•  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 7
  • 8
  • 9(current)
  • 10
  • 11
  • ...
  • 53
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 1Hääli - 1 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
NATO, Eesti, Ukraina, Venemaa
Kas mitte Hiina ei õgvendanud mitte oma ühelapsepoliitikat? Kuskilt meenub, et seda lasti vabamaks natuke ja eesmärgiks tulevikusõjad? Smile Uduselt mäletan sarnast teadet ja hinnangut.
Vasta
Leevendas küll, aga põhjuseks mitte tulevikusõjad, vaid märksa põletavamad sotsiaalprobleemid. Riiklik hoolekanne vanurite eest on selles riigis väga ebaühtlane, kui linnades ja tööstusrajoonides veel midagigi toimub, siis agraaraladel puudub see hoopis ja vanemad põlvkonnad on täielikult laste ülalpeetavad (kusjuures tõsiasi, et selle kandi kultuuriruumi reeglite põhjal on see poisslaste kohustus, mis omakorda on tinginud silmapaistva disproportsiooni- üle 20 miljoni noore mehe, kel pole lootustki naist leida-saada). Samuti on suur osa Hiinast elamiskõlbmatu, elukõlbulik suudaks pikemas perspektiivis olla koduks kõige rohkem 800 miljonile, miska Venemaa Kaug-Ida üleminek Hiina ja hiinlaste kätte ei ole juba ammu enam võtnes "kas", vaid "millal". Toimub see sõja või "pehme" ekspansiooni näol, aga toimub. Sest mujale pole sel riigil lihtsalt laieneda. Liiati peab Hiina riiklik poliitika Kaug-Idat ja Lõuna-Siberit ka ametlikult Hiina osaks, mis on neilt ebaõiglaselt (Nertšinski rahuleping näiteks) ära võetud
Vasta
Juba teine peavoolu artikkel sel nädalal, mis läbi lugema kutsub.
Kätte on jõudnud rahvusluse ja globalismi kokkupõrke aeg.

Jaak Valge arutleb Päevalehes.
Vasak-Paremskaala kaotab oma tähendust. Selle asemel muutub järjest olulisemaks globalismi ja rahvusluse vastasseis.
Eesti jaoks on kõige olulisem võimalus, et laheneks meie eksistentsiaalne dilemma.
Kui kaugele minna euroopa Liidu ja meie sõjalise liitlase USA soovitud globalistliku ideoloogia teenimises?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/katte-o...d=76733678
Vasta
Ma ei suuda mõista, kuidas see haakub teemasse NATO ja Eesti versus Venemaa?
Venemaa islamiseerub ja hiinaseerub elik globaliseerub omal moel. Mulje, et Putin globaliseerumise viimane kaitsesõdalane, on väär.
Vasta
Positiiivne, sa loe teema läbi. Eriti algusosa.
Rahvuslusest on eespoolgi juttu. Ja Päevalehe artikkel loe ka lõpuni läbi.
(30-11-2010, 22:06 )Jõhvikas Kirjutas:
Tsitaat:Algselt postitas Ilo
Jaa, tõekspidamised...
Kui nõukogude ajal oli vähemalt (Niipalju kui ma lugenud olen) kindel suund millegi poole - Õilis Kommunism - siis kuhu on meil praegu EU ja NATO'ga minna?
Kuidas kuhu? Rahvuste hävitamise ja rasside segunemise poole, Uue Maailmakorra poole!
Kui kaugele sinu arvates tuleks meil eestlastel minna soovitud globalistliku ideoloogia teenimises selle nimel, et tagada endale tugi ohu vastu Venemaalt?

Vasta
Kindlasti oled märganud, et kõrgem haritus toob reeglina endaga kaasa vähem lapsi. Lihtsalt sedasi läheb. Teravam pliiats leiab, et tema isikliku vaimse ja intellektuaalse ruumi ja vabaduse suurus on pöördvõrdeline laste hulgaga perekonnas.
Vasta
(28-12-2016, 13:10 )positiivne Kirjutas: Kindlasti oled märganud, et kõrgem haritus toob reeglina endaga kaasa vähem lapsi. Lihtsalt sedasi läheb. Teravam pliiats leiab, et tema isikliku vaimse ja intellektuaalse ruumi ja vabaduse suurus on pöördvõrdeline laste hulgaga perekonnas.
Tahad haridusest ja laste arvust rääkida, siis selleks on teised teemad.
Antud teemas ma küsisin sinult:
Kui kaugele sinu arvates tuleks meil eestlastel minna soovitud globalistliku ideoloogia teenimises selle nimel, et tagada endale tugi ohu vastu Venemaalt?
Venemaaga ja globalismiga kursis olev inimene peaks ju oskama sellele vastata.


Vasta
Oh kas seos teemaga siis ei ole ilmne? Sigimine ja tulevik? Mustad ja neegrid surevad tihti ja kähku ega hinda haridust ega inimelu. Ja sigivad nii nagu jänesed, kes samuti koolevad ju tihti ja kähku.
Läänemaailma probleem on fundamentaalne!!! - tahan ma sulle selgitada. Sinu provotseerivale hüüdele vastama ei ole ma pädev.
Seda küll tahaksin lisada, Venemaal on omad huvid. Ainus asi, mida Putin võibolla püüab teha, on ehk kontrollitud demograafiline plahvatus sügavas isolatsioonis. Aga islam tungib peale Venemaal ning Hiina... ja isolatsioon ei ole arengusüstiks iialgi olnud hüppelaud. Ja Venemaal pole demograafiliseks plahvatuseks hetkel mingit võimalust, sest Putin tegeleb hoopiski välisasjadega - on taktik, mitte strateeg.
Ja no mis ma õige räägin. Venemaa on oma võimaluse demograafilisele arengule maha mänginud. Seda väidavad vene spetsid. Seega jääbki venele "globaliseerumine vene moodi" Smile Putini moodi.
Vasta
Venemaa seisukoht jah sul teada, aga artiklis püstitati küsimus Eesti seiskoha kohta.
Vastust küsimusele Kui kaugele sinu arvates tuleks meil eestlastel minna soovitud globalistliku ideoloogia teenimises, ei saanud.
Vasta
Valge ja haritud inimese mittesündimise mure on haakunud siis mitmes teemas ja seega kui hiljem vaja saab seda postitust siit siis tsiteerida.

Kui nüüd korraks välja jätta valge (ja haritud) inimese teadlik genotsiid ja selle taga olev vandenõu siis seletada asja ainult kõrge haridusega ei ole piisavalt pädev. Hariduse puudumine annab küll oma osa, kuid ei ole siiski mitte määravaks aspektiks.
Etnose ja rassi sünni dünaamika üheks peamiseks tõukejõuks on USK ja siin ma EI pea silmas mitte religiooni ehk siis kristlus/islamit või mida iganes. Kuigi täpsuse huvides tuleb märkida, et oma osa on vahest ka religioonil - suuremas võrrandis ja nagu ka haridusel siiski mitte alati määrav kui jutt ei ole just mingit ekstreemsest harust.

Peamiseks ja suurimaks demograafiliseks katalüsaatoriks on USK - ehk tunne ja veendumus, et sinu tulevik on hea ja kindel. Seda on kinnitanud näiteks 3.Riik kus toimus lausa demograafiline plahvatus. Hitler andis rahvale tuleviku lootuse ja kinnituse, et etnos ja rass püsivad järgmised tuhat aastat ja rahvas vastas sellele sündmiste lainega. Loomulikult olid ka abiks ja usu kinnituseks puht materiaalsed toetused - elamistingimuste kardinaalneparandamine, et inimestel oleks reaalne võimalus lapsi saada ilma kartuseta, et kuidas neid toita ja katta.
Analoogne miniplahvatus toimus ka Balimaades 1991 aasta paiku ehk ajavahemikus nii 1987-1995 - pluss miinus natuke. Oli isegi mingi "munapea" artikkel teemasse aastaid tagasi kus määrati ära täpsed aastad ja %-did, ning muud detailid. Kuna aga riigi (ehk strukuuri mis pidi tagama jätkusuutlikuse) toetust EI järgnenud siis hääbus see plahvatus sisinaga.
Aegade jooksul on esile toodud - siis lisaks haridusele, haritusele ja religioonile (peamiselt) ka teisi põhjuseid mis väidetavalt on olnud määravad. Kuid lähemal ja eriti sügavamal analüüsil kaovad nad siiski teisele (jne) plaanile. Kui indiviidil puudub USK homsesse päeva siis ükski religioon, haridus või mis iganes ei sunni teda lapsi juurde tegema kuna üldisem taust (ka egregor) on negatiivne.

Vasta
(28-12-2016, 15:26 )Nofretete Kirjutas: Venemaa seisukoht jah sul teada, aga artiklis püstitati küsimus Eesti seiskoha kohta.
Vastust küsimusele Kui kaugele sinu arvates tuleks meil eestlastel minna soovitud globalistliku ideoloogia teenimises, ei saanud.
No näed, eelnev postitus vastas sulle põhjalikult.
Ehkki küsimus on sul kipakas, misasi see soovitud ideoloogia veel on? Saan aru, sina kütad oma ideoloogia katelt ja pressid selles suunas kõiki, sellest ka silmaklapid, seega pole vaja vastata.
On ju üldteada, et eestlane ei evi globalistlikku ideoloogiat, küll aga on see venemaa põhiolemus: geopoliitilise laienemise tung. See on ideoloogia mida oma lobitööga siin teenid ning vastus on ilmne: eestlane peab vene ohu suhtes olema valvas kogu aeg ja seda me asukoha tõttu. Venemaa globalistliku ideoloogiaga flirtimisest tuleb kindlasti hoiduda!
Eesti on euroopamaa ning Tyto kirjeldatud kindlustunne saab tulla vaid sealt, jäämisest valgeks kultuurrahvaks ja panustades nende liidu tugevdamisse. Toimiva ja turvalist arengut tagava liidu nimel tuleb tööd teha ja iseendaks jãäda. Euroliidus on see vähemalt võimalik, eurasianismis kindlasti mitte.
Vasta
http://arvamus.postimees.ee/3960803/kair...1394629502

Tsitaat:Seitsmekümne seitsme pagulase elust antakse iga paari nädala järel põhjalik ülevaade, kuid seni pole meedias olnud ühtki artiklit tuhandetest uusimmigrantidest, kes saabuvad siia Venemaalt ja endistest SRÜ riikidest.

Tsitaat:Statistika järgi on ida poolt Eestisse tulnud inimeste arv aga aasta-aastalt kasvanud – märgatavamalt umbes 2006. aastast. Eelmise aasta 6000 immigrandist olid pooled venekeelsed. Ohumärk on aga see, et rahvastikuteadlaste sõnul sukelduvad Venemaalt ja SRÜst tulijad peamiselt venekeelsesse ellu. Ja seda ajal, kui eesti keele mitteoskamine ja töövõimaluste piiratus on üks peamisi rahvuslike, sotsiaalsete ja majanduslike lõhede tekitajaid. Kehv integratsioon on juba niigi meile tagajärgi toonud – muukeelsete hulgas on rohkem väiksema sissetulekuga inimesi, rohkem töötuid ja halvale teele kaldujaid ning seepärast rohkem ka neid, kes Eestit halvustavad või unistavad suurest riigist.
Vasta
Jaak Valge kirjutas Päevalehes, et

Kätte on jõudnud rahvusluse ja globalismi kokkupõrke aeg.

Vasak-Paremskaala kaotab oma tähendust. Selle asemel muutub järjest olulisemaks globalismi ja rahvusluse vastasseis.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/katte-o...d=76733678
[/quote]

Kõik teavad mis on rahvuslus, aga globalismi mõiste ehk ei ole nii selge.
Siin on antud Globaliseerumise alused ja ohud väikeriikide arengule.

http://www.eesti.ca/globaliseerumise-alu...ticle34033
Globaliseerumine on kui rünnak väikeriikide püsima jäämisele.

Globaliseerumise protsess algas 3500 aastat tagasi. Sellel ajal elasid maad ja rahvad enda kultuurilises ja majanduslikus maailmas. Globaliseerumise protsessis avaldavad need rahvad teineteisele mõju läbi kaubanduse, sõdade, religioonide või abielude. Nii saavutasid tugevamad või vallutamishimulisemad struktuurid võimu väiksemate üle - See ongi globalisatsioon. Sellist protsesside kulgemise juhtimise võimalusi teadvustasid juba vanad egiptlased. Juba sellel ajal pandi alus globaalsele kontrolli süsteemile, kust see on jõudnud läbi religiooni tänapäeva ja mõjutab meie igapäevast käitumist ja muutunud kinnisideeliseks ühiskonna osaks.

Meie ettevõtted on kopikate eest maha müüdud võõrkapitalile, rahvast on õpetatud sentide eest tööd tegema. Veelgi olulisem on selle okupatsiooni läbiviimisel saavutada kohaliku valitsuse tugi. Tulemusena kontrollib meie riiki võõrkapital. Rahval puudub veel tänapäevalgi otsustusõigus enda maksutulu suunamiseks, mis on feodaalkorra ilming.

Globaalkorrast on kahetsusväärselt kujunenud relv tavakodaniku töökoha kolimiseks võõrriikidesse ja sellele järgnevale maksutõusule, peresuhete kaugenemisele, perevägivallale, küüditamisele, narkomaaniale, alkoholismile ja üldisele rahvusriikide süstematiseeritud allakäigule.
Artikkel avaldatud: http://rahvahaal.delfi.ee/news...







Vasta
Tuleks nagu tavainimestele lahtimõtestada milles see vene oht reaalselt seisneb,seisneb see võimalikus majanduslikus koostöös ja vene turu taasavanemises siinsele regioonile,mis on ilmselt ainus reaalne võimalus majandusolukorda parandada või seisneb see sõjaväeplatsdarmiks ja "viimase võitluse" paigaks põhimõttelises mitteolemises.
Vasta
Noh vist tähendaks see hetkel NSVL-i tagasi või EU-sse ja edasi. Ukroobid tegid oma valiku. Nende pealt saame näha, mis ja kuidas.
Vasta
Ausalt öeldes mina küll mingit "edasiminekut" seoses EU-ga ei ole täheldanud,aga muidugi tuleb aru saada et praeguse välis-ja majanduspoliitika ümberhindamine ja mõtestamine jätab toiduahelast välja huvigrupid kes siiani on siin maal omi globalistlikke eksperimente sooritanud ning selle eest saanud rahvusvahelistelt organisatsioonidelt õiguse puutumatusele ja seadusvälisusele.
Vasta
Eks ta kipub nii olema inimloomuses, et see mis käes ja mille sees sa elad, tundub enesestmõistetav ja vead ka lähedalt ning heaste näha ja hindad ka teise maa sürreaalseid asju ja tingimusi oma kogemusest lähtudes.
Vasta
(29-12-2016, 13:02 )Vesilik Kirjutas: Tuleks nagu tavainimestele lahtimõtestada milles see vene oht reaalselt seisneb,seisneb see võimalikus majanduslikus koostöös ja vene turu taasavanemises siinsele regioonile,mis on ilmselt ainus reaalne võimalus majandusolukorda parandada või seisneb see sõjaväeplatsdarmiks ja "viimase võitluse" paigaks põhimõttelises mitteolemises.
Vene ohuga on hirmutatud oma 25 aastat. Rahvusriikidele saab aga saatuslikuks globaliseerumine. Mis ohud on toonud kaasa globaliseerumine sellest kirjutasin eespool.
Kui keegi Päevalehe artiklit veel lugenud ei ole, siis siin ka avaldatud Jaak Valge artikkel. Sõjaväeplatsdarmiks muutumist ei taha ju meist keegi.

http://objektiiv.ee/jaak-valge-euroopa-f...jamoeldis/


Vasta
(29-12-2016, 14:03 )Nofretete Kirjutas: Vene ohuga on hirmutatud oma 25 aastat. Rahvusriikidele saab aga saatuslikuks globaliseerumine.

Eks vist ehk on olnud põhjust hirmutada? Ja unusta ära Vene ja globalistide vastandamine. Need ei ole vastandid.
Vasta
(29-12-2016, 14:21 )positiivne Kirjutas:
(29-12-2016, 14:03 )Nofretete Kirjutas: Vene ohuga on hirmutatud oma 25 aastat. Rahvusriikidele saab aga saatuslikuks globaliseerumine.

Eks vist ehk on olnud põhjust hirmutada? Ja unusta ära Vene ja globalistide vastandamine. Need ei ole vastandid.
Aga vene ohuga hirmutamisega samal ajal mida tehakse? Ja kes siin vastandab? Venest räägid sina, sest üheski teemas sa ilma Venemaa sisse toomiseta toime ei tule. Vastandatakse rahvulust ja globalismi. Seda hakati marginaliseerima Obama teisel valitsusajal.
Ja tundub, et sa pole sellest seni kuulnudki. Üheski postituses pole ilmnenud, et sa Eestist üldse hooliksid. Vastandad ainult Venemaad, et kui halb seal kõik on. Ja kui ongi halb - mis siis? Kartma peame suurriike ju alati.
Aga mis saab globaliseerumise protsessis Eestist? Või teistest rahvusriikidest? Sureme välja nagu dinosaurused 160 miljonit aastat tagasi. Ja sa isegi ei märka seda, sest sind huvitab ainult Venemaa ja kui halb seal ikka on.
Aga millal sind huvitama hakkab, et on ka teisi riike kui Venemaa?
Kas meie elu läheb sellest paremaks kui täidame globalistide kõiki käske ja reegleid?

Artiklist:
"Tuletagem siinkohal meelde, et meie iseseisvuse eesmärgiks oli Isemajandava Eesti saavutamine. Sellest on jäänud vaid nostalgiline unistus, ei enamat. Toidu, toodete, arstiabi, tuletõrje ja kooliharidusega omavarusvõime ühiskonnas väheneb ning kaugeneb rahvast ja seega suurenevad ühiskondlikud julgeolekuriskid.

Kahjuks puudub meil arusaam sellise globaalmajanduse rõhuvast toimest. Praktikas tähendab see olukorda, kus kui kreeklastel on läbi Euroliidu abiraha vaja, siis peab sellele väikeriikide valitsused kinnisilmi alluma. Kui aga Eesti või Baltikumi põllumees nõuab võrdseid toetusi kui Euroopa Liidu keskmisega, siis saadetakse ta pikalt.

Tagajärjena on meie töökohad hiinas."
http://www.eesti.ca/globaliseerumise-alu...ticle34033


Vasta
http://matveychev-oleg.livejournal.com/4...ium=social
Lühidalt, Trump on valmis andma Venemaale Baltikumi, Gruusia ja Ukraina...

Rahu, rahu, rahu....kindlasti mingi vandenõuteooria...
Vasta
(29-12-2016, 22:59 )Viimne Roomlane Kirjutas: http://matveychev-oleg.livejournal.com/4...ium=social
Lühidalt, Trump on valmis andma Venemaale Baltikumi, Gruusia ja Ukraina...

Rahu, rahu, rahu....kindlasti mingi vandenõuteooria...

Mida on ütelnud antud asja kohta Trump? Õigus - seni on selle koha pealt Trump vait olnud.

Saksa liberaalne-juudi-press töötab hetkel paanika reziimis - koos oma "usa" ametivendadega.
Kardetakse, et Trumpi poolt ülesse keeratud "valge mass" hakkab reaalselt mässama.
Ja vaesed juudid peavad jälle oma kodinad kokku pakkima ja reisima hakkama.
Seega tegeleb "lääne" press paanika ülesse ajamisega - viibutades "vene ohu" nuia, et senini
edukalt aisade vahele surutud "valge mass" ei lööks aisasi laiali ja haaraks porgandi järele.

Antud loos oli selgelt öeldud - "mingi suvaline ennast asjaliseks nimetav seltskond avaldas arvamust"!
Meenutab vägagi judaistlikust NSVL-ist tuttavat võtet - "grupp seltsimehi avaldas kaastunnet..."
Edasi - nemad ütlesid Bildile, seal pandi kirja ja siis veel keegi tegi veel oma versiooni - pudru nohh.

Lähtudes sellest mida Trump ON ütelnud võib eeldada, et USA mõju püütakse EUs tagasitõmmata.
See aga tähendab seda, et mingid kokkulepped ON JUBA OLEMAS.
Oleks naiivne arvata, et Trump lihtsalt kõigi oma rahadega hüppas hobuse selga ja alustas rodeot.
Poliitikas see asi nii ei käi - tema selja taga on huvigrupp küsimus vaid milline.
Ei usu, et Venemaa saadab siia tankid - tema raha juba on siin - Kesikud on toompeal.
Vasta
Et siin läbi aegade on kiunu lastud teemal, kuidas paha NATO järjest relvastub ja vaesele Venemaale endast ohtu kujutab, siis üks lugemine venekeelsest kuukirjast "Natsionalnaja oborona", kenasti numbritega, lausa puust ette ja punaseks tehtult...Kena, loogiline, küll vähe vana, seitsme aasta tagune, aga siiski igati lugemist vääriv jutt.

"..,.Permanentsel NATOvastasel propagandakampaanial(et mitte öelda hüsteerial) on Venemaal üks huvitav iseärasus- selles puuduvad täiesti arvud ja faktid. Sisuliselt loetakse ainukeseks tõendiks NATO agressiivsete kavatsuste kohta Venemaa suhtes alliansi laienemist itta. Selle kohta tahaks märkida, et sõditakse mitte ruutkilomeetrite, vaid vägedega. Millised peale Külma sõja lõppu oma mõõtmetes kõrvalekaldumatult vähenevad.
1990 aasta 1. jaanuari seisuga omasid 16 NATO liikmesriiki (USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Canada, Island, Norra, Taani, Belgia, Holland, Luksemburg, Hispaania, Portugal, Kreeka, ning Türgi) Euroopas (tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis) 24 344 tanki, 33723 soomustatud lahingumasinat, 20 706 suurtükisüsteemi, 5647 lahingulennukit, 1605 ründehelikopterit. Viis Varssavi lepingu riiki(Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ning Bulgaaria) lisasid samal ajahetkel sellele numbrile summaarselt 12 506 tanki, 14 030 soomustatud lahingumasinat, 12 765 suurtükisüsteemi, 1855 lennukit ja 181 helikopterit. Varssavi leping lõpetas oma eksistentsi 1991 aasta juulis, kõik ülalpool mainitud riigid aga orienteerisid end veel selle lepingu elusoleku ajal end ümber NATOle. Sel kombel oli 1990 aasta 1 jaanuari seisuga 21 riigi relvajõududes, mis selleks hetkeks asusid juba reaalselt mitte erinevatel, vaid ühel pool barrikaadi, kokku 36 850 tanki, 44 753 soomustatud lahingumasinat, 33 471 suurtükisüsteemi, 7502 lahingulennukit ning 1786 helikopterit.
Tänasel päeval on asjade formaalne ja reaalne külg täielikus harmoonias- kõik viis endist Varssavi lepingu riiki (Tšehhoslovakkia kahe riigina- Tšehhi ja Slovakkia) said NATO liikmeteks. 2010 aasta 1 jaanuari seisuga on neil 22 riigil tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis 12 395 tanki, 23 826 soomustatud lahingumasinat, 14 560 suurtükisüsteemi, 3676 lahingulennukit ja 1164 helikopterit. Sel kombel on uus „NATO-22“ võrreldes vana „NATO-16“ vähendanud tankide arvu 1,96 korda, soomustatud lahingumasinaid ning suurtükke 1,42 korda, lennukite arvu 1,54 korda ning helikopterite osas 1,38 korda.
On veel kuus NATO liiget, kes ei kuulu tavarelvastuse lepingu raamidesse- Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Leedu, Läti ja Eesti. Kuid nende sõjaline potentsiaal kokku ei muuda ülalpool toodud arikmeetikat. Summaarselt on neil kuskil 400 tanki, 560 soomusmasinat, kuni 1000 suurtükisüsteemi, 12 lahingulennukit ja mitte ühtegi ründekopterit. Sellest kogusest on Balti riikides kolm tanki T-55, ligi 300 soomusmasinat(kõik soomustransportöörid), enam kui 500 suurtükisüsteemi(mitte ühtegi iseliikuvat, mitte ühtegi reaktiivtule süsteemi, ainult pukseeritavad suurtükid ja miinipildujad) ning mitte ühtegi lahingulennukit.
Juba fakt niivõrd radikaalsest relvastuse vähendamisest üksi peaks võtma päevakorrast maha küsimuse võimalikust kallaletungist. Kallaletungi ettevalmistamiseks sõjalist potentsiaali kasvatatakse, mitte ei vähendata. Kuid siin on veel rida aspekte.
Reaalsuses on NATO potentsiaal Euroopas veelgi väiksem, sealjuures kordades. Asi on selles, et tavarelvastuse lepingus läheb arvesse ka see tehnika, mis on relvajõudude koosseisust juba välja viidud, kuid pole veel utiliseeritud.
Seoses sellega vaatleme lähemalt kahte tehnikaliiki, millisteta pole agressioon põhimõtteliselt võimalik- tanke ja lahingulennukeid.
Kõik NATOsse kuuluvad Euroopa riigid (kaasa arvatud tavarelvastuse lepingu alla mittekuuluv Türgi kaguosa ja kuus riiki, kes pole lepinguga ühinenud) omavad kokku ligi 14 500 tanki. Neist kaasaegsed(nende hulka liigitame brittide Challengeri, prantslaste Leclerci, saklaste Leopard 2-e kõigi oma modifikatsioonidega, itaallasete Ariette ning T-72 ning tema Poolas ja Rumeenias toodetud derivaadid PT-91 ja M-84) on ligikaudu 5000 masinat. Kakskümmend aastat tagasi oli sedatüüpi masinaid viis ja pool tuhat, arvestamata Jugoslaavia tanke. Ülejäänud 9,5 tuhat on lahingukõlbmatu vanaraud- Leopard 1, AMX-30, M-60, M-48, T-55, millistest 2-3 tuhat on juba maha kantud ning ootavad utiliseerimist või võetakse varuosadena tükkideks. Näiteks toome siia Rumeenia. Formaalselt võtab ta tankide osas NATO Euroopa liikmete seas oma 1280 masinaga kolmanda koha, jäädes maha vaid Türgist ja Kreekast. Kuid kõik need on T-55 ja selle Rumeenias toodetud derivaadid, millistest 1000 masinat on juba relvajõudude koosseisust välja viidud. Teine näide on Itaalia, kes deklareerib endal olevat 1196 tanki, kuid reaalselt on rivis vaid 200 Ariettet. Ülejäänud on faktiliselt juba maha kantud Leopard 1 ja M-60
Väga sarnane on lugu ka lahingulennukitega. Formaalselt on Euroopas(kaasa arvatud Türgi ja 12 Horvaatia MiG-21te) ligi 3,6 tuhat masinat. Lugegem kaasaegseteks F-16, F-18, Eurofighter Typhoon, Tornado, Harrier, Mirage 2000, Rafale, Gripen, MiG-29. Sellised on täpselt pool masinapargist ehk siis 1,8 tuhat lennukit. Siia hulka on arvestatud ka kahekohalised õppemasinad. (20 aastat tagasi oli nende masinate hulk 1,6 tuhat). Teisest poolest on ligi tuhat lennukit õhujõudude koosseisust juba välja viidud ning ootavad utiliseerimist või on siis veel lendavatele masinatele varuosade allikaks. Ülejäänuid arvestatakse õhujõudude koosseisus olevaiks, kuid lahingusse ei saada neid mitte keegi mitte kunagi. Näitena võib tuua Kreeka, kellel on tavarelvastuse lepingu andmetel võimsaim lennuvägi Euroopas- 558 lennukit. Reaalne potentsiaal on aga 295 masinat, ülejäänud on õhujõudude koosseisust välja viidud, kusjuures Ateena loeb lepingusse isegi 87 F-104 tüüpi masinat, mis kanti maha juba 90-ndate algul, kuid mis pole veel utiliseeritud. Teine samasugune näide on Portugal, kellel on lepingu järgi 120 lennukit, kuigi tegelikuses koosnevad õhujõud üheksateistkümnest F-16 tüüpi lennukist ning ülejäänud on ammuima maha kantud lahinguvõimetud А-7 Corsair II ja G.91.

Liiati ootavad kõigi Euroopa riike relvajõude majanduskriisi tõttu lähiaastatel radikaalsed vähendamised, „kirve alla“ läheb või maha müüakse ka see tehnika, mille me liigitasime kaasaegse alla(Challengerid, Leopard kahed, Harrierid, Tornadod). Ennetähtaegselt suleti Euroopa viimane tankitootmisprogramm (litsentsi alusel Hispaanias toodetavad Leopard kahed). Hävitajate Eurofighter Typhoon ostuprogramm oli niigi väike (kokku 610 lennukit Suur-Britanniale, Saksamaale, Itaaliale ning Hispaaniale), kuid nüüdseks on seda vähendatud 460 masinani ning praktiliselt on see ka täidetud. Tegelikult pole ühelgi riigil peale Suur-Britannia ja Prantsusmaa(eranditult tänu tuumarelvale) ja samuti Kreekal Türgiga(kes praktiliselt ei vaevu varjamagi, et põhilisteks potentsiaalseteks vastasteks loevad need riigid teineteist) tänasel päeval potentsiaali mitte et agressiooniks, vaid isegi mitte kaitseks, kusjuures see olukord vaid süveneb. Niimoodi agressiooniks ei valmistuta.
Liiatigi oleks hädavajalik sõjaks Venemaa vastu kasvatada mitte vaid üldist sõjalist potentsiaali, vaid eeskätt ja eeliskorras grupeeringuid eesliini rajoonides, s.t. Ida-Euroopas. Eeskätt Balti riikides ning Poolas. Kes, rõhutame seda eriti, sooviksid vägagi nimelt sellist sündmuste käiku- et nende territuuriumil hargneks maksimaalne hulk vanade“ NATO liikmete väekontingendist, eeskätt loomulikult USA vägesid. Kusjuures kuna need riigid ei kuulu tavarelvastuse piiramise lepingu raamidesse, oleks nende territooriumil võimalik täiesti legaalselt kontsentreerida suvalisi väekoondisi ning arendada ilma mingite piiranguteta nende riikide relvajõude endid.
Nagu juba öeldud, jäävad praktikas Balti riikide sõjaväed haletsusväärselt väikesteks suurusteks (ja on summaarselt nõrgemad ühestainsast Pihkva 76-ndast dessant-ründediviisist), mingeid välismaiseid väekontingente nende territooriumil pole(lugeda ohuks Venemaale nelja Leedus roteerivat õhuturbehävitajat häbenevad isegi kõige kirglikumad NATOvihkajad).
Samuti pole mingeid ameerika(ja seda enam teiste NATO liikmesriikide) sõjalisi objekte ei Poolas, Tšehhis, Slovakkias, ega Ungaris. Juba aastat viis toimuvad arutelud ameerika kattebaaside(ilma reaalse militaarkoosseisuta, vaid teenindusmeeskondadega ja materiaal-tehnilise varustusega) rajamiseks Rumeeniasse(„Mihail Kogălniceanu“) ja Bulgaariasse(Bezmer, Krahv Ignatjevo). Juba ainult nende baaside eraldatus ning militaarjõudude puudumine nendes ei võimalda vaadelda neid Venemaa jaoks tõsise ohu allikana. Aga isegi neid kattebaase ju siiani pole. Mitte ühtegi ameerika sõjaväelast, isegi tagalateenistujat ja seda enam ühtegi ühikut sõjatehnikat pole jõudnid ei Rumeeniasse ega Bulgaariasse. Ainsaks USA sõjaväebaasiks Ida-Euroopas on täna Camp Bondsteel Kosovos, 2000 kilomeetri kaugusel Venemaast, kus asuvad 800 insenerüksuste teenistujat. Kusjuures mitte Ühendriikide armee, vaid Rahvuskaardi omad. 12 aasta jooksul, mis on möödunud NATO kontingendi Kosovosse tungimisest, on ameeriklaste hulk vähenenud seal üheksa korda.
„Külma sõja“ aegadest on Ühendriikidel jäänud veel mõningane kogus objekte vanade NATO liikmete territooriumil. Kui 1990 aasta 1 jaanuari seisuga oli USAl Euroopas 5904 tanki, 5747 soomukit, 2601 suurtükisüsteemi, 626 lahingulennukit ja 243 ründehelikopterit, siis 2010 aasta esimeseks jaanuariks oli jäänud 100 tanki(20 aasta jooksul vähenemine 59 korda), 606 soomukit(9,48 korda), 206 suurtükisüsteemi(12,62 korda), 209 lennukit(3 korda)ja 48 helikopterit(5,06 korda). Jällegi- kuidagi väga veidra ettevalmistusega agressiooniks on tegu- läbi agresioonivahendite maksimaalse vähendamise. Loomulikult võiks USA teoreetiliselt kasvatada oma kontingenti Euroopas Lähis- ja Kesk-Idas asuvate jõudude arvelt, kuid selleks oleks vaja väga märkimisväärselt aega(maavägede jaoks kuid, õhujõudude jaoks nädalaid), tohutuid kulutusi ning mis kõige tähtsam- seda on võimatu märkamatult teha. Massiline USA vägede paiskamine Euroopasse on võrdne Venemaa suhtes „Teie“ peale üleminekuga. Kui agresioonis puudub ootamatuse faktor, siis kasvab selle hind automaatselt mitmekordseks. Järelikult pole Washingtoni käitumine agressiooni ettevalmistamise aspektist isegi mitte anomaalne, vaid täiesti absurdne. Vastasel juhul tuleb tunnistada, et mingit agressiooni ette ei valmistata.
USA ON LASKUVAS TRENDIS

Luumulikult on USA relvajõud tugevamad kõigist teistest NATO liikmetest kokku. Väljaspool Euroopat on neil 6100 tanki(täiesti kaasaegseid Abramseid) ning kui arvestada kõiki õhujõudude komponente, siis ligi 4000 lennukit. Peale selle asub Davis-Monthani õhujõudude baasis enam kui 1000 lennukit, mis on õhujõudude ja mereväe lennväe koosseisust välja viidud kuid mida saab teoreetiliselt rivisse tagasi tuua(tegu pole mitte F-4de, F-104de või G.91tedega, nagu Euroopas, vaid A-10, F-15, F-16 ja F-18 varajaste modifikatsioonidega.) On veel ka merel ja õhus baseeruvad tiibraketid(summaarselt ligi 4000 ühikut, kuigi korraga saab neid välja lasta mitte enam kui 2000). Sellele vaatamata kerkivad USA ette lähitulevikus tõsised probleemid. Vähe pehmemal kujul meenutavad need omal ajal NSVL relvajõududega toimunut- kui gigantsetes mõõtudes armee, kes pole harjunud endale midagi keelama, satub range kokkuhoiu režiimi.
Nagu oligi oodata, ei pidanud USA maailma ainuliidri koormusele, mis väljendus 12 aastas vahetpidamatus sõdimises ja seitsme triljoni dollari sõjalistele vajadustele kulutamises, vastu. Ameerikat ootab ees vältimatu ning väga karm sõjaliste kulutuste vähendamine- teist alternatiivi lihtsalt pole. See omakorda aga tähendab automaatselt mõjusfääri, mis püsib nimelt sõjalisel võimsusel, vähenemist.
Kõige vähem kannatab selle läbi ameerika laevastik, mis on juba jõudnud endale ehitada Arleigh Burke klassi hävitajaid. Lennukikandjad on aga praktiliselt igavesed laevad. Vaatamata sellele- agressiooni ei saa üles ehitada vaid laevadele, vaja on ka maavägesid ja lennuväge. Ühendriikide relvajõudude maapealsete komponentide pihta on väljaminekute koomaletõmbamine juba oma löögi jõudnud anda. Suletud on maavägede peamine ümberrelvastusprogramm Future Combat System ning merejalaväe Expeditionary Fighting Vehicle. Perspektiivis(kui hakatakse maha kandma Abramseid, millistest kõige uuematel on vanust juba 20 aastat) tähendab see seda, et ameeriklased kaotavad võime pidada tõsist maismaasõda tugeva ja tänapäevaselt relvastatud vaenlasega. Strykerite brigaadid, mis muutuvad USA maavägede selgrooks, omavad küll kõrget strateegilist ja taktikalist mobiilsust, kuid vägagi piiratut tulejõuduning mis peamine, pakuvad isikkoosseisule väga madalat kaitset(kuna soomusmasin Strykeri näol on tegu tavalise soomustransportööriga)koos täieliku õhutõrjevõimekuse puudumisega. See sobib partisanidevastaseks võitluseks või sõjaks väga nõrkade armeedega, kuid isegi nüüdsete VF motolaskurbrigaadi vastu pole Strykerite brigaadil mingeid šansse.
...Tulevaste vähendamiste peamiseks ohvriks saab ilmselt olema USA lennuvägi. Aga nagu teada, et sõdi USA kunagi ilma õhus täieliku ülevõimu omamata. Kuigi kõik eelpool mainitud 4000 väeosades ja 1000 reservis olevat masinat on neljanda ja viienda põlvkonna lennukid, ületab nende vanus siiski suures osas 20 aastat, ründelennuväe osas on aga jõudnud juba neljakümne aasta ligi.
Ameeriklaste lennukipark vajab totaalset uuendamist. Selleks on ette nähtud F-35, kuid sellel masinal on ilmnenud tõsised tehnilised probleemid ning samuti on hakanud hoogsalt kasvama hind. Tänasel päeval on isegi naljakas meenutada, et esialgselt pidi F-35 maksumus tulema väiksem F-16 omast. Nüüdseks on lennukite arvu vähenemine USA jaoks vältimatu, mis tähendab, et relvajõudude võimekus tervikuna väheneb samuti.
Uued piloodita lennuvahendid ei muutu piiratud kandevõime, ja mis peamine, õhulahingu pidamise võimetuse tõttu hoomatavas tulevikus lennukite täisväärtuslikuks aseaineks. Piloodita lahingupidamise lennumasinad võivad saada piloteeritava lennuväe alaliigiks või isegi selle asendajaks madala intensiivsusega sõdades, kuid tõsises sõjas on neist vaid piiratud kasu.
Sel kombel on USA relvajõud läbinud oma võimsuse tipu ning siirdunud laskuvasse trendi. See omakorda aga tähendab, et agressioon Venemaa vastu muutub võimatuks. Seda enam, et VF relvajõud vaatamata oma rohkearvulistele probleemidele, ületasid 2-3 aastat tagasi madalseisu ning koguvad hetkel tasapisi pöördeid.
Veel üheks NATO poolt Venemaa vastu ettevalmistatava agressiooni tunnuseks peaks olema vastava lahinguettevalmistuse läbiviimine. Siiski pole viimase 20 aasta jooksul peale külma sõja lõppu toimunud õppustest ühtegi võimalik ei mastaapide ega stsenaariumi poolest võimalik hinnata kui Venemaale kallaletungiks ettevalmistumist. Nii lahinguettevalmistuse iseloom kui ka uue relvastuse ostud(mis on põhiliselt kerge soomustehnika, helikopterid ning individuaalvarustuse komponendid) on suunatud partisanidevastase, mitte aga klassikaliste sõja pidamiseks.


EUROOPALIKU PATSIFISMI VÕIDUKÄIK.


Tuleks rääkida veel ühest faktorist, mis tähendab vähemalt sama palju kui relvajõudude lahingupotentsiaal, kuigi seda on raske mõõta ja formuleerida. Jutt tuleb moraal-psühholoogilisest seisundist, nii NATO armeede kui ka ühiskonna omast tervikuna. Nagu näitab praktika, on Euroopas toimunud täielik psühholoogiline „demobilisatsioon“ ning armeed ja ühiskond pole kategooriliselt valmis mingiks vähegi tõsisemaid kaotusi nõudvaks sõjategevuseks. Eriti ilmekalt väljendub see Afganistanis, kuhu NATO Euroopa liikmed saadavad äärmiselt väiksearvulist kontingenti ja kus needki vähesed keelduvad sisuliselt sõdimast. Näidetega Euroopa „sõdalaste“ tegevusvõimetusest ja argusest võiks täita mitu lehekülge, näiteid kangelaslikkusest pole aga kuskilt võtta. Ja ka ameerika armee, kelle psühholoogiline vastupidavus ja taluvus on märksa parem, elas Iraagi sõja haripunktis üle lepingulisel alusel toimuva komplekteerimise teravaima kriisi. Ameeriklasi päästis see, et neil õnnestus enda poolele meelitada kohalikke sunniite(eeskätt välikomandöride äraostmise teel) vastasel juhul oleks sõda olnud kaotatud.
Niisiis, NATO peetavad sõdu on Venemaal võetud hinnata kui ilmset tõendit alliansi agressiivsusest. Kuigi, kui asjadele objektiivselt vaadata, on need hoopistükkis tõendiks progresseeruvast tegutsemisvõimetusest.
1999 aasta Jugoslaavia vastase agressiooni käigus oli NATOl rõhuv kvalitatiivne ja kvantitatiivne üleolek. Vähem kui 100 Jugoslaavia õhujõudude hävitaja vastu (millistest 85 % olid teise põlvkonna hävitajad MiG-21) mille arv sõjategevuse jooksul kaotuste tõttu vähenes, toimetas kampaania algul 300 ja lõpus juba 600 NATO pea eranditult neljanda generatsiooni lennukit. Jugoslaavia maapealne õhukaitse koosnes 60-ndate ja 70-ndate aastate raketikompleksidest, sealhulgas vägagi piiratud koguses. NATO üleolek täppisrelvades ning lahingutagamise vahendites(side, luure, raadioelektrooniline võitlus) oli selline, et selle mahtu on raske isegi hinnata. NATO õhujõud kandsid minimaalseid kaotusi- 2 lennukit ja 16 piloodita lennuvahendit(veel kaks lennukit ja kaks helikopterit kaotati mittesõjalistel põhjustel). Mitmed „alternatiivsed“ versioonid NATO õhujõudude suurtest kaotustest ei oma paraku mingeid tõendeid. Sellele vaatamata ei suutnud NATO lennuvägi peale Serbia infrastruktuuri purustamise tekitada mingit kahju tema maavägedele. Slobodan Miloševići kapitulatsioon sel hetkel oli tema poolt otsene reetmine.
Sealjuures on oluline ära märkida tähtis moment. NATO(toona 19-liikmeline) ületas Serbiat majanduslikus ja sõjalises suhtes ligi kolm korda. Alianss, nagu me juba märkisime, ei kandnud mingeid kaotusi. Kuid NATO kulutused selles sõjas olid pea võrdsed selle kahjuga, mida tekitati Serbiale. Pole raske mõista, et selliste ekstensiivsete meetoditega saab sõdida vaid sõjaliselt võrreldamatult nõrgemate riikidega.
Ei maksa unustada ka laialttuntud sündmust vahetult sõja lõpus, kui rasket soomustehnikat, suurtükke, lennuväetoetust ja õhutõrjet mitteomav vene dessantpataljon hõivas Kosovo peamise strateegilise punkti- Slatina lennuvälja Prištinas.
Loomulikult, kui natolased oleksid tahtnud jõudu rakendada, poleks dessantnikutel poolte võrreldamatu sõjalise potentsiaali tõttu olnud mingit šanssi. Kuid rakendada nende vastu jõudu oli võimatu, sest et tegu oli venelastega. See oli ilmselt põhiline järeldus, mis Venemaal tuleks sellest sõjast ja Venemaa osalemisest selles teha. Kahjuks seda ei tehtud.
Mitte vähem näitlikuks osutus NATO mitteosalemine vene-gruusia sõjas 2008 aastal. Nagu teada, näitas Gruusia juhtkond üles erakordset aktiivsust alliansiga liitumise osas, alianss omakorda osutas Gruusia relvajõududele organisatsioonilist, konsultatsioonilist ja materiaalset abi. Aastatel 2004-2008 oli raske leida väljaspool allianssi riiki, mis oleks olnud NATOle lojaalsem kui Gruusia. 2008 aasta referendumil hääletas kolm neljandikku Gruusia rahvast NATOsse astumise poolt. Ning Brüssel koos Washingtoniga teatasid vastuseks, et Gruusia saab NATOsse kindlalt, kusjuures juba õige pea. Kuid sõja enda käigus ei osutanud NATO, kes sõnades täielikult Tbilisit toetas, sõdivale riigile vähimatki materiaalset toetust. Ning peale sõda mitte et üksnes ei võtnud Gruusiat oma koosseisu, vaid vaid seadis sisse avalikult väljakuulutamata, kuid väga karmi embargo isegi puhtalt kaitseotstarbelise relvastuse (tankitõrje ja õhutõrjekompleksid) tarnimisele, rääkimata juba tankidest ja lennukitest. Venemaal ettetulevad kinnitused selle kohta, et Gruusia relvajõudude potentsiaal taastati sõjajärgselt, ei oma mingit faktilist alust. Gruusia sündmused ja nendele järgnenud NATO käitumine peaks tegelikult päevakorrast maha võtma kõik küsimused võimaliku NATO ohu kohta Venemaa suunal. Samuti sai selgeks, kuidas suhtutakse alliansis oma liitlastesse, kui need kriitilisse olukorda satuvad- nad heidatekse külmavereliselt üle parda.
Pea kogu 2011 aasta esimese poole võisime jälgida sõda Liibüas, mis taas kord demonstreeris NATO sõjalise jõu degradeerumist. Kui võrrelda formaalselt NATO sõjalist potentsiaali Gadaffi jõududega, arvestades sõjateatri lähedust Euroopale ning Liibüa armee traditsiooniliselt madalat sõjalist ettevalmistust, siis oleks kõik pidanud lõppema mõne päeva jooksul. Tegelikult küll taandas USA end sõjast, teatades, et kolm üheaegset sõjalist konflikti islamimaailmas on nende jaoks liig. Ilma ameeriklasteta polnud eurooplased aga millekski suutelised. Selgus, et Euroopa pole suuteline koguma kokku gruppi isegi sajast sõjalennukist.
Seesama sõda Liibüas demonstreeris järjekordselt ka seda, kuivõrd keeruline on ikkagi NATOs midagi poliitiliselt kooskõlastada. Enam kui nädala purelesid alliansi riikide juhid teemal, kes keda käsutab ja kes kui suure panuse paeb andma. 28-st allianssi kuuluvast riigist vaid 11 võtsid operatsioonist mingilgi kombel osa. See on tüüpiline, kui sai läheb reaalse sõjategevuseni. Venemaal arvavad paljud tõsimeeli, et NATOs toimib kindel sõjaväeline distsipliin, kus kõik täidavad vastuvaidlematult Washingtoni käske. Tegelikult polnud see isegi Külma sõja aegadel nii, tänasel päeval aga ei oma taolised ettekujutlused tegelikkusega mitte mingit seost. Euroopa riigipäid ei pane ametisse mitte Washington, vaid oma valijad. Kes suhtuvad vägede piiri taha saatmisse, kui see ähvardab mingilgi määral tõsisemate finints ja inimkaotustega, äärmiselt negatiivselt. Selles osas on väga ilmekas Hollandi näide. Hollandi kontingenti loeti Afganistanis üheks lahinguvõimelisemaks. Kuid riigi valitsus andis neile mandaadi Afganistanis viibimiseks vaid 2010 aasta augustini. Kui kristlikud demokraadid USA palvel püüdsid seda mandaati veel aastaks pikendada, tõi see kaasa paremkoalitsiooni lagunemise ja ennetähtaegsed valimised. Kokkuvõttes lahkusid hollandlased Afganistanist planeeritud ajal, 2010 aasta suvel. Oma valijate surve osutus Hollandi juhtkonnale suuremaks Washingtoni omast.
Pole raske mõista, et venemaa vastase agressiooni korral saavad NATO kaotused nii tehnikas kui ka inimjõus olema isegi tavarelvade abil peetava sõjategevuse puhul mitme suurusjärgu võrra suuremad kui ükskõik millises siiani NATO poolt peetud sõjas. Kui „auklik“ ka Venemaa tänane PVO poleks, on ta ikkagi võrreldamatult tugevam kui Jugoslaavia, Iraagi või Liibüa omast isegi koos võetuna. Isegi ameerika lenduritel, Euroopa omadest rääkimata, pole kunagi tulnud seista vastamisi С-300П ja С-300В, С-400, «Бук», «Тор», «Панцир», Су-27, МиГ-31 tüüpi vastastega. Ja sealjuures on veel vene tuumalöögi suur tõenäolsus, kusjuures Euroopa pihta on seda märksa mugavam anda kui USA pihta.
Huvitav, mil kombel peaks keskmise eurooplase maailmavaates selline metamorfoos toimuma? Praegu on nende jaoks juba 100 inimese kaotus praktiliselt vastuvõetamatu ja korraga peaksid nad nõustuma mitmete tuhandete(ning tuumasõja korral miljonite, kusjuures valdavalt tsivilistide) kaotusega. Praegu ei suuda nad sadat lennukit korraga välja panna…ja korraga paiskavad lahingusse kõik oma õhujõud. Praegu on nende jaoks problemaatiline saata välja üks lisapataljon(mis niikuinii istuks baaslaagris) Afganistaani…ja korraga saadaksid nad Venemaale tõelisse julma sõtta kõik oma maaväed.

SÕDA NAFTA PÄRAST

Kõige sellega seoses kerkib üles küsimus- milleks üldse peaks NATO tegelikult Venemaa vastu agressiooni korraldama? Eriti silmas pidades asjaolu, et peale NSVL kokkuvarisemist puuduvad Venemaa ning Lääne vahel igasugused antagonistlikud vastuolud. Lääne irratsionaalse russofoobia versiooni jätame psühhiaatritele. Ilmselt võiks ainukeseks ratsionaalseks agressioonipõhjuseks olla Venemaa süsivesinike hõivamine.Versioon sellest, et Lääs(eeskätt loomulikult USA) sõdib kõikjal ja alati vaid nafta nimel, on kogu maailmas erakordselt populaarne, kaasa arvatud ka Vanas Maailmas. Kuid on jäänud väga tugev mulje, et antud teooria agitaatorid ei mõista, millest nad räägivad.
Jugoslaavias ja Afganistanis toimunud sõjategevuses on naftaläiget isegi väga pingelise otsingu korral võimatu leida. Mis puudutab Iraagi sõda, siis tekib küsimus- mida mõista väljendi all „USA hõivas Iraagi nafta“? Kas nad pumpavad seda ilma rahata ning veavad ookeani taha? Ilmselt pole vaja spetsiaalselt seletada, et vähimatki kokkupuudet reaalse eluga sellel stsenaariumil pole. Tegelikult kuulub kogu nafta Iraagi riigile, kes seda ka müüb. Välismaised kompaniid, kas seda välja pumpavad, saavad selle eest vaid preemiat. Sealjuures on ligi paarikümnest välismaisest firmast, mis sellega tegelevad, USA omi vaid kaks(nagu, muideks, ka Venemaa omi). Ning nende osa on vaid 20 % kogutoodangust. Veelgi enam, Iraagi osaks langes 2004-2009 kõigest 5,6% ameerika naftaimpordist ning 3,6% tarbimisest(kolmandiku naftast toodab USA enda juures). Loomulikult ostab USA kogu selle nafta Iraagist raha eest, ilma mingite allahindlusteta. Iraagi naftaekspordist moodustab USA osa aga vähem kui 25%. See tähendab, et mitte ainult Iraak USA jaoks, vaid ka USA Iraagi jaoks ei kujuta endast mingit „naftaeksklusiivsust“ .
Sealjuures raiskas USA 2010 aasta lõpuks Iraagi sõjas pea 750 miljardit dollarit. Isegi hinnaga 100 dollarit barrel oleks selle raha eest võinud osta üle miljardi tonni Iraagi naftat. Tegelikuses ostis USA Saddamijärgsel ajal Iraagist veidi üle 160 miljoni tonni naftat. Tuleb välja, et arvestades sõjalisi kulutusi, oli Iraagi nafta hind ameeriklaste jaoks minimaalselt seitse(reaalselt aga 10 korda) turuhinnast kõrgem.
Seoses sellega tuleb märkida, et alates 1996 aastast oli Husseini režiimil sanktsioonidele vaatamata lubatud naftat müüa. Ajavahemikus 1996-2002 aastani müüs ta USAsse ca 150 miljonit tonni naftat. Ameeriklastel oleks olnud kordi kasulikum Husseini mitte torkida, kui et hõivata Iraak. Kui pöörduda tagasi ainukese variandi juurde, mille puhul fraas „sõda nafta pärast“ üldse mingi mõtte omandab- nafta tasuta väljavedu Iraagist USAsse- siis sellisel juhul toimuks Iraagi täielik majanduslik kollaps, kelle kogu eelarve moodustub naftaekspordi tuludest. Sel juhul kasvaksid USA sõjakulutused veelgi, sest vastupanu okupatsioonile muutuks sunniitliku seltskonna eralõbust üldrahvalikuks.
Analoogne situatsioon on Liibüaga. Vähemalt 85% naftast, mida Liibüas enne sõda toodeti, läks ekspordiks. 77% läks Euroopasse ning 6% USAsse. Kusjuures naftatootmisega tegelesid põhiliselt lääne kompaniid. Järelikult polnud „nafta vallutamisel“ Lääne jaoks mingit mõtet, see läks niigi kõik sinna.
Arusaadavalt läheks Venemaa gaasi ja naftaallikate ning nende transporditeede vallutamine ning enda käes hoidmine maksma selliseid astronoomilisi summasid, (isegi oletades, et selline asi on üldse võimalik), et neid tagasi teenida ei õnnestu mitte kunagi. Arvestades aga seda, et Venemaa tänase valitsuse peamiseks ülesandeks on võimalikult suurte nafta ja gaasikoguste müük läände, tundub agressioon nende vallutamiseks sedavõrd absurdne, et seda on isegi imelik arutada.
Niisiis, pole mingeid andmeid, mis kinnitaksid Nato poolset Venemaa vastase agressiooni ettevalmistamist. Küll aga on massiliselt sellist väidet ümberlükkavaid fakte.
Mis puudutab laienemist itta, siis see, nagu praeguseks selgunud, on asi iseeneses, andes gigantsele Brüsseli bürokraatiamasinale taas eksisteerimismõtte. Mis oli seoses Varssavi lepingu ja NSVL lagunemisega kadunud. Sest ükski bürokraatia maailmas ei kaota iseennast, ta mõtleb tingimata välja uue idee enese eksistentsi õigustamiseks ning hakkab seda ellu viima. Oma kontrolltsooni ekstensiivne laiendamine on ideaalseks lahenduseks. Liiati ei saanud Brüssel poliitilises plaanis Ida-Euroopa riikidele, kellele NATOsse astumine oli nende välispoliitika tähtsaimaks eesmärgiks, ära öelda.
Puht militaarses plaanis tähendas see aga üha suurema territooriumi kaitsmist üha väiksemate jõududega. Väga näitlik, et kuigi Ida-Euroopa riigid on NATO koosseisus juba 7-12 aastat, on nad siiani relvastatud valdavalt nõukogude või siis selle baasil loodud omaenda tehnikaga. S.t. see küsimus kedagi NATO juhtkonnast tegelikult ei huvitanud.
Sestap oleks soovitav NATO ohu teema sulgeda. Seda enam, et Venemaal on tegelikult olemas tõeline ning reaalne oht Idast.
Vasta
I'll be back - kõik see jutt on ilus ja ümmargune, ning näitab, kuidas demagoogiliste vahenditega saab statistika abil tõestada mida iganes, kuid on üks AGA - oht ei ole alati püssid ja tankid, ning pealetungivad väed täiel rindel koos vaippommitamistega. Oht on ka see kui sulle tuuakse kingitusi mis sind lõpuks hävitavad. Meenutaks nii Trooja hobust kui ka Hansu ja Grete seiklusi metsas - mõlemad näited pädevad hirmutavalt tänases päevas.
NATO ja muu juudi maailma oht on just selline. Määrides meid võiga ja jootes ambroosiaga jääme me magama ja unustame selle mis on oluline - see on armastus oma rassi ja rahva vastu - unustamata üksikisikut ja perekonda oma kõrval.
Ja sellele euroopa rahvaste genotsiidile (pädeb ka muideks SINU suhtes - kui sa just ennast kas juudi või neegrina - või siis moslemine ei identifitseeri) AITAB ju NATO kaasa - on ju selle liidu sõjalaevad Vahemeres kes neid põgenikke siia toovad - selle asemel, et need tagasi viia sinna kust nad tulid ja kui keegi ei saa aru siis need laevad PÕHJA lasta. Sama toimub ka piiridel - saan aru, et statuudi järgi ei ole nagu NATO asi olla piirivalve rollis aga hetkel on KRIIS (nii naljakas kui see ka pole on paljud poliitikud selllega nõus - kuigi valedel alustel) ja siis on vaja teha seda mida vaja oma KODU kaitseks - need reeturid aga toovad kurjategijaid veel juurde!!!

Fakt oli, on ja jääb - NATO on osa selle maailma ühe poole löögirusikast ja ta ei peagi olema relvastatud kõige moodsamate relvadega (see oleks ju jewUSA poolt idiootlik samm aga äkki... ja kõik see püss suundub nende vastu), sest tema peamiseks ülesandeks on sõjaline pettus mitte olla REAALSEKS ja relvastatuks ohuks.

Ma ei alahinda ka seda nn Vene-ohtu - ideeliselt on täiesti reaalne, et ühel hetkel saab Kremlil siiber sellest "kannika-lakkumisest" siin ja otsustavad Baltikumi (vastukaaluks näiteks millegi kaotamisele Hiinale) või isegi rohkem oma impeeriumi külge. Kuid hetkel on Venemaa siiski piiride taga ja EU ja USA on OMA NATOga juba siin ja teostavad (ka) eesti rahva genotsiidi.

Või väidad sa, et kõik on korras?
Et tänu just EU-le ei käi Euroopasse neegust importi?
Et NATO ei toeta oma relvadega Euroopa põlisrahvaste genotsiidi?
Vasta
Tsitaat:I'll be back - kõik see jutt on ilus ja ümmargune, ning näitab, kuidas demagoogiliste vahenditega saab statistika abil tõestada mida igane...
'
Irw...ma saan aru küll, et päris raske on rääkida "agressiivsetest kavatsustest", kui kavatseja samal ajal on tankide arvu vähendanud 59 korda...mul on sinust kahju- terve suur pikk jutt, numbrid sees ja loomulikult lööb selline asi rivist välja. Tuleb mõelda ja kirjutatust aru saada...ei, lihtsam ja võimetekohasem on see kõik "demagoogilisteks vahenditeks" lahterdada. See, et EU ja NATO pisut erinevad asjad on, pole lugupeetavale ilmselt üldsegi kohale jõudnud. Ja ega vist jõuagi. Lühidalt- numbrid on olemas, numbrid on avalikud ja mõningase vaevanägemisega ka kontrollitavad, kes soovib Julk-Jüri kombel jalalt jalale hüplemist koos kisaga "Lible tegi, Lible tegi" jätkata- vaba maa, anna minna. Need, kes vähegi sooja ümmargusest eristada suudavad, mõtlevad ja järeldavad ise.
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 7
  • 8
  • 9(current)
  • 10
  • 11
  • ...
  • 53
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Päästkem Eesti metsad! Metafor 63 20,829 06-09-2022, 14:07
Viimane postitus: xcad
  Eesti rahva meeleavaldused Toompeal 2021 Maario 14 3,502 06-05-2021, 17:38
Viimane postitus: xcad
  Venemaa põleb Hallucigenia 26 11,530 06-01-2020, 19:50
Viimane postitus: Tyto Alba
  Seletamatu selgitamine Esimese Eesti ajal xawa 13 4,354 09-02-2019, 22:21
Viimane postitus: xawa
  Venemaa ja Eesti zed 55 26,697 09-11-2018, 19:40
Viimane postitus: I'll be back
  Küsitlus eesti šamanismi kohta Yliopilane 9 8,547 27-08-2017, 12:19
Viimane postitus: Müstik
  Tääknuga tänasest (26.01.2009) Eesti bolševike riigis keelat Sputnik 33 12,368 31-01-2011, 11:35
Viimane postitus: hulkuv hing
  Eesti kaevandused Martti 6 5,361 03-12-2010, 19:54
Viimane postitus: Martti
  Head eesti Asjad Celtic 2 3,485 24-10-2009, 18:19
Viimane postitus: Jõhvikas
  Päästke Eesti mets! Pohlatohlakas 2 3,125 13-06-2009, 11:22
Viimane postitus: GertEST

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat