ja introvertsus asub ruumiliselt Üleval (Vaimuilmas), kus All ja Üleval pole arengulised poolused nagu ekslikult enamasti ettekujutletakse, vaid PARALLEELSED poolused! Šamanistlikus kosmosepildis on see müstiline DUALISM (ka Yang-Yin sümbol) nagu tagurpidi pööratud Ilmapuu sümbol, kus jahedamad pimedusejuured on inimese suhtes Üleval immateriaalses ja soojem valgusvõre on All materiaalses paralleelilmas.
Konkreetse kosmilise ILMAPUU algkujund sisaldab omakorda 4-ja paralleelset maailma (Kerasfäär, mille sees on igas nurgas 4 väiksemat kerasfääri / või ka sümboolselt Inimpilt oma nelja jäsemega), seega eksisteerib samuti 4-ja liiki evolutsioonilist Hingepuud, mis modereerivad kehalist Tervist (Mõõkade sümbol), sotsiaalset Jõukust (Müntide sümbol), kultuurilist Õnne (Karikate sümbol) ja minateadvuslikku Tarkust (Sauade sümbol). See ruumiline paiknevus Üleval ja All on kõigest intellektuaalne lihtsustus, mille tegelikku tunnetuslikku „asukohta” on oluliselt keerulisem selgitada. Põhireegel seisneb siiski selles, et inimese suhtes Ilmapuu Ülemised pimedusejuured ja Alumine valgusvõre on võrdväärsed energiapoolused! Ja kummaski energia vastandsuunas on võimalik täiesti erineva iseloomuga arenemine! Paraku enamasti on inimestel üks poolus vähemalt natuke rohkem teadvustatud ja seetõttu on teine samavõrd määral teadvustamatu (sõnast „umbewusste”). Mida ühekülgsemalt on valgustatud üks, seda deemonlikumaks moondub unarusse jäetud vastaspool!
EKSTRAVERTSE tüübi harjumuslikku protsessi selgitavad veel järgmised omadused: teadvustatud libiidoenergia Väljavool naturaalsesse maailma, välisobjektidest ja objektisuhetest lähtuv Ainetung, „Õhtumaine” materialism, huvitab tegevuste välistoime, väliste tõsiasjade vaatlus, objektide võimuses olemine, välisnähtustele kaasaelamine, Maisust pigem ülistav-usaldav mentaalsus, tegelik-reaalsetes protsessides vahelduse otsimine, naiivne esemeline iseloom, (Nietzche) Dionüüsoslik Joobumuseseisund, kaldub elu hindama fatalistlikult ja empiiriliselt, füüsiliste tegevuste laiahaardelisus, pinnapealne entusiasm, mõttesisude konkreetne järjestamisviis, sotsiaalse ümbruse ja uuendustega kiirem kohanemine, tugevam eluline energia, „kõvaloomulisus”, välismaailmas toimekas elavaloomulisus, välistest tegevustulemustest suurem sõltuvus ja vastav kvantitatiivne laienemine, pingete väljaelamise kalduvus, suurem psüühiline lõdvestus (lahjenenud libiido tähelepanuhulk), vähem assotsiatiivseid kujutlusi, afektielamuse madalam intensiivsus, samas lühem füsioloogilis-psüühiline taastumisperiood, kiirem reageerimisvalmidus, šamanistlikus pildis ruumiliselt allpool lendavad (pealiskaudsed) Linnud, haigusjuhtumitel tekib liigne impulsiivsus, psühhootilisus, stereotüüpsus.
INTROVERTSE tüübi harjumuslikku protsessi selgitavad järgmised omadused: teadvustatud libiidoenergia Sissevool supernaturaalsesse maailma, sisesubjektidest ja subjektisuhetest lähtuv Vaimutung, „Idamaine” idealism, huvitab tegevustest saadud sisetundmus, sisemiste peegeldustõlgenduste vaatlus, objektidevõimust hoidumine, välisärritustest distantsi hoidmine, Vaimne mentaliteet, Maisust kergelt põlgav-umbusaldav hoiak, näiv-irreaalse protsesside ja stabiilsuse otsimine, sentimentaalne tundmuste iseloom, (Nietzche) Apollonlik Unenäoseisund, kaldub elu hindama tahtevabadusest ja põhimõtetest lähtuvalt, sisekaemuslik siiras loomus, metafüüsiliste tegevuste osalusring, ühes teemas paremini püsimine, mõttesisude sügavam sünteesimine, sotsiaalse ümbruse ja uuendustega aeglasem kohanemine, tundlikum süvenev energia, „pehmeloomulisus”, välismaailma suhtes aktiivne reserveeritus, välistest tegevustulemustest väiksem sõltuvus kuid parema kvaliteedi otsimine, pingete sisseelamise kalduvus, suurem psüühiline valmisolekupinge (kuhjunud libiido tähelepanuhulk), rohkem assotsiatiivseid kujutlusi, afektielamuse kõrgem intensiivsus, samas pikem füsioloogilis-psüühiline taastumisperiood, aeglasem reageerimisvalmidus, šamanistlikus pildis ruumiliselt ülevalpool ujuvad (süvenevad) Kalad, haigusjuhtumitel tekivad liigne ärevus, neurootilisus, kinnismõtted, paranoilisus.
Jung selgitab, kui üks libiido energia suundumus muutub krooniliseks, siis tekib tüüp ehk harjumuslik hoiak, milles üks poolus valitseb pidevalt, kuid ei suuda teist totaalselt allasuruda, sest mõlemad on psüühilise elutegevuse vältimatud osad. Seega ei teki kunagi puhast tüüpi, vaid ühe pooluse suhteline ülekaal. Niisiis tihtipeale kaldub üks väljakujunenud harjumuslik tüüp end teadmatult teise tüübi suhtes kehtestama ja vastandpoolt kergelt alavääristama. Jung siiski põhjendab et mõlemad libiido suundumused on olemuselt võrdväärsed ja vääramatult sama olulised. Kui üks energiakalduvus ongi inimesele reeglina natuke loomuomasem (siiski on ka juhtumeid, kus põhikalduvus võib elu jooksul mitu korda vahetuda!), siis tuleks selle suhtes jääda küll enesekindlaks, kuid samas peaks terviklikkuse mõttes otsima ka vastandsuunalisi protsesse. Vastasel juhul kaotatakse läbi eneseeituse ja varjamise psüühiline terviklikkus, mistõttu moondutakse barbaarselt (Jungi sõnakasutus) ühekülgseks. Mida ohjeldamatum on libiido, mis sunnib ühe poolega samastuma, seda õõvastavam tundub vastandlik varjupool ja seda deemonlikumaks moondub fanaatiline hullus. Seega järeldan ma siit, et üldiselt eksisteerib Iseteadvuses kahte liiki eksiteed ehk kosmilist KURJUST, mis põhjustab suuri kannatusi – ühekülgne Valgus ja ühekülgne Pimedus, mis on lõhestuselollusest sunnitud lõputult omavahel sõdima. Kuid HEADUS on üldiselt alati ühte liiki – tasakaalus Valguse ja Pimeduse terviklik Kesktee. Nii Headus kui ka Kurjus mõlemad sisaldavad oma olulist õpetlikku essentsi siin ilmas! Kuid neil pole otsest pistmist New-Age „kõrgete” ja „madalate” arengusagedustega, mis on vaid järjekordne Kõiksust lõhestav nägemus. Jung sai väga hästi aru, et isegi primitiivseim olend on instinktiivselt vaba ja terviklik. Kuigi inimtasandiga võrreldes on primitiivne olen sügavalt uinunud seisundis, siiski on ta oluliselt rohkem iseendaga tasakaalus. Paradoksaalselt mida arenenum on olend, seda rohkem tekib tal ohte ja võimalusi tasakaalutuse patoloogiaks!
Jung eristab küll selgelt ekstraversiooni ja introversiooni vastandlikkust, siiski tundub et ta pidevalt ajab need segamini kollektiivse ja individuaalse vastandpoolusega. Nagu tänapäevalgi enamasti arvatakse, siis tihtipeale leiab ka Jung et üksindus on pigem seotud introvertse ja grupiosadus vaid ekstravertse tüübiga. Antud eksijäreldus tuleneb sellest, et täpselt ei eristata kahte ristuvat absoluuttelge: materiaalne-immateriaalne ja kollektiivne-individuaalne. Vastasel juhul oleks ilmselge, et KOLLEKTIIVNE (üldlevinud, mõjutatav, preesterlik, naiselikum, „lambalik”, sümboolselt vasak kehapool, Hommikumaine) ja INDIVIDUAALNE (omanäoline, vähemõjutatav, gnostik-maagilik, mehelikum, „hundilik”, sümboolselt parem kehapool, Õhtumaine) aspekt saab esineda mõlemas nii introversiooni kui ka ekstraversiooni suunalistes protsessides. Näiteks tegelikult võib ka ekstravert minna metsa elama, kui ta saab end seal misiganes füüsilisel moel aktiivselt teostada. Samuti võib introvert olla sage seltskonna inimene, kui tema olemisel ja suhtlusviisil lubatakse jääda reserveerituks. Jung nähtavasti samuti leidis, et mehelik energia kaldub olema tugevam välises ainetungi pooluses ja naiselik on tugevam sisemises vaimutungi pooluses. See suht laialtlevinud uskumus võib olla ka tänapäeval nn. vaimsete inimeste maailmatajus üheks kivistunud põhidogmaks, mis minu meelest on inimkonna esoteerika ajaloo üks suurimaid ämbreid üldse. Ma isiklikult seda teooriat sellisel lihtsustatud kujul absoluutselt ei poolda, kuna sugudega tundub seonduvat pigem just individuaalne ja kollektiivne telg. Minu meelest naiselikkus sõltub pigem kollektiivsest (seega mehe Anima) ja mehelikkus sõltub rohkem oma individuaalsest (seega naise Animus) kalduvusmustrist!
Edasi kirjeldab Jung lühidalt veel 4-ja juba keerukamat funktsioonitüüpi: Mõtlemistüüp otsib mõttetähendust, Tundetüüp otsib tundeväärtust, Intuitiivtüüp otsib vaistlikult võimalusi ja Aistingutüüp otsib tegelikkusetaju. Tundub et Jung jääb funktsioonitüüpide lahtimõtestamisel üsna napisõnaliseks. Tema väitel polevat võimalik nende olemust intellektuaalselt lõpuni tabada, millega saan mina vaid osaliselt nõustuda. Samuti Jung tunnistab, et 4-ja funktsioonitüübi nimetused ei pruugi olla kõige paremad ja õnnestunumad. Kuid ta lisab, et Intuitiivtüüp ja Aistingutüüp on irratsionaalselt vahetud, kuid Mõttetüüp ja Tundetüüp on ratsionaalselt hindava loomuga.
IRRATSIONAALSETE funktsioonitüüpidega seostuvad veel järgmised omadused: „Lõunamaine”, orgaanilis-praktiline elamus, esteetilis-sensuaalsed kogemused, lamenenud-avardunud pinnapealsus, Romantistlik soe meeleiha, küüniline nominalism, juhuslikkus, valmis antud, optimistlik kalduvus, näiliselt aktiivne, seksuaalne ihanauding ja agressiivne võitluslikkus, vahetu kaoselisus, riskeeriv julgus, mittekahtlev loominguline meelelisus. RATSIONAALSETE funktsioonitüüpidega seostuvad lisaks järgmised omadused: „Põhjamaine”, anorgaanilis-teoreetiline konstruktsioon, mõistuslikud printsiibid, ideedevormelid ja sõnamõistelisus, kitsenenud-süvenenud hinnangulisus, Klassitsistlik jahe kainus, platonlik realism, põhjuslikkus, tuletatud liigitav, pessimistlik kalduvus, näiliselt passiivne, platooniline ideaal ja rahulik seostatus, järelemõtlik korralisus, mitteriskeeriv kartlikkus, kahtlev intellektuaalsus, analüütiline mõtisklus.
Nähtavasti Jung alguses arvas nagu irratsionaalsed tüübid vastavad ekstravertsusele ja ratsionaalsed tüübid omakorda introvertsusele, kuna pealiskaudsel vaatlusel võivad need väga sarnased tunduda (Kusjuures neil võib siiski olla teatud kaudne varjatud seos, mida on keeruline lahtimõtestada?). Hiljem ta sellest seisukohast siiski loobus, avastades et ekstraversioon kui ka introversioon mõlemad saavad esineda kõigis 4-jas funktsioonitüübis, mistõttu tekib hoopis 8 psühholoogilist põhitüüpi. Jung mainib veel, et ta ei arva nagu tegu oleks ainuvõimaliku tüüpide klassifikatsiooniga, vaid peab seda vastavalt oma elupraktikale suht lihtsaks kuid samas tõhusaimaks hindamissüsteemiks. Samas ta olevat teadlik ka mõnest teisest tüüpide klassifikatsiooni meetodist.
Teise teooria kohaselt saab 4-ja funktsioonitüüpi ka omavahel kombineerida, väljaarvatud Mõttetüüpi Tundetüübiga ja Aistingutüüpi Intuitiivtüübiga, kuna need olevat teineteist välistava funktsioonidega. Sedasi tekkib kokku 12 erinevat tüüpidekombinatsiooni, põhjendades seda sisuliselt üksnes oma erialase praktilise kogemusega. Antud teooria tundub mulle taaskord natuke kunstlik ja väheusutav. Miks Jungi arvates teatud tüüpide funktsioonid omavahel ei kombineeru, võis tuleneda antud tüüpide liiga pealiskaudsest määratlemisest või samuti mingist tollel ajal valitsenud omalaadsest ajastuvaimust? Tegelikult tundub juba tema algne 4-ja funktsioonitüübi teooria olevat täpselt lahtimõtestamata, olles samuti väga mitmeti mõistetav! Näiteks kaasaja kirjanduses ilmneb vahest nagu Jungi toodud põhitüübid kirjeldaksid mingeid teadvuse astmelisi arengutasandeid, kuid vähemalt Jung ise pole seda oma tekstides otseselt nii kunagi väljendanud.
Millegipärast tundub mulle nagu Jung ei püüdnudki avada 4-ja funktsioonitüübi sügavamat algolemust, rahuldudes nende suhteliselt üldmõistetava ja pealiskaudse arusaamisega... jättes selle keerulise töö justkui tulevastele põlvedele. Nähtavasti tekitas temas juba ekstraversiooni ja introversiooni üldtüüpide põhjalik lahtimõtestamine piisavalt peavalu. Eriti eksitav on näiteks Tundetüübi nimetus, kuna Jung absoluutselt ei maini et tegu oleks otseselt emotsionaalselt tundelise iseloomuga nagu seda tihti tänapäeval täiesti ekslikult mõistetakse. Selle all oli mõeldud kõigest teatud väärtuspõhiselt hindavat ideedetunnet, mis olevat siiski ratsionaalset iseloomu. Jung pidas afekte ehk emotsioone millegipärast hoopis aistimisfunktsiooni alla kuuluvaks? Minu arvates on emotsioonid pigem siiski oluliselt rohkem seotud kujutluste ja fantaasiatega. Samuti Mõttetüübi juures hindab ta üle sisulist seostatust, kuid ideede seosed on väga omased ka Tundetüübi väärtushinnangutele. Mõttetüüpi näen mina pigem detailsemat laadi mõtteeritluste (liigituste-piiritluste) vormis ja mitte niivõrd üldiste ideedeseoste raames. Vähemalt mulle tundub et ka teiste funktsioonitüüpide nimetused on suht eksitavad, väljendades küll mingit näilist seost või kaudset omadust, kuid siiski mitte täpsemat algolemust.
Minu hinnangul on Intuitiivtüübi võimalustevaistu olemus hoopis naudingut otsiv Avatus (sürrealistliku Õhu elemendi RUUMI tajuv keskus), Aistingutüübi tajutegelikkuse olemus on tegusust otsiv Tugevus (praktilise Tule elemendi JÕUDU tajuv keskus), Mõtlemistüübi mõttetähenduste olemus on tõesust otsiv Teravus (realistliku Maa elemendi KAALU tajuv keksus) ja Tundetüübi väärtushinnangud sarnanevad kuigivõrd sujuvust otsiva Selgusega (ideelise Vee elemendi AEGA tajuv keskus). Kusjuures Intuitiivtüübi Avatusele (naiselik) vastandub hoopis Mõttetüübi Teravus (mehelik) ja Aistingutüübi Tugevusele (mehelik) vastandub Tundetüübi Selgusele (naiselik). Samuti vastandid mitte ei välista vaid täiendavad ja edendavad teineteist! Näitlikult võib mõista seda ka nii nagu Kauplejat täiendab Teadlane ja Sõdalast täiendab omakorda Õpetlase loomus, ja vastupidi. Lisaks Jung arvas et need funktsioonid, mis maises Personas on tüüpiliselt tugevamad, on omakorda teadvustamata vaimses pooluses mittetüüpiliselt nõrgemad. Näiteks kui reaalses maailmas ollakse isepäiselt hästi mehelik, siis varjatud irreaalses maailmas ollakse mõjutatavalt naiselik, ja vastupidi.
Need 4 funktsioonitüüpide olemust paiknevad kehapildis ka alumises Sakraaltšakras ja Põhitšakras (Meelelis-loomingulised), ning ülemises Kroontšakras ja Otsmikutšakras (Mõistuslik-analüütilised). Siinjuures tuleb ületäpsustada, et tegu pole kuidagi arenguliselt järjestatud jõuolemustega nagu seda tänapäeva üldlevinud „juraesoteerikas” massidele eksitavalt sisseprogrammeeritakse. Hüpoteetiliselt on tegu täiesti võrdväärsete tajuallikatega, mis sisalduvad absoluutselt kõikides eluvormides – alates ürgseimast mateeriaosakesest kuni arenenud imetajateni välja. Ehk piltlikult väljendades omab iga primitiivseimgi „amööb” teatud tasemega tajude „alakeha ja ülakeha” tervikuna koos! Kuid üksnes inimliigile saab pähemäärida udujuttu, nagu tema „alakeha” tajud oleks aktiveeritud, kuid „ülakeha” tajud jäävad veel täiesti kättesaamatuks. Paradoksaalselt vastab see udujutt teatud mõttes isegi tõele, kui inimene oma nõrga reaalsustaju ja nigela analüüsivõime tõttu ise seda sinisilmselt usub!
Huvitav on veel see, et Jung oli teadlik Vana-Kreeka arstlikust humoraalpsühholoogia tüüpidest - sangviiniline Õhk, koleeriline Tuli, melanhoolne Maa ja flegmaatiline Vesi – mis vastavad jumalikele aastaaegadele. Samuti oli ta teadlik Hellenistliku sünkretismi 3-st nähtusest – Hylikoi (Aineline), Psychikoi (Hingeline) ja Pneumatikoi (Vaimne) – mis on omane ka kristlikule mõtlemisele. Muidugi täiesti iseküsimus on, kuidas neid vanu sõnamõisteid täpsemalt lahtimõtestada? Igatahes erinevalt varakristlusest ei hinda Jung ainelist maailma hingelisest ja vaimsest kuidagi põlastusväärselt madalamaks, pidades seda seisukohta põhjendamatuks ülbuseks. Oma hilisemates töödes eristab ta laiemat PSÜÜHE (kõik psüühilise energia protsessid) ja kitsamat HINGE (piiratud funktsioonitüüpide kompleksed minaisiksused) mõistet. Minu enda kosmosepildis jaguneb Psüühe energia omakorda 4-ks Põhiteisikuks ehk 4-ja Hingepuu vahel: mehelikum Minaego, naiselikum Superego, naiselikum Rolliego ja mehelikum Kehaego, mis võivad siis omakorda jaguneda väiksemateks Hingeminadeks.
Samuti leiab Jung et (religioosselt) sümbolistlik fantaasia olevat elupoolusi ühendav oluline Sild, millega luuakse iga päev uus tõelisus. Teadvustamatuses asuv fantaasiaalge justkui kannab potentsiaalset vajadust või uinunud eesmärki, kus asuvad arhailiselt kokkusulandunud vastandid, mis ootavad teadvustatuse eristavat äratamist. Elu ei arenda üksnes vaimne ega vastupidi aineline poolus, vaid neid kahte ühendab eriliiki protsesside vaba „soovunistus” ehk „palveloits”, millele on samuti seatud piirid tegelikkuse ja vajaduste poolt. Osaledes erisuunalistes elutungides, saab keskse Psüüheenergia (Topelt-lemniskaadi sümbol) püüdlused jumalusteks ehk mitmekujuliseks polüdaemoniks. Kui ei eristata enda algselt vaba Psüüheenergiat selle kõikvõimalikest vastandtungidest, siis sõltuvuslikult samastutakse oma väikeste Hingeminadega (Risti sümbol), toimub lõhestavalt piinav kahestumine, kolmestumine jne. Näiteks vastab sellele Hingehoiakute komplekssele lõhestumisele vanasõnaline väljend: „Ingel tänaval, kurat kodus.”
Teisalt arvas Jung, et teadvuse uinunud olekus on kõik vastandlikud poolused eristamatult segunenud, alles teadvuse aktiveerudes ilmnevad selgelt vastandite erisused. Seetõttu teadvustamatuses justkui toimub vastandite konflikte lahustav ühtesulandumine. Isiklikult leian, et see võib nii küll näida, kuid teadvustamatuses esineb ähmane pooluselisus sellegi poolest. Lihtsustatult on see nagu kosmilise uuenemise tornjas Spiraal, kus iga tasand sisaldab nii teatud teadvustatust kui ka teatud teadvustamatust – valgustust ja unustust - mõlemat. Paradoksaalselt pole vastanditest muud vabanemisteed, kui üksnes kõikvõimalike vastandite vaba JAATUS!
TEADVUSTATUS on või tundub olevat ühendus aktiveeritud energiaga, moraalne, valgustatud, arenenud, äratatud, tahtlik, valitsev, aktiivne avaldumine, teatud mõttes ilus ja taltsutatult tsiviliseeritud, maagiline, rohkem süüdiv, inimlikumalt hoolitsev, nähtav , eristavalt särav sümbolfantaasia, üksikelementide selge eraldumine, jumalik, Viljakas. TEADVUSTAMATUS on või tundub olevat ühendus mitteaktiveeritud energiaga, loomalik, unustatud, tõrjutud, uinunud, tahtmatu, hoiatav, passiivne potentsiaal, teatud mõttes kole ja mässavalt metsik, arhailine, rohkem süüdimatu, stiihiliselt paratamatu, varjatud, ebaselgelt tume sümbolfantaasia, üksikelementide ähmane kokkusulandumine, saatanlik, Tungipõhine.
Siiski ma leian et Maine-Vaimne, Kollektiivne-Individuaalne ja Meeleline-Mõistuslik vastandlikkus sisaldub väga ähmaselt juba Kosmose ürgseimas teadvustatus-teadvustamatuses. Ja ürglapselikke vastandeid ei ühenda üksnes sümbolistlik fantaasia, vaid vaba loomulik rütmilisus, mille vahel asub keskne vaikus ja puhkepaus. Psüühes peitub vajadus rütmiliselt hingata nii oma kirkaimas ärkvelolus kui ka sügavaimas unes! Iseteadvus (maksimaalne psüühika) ühendab omakorda kõikvõimalikud vastandpoolused ehk mistahes VALGUS vs PIMEDUSE antagonismi. Maksimaalne spiraalpooluseline Eluhingamine Ise kogu oma kasvumuutumistes lakkab alles totaalselt määramatus Tühjuseolematuses, millel Iseteadvuse kosmiline Olemine algusest lõpuni põhineb.
Kokkuvõttes Jung küll selgelt eristab objektisuhtest lähtuvat ekstaraversiooni ja subjektisuhtest lähtuvat introversiooni, kuid kas need nähtused on ikka omavahel selges võrdumises ja kuidas neid täpsemalt mõista, pole tänapäeval veel lõplikku arusaamist leidnud? Kui siiski oletada selle tõepärasust, siis saaks järeldada et ekstraversioon on omane individuaalse Kehaego (ÖKO-maailma Tervise valvur / juhtiv uuendusfookus on mehelikum) ja kollektiivse Rolliego (SOTSO-maailma Jõukuse valvur / juhtiv uuendusfookus on naiselikum) põhiteisikutele, ning introversioon on omane kollektiivse Superego (KULTO-maailma Õnne valvur / juhtiv uuendusfookus on naiselikum) ja individuaalse Minaego (EGO-maailma Tarkuse valvur / juhtiv uuendusfookus on mehelikum) põhiteisikutele. Eeldusel et funktsioonitüüpe on samuti 4 (mida minu arvates on tegelikult vähemalt 7 või isegi 10), siis siit saab edasi järeldada nagu psüühilisi põhitüüpe võiks olla vähemalt 4x4=16. Need tüübid võivad omakorda kalduda nii teadvustatuse kui ka teadvustamatuse ülekaalu poole. Kuid esialgu on see muidugi kõigest hüpotees, mis vajab põhjalikumat järeletunnetamist ja veel mõnel muul viisil tõendamist.
Siiski olen mõelnud ka hüpoteesile, mille kohaselt eksisteerib 10 funktsioonitüüpi, mis on tuletatud Pythagorase Tetraktysest! Vastandpaarides oleks nende märksõnad näiteks järgmised: Marsi Tegusus/Tugevus (punane Sõdalane) vs Veenuse Mõistvus/Selgus (sinine Õpetlane), Merkuuri Teadlikkus/Teravus (violetne Teadlane) vs Jupiteri Naudingulisus/Avatus (oranž Kaupleja), Päikese Algatuslikkus/Vajadus (kollane Poliitik) vs Kuu Kujutlus/Tundlikkus (helesinine Kunstnik), Uraani Oskuslikkus (valge Võlunõid) vs Neptuuni Seaduspärasus (must Esoteerik), Saturni Pühendumus/Sihikindlus (roheline Spiritualist) vs Pluuto Hetkelisus/Vaatlus (hall Müstik-Psühholoog). Nendele funktsioonidele lisanduvad järgmised 3 üldist vastandsuunda, kuhu psüühiline libiidoenergia võib vastavalt vajadusele suunduda või ka kinnijääda: Aineobjekt (ekstraversioon) vs Vaimusubjekt (introversioon), Kollektiivne (üldlevinud) vs Individuaalne (omanäoline), Teadvustatud (äratatud-maagiline) vs Teadvustamata (uinuv-arhailine). Sedasi saab kokku 10x2x2x2=80 suhteliselt selgelt eristuvat fundamentaalset Hingemina tüüpidepositsiooni, mida saab omakorda omavahel kombineerida! Loomulikult muutub psüühika määramine veelgi keerulisemaks, kui siia lisanduvad inimese Iseteadvuse väga mitmed arengutasandid.
Lõpetuseks, kaasaja ühiskond (SOTSO-maailm) on valdavalt huvitatud oma suhteliselt kitsa materialistliku Jõukusemasina elumängus hoidmisest, kus üldiselt väärtustatakse objektisuhtest lähtuvat ekstraversiooni protsessi. Kuna jäiga riigi seisukohalt osutub minateadvuslik Tarkus ja kultuuriline Õnn täiesti teisejärguliseks, siis kipub tunnetuslikust subjektisuhtest tulenev introversiooni protsess tõrjutuks jääma. Siiski võiks arvestada, et elus esinevad loomuomaselt mõlemasuunalised huvilibiido tüübid suhteliselt võrdselt! Lähtudes üksnes ühiskonna pinnapealsete Rolliego mehhanismide väärtustamisest, vägistatakse või ohverdatakse enese psüühiline terviklikkus justkui ühekülgseks golemiks, mis kokkuvõttes kulmineerub alati mingi katastroofiga. Päevast mil riigi seadusi hakatakse ainuõiguslikult absolutiseerima, muutuvad selle truud „ühedimensioonilised” kodanikud orjastavalt kuritegelikuks organisatsiooniks, kus iga terviklik Iseteadvus mõistetakse paratamatult oma „mitmedimensioonilisuse” tõttu hukka. Iroonilisel kombel võib analoogiliselt eeldada, et hetkest mil inimene asub „kassiarmastajaid” võrreldes „koeraarmastajatega” alavääristama või lausa demoniseerima, on selgelt toimunud psüüheenergia paralüseerumine ja ühiskonna korrumpeerumine! Tekib küsimus kui idiootselt fataalseks võib paisuda juba Vana-Indias tuntud nn. Ashurade ja Daevade vaheline kahepalgeline antagonism?
Muidugi oskaja ja tugeva (energilise) mehe käes. Hanumani põhirelv ka ju nui, sellepärast see ongi energilisuse sümbol, mõõk aga terava mõistuse. Ses suhtes seostub mõõk tõesti ristiga ja kepp lihtsakoelisema potiga.
