[Temimoor]

Eeh, ma olin kogu aeg kindel, et emotsioon, ehk tundmus, ehk taju on mingi füsioloogiline impulss, mis reageerib enne kui ajuni mingi teade üldse jõuab.
Sisuliselt instinkt.
Näiteks: ehmatus - keha taju ärritajale (südamekloppimine, vererõhutõus jne) - hirm (emotsioon) - signaal ehk primaarmõte (ründa! põgene!) - siis alles teadvustatud mõte (krt, pole mõtet lipata, see on ju mu enda vari) - reaktsioon (küll ma olen idioot).
Imikutel (ma ei tea, kui palju nende mõtteimpulsse on uuritud): miski on jama (aisting) - mul on paha olla (emotsioon. näiteks viuksumine) - vaja märku anda (mõte), ehk korja mu püksist päts ära - kisa (õpitud/päritud? toimemehhanism oma tahte läbiviimiseks).
Ei?

Ma olen kuulnud, et eristatakse emotsioone ja tundeid. Instinktilaadsed tegevused on seotud tundega. Emotsioonid tekivad tõepoolest mõttetegevusest Kui neid liiga kaua evida, siis neist võib saada tunne. Tunne ise võib juba juhtida mõtteprotsesse...

[Naut]

Ma olen kuulnud, et eristatakse emotsioone ja tundeid. Instinktilaadsed tegevused on seotud tundega. Emotsioonid tekivad tõepoolest mõttetegevusest Kui neid liiga kaua evida, siis neist võib saada tunne. Tunne ise võib juba juhtida mõtteprotsesse...

Erisuse viide oli Postituses: #69

Kuigi definitsioone võib alati täpsustada.
Et mitte sadade psühholoogia koolkondade segapudrus ekselda, ok, jääme lihtallikate juurde.
Wiki:
Emotsioon
Tunne - ümbersuunamisleht --> Tundmus
Tundmus
Taju
Instinkt
Aimdus - Sellise nimega lehekülge Vikipeedias veel ei ole
Aisting
Intuitsioon

Põhilised 2 englišis:
Emotion
Feeling

Emotsioonide seos mõtete tekkega, nagu enamike lugupeetavate arvamusi lugedes aru sain, siis nr.1 on mõte, nr.2. emotsioon. Korrektne?
Detailid ja minevikukogemus mõjutavad meie otsuseid ehk sellest kõigest sünnivad mõtted (ka mõtted sellest, kuidas näiteks edasi tunda).
Tundmus on hinnangu tulemus keskkonna mõjurile
Mõte seega hindab saadud info "kvaliteeti" ja vallandab mingi tundmuse ehk kõnekeeles "emotsiooni". Kõlab loogiliselt.
Kuid ühe jämelabase näite juba tõin: istuge maha, nr.1: mõtlete, et ok, hakkan nüüd midagi vihkama (ehk tekitama endale emotsiooni, mis peaks olema nr.2). Proovisite? Õnnestus? Mul mitte.
Või mis ma valesti teen, et toodud valem "mõtte primaarsusest emotsiooni ees" tööle saada?

Sisuliselt mind aga huvitas algusest peale hoopis see aspekt, mis oli korra välja toodud aga seekord läheb kohandatud kordamisele eesti keeles:
Tundmused tekivad pärast välisärritaja toimet väga kiiresti – mandeltuuma neuronite aktivatsioon ilmneb juba 0,02 sekundit pärast hirmu esile kutsuva ärritaja esitamist. See aeg on liig lühike, et ärritajat teadvustada. Järelikult toimub ümbritseva hindamine ja tundmustega märgistamine eelteadvuslikult.

Ehk siis ma triivin lolli järjekindlusega taas sinnakanti, et meie mõnes mõttes "uinunud" emotsionaalsus on tõepoolest võimekam, kui senised mentaliteedimoodulid meile kinnitada püüavad.
Olete pannud tähele, et pidevalt käib töö kodust sootsiumini selles suunas , et emotsioone peab ohjama, tundeid tuleb kontrollida, "enne mõtle, siis tee", "poisid/mehed ei nuta", "väärikas naine nii ei käitu" jne jne, mis sisuliselt väidavad, et igasugune emotsionaalsus on pigem... justkui hälve.
Ratsionaalne mõttetegevus on aga alati trendis ja iga ühiskondlikult edukas kodanik on eelkõige ratsionaalne ja alles siis ka emotsionaalne (ja sedagi kindlasti teiste pilgu alt eemal või kuskil talle ettenähtud vormistuses - näiteks laval või filmis vms). Tavaelus? Oh, milleks need draamad? No, no, no.
Enne mõtle ja siis ütle.
Mis ei ole ehk üdini vale. Kuid siin on lihtsalt kokku pandud emotsioon ja reaktsioon.
Ehk mulle tundub (jehh, mul on selline TUNNE : ), et siin on koos lapse vanniveega ka laps välja lennutatud.
Ehk siis meid on kenasti (enamvähem maast madalast) dresseritud, et meie tundmused pigem segavad kui aitavad. Emotsioonid (nii liiga suur nutt või liiga kõlav naer) panevad reeglina päid vangutama. Emotsioneeruda (ja veel avalikult) on totaalselt out.
Homo sapiens on siiski mõtlev sapiens.
Ratsionaalne mõte on kasumlik. Alati ja kõikjal.
Aitab kas siis täita viisaastaku plaane või ehitada õitsvat kapitalismi või jätta vähemalt naabrile mulje, kui edukalt toimiv üksus me oleme (perena või üksiti).

Mis viib meid tagasi teema juurde "juhtmed kuklas", kust see teemajätk siia teleporteerus.
Kus ma juba pobisesin, et minu meelest meie misiganes emotsioon või tundmus -ehk seesama mandeltuuma neuronite esmane aktivatsioon - (positiivne või negatiivne - pole vahet) on sisuliselt meie mahatambitud intuitsiooni või nn. 7-nda meele "jäänuk". Arvan, et seesama eelteadvus on meie enda meelelise arusaama jaoks alati primaarne ja täiesti autentne.
Kui selle puhas alge suuta endas välja träkkida, ei valeta see kunagi.
Valetame meie ise. Iseendale. Ja sedagi kõigest seetõttu, milliseid reaktsioone me paljus vaid enesekaitseks genereerida (ehk teeselda) takkajärgi üritame.
Igasugune vale aga tekitab konflikti.
Iseendas eelkõige.
Kuid justnimelt ka teistes sellesama eelteadvuse abil, mis selekteerib väga osavalt terad sõkaldest.

[Temimoor]

Pool su tekstist ei ole keskmise mõistuse jaoks. Minul läheb fookus rändama... Katsun oma mõtet selgitada: tunne - näiteks alaväärsuskompleks, sa võid omale meeldivaid emotsioone peale kraapida palju jaksad aga tunne ei kao ja juhib su mõtteid sinu väärtusetusest pidevalt. Emotsioon - oled meeldivalt meelitatud komplimendist aga see ei kesta kaua, sest su alaväärsuskompleks/ tunne väärtusetusest teeb sulle varsti oma seisukoha uuesti selgeks Instinktid aga sõltuvad su tunnetest - alaväärsuse käes kannatav inimene loeb enda alavääristamist välja igaltpoolt ja asub ründa või põgene positsioonile samas kui selle all mittekannatav inimene saab kohe alustada info seedimist Näiteks.

[Naut]

Mul on pisut jah see "pikk jutt - stt jutt" tekstisündroom tõepoolest.
Aga no punnitan siin, ärge pange pahaks. : )

Temimoor, tavapsühholoogia mõttes kõik õige.
Ma aga mängin siin ehk tiba selle para-lisandiga.
Et kui üritaks panna tähele, mida see meie ürgne eelimpulss misiganes info vastuvõtul meile vastuseks emotsionaalses plaanis plingib, siis vastavalt sellele ka oma laevuke sättida.
Sinu näite puhul: kompliment --> impulss nr.1 --> (kõrvad hakkavad õhetama) uu, naiss --> mõttemuster nr.2: "sa oled äraväärne", see polnud kompliment, see oli mõeldud mõnitusena. issand, kui õudne --> 6 tundi hiljem - kõik mõnitavad mind, maailm on ebaõiglane, isegi jeezuzel polnud selliseid kannatusi- olen ohver.
Ehk siis ma ei usu, et sellesama siira komplimendi puhul meie esimene (peidetud) impulss on: "võehh, jälle kõik peedistavad mind".
Usun, et esimene tundmus on meeldiv. Kuid me ei võta seda arvesse.
Sest asemele astub MÕTE ehk impulss nr.2.
Mõte, mis omakorda on ilmselt formuleerunud mingist varasemast "istutatud" mõttemustrist".


Samas - KUI kompliment on ebasiiras, siis ka siin selle saaja tajub nö. õhust ära, et asi oli ikkagi "mäda". Ja võib selle võltskomplimendi peale mõelda hoopis, et "vaat kus pugeja" või "ma ei vaja teie haletsemist" vms.
Ehk siis taas sügaval sisimas me ikkagi tajume neid autentseid emotsioonide laineid, mis meile saadetakse. Sageli juba enne, kui need vormistatakse sõnadeks. Antud juhul nn. komplimendiks.

[Temimoor]

Mismoodi keegi reageerib komplimendile ei ole muarust mingi ürgne eelimpulss. Kui sa otsid mingit sellist roomaja aju poolt tekitatud impulsse, siis tuleb inimene panna olukorda, mis teda vapustab. Mõni teeb püksi, mõni tardub, mõnel hakkavad hoopis ellujääja instinktid tööle jne. Nendega mängimine on psühhopaatide pärusmaa...

[Naut]

Emm.... Temimoor.
Ma püüan uuesti seletada. Ja hästi aeglaselt.
Ka vapustuse olukorras ma usun, et
inimesel on olemas loomupärane "vastuvõtu majakas",
mis fikseerib reaalse ohu vibratsiooni enne (0,02sek), kui me seda reaalset ohtu mõtteliselt teadvustame.

Mõni teeb püksi, mõni tardub, mõnel hakkavad hoopis ellujääja instinktid tööle jne.

See on juba reaktsioon.
Reaktsioon, mis on info vastu võtnud ja teadvusesse suunanud. Seda koordineerib MÕTE.
Sellised reaktsioonid aga käivituvad paljus ka vastavalt meie "õpitusele" või "trennitusele" või siis nendelesamadele "mõttemustritele".

Ürgne eelimpulss aga ei loo reaktsiooni.
Reaktsiooni loob meie MÕTE.
Eelimpulss lihtsalt selekteerib, kas signaal on autentne või mitte.
Olgu siis tegu heatahtlikkusega (kompliment) või näiteks rünnakuga (vapustus).

[Temimoor]

Ka vapustuse olukorras ma usun, et
inimesel on olemas loomupärane "vastuvõtu majakas",
mis fikseerib reaalse ohu vibratsiooni enne (0,02sek), kui me seda reaalset ohtu mõtteliselt teadvustame.

Seda "vibratsiooni" asja mina ei usu. Samas mind ei sega, et sa seda usud. Lihtsalt tekkis küsimus, et "ja siis?"

Näiteks õnnelikus paarisuhtes kõik töötab ja kõik on rahul. Ühel päeval aga ilmub pinnale fakt, et teine pool elab topeltelu. Kuni selle teadasaamiseni oli ta ju õnnelik Kuhu see õnn järsku nüüd ära kadus? Kõik võiks ju samamoodi jätkuda

[Naut]

Seda "vibratsiooni" asja mina ei usu. Samas mind ei sega, et sa seda usud. Lihtsalt tekkis küsimus, et "ja siis?" :D

See on muide, väga hea küsimus.
Alati tuleb küsida "so what?". Või eesti keeles "no ja siis?". Kui adekvaatset vastust pole, siis fakkit.

Antud juhul mind huvitab see nähtus, kui nö. uinunud supervõime.
Mul on tunne, et me oleme lasknud selle eheda eelintuitsiooni ja oskuse endas ära tunda meile suunatud infot lihtsalt uinutada (või välja surra?) ja seetõttu on iga lolli teo puhul saadav ootuspärane tulemus ehk "mida perset?"

Mulle tundub, et just seetõttu, et me enam ei oska/ei taha/ei viitsi vastu võtta täiesti ninaalust ja tõest infot, mida meie kehameel "loeb" ning lisaks väljutame endast ka lisaks märkimisväärses koguses kräppi teiste suunas, siis pole ime, et kogu tsivilisatsiooni lillelisuse juures aina enam süvenevad ärevushäired, paanikahood, deprekas, suitsiidsus, hirmud, kompleksid, foobiad ja veel sada teist „vahvat“ lisaprodukti. Jep, üksildus ja hüljatusetunne kaasa arvatud.
Seega mind huvitab see meie nö. mahapuuksutatud ressurss.

Lisaks mängus puhas omakasu: KUI ma suudan mulle suunatud infot selekteerida, siis ma ilmselt suudan sellega ka opereerida.
Ja loomulikult mulle sobivas suunas.
Suund on mis? Heam olu. Headuse olu või rahulikkuse olu või rõõm või strawberry field forever. Wattever.

Teiseks on muidugi lihtsalt põnev.

Ja kolmandaks see loob ikkagi mingi.. no ütleme tõesuse või terviklikkuse pildi.
Inimesest. (Minust mulle endale).
Sest tegelikult on ammu kõigil (millestki) siiber. Küll manipulatsioonidest, valedest, küll muust jurast ning musta ei erista enam valgest.
Maailma trendivärviks on saamas hall. Kuigi kes värvis? Ise värvis. Buu.

Vale meis endas on seega selline väike vastik "segaja", mis viib vibratsioonid alla.
Tulemus: kannatuse ja jura kasv. Ja nahh seda vaja on?
(No ja "pahad" ka võidavad, eks. See läheb taas läbi adapterite meie „juhtmete teemasse“)

Tõesus aga loob… selguse. Kusjuures ka nn. kole tõesus. Ebameeldiv. Ikkagi lööb pildi selgeks ja seejärel saabub klaarsus.
Ja kui ta saabub,,, siis vibra suristab end ülespoole ja hakkab hää olla. Käsi ka ei kipu na sageli xanaxi järgi ehk jne. Lühemas perspektiivis.
Pikemas: kerkivad sillerdavad päikeselinnad ja tuhandeaastased rahuriigid. Veidi utreeritult, kuid pole paha perspektiiv, mis? : )
See oli siis vastus su küsimusele "no ja siis?".

Kokku võtvalt: see kadunud võime annab võimaluse muutuda enda suhtes valevabaks.
Millega saavad peatatud nii mõnedki konfliktid.
Ja tore uudis on see, et seda saab iga juss ja suss teha omas keres ja kasvõi kohe.

Selle taustal see järgmine näide muutuks juba ebavajalikuks:

Näiteks õnnelikus paarisuhtes kõik töötab ja kõik on rahul. Ühel päeval aga ilmub pinnale fakt, et teine pool elab topeltelu. Kuni selle teadasaamiseni oli ta ju õnnelik :D Kuhu see õnn järsku nüüd ära kadus? Kõik võiks ju samamoodi jätkuda :P

No kellele me nüüd siis valet verbime?
Ilmselt selles paarisuhtes kõik siiski ei töötanud (sest keegi hakkas mingil põhjusel vassima?)
Ilmselt polnud kõik rahul (sest keegi läks mujale topelt-marjamaale?).
"Ühel päeval ilmub pinnale" on aga sisuliselt kinnitus sellest, et keegi seal suhtes ei vaadanud ehk piisavalt tähelepanelikult (ei viitsinud, ei osanud, ei tahtnud, polnud aega, vaatas samal ajal telkut või mujale või karjäärile jne). Jättis märkamata, mis märkamist vajas ja hiljem oli tiba hilja.
Lisaks toodi mängu vale. Mis on alati destruktiivse toimega.
Ja sa küsid, et miks mingeid tajusid meil vaja on?
No vott. Et eristada. Musta valgest.
Või siis õppida mitte valetama. Ennekõike endale.
Teistele muidugi ka.

[Temimoor]

Tõesus aga loob… selguse. Kusjuures ka nn. kole tõesus. Ebameeldiv. Ikkagi lööb pildi selgeks ja seejärel saabub klaarsus.
Ja kui ta saabub,,, siis vibra suristab end ülespoole ja hakkab hää olla. Käsi ka ei kipu na sageli xanaxi järgi ehk jne. Lühemas perspektiivis.
Pikemas: kerkivad sillerdavad päikeselinnad ja tuhandeaastased rahuriigid. Veidi utreeritult, kuid pole paha perspektiiv, mis? : )
See oli siis vastus su küsimusele "no ja siis?".

Väga lihtsustatud perspektiiv OHTRA sõnakasutuse taga. Et kui teaks tõde, vot siis oleks lihtne elada

Keeruline ongi sul seepärast, et lihtsat tõde ei suuda seedida.

[pila]

Naut, aga kes või mis sinus teab mis on mis või mis on ohtlik. No kui geenidest tulenev tirib sind tuttava poole jne. Või siis kas see on sina, kes teab.... äkki on ühisteadvus hoopiski jne.

[Naut]

Väga lihtsustatud perspektiiv OHTRA sõnakasutuse taga. Et kui teaks tõde, vot siis oleks lihtne elada
Keeruline ongi sul seepärast, et lihtsat tõde ei suuda seedida.

Hm. Nagu aru saan, siis sina tead tõde? Või vähemalt seda lihtsat tõde, mida mina seedima peaks. Sest mul olevat keeruline.
Kust sa kõike seda tead?

Sõnade suhtes on sul õigus.
Soovitav on kirjutada lühidalt ja lihtlausetes. See olevat ka tänapäeva pedagoogikas suur probleem. Pikad tekstid ajavad juhtme kokku. Kõik olgu #lihtne ja (taas soovitavalt) pildid vahel. Sellised lihtsamad. Või emotikonid.

---

Naut, aga kes või mis sinus teab mis on mis või mis on ohtlik. No kui geenidest tulenev tirib sind tuttava poole jne. Või siis kas see on sina, kes teab.... äkki on ühisteadvus hoopiski jne.

Jah, võib olla ka ühisteadvus minus. Võib olla ka klaabu kosmoses. Või krajoon. Või muu substants.
lmselt ei saanud ma küsimusest aru (kui mõni küsimärgita küsimus ikka oli).

[Temimoor]

Hm. Nagu aru saan, siis sina tead tõde? Või vähemalt seda lihtsat tõde, mida mina seedima peaks. Sest mul olevat keeruline.
Kust sa kõike seda tead?

Jah. Minu miski ürgne äratundmine ütleb seda

Sõnade suhtes on sul õigus.
Soovitav on kirjutada lühidalt ja lihtlausetes. See olevat ka tänapäeva pedagoogikas suur probleem. Pikad tekstid ajavad juhtme kokku. Kõik olgu #lihtne ja (taas soovitavalt) pildid vahel. Sellised lihtsamad. Või emotikonid.

---

Soovitav on ennast väljendada arusaadavalt. Kui alguses kohe ei tule, siis võib proovida lihtlauseid, pilte ja emotikone

[Naut]

Njahh. Kisub Delfiks.

Ma jätkan siiski oma harjunud stiilis, kui lugupeetav vastu ei ole.
Või kui on - no ja siis? Smaili, smaili.

[pila]

Naut, aga kes või mis sinus teab mis on mis või mis on ohtlik. No kui geenidest tulenev tirib sind tuttava poole jne. Või siis kas see on sina, kes teab.... äkki on ühisteadvus hoopiski jne.

Jah, võib olla ka ühisteadvus minus. Võib olla ka klaabu kosmoses. Või krajoon. Või muu substants.
lmselt ei saanud ma küsimusest aru (kui mõni küsimärgita küsimus ikka oli).

Oli ikka jah küsimus. Unustasin küsimärgi. Mind näiteks päriselt huvitab see, et kes või mis on see, kes teab. Kuna sa kirjeldasid pikalt ja põhjalikult oma tajudest, siis selle põhjal ma tahtsin teada, et kas sa oled tajunud või tähele pannud seda sinus miskit mis nö teab? Minu toodud näidetes kõnelevad geenid - liikuda tuntu poole ja vältida tundmatut. Äkki on see ikkagi miski intuitsioon, mitte tunne, mille kaudu saad teada??

[Naut]

_Mind näiteks päriselt huvitab see, et kes või mis on see, kes teab. Kuna sa kirjeldasid pikalt ja põhjalikult oma tajudest, siis selle põhjal ma tahtsin teada, et kas sa oled tajunud või tähele pannud seda sinus miskit mis nö teab? Minu toodud näidetes kõnelevad geenid - liikuda tuntu poole ja vältida tundmatut. Äkki on see ikkagi miski intuitsioon, mitte tunne, mille kaudu saad teada??

Tänud huvi tundmast. Seega on meid juba 2.
Kusjuures selle intuitsiooni küssa ümber ma kudesin siin mõnda aega ka ise.

Terminoloogiliselt on intuitsioon muidugi ka tunne. Sisetunne. Aim.
(Jätame võimalikud mõjutegurid meie meeltele ja käitumuslikkusele asja lihtsustamiseks mängust välja).
Intuitsioon on pigem mingit oma autonoomiat omav tundmus. Võib öelda, ta on meist justkui sõltumatu. Me lihtsalt võtame mingi infovoo (kuskilt ühisväljast?) antennina vastu ehk sisuliselt me ei vaja selleks vastuvõtuks nö. nähtavat mõjutajat.
Intuitsioon puhul me seega pigem tajume abstraktselt ja reeglina ette. Kas siis pikema või lühema aja peale. Näiteks, et homme või varsti juhtub midagi.
(Kes on "tublim", see näeb ka mis nimelt juhtumas on.)

Selle nn. eelaimduse puhul aga me suhtleme mingi subjektiga (objektid jätame ka lihtsustuseks välja) ikkagi vahetult.
Ehk siis kogu info liikumine on vaadeldav ennekõike läbi vastastikuse suhestatuse, kus meile olulise vibratsiooni me püüame kinni eelkõige just selle teise (lähedal viibiva) inimese infoväljast mitte aga isoleeritult ning iseseisvalt temast.
Parimal juhul näiteks kahe inimese vastastikuse sümpaatiana. Halvimal juhul konfliktina. Neutraalsel juhul lihtsalt vaatluse või konstanteeringuna (sõites näit. trammis teise reisijaga koos).
Kusjuures ise olen tähele pannud, et kui see keegi algselt neutraalne tahtlikult minu suunas ei aktiveeru (näiteks ei vaata minu poole), siis see nn. infovälja lugemine on takistatud.
Piisab aga vaid ainsast pilgust ja miski juba hakkab "kanalduma".

Nn. geenimälu või ühisteadvus võib olla vabalt seesama tegur. Miski, mis ennast meis tuvastab kui meile (ürg)vajaliku-vaenuliku vibratsiooni indikaator. Printsiip sobib.
Kui sa räägid, mis see ühisteadvus on ja kus/kuidas ta ennast meis kõigis sinu meelest "väljendab", siis võimalik, et jõuame täitsa samasse punkti.

Samas kahtlustan, et ehk on sellest samast indikaatorist juba ka kirjutatud kümmekond eneseabiõpikut niiehknaa.
Aga kuna mina neid lugema pole juhtunud ja emotsioonid juhtmeteteemas jutuks tulid, siis fookus on läinud jah, just selle fenomeni võimalustele. Ja soovitavalt ikkagi täiesti olmelises praktikas suhetes eelkõige iseenda ja teistega.

Kogu selle sõnalise eksirännaku teesiks oleks mul kokkuvõtvalt: emotsionaalne ausus.
Mida pole vaja ei genereerida, sugereerida või mediteerida, see on tegelikult meis kõigis kogu aeg olemas.
Meie enda hüvanguks.

[Mannu]

Emotsioonide juurest eemale veidikeseks ja ...

Mälu kustutamine

Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4

Loksteri lingil on jutt sellest, kuidas tapamajas tapetud sea aju hoiti elus 10 tundi pärast keha surma (ei ole ma veel artiklisse süvenenud).
Lokster, sa kuskil mainisid, et liigub infot, et särav valgus peale kliinilist surma on just mälu kustutamise jaoks või toimib mälu kustutajana. Vaese sea mälu aga kas sai kustutatud või tõenäolisemalt säilis tapamaja õudus nii kehas kui ajus????

Miks kustutada mälu nii täielikult nagu seda tehakse inimestega?
Võiks ju kustutada ainult jubedused?

[Lokster]

Kes nüüd täpselt oskaks vastata. Meie minahing on seotud kõigega ,millega siin ,,kokku,, kasvati. Keha puhul pole ju seega kahtlustki. Orgaanika kannab-hoiab-kiirgab sarnaselt mineraalile infot. Siit mõtlemisainet järgnevast. Miks ikkagi peeti põletusmatust parimaks puhastajaks? Ei saa kinni hoida, tagasi kutsuda ega jää siia tillerdama. Miks tähtsate ninade puhul on küllalt palju just pea varastatud maagiamanipulatsioonideks? Neid on rohkem kui arvatagi võiks. Võimalusel varastati aju. Nõiduse all võidi matta eraldi pea ja keha. Väljakaevamised on toonud palju näiteid. On palju uuringuid giljotineerimise kohta. Eelmine aasta just ,,pikendati,, arvatavat signaalide kestust. Eks el. impulsside ja ,,keemiliste,, ahelate põhjal. ----------------- Mjah. Enamuse foobiate puhul mängib rolli ,,eelmiste,, elude kogemused. Seega mälutu olek on pigem alla surumine. Kindlasti ei peaks siin mõõtma hea või halb määranguid. On lihtsalt kogemused ,millest ka siia tulles põimub energoinformatiivne ,,muster,,. Karmast DNA-ni. EGO koduks ei ole otseselt aju. On plexus. Aju on kõik nö. meelte juhtkeskus ja analüütiline salvestus. Mälu näiteks ei kuulu ainult talle. Ajul on aju mälu. Kõhus on ma aju. Ka seda teadus ääriveeri juba tunnistab .Iidsed teadmised on seda alati rääkinud. Taju aju on samuti mäluga. Plexus on lihtsalt keskus neile kahele. Teadmine-tundmine. Valgus ja pimedus ei ole aga kuidagi võetav AINULT silmadega. Valgus on ka tulena ning enamaga. Põhimõtteliselt on see puhastustuli osaliselt. Tehti kunagi eksperiment ühe buddha mungaga. REG.hüpnoosiga liigutati ette ja taha. Mitme elu ulatuses. Seal punktis aga ,kus eelmine elu lõppes ja palju räägitud ,,etapid,, läbitud ( tunnelid ja muu) hakkas ta liikuma päikese poole. Kirjeldas ,mis temaga toimub. Enne päiksesse sisenemist ta teatas ,et kohe kaob-kustub KÕIK. Igast juhtmed -lullad ta keha-pea küljes hakkasid jälgijatele saatma ohtlikult kriitilisi signaale. Jälgijad katkestasid eksperimendi. Põhiline on see ,et kõik on kogu aeg olemas. Piisab vaid pisidetailist , et kõik kätte saada -ajatelg. Kogu elu on olemas. Eelnev ja tulev. Seda on krdi raske ette kujutada. Miski kaob-kustub-eemaldub vaid millegi ,,suhtes,,. Elu on eelkõige ülima eraldatuse taastamine koosteks. Point on jõuda kõigeni. Ja seda teha vigadevabalt. See ongi areng. Ja selle juures pole me liikumas kuhugi, kuigi korje ju nii välja näeb. Mee liigume ajas tagasi , eelmise ,,parima,, koosteni elu jooksul puudusi eemaldades. Hing lahkub kehast surmahetkel kuklast või rinnust. Oleneb ,kus tähelepanu oli. Aga ta jääb sellega niitipidi seotuks. Samuti mõni ese ,mis oli oluline. Mõtle kui palju niite. Aga mõelge kui paljudest niitidest pannakse meid kokku kui arvestada ,et kõik on vaid energia. Infosid kandvad energiad. Võib ju sfääriliselt kujutada ette. Tohutult liikuv ,,sibul,, väga paljude kihtidega. Põimingutes ja segunemistes. Kui ajatelg ei eraldaks eraldajat ( aju) selles puntras -me oleksime koguaeg kõike, iga hetk. Ja muidugi sea peas oli kogu analüüs ja mälu olemas. Ka valu analüüs. Ja hirm. ja muu. Miks amputeeritutel on elu lõpuni fantoomvalud? Noja kas pole pea siis piisav ,,talletaja,, ? On ju pildistatud kirlijanni seadmega puu lehte enne ( terve) ja peale ( osa eemaldatud). Tulem on nagu amputeritud jalal. Fantoom on püsiv, vaid pisut teise ,,sagedusega,,.

[Lokster]

See oli pool vastust. Jätkan puu all kuna ta on keskne. Aga jahh on küll pahad tulnukad, ilged deemonid, jumalad ka on , ja keegi killib mälu ja keegi rebib pea otsast. Kõike on. Kas mina saaksin seda kuidagi täpsemalt kirjeldada? Kes ikkagi juhib mängu nimega elu? See kõik on individuaalne. Hea ,et tõstsid teema üles. Eks räägin vana uuesti läbi. Puu all.

[Naut]

Emotsioonide juurest eemale veidikeseks ja ...
Mälu kustutamine
Miks kustutada mälu nii täielikult nagu seda tehakse inimestega?
Võiks ju kustutada ainult jubedused?

Jubedused kelle meelest?
Kuskil Marveli koomiksite-teemalises jutus oli arutluseks, et iga kangelane ühe poole pealt on samal ajal suurim kurilane teisele poolele.
Niiet oleneb "jutustajast". See, mis on see nn. jubedus või nn. suurim heroism. Näiteks.

Vaatasin, Pimeduse teemas sa mainisid "teadvust ilma kandjata" ja selles kontekstis ongi ehk need nn. jubedused pigem (?) vaid sellel kandjal ehk kestal.
Teadvus ehk vastupidi, mõtleb, et vau, on alles äge ja kordumatu (jube)kogemus ja see tuleks kohe tingimata meeles hoida. : )

[Mannu]

Emotsioonide juurest eemale veidikeseks ja ...
Mälu kustutamine
Miks kustutada mälu nii täielikult nagu seda tehakse inimestega?
Võiks ju kustutada ainult jubedused?

Jubedused kelle meelest?
Kuskil Marveli koomiksite-teemalises jutus oli arutluseks, et iga kangelane ühe poole pealt on samal ajal suurim kurilane teisele poolele.
Niiet oleneb "jutustajast". See, mis on see nn. jubedus või nn. suurim heroism. Näiteks.

Vaatasin, Pimeduse teemas sa mainisid "teadvust ilma kandjata" ja selles kontekstis ongi ehk need nn. jubedused pigem (?) vaid sellel kandjal ehk kestal.
Teadvus ehk vastupidi, mõtleb, et vau, on alles äge ja kordumatu (jube)kogemus ja see tuleks kohe tingimata meeles hoida. : )

Selles ongi asi. Lokster ütles seda, et Vaim ei hooli jubedustest, tema õpib läbi keha kannatuste (haigused, valud, nälg, sõda - ikka need päris kannatused, mitte tädide ui-ai). Vaimu meelset ei ole need jubedused, keha meelest ikka on küll. Kui paljuke neid nii valgustunuid on, et siiralt naeratades ja headmeelt tundes piinamist taluvad ja nede lapsed nt sama heameelega pealt vaatavad.

Ja et Eithea (ei salga, mõneti minu eeskuju) tõi välja, et Vaim võiks väheke hoolivam olla oma "töövahendit" kasutades.

[Naut]

Kui paljuke neid nii valgustunuid on, et siiralt naeratades ja headmeelt tundes piinamist taluvad ja nede lapsed nt sama heameelega pealt vaatavad.

Esiteks ma muutun mingite üliäärmuslike näidete puhul alati mõnevõrra ettevaatlikuks. Miks neid näiteid sisse tuuakse? Sest oletatakse, et KUI nii on, siis on järelikult ja MEIE MEELEST ikka nagu naa.
Ok, me oletame, et miski nii ON, kuid samas ei pruugi olla. Sest me lihtsalt ei näe teiste sisse. Ja eriti nende, kes kuskil ja kaugel ja koguni vaid hüpoteetiliselt piinatud on ja justkui piinlevad.

Jah, mõned saavad hingetrauma ja murduvad. Mõned ei murdu. Mõned ehk valgustuvad ja mõned kibestuvad. Igatemoodi on.

See, kuidas inimesed äärmusolukordades toime tulevad, sellest on muidugi tohutult kirjanduslikke näiteid.

Samas, et taas üldisest heitamise blaast kuidagi konkreetsemaks ja seoses sellega ka tõesemaks saada, võtkem ikka ehk mingi omakogemus ja arutlegem selle pinnalt. Sest see on läbikatsutud ja läbi tunnetatud.
Ehk (enam vähem) selge(m) ja pole ka enam nö. hüpoteetiline.

Ja just selle viimase põhjal ja ilma igasuguse dramaatikata või paatoseta võin mina küll öelda, et jah, kõige traagilisemad sündmused mu enda elus on olnud ka kõige õpetlikumad.
See on ikka see igipõline mäng, et mitte "mis" vaid "kuidas".
Me ei saa muuta minevikus olnud sündmusi, inimesi, juhtumusi, meie keha või ka vaimu kannatusi jne. Me saame neid vaid ümbermõtestada. Lihtne. Justkui. : )

--
Keha tegelikult ei peaks üldse kannatada saama, kui vaim piisavalt nutikas on.
Ma arvan.

[olematu]

--
Keha tegelikult ei peaks üldse kannatada saama, kui vaim piisavalt nutikas on.
Ma arvan.

Arvad ? Sulle siis meeldib rohkem teistele kannatusi põhjustada ?? Jah, kannatada ei saa siis, kui eraldud kõigest . Otsid kusagilt omale Õlimäe, ja elad seal .

Aga jah , põhimõtteliselt saab elada nii, et püüad teistele mitte kannatusi valmistada .

Huvitav , kaua Sul ainult sellise äraseletatud näoga ringi lastakse käia ?

[Naut]

Olematu. See oli teooria. Terves kehas on terve vaim. Jne.
Kuigi tegelik lausung oli vist mõnevõrra pikem. Midagi sellist: "terves kehas on terve vaim, KUI sa usud jumalat".
Mõiste "jumal" taas misiganes tähenduses universaalses kontekstis. Ehk siis: teades universumi (või looduse?) seaduseid, meie vaim ei eksi (nii palju?) ja kehalised kannatused pole vajalikud. Keha on terve. Sest tervena on toiminud meie vaim.
Sama siis selles teoorias, et kõik haigused hakkavad peast ehk me teadlikult või alateadlikult põhjusatme neid endale siiski ise.

Kas ma ise olen kehaliselt või ka vaimult lausa nii suppermupper? Eip. Saanud on mu seesama keha ja ka vaim nii paksu kui vedelat.
Kes tegi? Ise tegi. : )

Kas saab elada ilma teistele kannatusi valmistamata? Hm. Jälgides asjade käiku, oleme me kõik siiski kohati nii fkng lumehelbekesed, et meie pidev valmisoleks saamaks "kannatajaks", "haigetsaanuks", "solvatuks", "ohvriks" ja milleks iganes suht põhjusega ja põhjuseta on niivõrd prioriteetseks kohati saanud, et kahtlen vägagi.
Korra köhatad ja teisel juba draama. Et miks ikka tema poole köhatati (ta polnud ära teeninud!) või miks MITTE tema poole (ta ju nii ootas tähelepanu!) või misiganes muu "pädev" argument. Niiet jah, keeruline keiss.

Ja minu "äraseletatud" nägu sa, Olematu, ei näe. Selles suhtes taas: püsigem oma raamides, lugupeetavad. Sobib?

[olematu]

Olematu. See oli teooria. Terves kehas on terve vaim. Jne.
Kuigi tegelik lausung oli vist mõnevõrra pikem. Midagi sellist: "terves kehas on terve vaim, KUI sa usud jumalat".
Mõiste "jumal" taas misiganes tähenduses universaalses kontekstis. Ehk siis: teades universumi (või looduse?) seaduseid, meie vaim ei eksi (nii palju?) ja kehalised kannatused pole vajalikud. Keha on terve. Sest tervena on toiminud meie vaim.
Sama siis selles teoorias, et kõik haigused hakkavad peast ehk me teadlikult või alateadlikult põhjusatme neid endale siiski ise.

Kas ma ise olen kehaliselt või ka vaimult lausa nii suppermupper? Eip. Saanud on mu seesama keha ja ka vaim nii paksu kui vedelat.
Kes tegi? Ise tegi. : )

Kas saab elada ilma teistele kannatusi valmistamata? Hm. Jälgides asjade käiku, oleme me kõik siiski kohati nii fkng lumehelbekesed, et meie pidev valmisoleks saamaks "kannatajaks", "haigetsaanuks", "solvatuks", "ohvriks" ja milleks iganes suht põhjusega ja põhjuseta on niivõrd prioriteetseks kohati saanud, et kahtlen vägagi.
Korra köhatad ja teisel juba draama. Et miks ikka tema poole köhatati (ta polnud ära teeninud!) või miks MITTE tema poole (ta ju nii ootas tähelepanu!) või misiganes muu "pädev" argument. Niiet jah, keeruline keiss.

Ja minu "äraseletatud" nägu sa, Olematu, ei näe. Selles suhtes taas: püsigem oma raamides, lugupeetavad. Sobib?

Ütelnud kohe, et see Sinu foorum on, ja teised on vait, kui Sina räägid .

[Mannu]

Olematu jt: Rääkige julgelt kõik. See tugevdab "selgroogu", treenib eluks vajalikku ego. Ma ei taha, et PW muutuks ühe-kahe maailmavaate mänguväljaks, oodatud on kõik (va läbu ja trollid). Kui ütleb keegi halvasti, siis ütleb, see on see väike valu, mida ma tädide ui-ai-ks nimetasin.
See oli lihtsalt üleskutse, tahete - unustage!

Ja just selle viimase põhjal ja ilma igasuguse dramaatikata või paatoseta võin mina küll öelda, et jah, kõige traagilisemad sündmused mu enda elus on olnud ka kõige õpetlikumad.
....
Keha tegelikult ei peaks üldse kannatada saama, kui vaim piisavalt nutikas on.
Ma arvan.

Naut, sa ise ju eutanaasia teemas tunnistasid küll, et on olemas kannatusi, mis enam mitte ei arenda, oli ju? Ja sellistest räägin minagi, tõin jah äärmuslikud näited. Hirošhima nt. Inimkonda õpetas, aga kas neid hukkunuid ka?
Kuid isiklikust elust on minulgi kõik laksud osutunud ühel või teisel viisil kasulikeks.

Aga jah, mina nagu maailmavaluus pubekas, ikka selle pärast pead murran, et miks on maailm üksteise ärasöömisel põhinev, no kas ei oleks saanud paremat ja humaansemat maailma teha? Kuigi ma usun, et läbi nendesamuste raskuste sinnapoole me teel olemegi.

Ja teema tõstsin eelkõige Loksteri pärast, et äkki ta ikkagi räägib midagi sellest., et hele valgus surmahetkel on mälukustutaja.
Malukustutamine on minu esialgset arvamist mööda enamikele ikkagi kergenduseks (kes seda prügikasti ikka kaasas tahab kanda); kuid piisava energia korral võiks ju mõnda asja ikkagi mäletada?

Ja vene baabade teadmisi tahaksin mina küll muu sekka lugeda, ja eestikeelselt, igaühe omas soustis. See on suuremas osas kõik Siberis elanud (ja Uuralitest ka lääne pool) elanud rahvaste pärimuslik nõiakunst. Venelased on väga noor rahvus, kuid nad on kasutanud ära neid, kelle territooriumile on elama tükkinud. Sellest suunast on aga foorumis justnagu paaria tekitatud. No jah, vene dokumentaalia on räige poliitikaga vürtsitatud, aga siis tooge välja ja põrmustage valed. Poliitikale tähelepanu pööramata, noateral kõndimine