[Temimoor]

See on väga tavaline, et tavalise lapse jonn ja autisti tantrum pannakse võrdsele pulgale ja nimetatakse lihtsalt jonnihooks. Need näevadki üsna samasugused välja ja autisti vanemaid koheldaksegi kui rumalaid lapsevanemaid, kes oma last kasvatada ei oska.

Selle video lõpus on selgitus ja videot edasi vaadates on näidatud, mis toimus varem, autos (minu imetlus nende vanemate suunas, kes ei kaotanud kordagi enesevalitsust). Kui tavalise lapse jonn lõpeb minutitega või vähemalt siis, kui ta saab oma tahtmise, siis autisti jonn kestab tunde ka peale seda kui ta on saanud oma tahtmise (sinna alla käib agressioon, sülitamine, karjumine jne).

[Aadu66]

Ma saan täiesti aru ja teadvustan, et autism on mõnikord süüdi kui lapsed nii käituvad. Või ka mingi muu haigus. Aga kui hakkan enda lapsepõlve meelde tuletama, siis tahes tahtmata hakkan kahtlema tänapäeva meetodites.
Ma ei mäleta enese kooliajast ega üldse kuskilt lähikonnast ühtegi last, kel oleks diagnoositud autism. Küll aga mäletan, et üleüldise imestamise all olid need vanemad, kelle lapsed sellist avalikku spektaaklit tegid. Sellist hoogu raviti korraliku keretäiega. Keegi ei hakanud poes või muidu rahva nähes last karistama. Mindi jonniva lapsega jooksujalu koju ja anti vemblaga ikka korralik koosa. Kahest nahatäiest piisas igale lapsele, kes just tõesti haige ei olnud. Kes aga vaikides need jonnihood ära talus ja lapsele õiguse andis, kannatas lapse terrorit kuni pinsini ja surmani välja. Lisaks veel külarahva irvitamine ja parastamine. Küllap omal ajal ka autistidest lastele tappa anti, kuid neile ilmselt see ei mõjunud. Või mõjus? Mina ei tea.
Tänapäeval räägitakse mingist laste traumeerimisest seoses füüsilise karistusega ja kuidas vihatakse oma vanemaid sellepärast. Kõik minu eakaaslased said kodus mingite eksimuste eest vemmalt. Ei tea ma neist ühtki, kes oma vanemaid oleks vihanud ja täiskasvanult neid nahatäisi halva sõnaga meenutanud. Muidugi välja arvatud mõned väga üksikud joodikute lapsed, kelle vanemad tõesti mitte ei karistanud, vaid peksid lapsi ka poolmuidu. Algkoolis oli meil meesõpetaja, kes korrapidajana kandis koridoris alati parajat juhtmejuppi kaasas ja koerusttegevatele poistele sellega siis siraka mööda kannikaid tõmbas. Kes teda selle eest vihkas? Ta oli poiste silmis populaarseim õpetaja ja see oli omamoodi mäng ja mehisuseproov, vahetunnis nähvakas ära teenida. Lapsepõlves õiglaselt saadud nahatäisi mäletatakse tänuga.
Ma tean küll, et minu jutu peale on nüüd kõik noored koduperenaised tagajalgel, kuid praegune empaatiavõimeta ja ääretult saamatu ja isekas noor sugupõlv on just nimelt sellise raamideta, karistamatu vabakasvatuse vili. Meil siin üks põlvkond, Lääne Euroopas 2-3.

[Müstik]

See on väga tavaline, et tavalise lapse jonn ja autisti tantrum pannakse võrdsele pulgale ja nimetatakse lihtsalt jonnihooks.

Tänu imelikele ja pikalt kestvatele jonnihoogudele, üks ema saigi teada, et ta ühel nooremal lapsel on autism. Niisuguseid lapsi omavatele emadele saab ainult kaasa tunda. Muidu on autistid rõõmsameelsed ja andekad.

[eikeegi]

VironShaman, kes luges raamatut "Autismi olemus", näeb seda teemat minuga sarnaselt. Teistel siin kommenteerijatel tasuks samuti raamatut lugeda, kuna siis kindlasti hakkaksite natuke teistmoodi mõtlema selles osas. Siis mõistate näiteks, et autistlik meelelaad kattub suures osas introvertsema isiksustüübi joontega, kelle toimetulekuraskused on suures osas tingitud meie kaasaja loodusest ja vaimsusest kaugenenud ühiskonnas üldiselt valitsevast vaimupimedusest. See meelelaad on iseenesest suur väärtus, mida ei ole vaja ega ei saa kuidagi inimesest vägivallaga välja peksta, nagu teist siin osa näib arvavat. Kui ühiskond ei oleks nii väärastunud, siis poleks tundlikumatel inimestel sääraseid suuri toimetulekuprobleeme, mida meil autismihaiguseks sildistatakse. Autism on usalduse puudumise seisund: https://aspiyhing.wordpress.com/raamat-a...e-seisund/

Selle nn autistide jonnihoo kohta on autistide endi veebilehel näiteks järgnev seletus:

"Meltdown on sensoorne täielik ülekoormus, mil aju siseneb põgene-ründa reaktsiooni ehk ellujäämisrežiimile. Kahjuks pole selle kohta head eestikeelset sõna.
Väliselt võib see väljenduda kas enesessesulgumislikult (mutism, tardumine, suutmatus reageerida, vastata jms) või ekspressiivsemalt (karjumine, asjade loopimine, enda löömine või vigastamine jms). Üks inimene võib kogeda erineva välisilmega meltdowne, aga tüdrukud näiteks kipuvad sagedamini kogema esimest tüüpi meltdowne (ilmselt kultuuriline põhjus, naisi õpetatakse kuuletuma ja vaiksed olema).

Pahatihti peetakse seda käitumiseks, näiteks laste puhul peetakse seda jonniks (tantrum), mille eesmärk on mõjutada võimusuhteid ja mis on kontrollitav, kuigi tegu on meltdowniga ehk ülekoormusest tingitud ellujäämisreaktsiooni aktiveerumisega, mille eesmärk on elusolendit elus hoida. Kui meltdownile läheneda nagu jonnile, tekitab see inimesele olulise trauma. Jonniv inimene tahab muuta olukorda, milles ta on, meltdownis inimese keha on aga sel hetkel aktiivselt ja kontsentreeritult tegevuses antud organismi elus hoidmisega.

Need, kes on näinud hirmunud loomi, kes käituvad agressiivselt ning tunduvad isegi mitte omanikku ära tundvat, saavad vast aru, millisest nähtusest jutt on. Sellisel hetkel on oluline, et inimest koheldaks pädevalt. See eeldab mõistmist, et tegu ei ole “käitumisega”, vaid inimene kogeb kõige tõelisemat surmahirmu, kuna tema aju on saavutanud sellise piiri, kus ta lülitab välja kõik muu peale enesesäilitusmehhanismide ehk põgene-ründa reaktsiooni.

Ma tahaks, et inimesed ei näeks meltdowni käitumisena, vaid saaks aru, et tegu on viimase piiriga, mille saavutamiseks on kõik elusolendid võimelised. Kindlasti ei saa eeldada, et inimene on võimeline meltdowni ajal või pärast seda oma vajadusi selgitama, kuna sellisel hetkel selgitamist eeldada on sama hea, kui eeldada, et inimene pea peal seistes sulle sviitri valmis koob ja samal ajal hümni laulab. It’s not going to happen. Küll aga peab kindlasti neist rääkima nende vahelisel ajal: tuvastama märgid, mis sellele eelnevad (nii välised märgid, mida saab märgata teine, kui sisemised märgid, tunded ja emotsioonid, stressitase, mõttemustrid, mida saab märgata inimene ise).

Tihtipeale on nii, et autistid üsna enesest teadlike inimestena tunnevad oma meltdownile eelnevaid märke üsna hästi. Aga ei oska neid väljendada, kuna teised ei oska midagi selle infoga peale hakata. “Ok, ta ütles seda ja teist, ühte koma kolmandat oma enesetunde kohta, aga mis ma nüüd siis sellega tegema peaks”. Lõpuks me kaotame võime ja oskuse õigel hetkel nendest märkidest lähtuda ja end olukorrast eemaldada (teinekord ei saagi olukorrast lahkuda või pannakse lahkumist väga pahaks) ning satume pidevalt olukordadesse, kus meltdowni kogeme. Seejärel kogeme pahakspanu, et meil tekkis loomulik, meile kõigile omane reaktsioon. Hiljem peame teiste ees vabandama ja palju heaks tegema, kuna meil oli surmahirm. Tihtipeale põhjustasid need teised selle surmahirmu, kelle ees pead hiljem vabandama. See tekitab tunde, et oled tõelises põrgus ja soovi surra, kuna sa ei jaksa teiste emotsionaalne ori olla – sest selline tunne tekib. Sa pead heastama teistele põhjustatud väiksemat hirmu, samal ajal kui sinu kogetud surmahirm (oo, kuidas need kogemused meelde jäävad!) pühitakse vaiba alla – ja nii elu lõpuni.

Seega on oluline, et kõik – nii autistid kui nende nähedased – panustaks meltdownide ennetamisse ning omandaks oskused nende ajal käituda. Vastasel juhul on neil autistile väga traumeeriv mõju ja ega teised ka vast rõõmsad ole."

https://aspiyhing.wordpress.com/mis-on-m...git-soans/

[Müstik]

Õpetlik lugemine.
Aga kui sa näiteks puutud kokku umbes kahe aastase lapsega ja näed pealt tema jonnihoogu, siis mis nõu sa sellel juhul annaksid? Kusjuures lapse ema ja isa isegi ei kahtlusta autismi ega pole selle kohta lugenud... Ja varem sündinud lapsed olid tavalised.

[Aadu66]

Kaheaastaselt on ehk raskem, aga neljaselt peaks küll iga lapsevanem aru saama, kas tema võsuke ajab lihtsalt oma õigust taga, või on tegemist millegi tõsisemaga, kus igasugune karistus hoopis süvendab asja. Autismi või mingi muu häire puhul peavad vanemad tõesti ainult rahulikult pealt vaatama. Nelja-viieaastane laps on juba ülimalt manipuleeriv. Olen oma tuttavas peres näinud, kuidas 5-aastane poiss vähkres põrandal ja teeskles krampe, ise teise silmaga salamisi piiludes, kuidas tema etteaste juuresolijatele mõjub. Kõik peale ema said aru, et poiss teeb tsirkust. Talle anti järele ja veeti mööda arste ja hiljem ka posijaid. Mitte midagi. Tasapisi läkski pätiks, aasta aastalt hullemad teod. On vanglas olnud ja manipuleerib inimestega edasi, emaga kõige rohkem, kes siiani pojukest poputab. Paar kõva nahatäit õigel ajal oleks ilmselt sel juhtumil asja korda ajanud

[Mannu]

Kui vaadata aga last kui teispoolsuse nägijat võib talle hirmutavana tunduda kogu see kaupade taga olevate kollide hulk kes kõik tahavad kaupa müüa ja ründavad ostjaid tootja vaimude jõuga. Osta osta osta.

Ongi. Ostukeskused on energeetiliselt väga saastunud paigad, mida suurem, seda hullem. Esiteks jah, see osta-osta-osta, teiseks kõik need inimesed, kes ostukeskuses on, oma elude ja emotsioonidega. Mitteautistidelgi osadel on ebameeldiv.

Raamatut soovitan lugeda jah. Ma ei jõua kõike neid minu meelestki õigeid asju seal üles lugeda. Ühe toon välja: esmane ja teisene autism. Esmane on pärilik; teisene on tekkinud mürkide, valede soolebakterite vms mõjul ja on mõnel määral ravitav. Paljudel juhtudel käivad koos - geneetiline autismisoodumus saab tugevdatud välistingimuste mõjul.

... autistlik meelelaad kattub suures osas introvertsema isiksustüübi joontega, kelle toimetulekuraskused on suures osas tingitud meie kaasaja loodusest ja vaimsusest kaugenenud ühiskonnas üldiselt valitsevast vaimupimedusest. ...

ja edule orienteeritud ülestimuleeritud linnakeskkonnast, mida vist enam neurotüüpilised ekstraverdidki päris mõnusaks ei pea. Ja mida siis rääkida veel lapsest, kes meelsamini istuks kodus muru peal koos kassiga ja kuulaksid kuidas rohi kasvab. Aga ta pandi autosse ja viidi šoppma, sest on vaja ja see on normaalne elu. Aga kas ikka on?!?

Mina viskan õhku sellise hüpoteesi, et autistlike laste arvu kasv on planeet Maa ja looduse vahend inimese suunamiseks sissepoolevaatamise suunas. Sest väljapoole suunatud ekspansiivne mõtteviis hakkab viima tupikusse. Ökoloogia, ülerahvastatus jms.

*********************
Natuke ka šamanismist ja autismist. Šamaane on olnud erinevaid ja erinevate ülesannetega. Need, kes tegelesid kogukonna elu korraldamisega, inimeste suunamise, õpetamise, suhete lappimise jm sellisega, vaevalt et said autistid olla. Haiguste ravimise osas ma ei tea ... Meil vallas oli arst, kes inimeste juttude järgi võis olla aspi, hea arst oli, aga inimesele otsa ei julgenud vaadata ... niiet mine tea ... Aga kõik see, mis jääb inimeste maailmast "kaugemale" - loodusjõud, ilm, loomad, taimed, kohavaimud, haldjad, kõiksugu muud olendid, ehket "estide-tšuudide hingestatud ilm" - seal peaksid vähemalt osad autistid end väga koduselt tundma. Autiste on ju ka seinast seina ja väga erinevate oskustega ja suutlikkusega, eks? Pealeselle šamanistlik maailmapilt vastabki autistide maailmapildile ... ma ei mäleta nüüd selle raamatu sõnastust ... et kõik on elus ja hingestatud.

Üks asi, mis autiste ja šamaane võiks siduda on asjaolu, et 1900ndate esimese poole antropoloogid mainisid ära šamaanide langetõve-sarnaseid hooge. Mul on jäänud mulje (kirjanduse põhjal), et autism või ka skisofreenia esinevad küllalt sageli koos langetõvega (kasvõi vürst Mõškin). Haiguse (langetõve) vaimuga on aga võimalik suhelda, šamaan saab teha temast oma abivaimu. Selline šamaan ei kuku tänaval langetõvehooga kokku, vaid ainult siis kui tal on vaja vaimude maailma rännata. Samamoodi peaks olema ka skisofreenia vaimuga, šamaan valitseb oma haigust ja kasutab seda abivahendina. See on suur erinevus võrreldes tavalise skisoga, kelle puhul on vastupidi, haigus valitseb.
Aga autism on kogu aeg "peal", see ei ole haigus.

Tänapäeva ühiskonnas on autism autistile endale ja tema lähedastele "gaming in hard mode". Võib ju öelda karmavõlg. Kuid siin maapeal paljuke neid karmavõlast vabasid siis on ?

[Temimoor]

Autismi spetsialistid on öelnud, et kui sa tead ühte autisti, siis sa tead vaid ühte autismi vormi, milles autism võib väljenduda. Enamus inimesi kujutab autiste ette endasse tõmbunud maailmaga mittekontakteeruvate ja -suhestuvate inimestena, kes ei suuda luua ka silmsidet. See on ainult üks võimalus autismi avaldumiseks. Nagu ma enne ütlesin juba, neid on väga erinevaid: alates sellest, et ei kontakteeru, ei suhtle, kasutab mähkmeid ja märatseb kuni sinna välja, et suhtleb liiga palju, ei taju piire, on pealetükkiv ja võib muutuda agressivseks. Autismil on väga lai spekter.

Miks osasid lapsi ei diagnoosita varakult, just sellesama väärarusaama põhjal, et autist on endassetõmbunud ja ei loo silmsidet. "Mu laps on ju väga kontaktne" on esimene vastus kui pakutakse välja, et küsimus võib olla autismispektri häires...

Ma saan aru, et video, mis näiteks oli ajendas teid jälle idealiseerima autismi, sest kaubanduskeskused ongi hullud kohad Ma panen siis mõne teise video autismi meltdowni näiteks:

[VironShaman]

Lihtsalt tavainimesele ongi kaubanduskeskus ainuke koht kus ta saab näha erinevaid lapsi ja nende käitumist. Kas keegi on kunagi arutanud selle üle mis toimub siis kui kellelegi antakse vitsa, kas on ikka ainult füüsilise keha ja mõistuse jaoks see toiming. Kui lapsesse on seestunud kuri vaim siis vitsa saades viskab laps karistuse kättesaamise ajal selle vaimu endast välja. Tilulilu on läbi ja mina saan sinu tempude pärast tappa. Järgmine kord kui vaim tuleb meelitama ja midagi pakkuma vaatab jõmpsikas vitsa poole ja ütleb ei, kokkulepet ei tule ja laps on rahulik. Ega ka mõisatallis talumeeste peksmine muud olnud kui seestunud vaimude väljapeksmine.

[kage]

Vähemalt mina ei mäleta enda lapsepõlvest, et isegi see natuke vägivald, k.a vitsa andmine, vanemate poolt oleks olnud hea lahendus ja tundsin pigem puudust mõistmisest ja seletustest miks mu käitumine vale oli. Last tuleb seestpoolt vaadata, teda mõista ja veenda, temaga rääkida mitte enda tahtmiste pärast hakata vägivalda kasutama või vaime välja ajama. Oskamatus on muidugi vabandus, aga seda ei tohiks õigustusena kasutada, sest laps kannatab mitte õigust ja tähtsust täis täiskasvanu.

Mul on hea meel, et Eestis on Waldorfi kool olemas ja kasvatuses on suunad näoga lapse poole.

[Temimoor]

Vähemalt mina ei mäleta enda lapsepõlvest, et isegi see natuke vägivald, k.a vitsa andmine, vanemate poolt oleks olnud hea lahendus ja tundsin pigem puudust mõistmisest ja seletustest miks mu käitumine vale oli.

Ma ei tea, kui palju sa lastega kokkupuutunud oled aga mina natuke olen. Võin sulle soovitada raamatut: https://www.apollo.ee/kuidas-meie-lastes...annid.html

Vastavates gruppides, kus taoliste laste vanemad oma muresid ja rõõme jagavad kohtab tihti soovitust "räägi lapsega"... Olen alati imestanud, et mismoodi see rääkimine lapsega peaks mõjuma, kui ta ei suuda keskenduda su jutule ja tema keskendumisvõime on võimeline vaid haarama lühikesi ja konkreetseid kolmesõnalisi käsklusi, tema instinktid on tema elu peamiseks käivitajaks ja ta ei oska ennast väljendada ega ka kontrollida oma impulsse?

Lisaks, kui ma alguses arvasin, et ainult selliste häiritud lastega on nii, et kui "ohjad" lased lõdvaks ja proovid ka olla "hea" lapsevanem (nagu teised), siis "laps istub pähe" sekunditega - tema tõlgendab seda, et nüüd on keelatud asjad lubatud. Üllatuseks kuulsin, et seesama fenomen on ka täiesti normaalsete lastega. Seda tõlgendatakse hetkega selliselt, et nüüd on keelatud asjad lubatud... Siin me räägime muidugi lastest enne puberteeti kui mõttetegevus on veel vähene ja domineerivad instinktid ja impulsid.

[VironShaman]

Ka kodus perekonnas peab olema selge võimupüramiid, isa, ema lapsed ja koduloomad. Kui see autoriteedipüramiid ei tööta siis ei kasva lastest ka mehi ja naisi kes peretraditsiooni edasi kannavad vaid vanemad leiavad end elu lõpul vanadekodus pampersites. Töötan niisuguses kohas kus ma näen iga päev vanainimeste elu ja muresid, lapsed läinud väljamaale ja vanad üksi, piirkonna hooldajad käivad kodudes. Aga see on juba teine teema, lastel pole vanemate vastu mingit kohustust kuigi vanemad kulutasid oma elu neile kõrghariduse andmiseks. See kõik algabki väikesest lapsest kas vanem jääb autoriteediks või istutakse pähe ja lõpuks hüljatakse kui enam midagi saada pole.
Paavianikari joodeti eksperimendi korras täis ja järgmisel päeval ei kehtinud enam võimupüramiid ning hakkas uus kakluste aeg kus selgitati karja juht ja alluvuspüramiid.

[Aadu66]

Lapsel peavad olema raamid, millest ta peab kinni pidama ja millele järele ei anta. Nendes raamides võib ta täiesti vabalt tegutseda. Raamid võivad olla igas peres ise suuruse ja laiusega, aga olema peavad. Eksimust ei karistata vaid selgitatakse. Pahatahtlikku ja meelega eksimist tuleb aga alati karistada.
See rääkimise jutt ajab ka mind naerma. Mine räägi lapsega, kes ostukeskuse põrandal vähkreb ja lelu nõuab, kuna ta on eelnevalt niiviisi kaks korda lelu juba saanud. Kui sellisele lapsele, kes on harjunud alati oma tahtmist saama, nüüd üritatakse hiljem seada mingid käitumisraamid, kas siis kooli või vanaisa poolt, siis ongi meil autist valmis. Või vähemalt täiesti autistlik käitumine, sest siis ta enam naljalt alla ei anna.
Miks kõik lehed kirjutavad, et õpetajaid enam pole ja juurde ei tule. Üks suur põhjus ongi see neetud "räägi lapsega". Lapsed teevad koolis kõike mida tahavad. Õpetajad ei saa mitte midagi teha, nad on pideva terrori all, vahel isegi füüsilise. Kui õpetaja läheb kuhugi kaebama, siis mingi kabinetitibi ütleb talle, oi oi, ise oled süüdi, mine räägi lapsega.
Noh ja mida me siis imestame igasuguste pättide ja absoluutselt moraalitute inimeste vohamise üle nii valitsuses, äris kui tavaelus. Kui lapsena pole käitumis- ja eetikaraame, kust need siis peaksid täiskasvanule tulema.

[kage]

Ka kodus perekonnas peab olema selge võimupüramiid, isa, ema lapsed ja koduloomad. Kui see autoriteedipüramiid ei tööta siis ei kasva lastest ka mehi ja naisi kes peretraditsiooni edasi kannavad vaid vanemad leiavad end elu lõpul vanadekodus pampersites. Töötan niisuguses kohas kus ma näen iga päev vanainimeste elu ja muresid, lapsed läinud väljamaale ja vanad üksi, piirkonna hooldajad käivad kodudes. Aga see on juba teine teema, lastel pole vanemate vastu mingit kohustust kuigi vanemad kulutasid oma elu neile kõrghariduse andmiseks. See kõik algabki väikesest lapsest kas vanem jääb autoriteediks või istutakse pähe ja lõpuks hüljatakse kui enam midagi saada pole.

Midagi on siin väga tagurpidi - vanemad kasvatavad last ja kui nad seda ei oska, siis ei ole laps süüdi selles, et vanemad on ludrid kes lapsele tähelepanu ei pööra ning hooletusse jätavad ning seega pärast nad imevadki tühja näppu - mida külvad seda lõikad. Iga vanainimene kelle laps maha ja hooletusse jätab on ise selle tulemuse eest vastutav, sest ta pole osanud last kasvatada. Samamoodi nagu põllumees on vastutav saagi eest - kui ta põllu eest hoolt ei kanna, siis ei anna põld ka head saaki vastu.

Nii nagu loll põllumees on põllule nuhtluseks on ka lolid vanemad lastele nuhtluseks. Sellepärast inimkond nii aeglaselt arenebki, et mõtlemine ja lapsest arusaamine on vanematele raskem kui jõu ja autoriteedi kasutamine ning tihti minnakse kergemat teed. Pärast ju sama hea ja lihtne last süüdistada, et ta ju ei võtnud õppust.

[Temimoor]

Sellepärast inimkond nii aeglaselt arenebki, et mõtlemine ja lapsest arusaamine on vanematele raskem kui jõu ja autoriteedi kasutamine ning tihti minnakse kergemat teed. Pärast ju sama hea ja lihtne last süüdistada, et ta ju ei võtnud õppust.

Kas füüsilise noomituseni jõudmine on ilmtingimata "mittemõtlemine ja laspest mitte arusaamine"? Mõnel juhul on see vastupidi: mõtlemise ja lapsest arusaamise tulemus. Kui lapsel pole mittemidagi muud peale instinktide, siis läbi nende tulebki "rääkida"... Ja see pole "kergem" tee - usu mind, enamus inimesi tahavad olla head ja kuri lapsevanem ei ole mingi mõnus ega ka lihtne tegevus. Piiride hoidmine on väga kurnav 24/7 tegevus ning lihtsam on lasta tal olla nagu tahab.

[kage]

Kas füüsilise noomituseni jõudmine on ilmtingimata "mittemõtlemine ja laspest mitte arusaamine"?

Jah. Enda oskamatust tuleb ka osata tunnistada, ise sellest aru saada ja eriti lapsele selgitada miks tema kallal jõudu on vaja kasutada kasutada kui tõesti muud väljapääsu ei nähta.

Erijuhtumid on erijuhtumid ja kui muud ei oska, sisi on alati võimalik jõudu kasutada, aga suund peaks ju ikkagi olema jõu mittekasutamise poole mitte selle kasutamise õigustamise poole või kuidas? Selleks ju mõtlemine ongi.

[Aadu66]

Vanemate ja loomulikult lasteaedade ja koolide mitteoskamise või saamatusega pole siin midagi tegemist, kui väärastunud ja rahvast irdunud valitsused keelustavad laste suhtes sunnivahendid ja sellega seadustavad laste kasvatamatuse. Palju targem oleks küsida, mis on eesmärk selliste põlvkondade kasvatamisel.
Naljakad on need topeltstandardid - räägi lapsega, seleta, käitu nagu täiskasvanuga, laps saab kõigest aru. Ja siis vastupidi - ära tutista, ära võta lelu ära, ära karista - laps ei saa sellest aru! Tobedus.

[Temimoor]

Üks paljudest "appihüüdudest" ATH grupist, mida sina Kage soovitad sellel emal veel rääkida oma lapsele? Ilmselgelt ta su rääkimisest suurt ei pea aga kui laps rääkimisest ei pea, siis on jutt, mida räägitakse vale?

Mida teha????
Laps tuleb kooli viimastest tundidest ära.Läheb ei tea kuhu,tel ei vasta.
Õppimine ja õpihuvi on väga kesine.Kokkuleppetest kinni ei pea.
Õpetajad samuti päris mures õpingute pärast.
Kas panna õppiraskustega klassi?
Eile oli noaga neljanda klassi lapsi bussijaamas hirmutanud (võtis maalt salaja taskunoa kaasa).
Kiidan last kui tubli,kui hästi käitub.Aga tema kasutab kõigi headust ära ja valetab.
Üritame alati koos midagi teha ja olla,temal aga puudub huvi kaasa tulla või koos midagi teha.
Homme kohtun kooli psüholoogiga,soovitusi mida temaga arutada?

Neid lugusid on seal muidugi rohkem ja hullemaid aga sõnum on üks, need vanemad on jõuetud ja kõike proovinud ja kõike rääkinud. Lisaks on suur enamus käinud ka kallitel koolitustel, et kuidas lapse agressiooniga toime tulla (veel üks allikas, kus oma koolitusi müüa - hädas lapsevanemad).

Ühesõnaga kõik teavad kuidas lapsi kasvatada ja targutajaid jägub ning ilmselt jõuab laps suureks kasvada enne kui vanem suudab välja mõelda, millist nendest soovitustest ta veel proovinud pole.

[kage]

Üks paljudest "appihüüdudest" ATH grupist, mida sina Kage soovitad sellel emal veel rääkida oma lapsele? Ilmselgelt ta su rääkimisest suurt ei pea aga kui laps rääkimisest ei pea, siis on jutt, mida räägitakse vale?

Ma räägin suhtumisest ja suundadest seega küsiks, et miks sina soovitad lapse kasvatamisel vägivalla ja jõu poole suunduda või neist viisidest kinni hoida kui oskustest puudu jääb selle asemel, et tunnistada, et ei oska ja mõelda puuduste üle, et tulevikus ei peaks JÄLLE jõudu kasutama? Sa ju oskad mõelda ja enda tegusi ja tulemusi analüüsida, et tulevikus asju paremini teha ja saad aru, et paljud inimesed teevad seda pidevalt?

Kuidas sinu arvates on vanemad kasvõi praegustegi kasvatusviisideni, kus on vähem karistusi ja vägivalda ja rohkem lapsega arvestamist, jõudnud kui mitte oma vigade ja tegematajätmiste üle mõtlemisega, et tulevikus parem vanem olla?

Ja kas siinsetel sõnavõtjatel on raske või võimatu endale öelda, et lapse peal ei tohi jõudu kasutada? See põhimõttena paika panna millest lähtuda ja siis kui tekib olukord kus midagi üle ei jää, sest muud ei oska teha, siis endale ka ausalt seda tunnistada ja mõelda kas järgmine kord saaks ehk ilma jõu kasutamiseta hakkama? Selle asemel, et selliseid viise traditsioonidena kinnistada - tulevikule võiks ka mõelda, et lapsed ei kordaks samu, traditsioonilisi, vigu mida ise ei osatud vältida.

[Temimoor]

Teeme nüüd nii, et ärme kaugemale mine isiklikes teemades kui juba mindud on. Ma ei usu, et sa tahad me su lapsepõlve traumat hakkame lahkama või tahad? Meenutan mina sulle sind peksnud vanemat ja sa loodad, et minu kahetsus kuidagi aitab sul neile andestada?

Mina isiklikult leian, et karm käsi lapse kasvatamisel on omal kohal ja kui laps jutust ei pea, siis tuleb rakendada. Seda kas see on õige või vale ja kas muud lahendust ei ole - ma ei tea. Ma täna kaldud sinnapoole, et ei ole olemas seda "õiget juttu", mis aitaks mõjutada muudmoodi sellist väikest kogumit inimest, kes koosneb vaid impulssidest ja instiktidest. Jah, ma olen palju sellega tegelenud ja sellele mõelnud.

.. selle asemel, et tunnistada, et ei oska ja mõelda puuduste üle, et tulevikus ei peaks JÄLLE jõudu kasutama?

Ma lihtsalt ei leia, et jõu kasutamine on vale. Tavaliselt peale jõu kasutamist seda rohkem kasutada pole vaja. Edaspidi saab juba rääkimisega hakkama.

[kage]

Teeme nüüd nii, et ärme kaugemale mine isiklikes teemades kui juba mindud on.

Vabanda kui küsimused isiklikult puudutasid. Meil on erinev suhtumine ja kui keegi minu käest küsiks samu küsimusi, siis ma ei tunneks ennast isiklikult puudutatuna (pigem muretseks lapse pärast) ja oskaks vastata.

Mina isiklikult leian, et karm käsi lapse kasvatamisel on omal kohal ja kui laps jutust ei pea, siis tuleb rakendada.

Iga inimese isklik arvamus on tema laste jaoks, aga mina räägin suures plaanis suhtumisest kus võiks endale põhimõttena paika panna, et jõudu ei kasuta ja õppida enda vigadest. Sellest ka Waldorfi kooli ja lapse poole näoga olevate kasvatusuunade mainimine.

[Temimoor]

...võiks endale põhimõttena paika panna, et jõudu ei kasuta ja õppida enda vigadest.

Vigadest võiks iga inimene õppida aga see ei tähenda, et jõu kasutamine viga on.



Isiklikuksminek kustutatud. Mannu

[kage]

...võiks endale põhimõttena paika panna, et jõudu ei kasuta ja õppida enda vigadest.

Vigadest võiks iga inimene õppida aga see ei tähenda, et jõu kasutamine viga on.

Sa ikka hoiad sellest jõust mingil põhjusel nii kangesti kinni ja ma ei keela sind oma lapsi kasvatamast nii kuidas sina paremaks pead, aga nagu ütlesin - ma räägin üldistest suundadest ja kui sa endalt küsid miks Waldorfi kool on ellu kutsutud ja miks nemad jõudu ei poolda, siis kas sa tunned ennast ka isiklikult puudutatuna sellest, et nad sinuga nõus ei ole kui kasvatus puudutab teisi, mitte sinu, lapsi?

Kui mul on põhimõttena selge, et ma jõudu ei kasuta, siis ma saan alati enne mõelda kui jõu kasutamine ostutub hädavajalikuks. Selles ongi meie suhtumise vahe, et mina ütlen jõule ei, aga sina ütled jah (ma ei anna siin hinnangut).

Ilmselt ei saa sa ka aru, miks inimesed sinust eemale hoiavad ja sinu uudishimu ei mõista?

Saan väga hästi aru miks teatud tüüpi inimesed niimoodi käituvad ja räägivad. Aga selliseid on õnneks vähemus.

Kusjuures mind "üllatab", et autismi teemas teed sa oletatava autisti üle "nalja" samas kui enne kirjutasid (teesklesid?), et hoolid neist.

[Aadu66]

Rääkimisest ja alternatiivsetest kasvatusmeetoditest räägivad tavaliselt need, kellel endal kodus pätid kasvamas. Mina olen empiirik ja räägin ainult kogemustepõhist juttu. Kui mul on oma tutvusringkonnast kindlalt teadaolev küllaltki suur valim, kuidas on kasvatusmeetodid mõjunud, siis ei veena mind ühegi nn "teadlase" uurimused karvavõrdki! Lihtsalt tulemused näitavad. Ja tulemuseks pole midagi muud, kui haritud, korralikud, vaimselt terved ja tasakaalus, oma eluga toimetulevad täiskasvanud lapsed ja terved ja rõõmsad lapselapsed, kes vanemaid ja vanavanemaid au sees peavad. Ja ainult see ongi tõe kriteeriumiks

[Temimoor]

Minu algne teema oli pigem selle pihta, et autiste idealiseeritakse aga tegelikkuses on nad paras nuhtlus iseendile, lähedastele ja ka ümbrusele. Nad pole selles süüdi loomulikult aga kõik jagavad juhtnööre kuidas ja miks nendega peab ümber käima. Autistid kirjutavad raamatuid, kuidas nendega peab ümber käima. Mittekeegi ei astu selle inimese kingadesse, kes selle autisti peab ellu viima ja teda hooldama - temale on see karma eelmistes eludes sooritatud pattude eest või siis on ta lihtsalt rumal ja saamatu, kes ei oska õigesti rääkida ega kasvatada. Autismi ravimine (alternatiivselt) on ka autisti kuritarvitamine - ma leian (loe: tean), et see jälle aitab nii teda ennast kui ka ümbrust. See ongi hoolimine.





Eemaldasin personaalküsimused. Mannu