Astraalsed ruumid, juhe kuklas ning manipuleerivad maavälised

Rahapatakas? Noh kui ütlen et materialiseerus õhust, siis poleks see ju loogiline....aga ju siis minu mälust mahakantuna kuskil alateadvuses see oli...aga kuidas ja millal...ei tea...
Kõrgemat Mina Sa ei saa näha...Sa ise oledki Tema. Silm kes näeb kõike...

Teletame vähe popkltuuri meelde, antud juhul Matrixi filmi. Seal aeti ka juhtmeid kuklasse. Kellele näitamiseks, kellele kontrolli all hoidmiseks. Divide et impera. Samas vaatleja ikkagi passiivses olukorras - näita miada tahad, võimalust kontrollida pole, kas näidatav on päris või on kellegi fantaasia. Keeruline lugu, eksole.

Asrallonautikas ma pole aga üldse käpp. Kuskil juba seletasin. Ei valda nii hästi neid tehnikaid.
Ja ka olen laisk õppima, kuna saan oma nende lendudega ka justkui mind huvitava info kätte.
Või siis lihtsalt midagi vaadata. Või lennata for fun.

---

Jah, Er, võimalust kontrollida nagu justkui pole...
Samas... KUI oletada, et oled mängu osa, kasseesama TEADVUSTUS polegi (kasvõi selles "väljapääsmatus" seisundis) võti?
Nii nagu teadvustan (soovitavalt läbi intellektikontrolli ja ka emotsioonkeha ja kohe ikka mitmeid kordi), nii ka on.

Kui ma ütlen, et käige pekki, kõik on mäng ja me elame halogrammis - mis see mulle REAALSELT annab? Selle, et ütlen ma kaasa ei mängi, prsse kõik sepikud, vaadake ise kuidas saate.
No proovi, ära mängi. Kaasa.
Jälgime, mis juhtub. : )

Nojah eks muidugi on see ju huvitav maailm avastamiseks ja nii, aga ka seal lasub võimalus Ärkamiseks. Unejoogaks vist nimetatatakse. Järsku näed unemaailmas illusioonist läbi ja see kandub siiamaailma. Ärkad hommikul üles ja....Silmad on Lahti...

Siin olles muud võimalust ole, kui kaasa teha. Asjad on liiga detailselt paigas. Küll aga võib " aga mis siis kui on mäng" pakkude mõne teise perspektiivi asjaosaliste rollist.

"Siin olles muud võimalust ole, kui kaasa teha. Asjad on liiga detailselt paigas. Küll aga võib " aga mis siis kui on mäng" "
Eino see ju tähendabki seda kui inimene hakkab taipama, et temal vaba tahet pole. See on hea. Igaksjuhuks ikka lisan...."inimesel" pole vaba tahet....mitte, et Vaba Tahe ei eksisteeriks Sinul...

Matrix põhimõte oli ikka selles, et lolli ei ole võimalik muud moodi kaitsta tema enda eest kui võtta temalt täielikult ära vabadus.

Tavaelus on lolli katiseks vaja eeskirju, reegleid, juhendeid, suuniseid. Ja otse loomulikult järelvalvet ja kontrolli. Tubli 80% inimkonnast pole mingit vabadust üldse tarvis, nad ei ole selleks "vabaduseks" mida neile topitakse, vaimselt küündivad ja oleks palju palju õnnelikumad kui neil poleks seda suurt vabadust, aga selle asemel oleks suur turvalisus ja tasuta elu. Maksimaalne õnn, maksimaalsele hulgale inimestele. Neo ja mõned teised esindasid seal seda mõtlevat inimest... robotid, juhtmed ja hologrammid polnud selles loos ju nii määravad. Aga eks igaüks näeb seda mis talle arusaadav.

Q11.
Sellistesse materialiseerumise "keissidesse" nagu sinu rahapataka puhul - noooh... neisse suhtun mina isiklikult siiski skeptiliselt. Või sa ei räägi kõike lõpuni ehk.
Korra juba seal kummituseteemas ütlesin - me elame siiski siin füüsilises maailmas ja siin kehtivad füüsika seadused. Valdavalt vähemalt. Klaasi vodka kadumine kuskile kummituse kõhtu või rahapakkide ilmumine "eiteakust" on juba mingi mustkunst. (Nagu need Sai Baba "trikid"). Ühesõnaga veel kissitan ses osas silmi jne.
Aga suure rahasumma (ja KA omaenese keldrist, hehee) olen ka mina leidnud. Kuid see oli lihtsalt 1 tagitaskusse unustatud raha, ei muud.

Ses mõttes arvan, et siin keral nimega Maa meil ikkagi kehtib lisaks muudele energiavormidele siiski ka mateeria puhul see, et energia ei kao kuskile ega teki millestki. See, et kõik on ühes või teises vormis energia - see mõiste ja sisu on mulle arusaadav. Jep, nõus. Kuid just seetõttu toimubki minu meelest siiski valdavalt kas nn. ühendatud anumate tasakaalustus või lihtne vahetus süsteemis "sai saia vastu". Energia vahetus seega.
Selles mõttes tulebki alati küsida, et kui näiteks sa, Q11 selle summa said, siis kust see summa kahanes või siis seda, mida sa selle "diili" käigus vastu andsid. Mh?

---

Samas... krt... ma olen seda lotoküsimust ka ise küsinud.
Et miks ikka bingo numberid ette mulle ei sosistata, va kadekopsud...
Veel täpsustasin, et mõtle, ma ju siis ei peaks üldse mingit palgatööd tegemagi ja poolelioleva aiaosa (ja veel saja olmeprobele) pärast pead vaevama, muudkui loeks raamatuid ja uuriks ja areneks ja valgustuks, et see ju oleks ometi nonedele lugupeetavatele seal "ülalpool" justkui ok ometi. Minu areng ja nii.
No ja mis mulle vastati?
Nö. ebaviisakalt kusjuures. : ) Ehk siis vastuküsimusega. No et kui ma oleks kuskil Las Palmasel ja koguni omaenda jahi peal ja loeks sedasama raamatut, mida preagu, et kas ma oleksin siis õnnelikum? Et mind ju ei tee õnnelikuks ei Las Palmas või mingi "potensiaalne" oma jaht, millel lösutada (ja mida hooldada ja pead sellega vaevata) vaid see, et ma saan lugeda raamatut.
Ja antud juhul ma ju saan niigi. Ja olen selle üle rõõmus.
Seega milles küsimus siiski oli? : ))

/no see va palgatöö on taas pikem teema, kohustused, maksud jne samuti./

Ehk siis antakse ikka neile, kel konkreetselt puudu? Või kes reaalselt ja alghinge tasandil vajavad sellise "lotovõidu kogemust". Mis võib kujuneda täiesti.. no ütleme igasuguseks.
Mul ikka nii puudu ei olevat. No mersiibokuu, kutid. : )
Tegelt olevat mul hingetasandil teised ülesanded. Hm.

---

Selles mõttes.... ega sellist konkreetsemat infot ongi kohati ikka keerukam träkkida.
Nimesid, aastaarvusid, geograafilisi punkte jne.
...

Muide, seoses loto või äraarvamistega üldse.

Kõige lihtsam on loomkatseid enda peal korraldada või kontrollida miskeid abivahendeid ikka kuskil konkreetses olukorras, eks.
Numbritega mul väga hästi ei õnnestu....õigemini... pole ka lotoga isegi katsetanud justkui.. heh. (No küll jõuab.)
Aga mingite tulemuste äraarvamisel oli tulem ikka päris seal 90-e prossa ligidal ja rohkem.
Näiteks viimase jalka MM-i ajal.
(Jaaa, olen naine ja vaatan jalkat. Ei maksa jälle mõnedel hakata oma "lolljäreldusi" tegema hakata).
Enivei. Ennustusmäng käis nii, et kirjutasid tulemuse enne mängu paberitükile ja panid kokkuvolditult lauale. No nii, et kõik näeks ja hiljem kontrollida saaks.
Kohati tuli ka vastuseid näiteks lisaaja või penaltidele eraldatud aja kohta. Seisudest rääkimata.
See mõte "katsetada" tuli mul muidugi alles kuskil veerandfinaalidest alates.
Aga noo ikka oli täitsa hämmastav, et nii palju reaalsusega tõepoolest klappis ja see kõik paberil ka kirjas oli.
Ehk siis kõik said kontrollida ja olid samajagu sillas.

Samas... jalkat ma nautida absoluutselt ei saanud. Ei olnud enam kaasa elamist lemmikutele ega mängu ilu jälgimist.
Kogu aja pablasin nagu tõbine küülik hoopis selle pärast, et kas see mu "ennustus" läheb täide või mitte. : ))
Nõmeeee. Ja enam seda ei korda kah.

Loomulikult ei materialiseeru midagi. Seda ma ütlesin ka. Füüsikaseadused kehtivad...näiteks....veepeal ei saa kõndida
See on vastuvõtja, ehk aju "kiiks" mis tekitab selliseid kogemusi.
Kui Sul sporditulemuste äraarvamise protsent on 90 ligidal oleksid ju miljonär ja ei peaks enam olmemurede pärast muretsema...

Jep, Q11. Ma loll, ei teadnud seda, et võib ka äraarvatud tulemuste pealt teenida.
Rahaasjades olen üldse möku.

Ma pakuks, et kui asjad "läheks tõsiseks " ja mindaks kihlveokontoreisse "raha teenima" , siis pildi tagant tõmmataks jõhkralt kriips peale. Kodus sõpradega võid niisama ahhetada oma ennustustega küll.
Ja mitte mingite "vaimsete seaduste, moraali ja eetika pärast", vaid asi on palju lihtsam ja julmem. Sina, sitaratas, ei pea saama süsteemi lüpsta, vaid süsteem peab saama lüpsta sind. Nii et marss palgatööle tagasi

Votvot, Er. Täiesti nõus. See "just for fun" on lisaks hoopis teine sisemine energeetika.

---

Tegelikult.. ongi siiski justkui valik. KUI tahta midagi juurde, peab millestki muust ikkagi loobuma. Teadlikult.

Ultima Thulel sellest suht "arooniline" pala:
"Tahaks saada iseendaks
aga raha tahaks ka.
Oi ma lendaks, oi ma lendaks
aga maha tahaks ka.."
jne.

Maailm kui holgramm - selle tõepärasusega ma täitsa arvestan, aga üldsegi mitte et see oleks paha või pettus kuidagi. Et kas sinu peegelpilt on pettus? Täitsa ehtne peegelpilt ju. Ses mõttes ei võta ma seda maailma holograafilisust teps mitte traagiliselt. Ainult et oma teadvuse ja teadvustamisega võiks (heal juhul) areneda "hologrammi allika" tunnetamise/tajumise suunal. Ja see nö "pettus" (peegelpilt minu näites) ongi pärispärispäris, aga mitte kogu tervik.

Juhtmed. Sellega on mul sihuke taju, et inimese konkreetset keha (füüs, astraal) hoitakse "püsti" (ehk siis elus) selja umbes abaluude vahel paikneva "nööri" abil. Et siis inime on umbes nagu hampelmann. Ei ole seal piisavalt "vunki" sees, vajub inimene ka füüsiliselt lonti. See on koht, mida ründab kliiniline depressioon. Aga see ilmselt pole see juuhe, mida kaudu meid programmeeritakse. See minu taju on vist mingi maisem värk.

"Hõbelõnga" olen vampiirimise juures näinud
Ma üldiselt näen väga ja väga juhuslikult ning pisteliselt.

Olendite nimed. See tõenäoliselt on niisama umbluu, aga lapsena nägin und, et mingi olend kosmosest? andis endast teada, et tema nimi on FNE, ning ta näitas seda kirjutatuna kuurisvedeleva plekkämbri põhjas Ja üks teine tüüp, kelle nime küsisin, ütles vastuseks midagi naljakat stiilis surra-murra (ei hakka konkreetset nime ütlema, see jääb meie vahele). Aga mõned minu "olendid" on siiski ilmselt psühhiaatrilisemat päritolu, sest nemad noh - natuke näitavad omalt poolt algatust üles, et kontakti võtta. Ma pean seda autentsuse ja "väljastpoolt" päritolu tunnuseks, et saab nagu raadiojaamale häälestada ja siis suhtled. Aga ega ma ka ei tea ju kindlalt. Kõik minu "tüübid" on konkreetsed ja napisõnalised. Mulle hakkab vastu klassikaliste kanalduste paljusõnalisus, ma lihtsalt ei viitsi neid lugeda. Kurat, kui tahad midagi öelda, tee seda lühidalt!

Rahaliste probleemide lahendamise kohta öeldi mulle (see oli ammu, ja sõnastust enam täpselt ei mäleta), et kuidagi, et sellega pead ise hakkama saama / sellega oskad ise hakkama saada / see on sinu asi (ehket pole minu asi).

Konkreetse info träkkimine - no mul n tunne, et seal astub vahele lausa mingi füüsikaseadus või nii. Et ei saa kahte asja korraga, selleks, et teada saada, mis oli vanavanavanaema esimese armastuse nimi, peab mingi muu näitaja oma konkreetsest vormist loobuma (noh, et ego on täiesti kadunud, vms).

________________________

(10-03-2019 15:55 )euroruubel Kirjutas:  Ma pakuks, et kui asjad "läheks tõsiseks " ja mindaks kihlveokontoreisse "raha teenima" , siis pildi tagant tõmmataks jõhkralt kriips peale. Kodus sõpradega võid niisama ahhetada oma ennustustega küll.
Ja mitte mingite "vaimsete seaduste, moraali ja eetika pärast", vaid asi on palju lihtsam ja julmem. Sina, sitaratas, ei pea saama süsteemi lüpsta, vaid süsteem peab saama lüpsta sind. Nii et marss palgatööle tagasi

See on koht, mida ma ei pea väga "kaugel ja kõrgel" kosmoses asuvat. Kuskil "lähi"kosmoses/tasanditel. Kaugemal ja kõrgemal ma ikka usun, et on ilus, hea ja õiglane. Loota ju võib.

Ma ikka näen vahel lucid dreame. Vahel suudan seda isegi esile kutsuda. Kord rääkisin seal oma ammusurnud isaga. Küsisin, et võiks ju siis natuke aidata sealtpoolt ka minu materjaalset olukorda. Vana nagu pisut vihastas ja kähvas, et kas sa siis enam ise kohe kuidagi hakkama ei saa või. Nii jäigi ja saan hakkama küll.
Mulje jäi, et saadakse küll ka selles vallas aidata, aga eriti ei taheta.
Olen proovinud ka vahendajaid ja kui näiteks varesele antud palaga soovi kaasa sokutad, siis nad reegline tulevad, vaatavad ja kaovad uuesti minema ja ma pole näinudki, kes selle pala lõpuks ära viib. Ilma soovita pala läheb kohe loosi. Üks kord vaid võttis suur jurakas vares kohe soovi kaasa ja see täitus ka üsna ruttu, kuid hoopis teisel kujul kui olin eeldanud. Aga täitus!

Ma tagantjärgi parandan ennast hõbeniidi osas - vampiirimise lohvi ikka hõbeniidiks nimetada ei saa.

Eee... näen, et nüüd on teine ja sarnane teema ka sellega kattuvalt tekkinud ja... mul vist väike segadus, et kus mida vastata või miskit....

Siinne teema pealkiri kusjuures sisaldab veel lisaks sõna "piibel", mis pole vist mingiski kontekstis käsitlust leidnud (kui ma õigesti mäletan).
Äkki saaks Viron Shamani lahkel nõusolekul siin veidi pealkirja kohendada ja lisada ka need Teejuhid, Mentorid ja muud olendid?
Või teeme ikka eraldi?

Kui keegi on tähele pannud, siis olen ka siin juba mõningaid selle "nautika" tehnika vihjekesi andnud, No et kuidas nendega siiski kontakteeruda ja mida tähele panna jne.
Selles mõttes... läheb justkui dubleerimisele seal mujal...
Mh?

Ja juba siin pealkirjamuutus tehtud? Äge! : )
"Maavälised" võiks ehk asendada ka sõnaga "lülitused" ehk? Oleks laiem, ei muud. Sest on nii maaväliseid, maasiseseid, astraalseid ja ka inimvormilisi lülitusi seoses nende "ruumidega".
Ehk siis oleks teema mitmekihilisem ja nii. Mh?

---

Aadu66
Et kasutada varest vahendjaks? Assa, päris nutikas. Pole isegi taibanud.
Kuigi selle lapsepõlve "varesele valu, harakale haigus" peale vakatasin küll iga kord kui nõia väel. Lihtsalt... mul oli tohutu hämming, et minu lõhkikukutud põlvevalu võiks näiteks korraga ühele linnule üle minna. Kohutav.
Varesed on ikka väga põnevad linnud. Meil ka siin oma kindel paarike õue peal kasse-koeri narrimas ja meile veesilma "kingitusi" jätmas. : )

Aga see hiljutisurnud lähedasete vaimuga rääkimine on jah, ka täiesti tõhus.
Oma lähedased tulevad kohe eriti lobedalt "liinile".
Ma kummituseteemas ka mainisin, et maisemat sorti olme - ja suhteküsimustes küsigegi ikka neilt nõu. Sest just neil ongi veel nö. meeles, kuidas on olla inimene, seega tulevad ka nõuanded inimkäsitluse seisukohast reaalsemad ja mitte nii üldfilosoofilised ehk kui noil teistel.
Kuigi sa said küll ju head nõu, miks ei saanud. : )

Muide, seoses rahaga... Kui ikka konkreetne summa kuskilt puudu (ja niisama vaid edevusest "naabrist parem" ei taha olla), nimetagegi just seesama KONKREETNE summa. A la "puhkuse sõiduks on puudu 500 eurot. Näita, kuidas saab".
See, et "saada palju raha" ei pruugi toimida. No nende kõrgemate puhul sisi. Nad ei saa aru, et mis on "palju" või mis on "vähe" mingis valuutas. Neil seal pole raha.

---

Teisest teemast, enne kui see seal oma elu hakkab elama.
Hoides temaatikat kompaktsemana lihtsalt.

Kui pole ok, andke märku.

(10-03-2019 20:56 )Q11 Kirjutas:  Praktiliselt ma võin ju teatud piirini rääkida (dopingust mitte)...
Esiteks, astraali, vähemalt alguses suudad minna koidikus. Oleneb inimese unefaasidest kas siis kell 4, 5 või 6.
Vaikus on oluline. Kui ikkagi on kosta aknatagant autode müra või koerte haukumist siis see tõenäoliselt ei õnnestu.
Enamusel inimestel vaimumaailma minekul kostuvad väga spetsiifilised helid. Kõige tavalisem on sumin peas või kohal (buzz sound)...astraalimesilane. See tuleb välja kannatada. Võivad olla koputused uksele, nime karjumised...jne. Ka seda tuleb reageerimata ära kannatada. Ehk alateadvus kontrollib? ...ja siis ...oledki "seal" maailmas. Noh kas...võtad teki pealt ja õhinal lähed teise tuppa..hüppad läbi akna õue..."keegi" tuleb külla kellega jutustama hakkad ...või...lausud "pe...se se kõik...ma tahan lihtsalt magada"....tõmbad oma astraali teki üle pea ja uinud ning ärkad juba eitea mitmendasse oma unetuppa...

Q11
Kas sinna astraali saad ka uneväliselt minna? Või uni on ikka põhiline eeltingimus?

Jätkates aga veel natuke sellest meie maailma irratsionaalsuse tajumusest.

Ikka nende mu vestluste põhjal oma Mentoriga.
Ja see pole kanaldus, puhas mu enda paljusõnaline (oh, sry selle pärast) teooria kuuldu baasil.
Ning ei, tema pole nii kategooriline, kui mina. : )
Need siin kõik minu enda järeldused.

Niisiis. Ühes kohas juba mainisin seda, et hetkel, kui me saame aru, et me ISE SAAMEGI LUUA REAALSUST, sel hetkel ka see painav irreaalsusetaju meis sisuliselt kaob.
Võib seda nimetada ka valgustumiseks või lihtsalt silmade avanemiseks, kuid mul see polnud midagi nii, et tuffffff - ja maailm läheb a 10x suuremaks, säravamaks ja roosaks nagu mingis Disney multikas.
Mul see tuli suht nagu... tasapisi... osaliste ja erisuuruses sähvatustena... kuid siiski täiesti arusaadava tõdemusega, et jep... miski on muutumas... ja just seespidi.
/Mul oli ja on lisaks tõesti ka mingeid füüsilisi muutusi, ütleme nii./
Aga jah - sisemiste tajumuste ja energeetika olemuslik transformatsioon. Sõnastades seda kõike nimodi pupsakamalt sisi.

Ja teate... see ikka ON nagu mingi...vabanemine.
Nagu läppunud ruumist õhu kätte sattumine. Hämarusest päikese kätte. Või mis ilusa võrdluse veel tooks.. : )

Hea küll. Mis see aga tähendab, et me ise loome oma reaalsust?
Jep, seda tähendabki, et me ISE hakkame määratlema enda ümbrust, mateeriat, suhteid, inimesi, sündmusi jne. Ja justkui sisuliselt tunnetama, mis selle kõige taga on. Niiöelda.
Ahet kas me siis seda igapäev ei teegi? Vat ei tee. Kui natuke süveneda. Vähemalt mitte valdavalt.
Ei, reaalsuse muutuses me ikka otseselt ei loo uusi objekte (või pangakaarte või mersusid või kassipoegi), me eelkõige siiski muudame oma sedasama teadvustust ehk meie SUHET. Teisisõnu hakkame nägema enamikku seda mateeriaalset enda ümber mingis tihedamas osaluses meisse justkui.
Tekib kõigega mingi.. kontakt.
Pole enam, et mina siin ja too tool seal.
Kes see ütles (Q11?): me ei osale maailmas, me oleme maailm.
Jep, tekib mingi... ehedam tervikutunnetus ilmselt. Ja mitte vaid endast. Tunnetus (aimdus) ka oma siinolu algpõhjustest. Näiteks.
/Ka see pole mul permanentne seisund tegelt vaid pigem mingite lainetena või nii.../

Me hakkame protsessides justkui olemuslikult osalema, mitte neile nii palju alluma. Noet mitte, et miski nüüd juhtus jah, mis seal ikka, kõrv lonti, saba sorgu jne...
Kaob ära see paganama ohvrimentaliteet näiteks.
Ja ka see lihtsalt Vaatleja positsioon justkui taandub. /Vahepeal nö. harrastasin just seda. Kuid vaatleja on ka siiski ka nö. eraldi muust maailmast. Seega pole seegi kuigi orgaaniline seisund, kui veidi siiski analüüsida./

Kuigi igasugu endaväliseid asju nö. juhtub ikka edasi, see kõik on normaalne. Kuid pole enam seda va lamba tunnet, et miskit parata selle kõigega ei saa, viu viu, rongid lähevad ja tutuuu ja tadaa...
See asendub sellesama mingi.. võrratu kohalolu arusaamaga.
Mis aga on nii vaimustav kohati, et pea hakkab ringi käima. : )

Eiei, ma olen ise ka alles protsessis ja kompan seda uut reaalsust siin samamoodi nagu enamik.
Aga vähemalt on täiesti tajutavalt ikkagi tunda, et miski on hakanud liikuma... kardinad nihkuma... fassaadid varisema. Mitte ropsult.. kuid nagu siiski.
Hakkab jah, justkui MEENUMA, kes ma nö. päriselt olen.
Selles mõttes siis.

---

Sõna "IRreaalne" sisaldab eesliidet ir, mis mõsteliselt tähendab eba või mitte. Ebareaalne, mitte tegelik.
"Irreaalne on reaalselt olematu, see eksisteerib inimeste kujutlustes."
Eest keeles ta kusjuures kajab väga hästi kokku sõnaga irduma.

Ja seesama irdumine see just ongi.
Kohe seletan. Distantseerugem korraks selles nö. mõistest ja vaadakem korraks mujale.
Ehk siis fokuseerugem sellele, KES seda irreaalsust tunneb või KES neid mõisteid või tajumusi antud hetkel (meie enda ja kõige muu kohta) koostab.
Ehk vaadakem iseennast.
Ja sealt lähebki asi jälle huvitavaks (no vähemalt minu jaoks). Mitte selles mõttes, et kas ma ikka olen reaalne või kellegi halogrammiline mängunupp vms. Nagu jõudsime siin eespool pisukesele järeldusele, et see küsimus ei aita meid antud situatsioonis just kuigi kaugele, eks.
Niisiis.
Kuhu aga selle oletatava(?) reaalsuse piires vaadata saab, on see meie enda selles hetkes avalduv TEGELIK OLEMUS.
Ei, ärme võta taas mingit udust ideaali. Võtame end sellisena nagu oleme. Kogu oma saia ja kakaga. Realistlikult.
Mis pilt avaneb? KUI reaalselt me siiski ennast projitseerime seal kuskil Tõepeeglis? . Ehk siis tõepoolest: KES ME IKKAGI OLEME?
Mis üldse tähendab see kõigi nende esoteerikatädide-onude tsiteering et "tuleb jääda iseendaks"? Mis mõttes? Seletab keegi? Millegipärast nagu mitte väga. Kõik ainult leelotavad sellest silmad paljutähenduslikult kulmudest kõrgemal ja ilma konkreetsuseta.

Aga no vaatleks siis seda mis sisaldab ideed "olla see kes oled ehk jääda iseendaks".
Siin tulebki mängu justkui see va valik: valelikkus (irdumine) või tõesus (kooslusetaju).
Osad räägivad sellest jumala või algallika või muus sarnases kontektis.
Mina räägin sellest, kui palju me oleme oma nn. Kõrgemast Minast ehk sellesama meie hinge surematult jumalikust substantsist) selles seesinases kehastuses irdunult lahus või kui palju TÕEpoolest TÕEseltkoos.
Ja pange tähele: ikka ja iga kord tuleb mängu sõna "tõesus".

Ja seda tõesust meis ei määra ei meie partnerid, lähedased, naabrid, töökaaslased, ei isegi isiklikud psühhiaatrid mitte. Kui oleme siiski (valdavalt) adekvaatsed, siis selle määrame kogu oma tervikus AINULT meie ise.
Tõttöelda keegi teine ei suudagi seda pilti tõesena kõigis detailis ja kogutervikus näha. Ainult meie suudame ja AINULT ISE.
Kuidas? Sest meil on see võime.

Mis see võime on? Noh.. taas ma jõuan muidugi oma autentsete emotsioonipeegelduste teema juurde /mida ma siin ikka edasi olen tudeerinud/ ehk miks me tunneme-tajume nii nagu me tunneme-tajume ja sealt omakorda selleni: KUI PALJU ME ENDALE VALETAME või KUI TÕESED ME OLEME.

Aquino Thomas kirjutas, et kõik patud, mille põhjuseks on teadmatus, pärinevad laiskusest.
No võib lisada, et tänapäeval juba lihtsalt mugavusest? Ok, see on ka laiskus. Või juba lollus? Laiskus-lollus end mitte muuta. Laiskus mitte võtta midagi ette, kui on siiski arusaam, et miski on siiski paigast ära kas endas või maailmas üldse. Et on mingi arusaamatu kuid... nagu ikkagi ilmselge nihe või error, eks.
Miks see nii on?
No tunnistagem: endale me valetame siiski tegelikult täiesti jaburates olukordades. No et oma nahk nö. päästa (hirm) või pea liiva alla peita (argus) või et natuke kasumlikumalt kuskilt läbi vedada (ahnusest/mugavusest) või lihtsalt, et meil oleks soe ja mõnna ning seda kohati misiganes nn. väikese pettuse hinnaga. Ja paraku paraku teeme lisaks ka neid asju, mida sisimas isegi tunneme, et nagu teha ju ei tohiks, eks, kuid ARVESTUS ütleb, et ah, kärab ära. Ka see on valetamine paraku.
Lisaks näiteks vaikime seal, kus lihtsalt meie kaitseinstink tõmbab krantsilikult saba jalge vahele. Või vastupidi möliseme seal, kus sisuliselt võiks hoopis vabandada. Või tänada. Või siis öelda ausalt välja, et ollakse tõesti vihane, solvunud või kurb, mitte kõverdada lipitsevalt suud, et ah pole midagi, ma siin ju nii "hea ja viisakas", eksole. Silmakirjatseme siiski nii, et valdavalt silm ka ei pilgu ja seda sageli kohtades, kus selleks isegi otsest põhjust pole. No ütlete, et mitte?
Ei, ma pole selles kõiges üldsegi mingi erand.


Igal juhul võib jälgida, et just me ise oleme iseendale mingi irreaalse kujundi maalimisel kõige oskuslikumad virtuoosid ehk täielikud salavalevorstid.
Seega pettes pidevalt (ja justnimelt ka pisiasjades) ise, saame pettuse ka vastu. Mida muud me siis ootasime? Õiglane vahetus justkui, mis?

Kusjuures kogu seesama ühiskond (alates maast madalast läbi ka pere, koolide, kommete, normide jne) tõepoolest paraku petab ka meid ja no mis meiegi siis kehvemad oleme, eks. Inimene ju õpib sotsiaalset käitumist eelkõige matkides. Seega paneme aga täiega tagasi, mis meile nö. ette näidatud on! Ja tulemuseks saame: kõikide pettuse kõikide suhtes. Ehk kaose.

Maailm aga ei ole ehitatud üles kaosele.
Vaadake loodust tervikuna või ükskisektoritena, koosluste või ainuühikuna, ta pürgib ikka ja alati harmoniseerumisele. Ja seda nii suuremas kui väiksemas pildis.
Loodus nagu väga ei valeta. Mida näed, selle saad. Oska vaid neid looduse enda koode lugeda.

Seega - kui siiski proovida teisiti... vahelduseks? No mis meil kaotada?
Ja õppida see nn. koodide lugemine kasvõi iseenda suhtes kõigepealt ära?
Lõpetades sellesama valetamise iseendale, ehk lõpeb valelikkus ka ümberringi?
Ei, naksti ja raksust see kindlasti ei juhtu. Inerts on siiski liiga suur. Koguni mitmeid-setmeid inimpõlvi pikk.
Kuid tasapisi hakkab see uus tõesus end avalduma siiski küll.
Ja taas: eelkõige meis endas.
Lisaks, mida ausam olla, seda raskem on meid ninapidi vedada ka teistel, meiega manipuleerida, tüssata või lihtsalt meid kahjustada.
Kuskil teemas juba rääkisime sellest: tõde ei ole manipuleeritav, ostetav, teisaldatav. Tõde on tõde.
Kui see on meis olemas, siis see ka annab peegelduse meie ümber.

Ja pole vaja isegi lugeda jälle 10-t köidet eitea keda/mida või tormata kuskile eneseabikursustele või aurapuhastusse, mediteerida iga päev 3 tundi pea peal jne -seda saab täiesti rahulikult ja reaalselt teostada iga trilla ja trulla ka oma kodus ja kasvõi kohe. Vaadates endasse ja tehes korrektiivid.
Veel kord: tükki see ju küljest ei võta.
Lihtsalt piisab ennast jälgida ja saada pihta, miks ja kuidas meie impulsid meis tekivad ja sealt edasi omakorda tekitavad meis erinevaid mõtteid, sõnu ja tegusid.
Ja mis on neist siis meie suhtes tõesed ja mis mitte.

KUI aga selline teadvusenihe on juba toimunud ja kinnistunud, siis sünkroniseerub ka mateeria.
(Lahendus formuleeris selle teesi suurepäraselt siin teemas eespool kuskil).
Muide, justnimelt, meie enda keha muutub meile ka korraga kuidagi sümpaatseks kusjuures kogu oma sellesama saia ja kakaga, mida ka enne sealt "peeglist" nägime. : )

---

Kokkuvõtvalt. Oli ka aeg, eks ( :
Me hakkame oma reaalsust looma hetkel, kui me USUME, ET SEE ON VÕIMALIK.
See aga on võimalik siis, kui ME USUME ENDASSE.
/Sellesama eneseusuga tuleb veel palju momente sisse edaspidi/.
Endasse uskuda me aga kahjuks ei saa, kui me ei suuda olla sellesama ENDA suhtes AUSAD.
AUS olemine aga annab meile ka võrratu JÕU ja ka KAITSE.
Jõud ja seesama kaitstuse tunne annab uue JULGUSE.
Julguse ja jõu abil saame vastu seista sellele, mis meid ei lase edasi minna ja avastada seda, mis lennutab nö. kõrgemale.
Lähemale TÕELE.. või Suurele Pildile.
See on ikka reaalselt meie meelelõksudest VABANEMINE. Nendesamade "puukide" (ka hirmude, ärevuse, deprekate, foobiate, paranoiade, s'ta enesehinnangu, ebaõnne, vingumisvajaduse, egoupituste ja muu säändse ilmselgelt liigse ballasti) endast maharaputamine justkui. Jah, kaasa arvatud kõikide nonde lihtsamate lisalülituste potensiaalne maharaputus kaasa arvatud.
Sest puhastub meie mentaal. Mille tagajärjel transformeerub meie teadvus.

Kusjuures tekib ka justnimelt selgem eristamisvõime, et mis siis meie ümber vaid fassaad ja mis mitte. Igasuguste olendite suhtes ja seda nii maises inimvormis kui muus mundris.
Jah, see võime on meis kõigis olemas.
Kuid nata peab siiski ka ise vaeva nägema. Et midagi selgeks õppida.
Kasvõi esialgu sedasama mittevaletamist.

Ja ei, ma pole veel ise midagi nii suppermupper siin kedagi. Ikka harjutab alles ja nii.
Kuid mingid protsessid on käima lükatud küll...
Ja avanevad tasahilju needki pildid, millest enne vaid muinajuttudes lugeda oli.
Sillerdama hakkab kõik, sillerdama. : )

Vot.

Ma Naut õpetan sind vähe veel kuidas siinset tsivilisatsiooni selgema pilguga näha. Kujuta näiteks ette, et sa oled esimest korda siin planeedil, alguses läheb see raskelt aga hiljem hulga kergemalt. Varsti hakkad siinset elu hoopis teistmoodi nägema, saad aru kui totakas see tsivilisatsioon siin ikka on, nii mõtlemiselt kui käitumiselt!

Kahvanägu, see on väga hea soovitus.
Selline brittide sari samal teemal nagu "Kolmas kivi päikeselt" oli nagu kümnesse, eks. : )

No jah, kui mul näiteks kasvõi seesama olme kohati aju krussi keerab, siis kujutan ette, et ma ei istu oma "issuke-jessuke-jälle-perze-majas" tasandil vaid ikka konkreetselt asun kera nimega Maa kupu otsas ja kiman selle va 107 218 km/h kuskil kosmoses nii, et juuksed tuules lehvivad.

Samas.. eile käsin oma Mentoriga Jupiteril.
Pärast...oehh... lahistasin vaikselt patja märjaks. Meeleliigutusest. Seal oli lihtsalt niivõrd ilus...

Aga see AUSAKS olemine on lihtsalt noh... Teema, eks.
Ja see oli tegelikult... nö. proloog.
Ehk mulle tundub, et kui seda enese ees ausaks olemise astet ei läbita, siis ei saa ka väga muuga edasi.
Ehk ühendusi oma nende Mentoritega. Nii hästi ehk...

---

Kuigi ei. Parandus: kõige tähtsam ikkagi on meie HEA TAHE selles kõiges. Meie otsus.

Q11
Ehk siis enne ärkamist sinna oma astraali sisenedes sul see reaalne tavaune seisund pole vajalik?
Võid ka vaadata laupäeval kell 2 päeval telkut, siis minna astraali, siis tulla tagasi, teha endale võileib, käia veel astraalis ära jne? Nagu saab ka nö. möödaminnes toimetada?
Mis infot sa sealt astraalist saad? Või käid vaid aega veetmas?

Tegelikult ma tahtsin siin eriti küsida seda, et kui sul keeruline pole, kas sa, Q11, käiks ka ehk seal Jupiteril ära (kui aega on) ja vaataks, mis näiteks sina näed.
Ma... lihtsalt olen ikka suht muljete mõju all ja tahaks mingit kinnitust taas või... lisaarvamust.
Kuigi... ma nüüd tervet planeeti läbi ei kamminud ja olin üleüldse vaid ühes asustuspunktis. Teatud põhjustel.
Mis arvad?
Aitäh.

Kui veel keegi siit jagaks oma samast planeedikogemust, oleks muidugi eriti tore.

/Tuli mõte, et võiks muidugi selle oma lennukirjelduse kindluse mõttes saata lisaks kellegi nö. neutraalse vaatleja postkasti ja siis saadud tulemusi võrrelda. Noh, niisama. Näiteks, puhtalt väikese eneseeksperimendi "puhtuse" mõttes kasvõi.
Mh?

---

ISIKLIKUD KOGEMUSED aga on ägedad.
No need, kes siin jaganud.
Astraalidest või juhitud unenägudest või misiganes lendudest unes ja ilmsi või lihtsalt ka tajumustest või isiklikust arusaamast.
Ja neist võiks (ja siin foorumis lausa ehk peaks) rohkem rääkima.
Miks?
No et jõuaks kohale arusaam, et on olemas mitte ainult seesinane olme ja kohati justkui erroris reaalsus vaid midagi enamat/suuremat/ägedamat ning kõigele lisaks saab selle kõigega ka koostööd teha.
Arusaam, et me EI PEA tegema vaid mää ja bää.
Ja et üleüldse õppida "lendama". Misiganes tehnikate või vahenditega.
Ahet miks õppida?
Jap, ikka tolle pärast, et meie hinge ülespoole lennutada.
Miks lennutada ülespoole? Vastaku igaüks ise sellele.
Kui ei taha, pole ka vaja. Ka see õigus on igal sipsikul siin keral muidugi olemas.
Kuid lisaks ka ehk seepärast, et hajuks ära see neetud arusaam, et inimesel ENDAL ikka pole miskit võimalik teha või tõde tajuda või stta saiast eristada. Või koguni, et kõik meie ümber ongi udu ja kõik ajavad seda va udu muudkui igal tasandil juurde ja üldse üks suur udune huunjamuunja vaid loksub kuskil meie irreaalse eksistentsi armetul pinnal.
Ei loksu.

Ja aeg on muutusteks juba ammu niiehknaa.

Kui tavaune seisund eelneks astraalile siis defineeringuna oleks tegemist teadliku unega (näiteks oled unes ,eitea seda, tahtmine on astraali minna, lähed voodi, tõmbad ennast nüüd unekehast ,aga mitte ju füüsilisest kehast, „välja“. Saavutad küll teadlikuse aga puuduvad spetsiifilised astraali mineku helid ja sa ei ole seal ruumis kus füüsiline keha parajasti on – see siis oleks teadlikku unne mineku üks erivormidest)

No päeval minna pole ma isegi katsetanud. Ümbrus peab ikkagi vaikne olema, mul sellist võimalust eriti pole. Aga öösel ...tuled astraalist, teed köögis võileiva ja lähed tagasi...nii küll jah. Päeval ja õhtul on raskem ka selletõttu, et mõtted viivad palju kergemini sind endaga kaasa. Ja kui liig kaua neutraalselt neid jälgin hakkab pea valutama.
Mul pole sellist erilist huvi ei info saamise jaoks (samamoodi saan ärkvelolekus) ega ka meelelahutuseks. Ma rohkem nagu uurin seda nähtust. Mis on astraalitoa ümber näiteks? Teed ukse lahti, lähed teise tuppa. Vaatad aknast välja näed kuud, puid. Aga kui lööd käed järsku õhku ja rebid selle lõuendi kärinaga katki. Paned pea sealt sisse siis märkad, et keset lõpmatut tühjust on ainult üks tuba, minu tuba. Päris jube. Niiet unenägudevahelisse alasse saab ka nii pilku heita.
Aga eks igal inimesel on ka oma huvid. Kes käib rannas ujumas, kes piilub naabriaknast sisse, kes räägib oma esivanematega, kes moondab ennast loomaks, linnuks, vastasooks, kes huvitub eelmistest eludest, kes püüab deemonilt loto numbreid välja meelitada, kes käib Jupiteril, kes istub astraali raamatukogus, kes flirdib sukuubi või inkuubiga, kes ajab maa-alustes katakombidest Vana Hirmu taga, kes proovib loitse, telekineesi, lendamist...või kes toas lobiseb laual oleva kohvikruusiga...

"kas sa, Q11, käiks ka ehk seal Jupiteril ära (kui aega on) ja vaataks, mis näiteks sina näed."
Vat minuga on see , et ma kardan kõrgust. Eriti üle puudelatvade ei saa. Küll olen harjutanud kõrgusekartusest ülesaamist majakatuselt allahüppamisega. Silmad lahti ja sihin veel kuskile kivide või terava võrkaia peale. Mõned aastad tagasi ikka usinalt tegelesin – öö, kuu paistab ja ma muudkui katuselt alla „plörtsti“ murule, uuesti ronin üles ja „plärtsti“ kõnniteele... ja nii poolööd... Võrreldes algusega muidugi on edusamme aga atmosfäärist välja pole saanud.

Kui kardad kõrgust, siis jah, Jupiterile ei jõua vist...
Aa miks teiste abi ei kasuta?
Tee mingi eriti äge ja turvaline kosmosetrandulla endale ja saab ju ka sellega sõita?
Ma ka olen väikestviisi akrofoobik (rõdud, sillad jms), kuid reaalselt lennukisse siiski juba istudes on pigem kaiff.
Mentaallennud aga seda enam.
Surma ju ei saa. Seal. (Justkui..)

Unes lennates olen saavutanud vist kuni 50 m maapinnast, üle ei ole küündinud. Kuigi lahe oleks, kui suudaks.