Olla või mitte olla - kosmoses?

Selle nädala uudis.
ISS-is hakatakse katsetama, kas inimesed suudavad kosmoses järglasi saada.

http://forte.delfi.ee/news/kosmos/iss-is...d=81736701

Praegu teatakse veel vähe, kuidas bioloogiline reproduktsioon ehk järglaste saamine kosmoses üldse toimuks ja Micro 11 eksperiment hakkabki seda esimest korda uurima: kui hästi inimese ja pulli sperma mikrogravitatsioonis tegutseb.

Pärast üles sulatamist lisavad teadlased spermale keemilisi ühendeid, mis sperma aktiivseks muudab ja valmistab selle ette viljastamise-eelseks olekuks. Jälgitakse seda, kui hästi sperma kosmoses liigub.

https://arvamus.postimees.ee/4024925/rau...sja-ei-saa

üllatuslikult maksuvaba arvamusartikkel, miks kosmose asustamisest mitte ainult niipea vaid üleüldse asja ei saa. Kirjutaja on ulmehuviline Raul Sulbi, artiklist toon välja näiteks 1 punkti, seal on neid muidugi rohkem: kaaluta olekus luude hõrenemised ja muud hädad, juba nädal kaalutust ja sa pole võimeline iseseisvalt Maal raketist välja ronima. Seda viimast kinnitas ka "the Expanse" seriaali juures nõunikuks olev eksastronaut.

Et Kuul ja Marsil ära käima hakatakse, selles küsimust pole, aga asustamisest pole vast mõtet rääkida, nii võib arvamusartikli kokku võtta.

Jääb üle vaid ära oodata kunstliku gravitatsiooni generaatori loomine.
Ja asustamine võib alata...

Luude hõrenemine nüüd vaevalt Marsi koloniseerimisel takistuseks saab, sest punasel planeedil on gravitatsioon ju täiesti olemas. Lisaks ei maksa seda nädala juttu väga tõsiselt võtta, sest nagu tegelik elu on kinnitanud, patseerivad kosmonaudid/astronaudid ka peale kuid kestnud orbitaaljaamas viibimist vahetult pesle maandumist omal jõul edukalt ringi. Erikostüümid, toitumine ja füüsiline koormus orbiidil on ohtu tunduvalt vähendanud.

Mälu järgi peaks Marsil olema Maa omast umbes kolm korda vähem raskusjõudu, Kuul umbes kuus korda vähem. Eks see asjaolu kindlasti mingil määral mõjutaks inimeste elutegevust. Kui palju - seda on väga keeruline prognoosida.
Praegu oleks tegelt aeg hakata vaikselt mõtlema reguleeritava raskusjõuga orbitaaljaama peale Maa orbiidil

Maal 9,8, Marsil 3,7, Kuul 1,62 m/sek2.

(08-07-2018 19:19 )Hansee Kirjutas:  Kus algab "realism" ja , kus algab "utoopia"?

Meenub anekddoot:

Poja läheb isa juurde murega.
- Mis on virtuaalne ja mis on reaalne?
- Küsi emalt, kas ta on valmis miljoni euro eest anduma võhivõõrale! Küsi oma õelt, kas ta on selleks valmis miljoni euro eest ja küsi ka vanaisalt!

Poisike läheb ema juurde ja viimane ei kõhkle kaua.
- Muidugi, sinu isale annan ju tasuta.
Äsja 16 aastaseks saanud õde aga ütleb peale lühkest juurdlemist:
- Kaks miljonit
Vanaisa kehitab õlgu:
- Muidugi, mul pole niikunii päevad läbi midagi teha.

Poja annab siis isale aru. Näe ema nii ja õde nii ja vanaisa sedasi.
- Pane nüüd tähele pojake. Virtuaalselt on meil 4 miljonit eurot. Reaalselt aga kaks prostituuti ja üks vana pederast.

Ühendkuningriigi valitsus kuulutab, et plaanib peatselt rajada Euroopa esimese kosmosekeskuse – koht, kus kosmosesõidukeid testitakse, hooldatakse, teele saadetakse, vastu võetakse.

See kerkib Šotimaale Sutherlandi A'Mhoine’i poolsaarele – eelnevalt kaaluti veel Prestwicki lennujaama piirkonda.

Euroopa kosmoseagentuuril (ESA) tegelikult on juba kosmosejaam, aga see asub Lõuna-Ameerika kirdeosas Prantsuse Guajaanas – mitte Euroopas nagu praegu kavandatav.

http://forte.delfi.ee/news/kosmos/kuhugi...d=83059493

Suht arusaamatu otsus- mida lähemal ekvaatorile, seda väiksemate kulutustega on võimalik kasulik koorem orbiidile saata.

Siin on põnevat juttu sellest inglisekeeles. https://space.stackexchange.com/question...es-provide
Ma sain nii aru, et Saturni rakettide puhul (need, mis inimese Kuule viisid) arvestati, et kui madalale ekvaatori kohal olevale orbiidile Floridast manööverdada, siis on kütuse kulu nii suur, et peab 80% laadungist loobuma. Kõrgema orbiidi puhul 20%. Ilmselt on siis siis vajalik seal ekvaatori kohal olla. Keegi kes paremini teab võib täpsustada, et mis orbiidiga see Saturn siis toimis.
Ekvaatori lähedale ehitamisega oleks pidanud arvestama kahekordse ehitamise kuluga, keerulise logistikaga ja võõrale pinnale ehitamise riskiga. 1959 ei teatud ka palju neid ekvatoriaalseid orbiite vaja läheb. Kindlasti metoroloogiliste ja kommunikatsioonisatelliitide puhul 35 000 km kõrgusel.

Tõenäoliselt ei juhtu nende esimese põlvkonna astronautidega seal Marsil miskit drastilist. Effekt ilmub järgmise või ülejärgmise põlvkonnaga, kui nad seal kohapeal on. Lapsed kes on sündides harjunud Marsi gravitatsiooniga. Ma ei ole kuigi kindel kui hästi nad maa gravitatsiooniga kohaneks, kui üldse. Neil oleks maale naastes vaja juba exosuite

Siin on mitu asja, mis raketi kandevõimele negatiivselt mõjuda võivad. Üks on see, et Maa ise pöörleb ja ekvaatorilt ida suunas lennutatud rakett saab sellest pöörlemisest enam kasu, kui Põhja-Euroopast lennutatud rakett. Võit peaks jääma kusagil alla 10%. Nii seal ühes tabelis Thorondori lingi taga märgiti ja tundub usutav number.

See 20-80% kasuliku lasti kadu hakkab rolli mängima siis, kui tõesti on vaja ekvatoriaalorbiidile saada (Canaveral neemelt, suurematelt laiuskraadidelt on see kadu veel suurem). Madalorbiidil orbiidi kaldenurga muutmine on väga ekstreemne manööver ja praktikas minuteada selliseid manöövreid ei tehta. Niiet see 80% kandevõime kadu on pigem teoreetilist laadi number. Üldiselt saadetakse lasti ekvatoriaalorbiidile sedasi, et kanderakett ise kiirendab satelliidi ülekandeorbiidile (mis on ekstsentriline) ja kui satelliit jõuab orbiidil kõige kõrgemasse punkti (ca 35 000 km Maa pinnast), siis parandatakse orbiidi kaldenurka ja aetakse orbiit ümmarguseks. Seda saab teha ühe õigesti ajastatud ja suunatud kiirendusega. Kas see tähendab 20% kandevõime kadumist Canaveral neemelt ekvatoriaalorbiidi saavutamiseks? Midagi sinnakanti vist küll, number tundub usutav vähemalt.


Kuule jõudmiseks ekvatoriaalorbiidile minna tarvis ei ole. Kuule kiirendamiseks tuleb Maa madalorbiidil lennata üle Kuu antipoodi ja sealt saab kiirendada Kuu ülekandeorbiidile (trasfrer orbit). Kuu antipood on siis see punkt Maal, millest saab tõmmata sirgjoone Kuuni läbi Maa keskme. Kuu antipoodi saab ületada ükskõik millisel orbiidil, praktilisi probleeme võib tekkida vaid just Maa ekvatoriaalorbiidilt Kuu ülekandeorbiidile minemisel. Asi on siis selles, et Kuu ületab Maa ekvaatorit umbes kaks korda kuus ja vaid neil momentidel saab Maa ekvatoriaalorbiiti "venitada" nii, et see ulatuks Kuuni. Orbiidi "venitamise" all pean ma silmas Kuu ülekandeorbiidile sisenemist ja see protseduur peab aset leidma Kuu antipoodi kohal. Kuu antipood, nagu Kuu ise, ületab ekvaatorit umbes korra kahe nädala järel ja niisiis on Maa ekvatoriaalorbiit küllaltki ebasobiv Kuule minemiseks.

Canaverali neem ise asub umbes 28,5 laiuskraadil, niisiis saab seal minna minimaalselt 28,5° kaldenurgaga orbiidile Maa ekvaatori suhtes. See eeldab 90° stardiasimuuti. Apollo missoonide parameetrid nägid ette, et stardiasimuut tohib olla 72° ja 108° vahel. Nii 72° kui ka 108° asimuut viivad Canaveral neemelt orbiidile, mis asub 33,3° nurga all Maa ekvaatoriga. Erineb vaid orbiidi faas. Ning faas on oluline, kui esimese paari orbiidiga on vaja üle lennata ühest konkreetsest punktist (Kuu antipoodist). Apollo missiooni parameetrites oli sees, et Kuu ülekandeorbiidile tuleb siseneda esimese kolme orbiidi jooksul, kuigi kosmoselaev oleks olnud võimeline seda manöövrist sooritama ka peale 7-8 orbiiti. Peale seda oleksid neil selleks misiooni astmeks määratud akud tühjaks saanud ja nad oleksid kaotanud võime mootoreid käivitada.

Apollo missioonidel tekkidis neist kitsendustest tingituna stardiaknad, mis avanesid (vist??) iga päev ja kestsid paar tundi. Tänapäeval saaks neid stardiaknaid ilmselt pikemaks venitada, sest akutehnoloogia on paranenud ja kui kosmoselaeval funktsioneerikisid juba selles lennu astmes päikesepaneelid, siis saaks madalorbiidil kauem aega veeta. See vähendaks vajadust esimese orbiidi faasi nii täpselt paika määrata. Kui esimesed kolm orbiiti ei vii kordagi üle Kuu antipoodi, siis kolmeteistkümnes või kolmekümne kolmas orbiit oleks ka ok. See jällegi tähendaks havemal juhul paari päevast madalorbiidil passimist ja eks see ole missiooni planeerijate otsustada, et milliseid kompromisse nad on nõus vastu võtma. Kui taas peaks tekkima soov Kuule minna


Edit: eemaldasin pildid nende parema jagamise võimaluse leidmiseni

Tsitaat:Madalorbiidil orbiidi kaldenurga muutmine on väga ekstreemne manööver ja praktikas minuteada selliseid manöövreid ei tehta.

Siiski-siiski, militaarotstarbelised satelliidid omavad ka LEOl üpris suurt manööverdamisvõimet, mida ka laialdaselt kasutatakse ning mida piirab ainult kaasasoleva kütuse hulk. Sestap ka viimasel ajal kasutust leidvad eksperimentaalsüstikud. Küllaltki pikk aeg orbiidil, siis visiit maale, kus toimub seadmestiku kontroll ja tankimine ning tagasi orbiidile. Ja ilmselt saame peagi mäha ka automaattankimisi orbiidil. Midagi taolist, mis täna toimub ISSe juures.

Maailmaruum on täis mürgist rasvast ainet, mis võib tähtedevahelisi lende takistada

Ehkki tähtedevaheline ruum paistab meile külma, pimeda ja tühjana, on astronoomid näidanud, et sellesse on hajutatud tohutul hulgal rasvalaadseid molekule.

Austraalia ja Türgi täheteadlaste koostöös läbi viidud uuringu raames tehtud kalkulatsioonid annavad mõista, et Linnutee galaktikas leiduva „kosmoserasva“ hulk on võrreldav 40 triljoni triljoni triljoni paki võiga.

http://forte.delfi.ee/news/kosmos/kosmos...d=83146561

"Täis" on üpris ülepingutatud väide. Ja tähtedevahelistel lendudel on hetkeseisuga märksa suuremaid probleeme kui need molekulid. Arvestades Linnutee mahtu on need triljonid võipakid ajakirjaniku küündimatust illustreerimas, ei muud.

"Üpris suur manööverdusvõime" on väga hägune kirjeldus siinkohal. Aga see selleks

Siin on aga üks esmapilgul ebaintuitiivsena tunduv lahendus kosmoselaeva kaitsmiseks taassisenemise kuumuse eest - katta laev (kuumuskiirgust) peegeldavast eriterasest paneelidega.

SpaceX ehitab säravat tähelaeva (mis kaugete tähtedeni küll ei jõua)

---

Ahjaa, piltidel on muidugi väga varajane protetüüp, see kosmosesse vaevalt et lendab. Samas ... vb olekski hea katselast esimesele üliraskele raketile, mida nad arendavad.

Milline see plasmapilve tekitav kuumus meil nüüd oligi? Ja milline on kuumuskindla terasesulami sulamispunkt?

(04-01-2019 16:27 )I'll be back Kirjutas:  Milline see plasmapilve tekitav kuumus meil nüüd oligi? Ja milline on kuumuskindla terasesulami sulamispunkt?

Täpselt!
See asjaolu teebki kogu asja "meeldivalt ebaintuitiivseks", nagu Musk hiljaaegu ütles.

(04-01-2019 16:39 )Lorenz Kirjutas:  

(04-01-2019 16:27 )I'll be back Kirjutas:  Milline see plasmapilve tekitav kuumus meil nüüd oligi? Ja milline on kuumuskindla terasesulami sulamispunkt?

Täpselt!
See asjaolu teebki kogu asja "meeldivalt ebaintuitiivseks", nagu Musk hiljaaegu ütles.

Nagu seda näikse olevat ka seesinane "Avangard" oma valjul häälel väljareklaamitud 27 Machiga tihedates atmosfäärikihtides...

Eks umbes poole aasta pärast ole näha, kui DelayX end seekord kokku suudab võtta. Tõenäoliselt küll mitte ja see asjandus nii kiiresti katseteni ei jõua. Loota aga ikka võib

---

Tegeli mingeid ametlikke kuupäevi paika pandud pole, niiet mis mul siin ikka kurta

(31-05-2019 13:40 )KuKr Kirjutas:  Venemaa kosmosetööstusel jääb raha oluliselt vähemaks. NASA lõpetab koostöö Venemaaga aastast 2023.
Roskosmos oleks tõenäoliselt ("tõenäoliselt" sellepärast et ilmselt oleks Kreml ettevõtet siiski pinnal hoidnud) aastaid tagasi pankrotti läinud ilma lääneriikide koostööta.

Miks ma seda "liiga päevakajalist" infot postitan. Venemaa tehnoloogiline ja majanduslik taandareng on ilmne. Millist laadi "Venemaa sünnist" me räägime?
Impeeriumist, religioossest sünnist või vaimsest millestiganes, paranormaalsest, sõjalisest... või millisest?

Loeme siis avatud kosmosejaamad kokku, vähe piinlik?

Loeme siis pealegi avatud kosmosejaamad kokku, kuivvähe piinlik on...VF pole suutnud oma eksisteerim8se ajal ju ühtki avada. Avatutest- hetkel ISS, kus venelastel on suht-koht tagasihoidlik roll. Enne seda hiinlaste Tiangong, ameeriklaste kaks Skylabi, venelaste Mir, Almaz ja Saljut seeriad. Sealjuures tuleb tähendada, et samas kui uued tulijad arenevad, on ISSi edasine täiendamine kinni venelaste taga, kes ei suuda juba aastaid uut moodulit moos põkkamissõlmega orbiidile saata.

Muski võib õnnitleda- järjekordne (arvult kolmas) Falcon Heavy startis õnnestunult. Võrdluseks siia kõrvale Roskosmose poole aasta edusammud:

*Lubatud "enam kui 30 stardist" aasta jooksul mahtusid esimesse poolaastasse 5.

*Lubatud kümnest Protoni ja Angara stardist toimus esimese poolaasta jooksul üks.

*2019 aasta juuni lõpuks tuleb VF osaks 12,5% orbitaalstartidest (2000ndetatel oli see number 35-40%, 2017 21%, 2018 15%)

Samuti on leidnud kinnitust kõlakad Euro-Sojuzide startide lõpetamise kohta, uusi tellimusi Ariadne Space poolt rakettidele enam pole.

Õnnitleme Muski muidugi. Kosmiline võidujooks. Enamus tehnikast ,mis üles vinnatakse on sõjalise eesmärgiga. Lühemalt öeldes ongi kogu kraam võimu eesmärgiga. 20 000 satti 5G tarbeks tagab võimu tuleviku majanduses. Kosmilised suunad tagavad võimu õigevereliste invasioonis mööda päikse süssi. Ülejäänud tehnika on sõjalise üleoleku huvides. VÕIM-VALITSEMINE ja MAJANDUS , läbi mille omakorda võimelda ja valitseda. No ma ei tea ,näha selle juures midagi rõõmustavat..... POle raske luua Orwelli maailma kui mugavus-tarbiv ÜK ise sellele oma toega takka kütab. Kuubik ekraani ja toiduprinteriga......kiip tagumikus.

(26-06-2019 07:34 )Lokster Kirjutas:  Õnnitleme Muski muidugi. Kosmiline võidujooks. Enamus tehnikast ,mis üles vinnatakse on sõjalise eesmärgiga.

Õnnitleme muidugi. Kosmos tuleb inimesele lähemale.