(13-03-2019 17:36 )Mannu Kirjutas: Naut, ma küsin ka, et kuidas sa mentaali lähed?
See tundub mul lootusrikkam kui astraal._
No just. Ma väga julgustaks kedaiganes kasvõi proovima. Tükki see küll küljest ei võta.
Ja see ikka pole seotud mingi üü või ää paravõimete või mustkunstiga. Ei pea mingeid võõramaakeelseid mantraid pobisema või 20 aastat joogaasendiski kuskil koopas istuma, et lihtsalt miskit teada saada.
Mul näiteks kõik põhiliselt ikka selsamal katse ja eksituse meetodil tulnud.
Mind koguni kohati ajab närvi, kui liiga palju segast mingites tehnikates on.
Või siis räägitakse vaid mõistetes ja nagu ÜLDSE ei seletata KUIDAS ja veel enam MIKS.
Ma kohati kahtlustan, et need tehnikad on isegi
meelega segaseks aetud. Sest need ühendused olendite või misiganes sfääridega EI OLE tegelikult keerulised. Keeruliseks ajavad nad ehk mingid "vahendajad", kes ütlevad, et anna dollar, ma teen su eest ära.
No tore.
Käigu karupeppu. Minu eest ei saa siiski keegi midagi ära teha.
Ses mõttes tulebki ISE asja sisse minna.
Et poleks väändunud inffi.
Lisaks kaob ära see pidev sondeerimine, et mis jura siiski keegi mulle ajab või mis taotlusega jne.
Siis ikka ongi see nö. kanaldatud või nähtud "jura"
enda ja isiklik, seega võib selle kas kasutusele võtta, uuesti üle kontrollida või lihtsalt sisse soolata - täiesti oma voli ja valik.
Oled olukorra kunn ja keegi pole (su enda lolluse tõttu) sind petnud.
Kuigi... petta saada võib sealgi. Kuid... räägime ka sellest. See eristamine pole kuigi keerukas
Nii. proloogidest vist aitab? : )
Et kuidas ma sinna mentaali lähen?
Ma isegi otsisin mingit materjali, mida siia nö. eellugemiseks panna aga ma ei leidnud. Ei eesti ega inglise keeles (eks ma otsin veel). Ja võimalik, et ma taas ei tea neid üldtuntud definitsioone (ja sellel tehnikal on ammu ka oma nimi ilmselt olemas), kuid ma lihtsalt ei tea, mille alt otsida. Ma olen üldse sihuke nõme individualist ja "ma ise" tüüp ehk siis autodidakt. Vähemalt selles oma täiustatud nautikas.
Kuid üks märksõna, millest kunagi tuge sain, on HALODÜNAAMIKA.
Kuid see inff oli saadud paraku suust-suhu ja enne netiplahvatust.
/Eks ma otsin veel/
Afirmatsioonitehnikatest nagu kõigist fantaasiharjutuste mängudest on samuti kasu.
Panen nüüd nö. täiesti nö. algaja taseme, kui keegi ikka üldse ei mõista, millest laias laastus jutt käib.
Jah, eraldud vaikusesse, paned silmad kinni (kuigi migid "lennud" on mul ka silmad lahti olnud, kuid seal on olnud teatud "lisategurid") ja püüad lõdvestud nii nagu ikka lõdvestuda meeldib.
Mulle näitaks meeldib kui on hämar tuba ja ma eeelistan ka lamada mitte istuda.
Siis võib alustada näiteks ka sellest nö. kujustamisest, millest siin eespoolgi Lahendustel juttu oli. Kas see on mingi minek oma nn. hingemajja või südamekambrisse või kus iganes keegi end kõige turvalisemalt-mõnusamalt tunneb.
Kuskil ees keegi küsis, kas järv on ok (kohe vastati, et ei, ikka
maja peab justkui olema). Ei pea. Järv, ookean, tuba, häärber, koobas, aed, maastik, mägi - see ONGI igal erinev. Laske end kanda
just sinna, kus justkui... kõik tahab minna või teid juhatada.
Sealt tulebki mängu kusjuures see asi nimega USALDUS. ärge paanitsege, kui te isegi esimesed 5 mintsa midagi ei näe või näete tont-teab-mida. Ärge kahelge, kõik, mida tunnete-näete on õige, lihtsalt laske asjadel juhtuda.
/Hirmutunnet kindlasti ei tohiks olla. Kui on - katkestage./
Aga kui kõik ok, laske nö. voolul (või tuulel või hoovusel või ette ilmuval rajal või valgusvihul vms) end kanda. Uskuge te jõuate just
teie jaoks õigesse kohta.
Ja isegi kui te ei erista mingeid värve-vorme, kohti või maastikke, pole hullu. Lihtsalt
usaldage end, vaadake niisama rahulikult ringi, jalutage, kiiret pole.
Kui aga kuhugi ikkagi tõmbama hakkab või miski kuskil kasvõi möödaminnes tähelepanu köidab (isegi vaid aistinguliselt) - minge just sinnapoole.
Katsuge neid visioone või pilte või maastikke, mida seal kuskil ikkagi kasvõi hämuselt näete - ka väikestviisi eristada. Süvenege, millised on värvid, kissitage silmi, jääge seisma ja näppige mõnd lille, võtke kätte mingi kivi või vaadake mõnda pilve või varest või mida iganes.
Kõik on lubatud. Ja kõik on turvaline.
Põhiline ongi nö. õppida seal olema ja liikuma. No nagu laps õpiks kõndima. Usaldavalt ja uudishimuga.
Osadel, tean, tulevad sellised pildid väga kergelt, täiesti silmapilgust, osadel mitte. Kuid ei tule nad vaid selle tõttu, et meile on sugereeritud, et nad justkui ei tohiks tulla või kõik, mis tuleb, pole meie tähelepanu väärt. Ekee. Need on eelarvamused. Visake need juba alguses minema.
Noja siis kui kohal olete (te saate täie veendumusega aru, et jah, olete kohal), võtke taas aega, et ringi vaadata.
Sellel kohal, tean, on palju erinevaid nimesid (eri tehnikates), kuid pange parem ise sellele nimi. Kui soovite.
See nimetatud protsess võttis mul enne mingi päris jupi aega ja mul ei olnud see ka nö. reaalne koht.
See on ka kuskil... "seal" mitte "siin".
Mul on see mingi piimjat pärlmutterhelendust täis ruum (see mind ka seal VS algses teemapealkirjas köitis), väga kõrge ja selle seinad pole selles piimjas valguses nähtavad. Ma tunnen end seal tõepoolest iga kord tohutult turvaliselt ja mõnusalt.
Aega seal pole. Muresid pole. Olme ei vaeva, miski ei valuta, keegi ei tülita... nirvaaaaana? No ilmselt sarnane. : )
Kusjuures ma näen seal ennast nö. kõrvalt. Olen kuskil 3-4-ja aastane, kuid mitte selline infantiilne lasteaiatitt, vaid ikka täiesti ürgse tarkusega kuid siiski lapse kehas olevus. Näen kõiki detaile endas: oma pisut hiiresabalisi patse, tukka, kleidi värvi, põlvikuid.. (no see on ilmselgelt ka reaalsete lapsepõlvepiltidega seotud).
Lisaks on mu lemmiktegevus seal mäng klaaskuulidega.
Võin seal istuda maas ja neid seal lõputult mingitesse konfiguratsioonidesse veeretada, vastu valgust vaadelda või tunda, kui mõnus klõbin nende põrkumisest tekib või kui mõnusalt jahedad nad mu peopesas on.
Kusjuures lapsena magasin suure raamaturiiuli vastas ja sealt vaatas kogu aeg mulle eelkõige 1 raamatupealkiri (sadade seast) üksiti ja selgelt eristudes vastu: Herman Hesse "Klaaspärlimäng".
Selle nime mõjul laskus nagu mingi nõidus mu peale juba siis. : )
Aga hea küll.
Ühesõnaga võtke aega, et seal ruumis siis niiiöelda hängida ja mõnuleda. Ei pea mingeid tehnikaid kusjuures lisaks viljelema või meditatsioonipobinaid-mantraid meenutama (kui just ei taha) - pulss läheb iseenesest rahulikuks, mõnus surin tuleb keresse ja pea muutub ha! -
selgeks.
Järgneb.
(13-03-2019 18:10 )Q11 Kirjutas: Ahnii...eino astraalis ka ega suuresti ära ei unusta...aga ikkagi....et silmad paned kinni? Ja kui Saturni vaatama lähed, loomulikult mitte ülihelikiirusel...hmm....ka vist mitte valguse kiirusel sest see võtaks aega.... aga mõttekiirusega? Või asetad end sinna kuidagi?...nojah ,heh ei ole seal astraalis mingit ohtu tagasitulekul...
...muidugi igasugu kollvalvurid ja tingeldangelid, ja hirmsad koletised ja nõiad, maagid ...Vana Hirm ja....no seda jah nagu on...
A...sellest...miks Vanapagan kardab kukekiremist? Muinasjuttudest...Sest see on heli...inimene lihtsalt astraalist tuleb ära...Kas keegi siin ristteel on neljapäeval käinud...on võimalik Vanakurja kutsuda? Turgatas pähe, proovin järgmine kord...ja kui peale seda Q11 enam siin kunagi ei kommenteeri...siis teate... Vanapagan on tõepooles olemas...
Ma käisin ikka Jupiteri vaatamas, Q11. : )
Ei, ikka nö. reaalselt lendama pidin ka sinna. Ja selleks oli mul 1 lennuvahend. Seekord polnud see tehislik, kuid vajadusel saab endale ehitada ikka misiganes abivahendi: lennuki, kosmoselaeva, lendvaiba või kutsuda Põhjakotkas. No kes ise ikka ei julge niisama seal tumedas vaakumis lehvida ja loota, et ehk on suund õige jne.
Aega võttis see tiba siiski ka. Noh.. ehk minuti(?). Seal kaob ajataju tegelt ära, seega võis ka kauem või hoopis vähem olla.
Mina jah, panen silmad kinni. Siis ülejäänud reaalne infomüra on siiski väiksem ja seega lihtsam kontsentreeruda sinna "omasse".
/kuigi need avasilmsed minekud on ka kiftid/
Samas koerad, tänavakolin või telefonikõned küll ei sega. Noh, võivad tuua küll lennuhoovusest välja, kuid ma saan suht kiiresti pärast sisse tagasi.
Alustades ehk oleks vajalik ilmselegelt rahulikum ja segamistevaba atmosfäär ka selles, arvan.
Vanakurjad, Deemonid, Inglid, Džiizased, surnud esivanemad, Suured Vaimud ja muu sarnane - see on eraldi teema.
Kui olla kogenematu, siis võivad tulla jah, just selles vormingus nagu kõige rohkem kardad või kõige rohkem igatseksid neid näha.
Mulle on tulnud ikka päris veidraid. Kuid kui ei karda ja veel enam: tuvastad nad - tõmbavad need "feigid" jeehat.
Ei tohi karta. Lihtsalt ei tohi. Hirm on oma energia loovutus. Ärge tehke seda.
Abi
Mannu
)