Füüsiline reaalsus on illusioon ja kogu universum on hologramm

(23-01-2009 10:38 )Pohlatohlakas Kirjutas:  Minut.ee uudis

Teoreetilise füüsikaga tegelevad teadlased on tulnud välja oletusega, et universum võib olla hologramm. Lugu sai alguse sakslaste eksperimendist laser interferomeetriga, millega üritatakse leida gravitatsioonilaineid.

Need on nüüd leitud:
GRAVITATIONAL WAVES DETECTED 100 YEARS AFTER EINSTEIN’S PREDICTION
N E W S R E L E A S E For Immediate Release February 11, 2016

LIGO Opens New Window on the Universe with Observation of Gravitational Waves from Colliding Black Holes

The gravitational waves were detected on September 14, 2015 at 5:51 a.m. Eastern Daylight Time (09:51 UTC) by both of the twin Laser Interferometer Gravitational - wave Observatory (LIGO) detectors, located in Livingston, Louisiana, and Hanford, Washington, USA. The LIGO Observatories are funded by the National Science Foundation (NSF), and were conceived, built, and are operated by Caltech and MIT.

Ehk siis nende registreerimise kuupäevaks on 2015.a 14. september.
Hetkel arvatakse, et gravitatsioonilaine tekkis kahe musta augu kokkupõrkel 1,3 miljardit (billion) aastat tagasi.

Võimalik et ongi hologramm nagu nt Star Trek Holodeck.Seal ju need tegelased holodekil ei saagi ju aru,et nad ei ole päris.See on aga kõigest 300-400 aasta kaugune tehnoloogia.Mis on aga sadu tuhandeid või miljoneid aastaid meist ees olevate olendite tehnoloogia?.Star Trek-s oli üks huvitav osa kus Pikard saadeti karistuse korras mingile planeedile karistust kandma terveks eluks.Tema elaski need pikad aastad seal nagu päris elu aga järsku ärgates(surm) sai aru et oli kandnud karistust.Ärkamise momendil oli aeg nagu läinud mööda paar sekundit.Tulnukatest sõbrad võtsid seadmed peast ära.

Päris lõbus on mõelda, et hologramm teeb hologrammi, mida ta käppida saab:
Scientists Create Holograms that you can Touch
Kae imet: katsutav hologramm pakub moodsa tehnoloogia rikastamiseks põnevaid võimalusi



edit:
Päris lõbus on mõelda, et hologramm käib hologramme käppimas:
Päris lõbus on mõelda, et hologramm teeb hologrammi, mida ta käppida saab:

Elon Musk ja Co ( elon musk siis püüab neid kosmoserännu asju ja reise edendada) teinud igati selle teemakohase avalduse, iseasi, mis andmetele toetutakse ja kui tõsiselt tuleks tegelikult võtta jne jne

http://forte.delfi.ee/news/varia/elu-nag...d=75842807

Altman arutleb kirjutises teooriate üle, mille järgi meid tehnoloogia kontrollib ning räägib sealhulgas ka simulatsiooniteooriast. Selle kohaselt oleme me enda teadmata lihtsalt tegelased kellegi teise arvutisimulatsioonis.

Eks see film Matrix on meid paljusid pannud mõtlema, et mis kuradima näitemängu me siin Maal siis tegelikult mängime? Kas see on meie teadlik soov ( https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/index?...&otsi.y=13 )
või illussioon ja kellegi manipulatsioon?
Kuid, kui me juba selle küsimuse üle arutleme, kas siis oleme vabad oma mõtlemises või antakse ka need mõtted meile ette...kui mingit rooga....edasiarenguks?
Viimasel ajal on mul need Deja Vu tunded liiga tihti hakanud olema. Isegi siis, kui loen täitsa uusi raamatuid, mida pole varem näinudki, tekib selle lugemise ajal selge tunne, et ma ju olen seda kusagil ja kunagi lugenud.....
Kas meie eludega tehakse restarti, kas ainult kehadega, aga hinged elavad siiski oma elu karmarattas või ....????

Matrixi triloogia pani aluse sellele mõttele ja õieti! Algne filmi lõpp pidi olema nii, et Neo, Morfius ja teised peale võitu viiakse masinate poolt nende kehade juurde ja näevad, et ka see "võit" oli ette programmeeritud ja orjus masinatest kestab edasi....masinad aga rahustavad, et ka nemad on omakorda matrixis ja kes selle on välja mõelnud on neile samuti teadmata. Arvutimängus kui tegelane saab nuiaga pähe ta sureb sest nui on programmeritud tugevamaks koljust, nuia kokkupõrkel mõõgaga jääb aga nui kaotajaks ja mõõga kokkupuutel tankliga kaotab mõõk. Tegelikult nad kõik on 0-de 1-e rida nii nui kui ka kangelane. Viimased uurimused mateeriast näitavad, et kõige lõpuks on tühjus, see mida meie tajume kõva ja reaalse objektina on tegelikult energia (CC nägijatel maailma niidid) aga ka see pole absoluutne tõde sest veel edasi minnes ei tule midagi......TÜHJUS. Usun, et juba lähiaastatel tulevad sellised arvutimänguid mille tegelased valdavad mingil määral vaba tahet ja algset mõtlemist ja kui teed restardi siis tegelane mõtles, et magas natuke.....aga selline see elu vist ongi ja kõvade materiaalsete asjade kogumine oma elu jooksul näitab antud arvutimängu tegelase madalat level-it, on millest mõelda.

(08-10-2016 20:22 )xcad Kirjutas:  Viimased uurimused mateeriast näitavad, et kõige lõpuks on tühjus, see mida meie tajume kõva ja reaalse objektina on tegelikult energia (CC nägijatel maailma niidid) aga ka see pole absoluutne tõde sest veel edasi minnes ei tule midagi......TÜHJUS.

Millised uuringud seda näitavad, et edasi tühjus tuleb? Tõsi ta on, et kui näiteks kujutada aatomituuma ette golfipalli suurusena, siis elektronkihid asuksid sellest kusagil 2,5 kilomeetri kaugusel - seega aineosakesed koosnevad enamuses tühjusest. Kuid ma ei nimetaks seda täielikuks tühjuseks - kuna ta ilmselgelt tühjus ju ikkagi ei ole. Selles suhtes, et kui midagi on olemas, siis midagi on olemas. Misiganes see midagi on.

Mis puudutab simulatsioone...siis minu teada põhinevad Muski väited selle kohta lihtsast ideest: Kui võimalik on simuleerida universumit ja selles simuleeritud universumis saab simuleerida omakorda universumeid, siis järelikult peab simuleeritud universumite arv ületama tõeliste universumite arvu. Seega hinnates, kas meie universum on päris või simuleeritud, tasub matemaatilises mõttes kihla vedada viimase variandi peale.

Iseensest pole selle argumendi vastu suurt midagi öelda, aga kõigepealt peame ikkagi veenduma selles püstitatud eelduste tõesuses.

Vabandan väljenduse "tühjus" pärast, see pole õige sõna. See artikkel oli ka eesti keeles, õigem oleks nimetada ruumi maatriksiks millest vajaliku energia olemasolul "lüüakse välja" elementaarosakesed. Tõesti, tühjust pole olemas, on midagi mida siiani ei suudeta hoomata ja täielikult seletada nagu musta mateeriat astronoomias. Informatsioon ei ole ju samuti materiaalne, materiaalne on informatsiooni kandja, kas paber, DVD või miskit muu, puhas informatsioon ei ole materiaalne. Kui on olemas absoluutne tõde siis see ei ole inimesele kättesaadav (ka kaugeimas tulevikus) juba setõttu, et inimene on piiratud vastuvõtu ulatusega ja selle määrab tema bioloogiline ülesehitus. Väidetakse, et inimkond hoomab 1 miljondikku tegelikkusest ja see on samuti spekulatsioon sest tervikpilt puudub. Juhul kui oleme matrix-sis siis tervikpilti ei saa kunagi. Arvutimängu tegelane ei saa täit ettekujutust mängijast, veelgi vähem seda mängijat ümbritsevast maailmast.

(08-10-2016 23:02 )Nielander Kirjutas:  Iseensest pole selle argumendi vastu suurt midagi öelda, aga kõigepealt peame ikkagi veenduma selles püstitatud eelduste tõesuses.

On muide üks huvitav tähelepanek, mida Lisa Randall'i raamatust Knocking on Heaven's Door lugesin. Kõigepealt muidugi märgin ära, et su arutlus simuleeritud universumite statistilise rohkuse kohta vastab absoluutselt tõele, mistõttu on tõenäolisem, et meiegi elame simuleeritud maailmas. Aga hoopis huvutavam on järgnev lugu:

Randall nimelt arutleb, et kui universumit simuleerida, siis loogiliselt oleks simuleerija jaoks igal juhul optimaalsem luua dünaamiline universum, mille erinevaid osasid renderdatakse üksnes siis kui neid parasjagu vaadatakse. Teisisõnu: seda, mis on meie selja taga, pole enne olemas, kui me ümber ei pööra. Umbes-täpselt nagu FPS-arvutimängudes. Miks? sest hoolimata simulatsiooni looja arengutasemest on tal alati lihtsam ja optimaalsem just sellist mudelit kasutada ning pole nähtavat põhjust, miks ta ei peaks.

Aga taolisel mudelil on üks viga: selles võib esineda "glich'e" - erinevusi samas punktis kahe vaatluse vahel. Tea, kas seletasin arusaadavalt või mitte, aga Randalli esitatud näide peaks selguse looma: Parim võimalus tõestada, et meie universum on simulatsioon, oleks see, kui meil õnnestuks tuvastada erinevus mõnes konstandis.

Pirn on selles, et Randalli võitel on selline erinevus tuvastatud. Erinevus oli küll null koma null-null-null...jne vmt aga see oli siiski erinevus ja konstandi olemus seisneb selles, et see on tõesti muutumatu.

Kui Nielander guugeldada viitsib, leiab ta kindlasti kirjeldatud juhtumi üles ja analüüsib seda lähemalt, mida mina ei viitsi. Küll aga oleks see temast äärmiselt tänuväärne.

Tühjus on olemas sama palju kui teda pole. Võrdselt. Te lähenete tühjusele puhtteaduslikult kuid teil pole sinna ulatuvat teadust. On toreetiline hinnang ning see võib olla nii ja naa. Minapilt tahab suhestuda. Kui liigutada minapildi vajadus tühjusesse nt. läbi uudishimu- siis asetseks tühjuses uudishimu ning tühi pole tühi. Et vaadelda uudishimu tühjuses -oleks ka nagu objekt ,,olemas,,. Ehk siis uudishimu asetaks sinna ruumimõõtme. Midagi saab ju olemas olla , millegi suhtes. Muidu ei saakski väita , et midagi on olemas. Olemas olema on hinnang. Millegist esile toomine. On-olema-olemas -on ka määratlused ja hinnangud. Ehk siis minapilt püüab ruumi mõtestada sinna aja asetamisega. On-oli olemas või ei olnud ega hakkagi olema. J.n.e. Ruuumihinnangud ja ajahinnangud. Minapildi jaoks ongi tühjus see , millest alates ta ei saa suhestuda. Kui aga peaks leiduma teadushinnag , mis leiab kusagil tühjuses ( mingis määratletud kohas) midagi -lükkub tühjus ruumist lõpmatu poole lihtsalt kaugemale. Sinna kuhu pole minapildi hinnang või teadus veel jõudnud. Kas mina suudab liikuda koos teadusega lõputult lõpmatusse? Kui aga mingil ,,hetkel,, lepiksid kõik minapildid koos abivahenditega (teadusega) kokku ning otsustaksid nii või naa, siis ongi nii või naa. Sellest ei muutuks midagi. Ka muutuma on aja -koha hinnang. Kui väita ,et sel pole üldse mingit tähtsust peale uudishimu- siis tühjus on ikkagi olemas. Või teda pole olemas. Peale teoreetiliste hinnangute , mida võib kokkuleppesliselt ka tähtsusetuteks kuulutada. Minu puht teoreetiline hinnang selline siis. Ka üksainumas mõtteuide tühjusesse ongi ,,millegi,, asetamine kuhugi ning ,,selle, sealt eemaldamine. Ise ilmategijad.

---

Kui ükski ,,suhestuja, ei annaks hinnanguid- miski -millegi suhtes suhestuvat oleks ta täidetud ,,salapäraga,,. Hinnangutes võib isegi kokku leppida. Kõiksuse lõpmatu olemasolev ning olematu on täidetud kosmose kokakoolaga. Kas ma eksin? Tõmban nüüd oma hinnagu sealt välja. Vups.

Tegelikult see on sama kui arvutimängu tegelane olenemata oma "levelist" tahab arutleda terve arvutimängu looja intelligentsi üle!
On veel olemas vaatleja sündroom: elementaarosake saab reaalseks alles siis kui keegi teda vaatleb, suunab talle tähelepanu. Paarisosakeste vaheline side säilib kaugusest olenemata ja on hetkeline s.o. ületab valguse kiirust. Ja Randalli sündroom võiob olla ka see, et kauged kosmoseobjektid muutuvad detailsemaks alles siis kui neile tähelepanu koondatakse....on selline teooria, need asjad mis on meie "selja taga" on küll olemas aga nad pole nii täpsed, nii detailsed, alles inimese tähelepanu suunamisel objektile see detailiseerub, võttes mikroskooobi detailiseerub veelgi rohkem j.n.e. Need on huvitavad arutelud aga tõestust just 100% ei saagi, jääb kahtlus. Arvutimängu tegelase jaoks on mäng 100% reaalsus ja seal surm on samuti reaalne. Mängijaga on teine lugu. Mõnedes mängudes on piksilm ja läbi selle vaadates näiteks vastase sõjalaeva see "detailiseerub" olles enne vähestest pikselitest midagi laevasarnast udukogu. Kui olemegi simulatsioonis siis loogiliselt selle looja peab ka arvestama eneriaga mis simulatsiooni loomiseks kulub ja isegi universumi isandal ei saa olla lõpmata palju vaba energiat. Inimese jaoks võib see tunduda lõpmatusena, tegelikult sellist mõistet nagu lõpmatus ei eksisteeri, see on inimese väljamõeldud ühik samuti nagu hea ja halb, suur ja väike, noor ja vana j.n.e.
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=8599
Siin viimased postitused haakuvad samuti matrix-i teooriaga. Kui inimkond saavutab planetaarse taseme on võimalik suur hüpe ehk mängus järgmine level. Järsku kunagi tulevikus saadakse sellele "viimasele" levelile kust edasipääsu enam pole ja siis võib juhtuda, et antakse teada kogu systemi mõte? Sõjad ja looduskatastroofid pole midagi muud kui mängija poolt esilekutsutud "action"?

(16-03-2013 09:41 )Tulnukinimene Kirjutas:  

(15-03-2013 19:15 )Nofretete Kirjutas:  Arutletakse ka selle üle mis võiks sellise simulatsiooni eesmärk olla.
http://www.telegram.ee/teadus-ja-tulevik...mulatsioon

Mida sellest arvata?

artiklist:

“kes selle ehitas?

Üks ilmne vastus on, et meie ehitasime! Mitte “meie”, nagu inimesed Maa peal, vaid “meie” nagu kõrgestiarenenud pealtnäha üleloomulike olendite tsivilisatsioon, millel on võrreldamatult võimas tehnoloogia. Teooria kohaselt ehitasime me kollektiivselt selle simulatsiooni ning siis nõustusid mõned meist oma teadvust sellesse sisestama, et saada sellel planeedil “inimelu kogemus”.”

Lisaksin: mitte kogemusi vaid uusi omadusi/”uut verd”/uut energiat sellesama kõrgema tsivilisatsiooni edasikestmiseks/arenemiseks.

Huvitav! Üleloomulike olendite tsivilisatsioon? Miks mitte Galaktika rahvas?

Oi kui nõus sinuga. Aga vahva on ikkagi ulmet toota. Aju on antud mõtlemiseks-las kütab vahest. Lihtsalt püüan enda jaoks ehk veidi kivi ja mõtte soseid uurida oma levelist lähtuvalt. Olen teadlane ja mul on mõte kivist. Võtan kivi annan haamriga ja hakkan nüüd saadut edasi töödeldes liikuma aina uhkemate mikroskoopide alla. Ülal toodud hea näide golfipallist on hea siia kaasata. Olen selja taha jätnud eelmised sajandid ning mineraalideosakestest liikunud teaduse siiani parimate tulemusteni . On golfi pallid ja on ,,tühjus,,. On ajuhinnang ja on kivi. Aju ise ei saa asetada kivisse. On aju hinnang ja suhestumine. Ajutegevust muidugi suudab kuidagi ka aparaatidega hinnata ka . Aga see , mis kiviga suhestub on vaid pelgas mõtte tegevus. Me ei saa ju ka kivi ajusse asetada. Aju ja kivi lahutab ,,miski,, ning neid objekte ühendab ,,miski,,. Olgu ta siis ,,mõte,,. Mõte ei ole ,,reaalne miski, materjaalne objekt. Ta on mitte miski , mida saaks väljaspool aju hinnata või mõõta. Ometi ta on nii ajus kui justkui kivis hindamas suhestust. Golfipallide vahel on kah mittemiski. Me ei saa kuidagi mõõta või hinnata olematut, tühjust, mõttet või ruumitust. Ükski iseloomustav hinnang ei ole rohkem kui mõtteline hinnang ehk mitte miski. Mida võimsam on mikroskoop seda rohkem nihkub ,,suhe,,. Golfipallid vähenevad ja hõrenevad kuni....... Justkui osakesi jääb vähemaks ning suurem osa on eimiskit. Aga me ei saa hinnata et tühjust on nüüd rohkem kuna ta ei ole määratletav. Nagu mõtegi. Kui ma väidan , et kui mikroskoobi all leitud tühjusesse jõudnud mõte on justkui objekt objektis nüüd , siis on see väär. Mitte miskit ei saa panna mitte miskisse. Sama jabur nagu mõte ,et ma liigutan mõtte tühjusesse. Kui mõte on tühjuses , siis me ei saa ju mõõta kui suures tühjuses mingis,,kohas, mingil ,,hetkel ,, on nüüd mõte. Kumbagi ei saa mõõta. Võib ju hinnata ja öelda mõõtamatu mõte suhestus mõõtamtu tühjusega. Suhestus on aga jälle ruumi ja aja määratlus. No nii ei saa katset läbidagi. Õige. Kui aga jätkata võib öelda ,et mõte viibib tühjuses. Mitte , et üks mõte liikus kuhugi tühjusepunkti. Ei saa määratleda suurusi või asukohti. Kõik katsed väita vastupidist on nii ümberlükatavd. On samaväärne iga teooriaga nii ,et kõikolmasolev on samuti olematus ja tühjus. Tühjus võib ju olla igal ajal , igal moel , igas kohas ning sedagi läbi määratluste vaid. Mõte on tühjus ning tühjus on mõte kuna neid eraldada või liita ei saa nende käsitlematuse tõttu. Mingid muud määratlused nõuaksid suhestust, käsitlust või mikroskoope hindamaks nende väärtusi. Ok. Me saame nentid ,et aju mõtte tegevuses me vaatleme golfipallide vähenemist ning hinnata nende ,,vahelist,, distantsi. Mingil hetkel võiks ju nentida ,et piir on ees. Aju koos teadusega ei suuda edasi tungida. On saavutatud vähim osakening kivist jäi järgi vähim osake . Kui suur on vähim osake? Enne nulli või tühjust? Mõistus ütleb see on mõõdetav piir. Saavutades vähima, saab edasi liikuda ajas ja ruumis kas tagasi tihedama poole või tegelikult vähimast suurema poole ükskõik millisel suunal. Tühjuse suhe on sama ( suhet aga pole ju). Nii moodi ulmeldes võiks mõista portaale. Liikumine läbi käärpunkti vähima , uuesti teisele poole laiemaks. Võib vaadata liivakellana. Ühelt poolt ja teiselt poolt vaadeldes ikka on reaalsed osakesed suhetes ja on mitte miski mis on ka tühjus või tühjusest koosnev mõte. Nii liikudes läbi liivakellaportaali võiksime sattuda teise reaalsusesse ning see on sarnaste ,,suhestuste,, tõttu tõlgendatav kõva mateeriana. Kus võiks asetseda selline portaal? Ei saa määratleda ju. Niii ongi teoreetiliselt iga vähim osake ka portaaliks igal ajal igal pool. Kõiges. Me ei saa sinna asetada tühjust ja mõtet. Me saame neid sinna asetada,kui ajus määratleme nad sinna asuvaks. Ilma ajuta seega kõik on ja mitte midagi ei ole. Ning mõte on kohal ja ei ole. Mõte ei ole miski , kuid mingis punktis on ka kivi ei miski. Mitte msikit ei saa rohkem üle mõõta kui ,,miskit,,. Kõik oleneb ju mõttepunktist. Kui suur on mõttepunkt ise? Kas kivi ja mõtte vahel on nüüd piir lai või kitsas või....? Rohkem miski ja vähem miski vahet mõõdame......

Sain just teada ,kes on see kuri elajas , kes on vastutav selle jubeda avrvuti hologrammi eest. See on tõeline kurjus ise. Kärbest nokkiv kana. Ta viibib kokulepete hologrammis ning ei tee mitte midagi ,et seda lõhkuda. Iga ainsama hingetõmbega ta väestab seda programmi. Ta ei proovi isegi korraks kahtluse alla seada selle jõletuses. Ei muuda end isegi mitte kellegiks paremaks. Nokib tuimalt oma kärbest pärast kugistab paar kivikest järgi. Vanglaplaneet püsib ikka kokkuleppes. Ta ise ongi hologramm. Kuradima maatriksi kaasautor. Võiks vähemalt kahelda milleski. Inimpärdik aga ei maga. Ta teab ,et hologramm on vaid illusioon. Iga hinna eest tuleb see purustada ning mängulooja rippu tõmmata. Peab vaid programmisti lauale pääsema. Inimene teab kuidas sellest põgeneda. Oodake raiped vaid. Võtan kõik juppideks ja siis ma........ Kanaisu tuli. Toon lapse lasteaiast ära ja siis jätkan. Vaatan kas palk kanti üle. Vaja tankida ka. Naiselel uut telefoni ka vaja. Ehk homme siis jätkan paljastamist. Täna ei jõua , asjad vaja ajada. Just nüüd ja praegu lõpetan mängus osalemise. Mina teie lolli mängu enam kaasa ei mängi. Lähen hoopis praen kana. Kõht on kuradima tühi. Nokk-nokk.

(09-10-2016 10:43 )stepsel Kirjutas:  Aju on antud mõtlemiseks - las kütab vahest.
Me saame neid sinna asetada,kui ajus määratleme nad sinna asuvaks. Ilma ajuta seega kõik on ja mitte midagi ei ole. Ning mõte on kohal ja ei ole. Mõte ei ole miski , kuid mingis punktis on ka kivi ei miski...

Kust sa selle peale üldse tuled, et mõte tekib ajus?
Mina isiklikult küll ei tea, kust mõtted tekivad. Sama hästi võiks küsida, kust meie teadvus tekib. Aga selle küsimusega tegelevad filosoofid juba tuhandeid aastaid ning sama teevad ka spirituaalsed õpetajad ning isegi teadlased. Mitte keegi ei tea, kust tekib meie teadvus ning kust tekivad meie mõtted. Ja tõenäoliselt ei saada seda mitte kunagi ka teada, sest meie teadlik mõistus - kontseptuaalne, ratsionaalne ning loogiline - ei ole sobilik tööriist sellistele küsimustele vastamiseks.
Mõtted muidugi tekivad. Ja mõtetest ei vabane me mitte kunagi. Kõige suuremad ning valgustunud zenimeistrid omavad ka mõtteid. Mitte keegi ei ole suuteline mõtetest loobuma - küll aga on inimene suuteline loobuma mõtete külge klammerdumisest.

Püüdsin asja lahata kui ,,egoist,,- realist-materjalist-skeptik. Ma ju olen seda. See oli hädine püüe vaadelda aspekti ühe nurga platvormilt. Siia sisse tuua infovälja mõte , oleks olnud väga ebateaduslik. Sama rumal oleks olnud selles võtmes väita ,et tegelikult me oleme igas hetkes maksimumis. Teame kõike ning oleme kõike. Oleme ülimad jumalused ise. Kõik mida me loeme jumalustest , on tõsi. Tõde on aga väärtusetu väärtus. Me võiks lennata või läbi seina käia. Me ei õpi elu jooksul mitte midagi juurde. See on peegelpilt ja asi on tagurpidi. Sünnihetke võib tõesti vaadelda kui restarti. Meie jumala staatus muutub ,,nähtamatuks,,. Mõistus lükatakse keset tühja tuba põrandale. Nüüd hakkame komplema ja ,,õppima,,. Läbi ,,juhuste ja kokkulangevuste,, omandame ja kogeme õppetunde. Milleni küündime ja küpseme -see avaldub ka mõistusele. Uduloor langeb meie edusammudega käsikäes. Labaselt öeldes saame jupp haaval tagasi oma maksimumi. Mitte ei korja vaid saame temast jälle teadlikuks. Mitte ei omanda vaid eemaldame liigset. Kõik on alati olemas. Selleks tuleb mõistuse jaoks lahti võtta aja mõiste. Vahet pole kas elu jooksul avaneb meile eelmise kehastuse taseme vahekokkuvõte või veel kaugemat ja terviklikumat. Ajateljel võib end libistada minevikku või tulevikku. Võib ka seisata ning väljuda. Kui oled väljas oledki kogu aeg maksimum. Sünd-surm. Sünd inimeseks maale-astroloogilises mõttes sured kalana ja ring sulgub. Amööbist-jumalaks. See on tinglik kõik. Vaid ajas tundub lahutatus nagu miski liigub punktist a punkti b. Kui su mõistus on valmis midagi jälle vastu võtma -lükkab sinu tegelik tahe ette ka selle reaalsuses. See on illusioon ,et lisad tarkustega midagi pähe juurde. Arenedes võtad vaid ühe siidi salli korraga enda silmilt. Kui aga anda inimesele korraga kogu mineviku tervik pihku-ei pea mõistus sellele vastu. Kihutab võpsikusse. Mõni ,,õpib,, terve elu. Mõni mitu elu. Mõni jääbki käiama. Me liigume ühel ajal tulevikku ja minevikku tehes seda nii ,et me kuhugi ei liigu. Oleme ja oleme kogu aeg olnud. Ajarongid lehvitavad vaid illusioone nina all.

Mõtetest aga ei pea loobuma. Neist võib vahest väljuda. Mõtetest on võimalik loobuda kuid nii pole ta valmis arenema. Mõistust tuleb ka armastada ja hellitada. Sinu või minu üks poolus on mitte midagi ja teine on kõiksus. Ainult sammhaaval arenev mõistus näeb midagi millestki eraldi. Kõik , mis aju küpsemiseks vaja on kui kogemiseks eraldatud detailid. Neid võib ju näha üksikult ja ka kimbuna. Kui suureks võib kimpu siduda? Nii palju kui aju suudab vastu võtta. Palju me oma aju potensiaalist reaalselt töös hoiame? Ning me ei taha ,et aju ülepinge all elementaarosakesteks pihustuks. Kõik detailid on püramiidid , mis on nii andvad kui võtvad. Me võiks olla kõigi kunnid. Me võiks aega säästa ja nad ka kõrvale lükata.Aju teeb vastavalt enda arengule valikuid. Ilma ajateljeta pole aju olemas. Teadvus ja teadvus. Mõistus ei ole kogeja ainsana. Kogu aeg on sul olemas kõik info mida sa vajad. Lase tõelisel kogejal seda teha.

(09-10-2016 00:31 )seenetoorik Kirjutas:  Kui Nielander guugeldada viitsib, leiab ta kindlasti kirjeldatud juhtumi üles ja analüüsib seda lähemalt, mida mina ei viitsi. Küll aga oleks see temast äärmiselt tänuväärne.

Guugeldasin mis ma guugeldasin, aga üles ei leidnud. Ehk tead natukene rohkem, et teemat lingiga varustada?

(09-10-2016 10:04 )xcad Kirjutas:  On veel olemas vaatleja sündroom: elementaarosake saab reaalseks alles siis kui keegi teda vaatleb, suunab talle tähelepanu. Paarisosakeste vaheline side säilib kaugusest olenemata ja on hetkeline s.o. ületab valguse kiirust.

Ma kardan, et sõnastus "elementaarosake saab reaalseks alles siis kui keegi teda vaatleb" on natukene ekslik, kuna see justkui eeldaks kedagi (luust ja lihast) vaatlejat. Tegelikult on vaatluse akt (ühe osakese põrgatamine teiselt osakeselt) neutraalne sündmus, st see võib toimuda ka ilma vaatlejata. Eksperimentides on "vaatlejaks" mõõteseadeldis, mida inimene (vaatleja ilma jutumärkideta) alles hiljem tõlgendab.

Selle paarisosakeste vahelise sidemega on see jama, et see ei luba nii vtilist valguse kiirusest kiiremat sidet, kuna side katkeb hetkel kui me üht neist osakestest vaatleme ehk mõõdame, rääkimata siis muutmisest. Lähemalt siin.

Huvitav, ma tsekkisin mainitud raamatu läbi aga ei leidnud FIND'iga sellist kohta. On muidugi võimalik, et see polnudki tema raamatus, sest samal perioodil lugesin kümneid muid analoogseid teoseid ning tema oma jäi lihtsalt rohkem meelde.

Ise kah guuglist esmakatsel ei leidnud. s.t. tulemusi on palju aga nende filtreerimisega ei viitsinud tegeleda.

CIA varem salastatud olevas toimikus on palju huvitavat kirjas.Kirja pantud see materjal aastal 1983.
Igast huvitavaid teemasid on seal puudutatud,nagu universumi kuju,astraal maailm,teadvus,hüpnoos jne.See nagu miski uurimus ajas rändamise ja teleportatsiooni võimalikkusest..
https://www.cia.gov/library/readingroom/...0016-5.pdf




Ehk siis universum on Toruse/sõõriku kujuline selle CIA paberi andmetel.

http://forte.delfi.ee/news/kosmos/95-pro...d=80964265

delfi pealkiri muidugi eksitav, väljamõeldiseks võib olla osutunud tumeaine teooria, kuna uuemad aparaadid seda tumeainet lihtsalt kusagilt ei leia

Kirjanik kirjutab tekstid, mis koosnevad neutraalsetest tähemärkidest. Meie loeme tekste ja kujutame ette tegelaskujusid või neid häälega lugedes jäljendades, mis ei ole enam teksti osa vaid illusioon.

Just, pole vaja ennustada sündmusi kui niisuguseid. Selle asemel ennustada parem erinevaid hologrammi andmekihte. Ja lugeda hologrammi andmekihi pealt tuleviku sündmusi.

KOHT KUS SA "ELAD"... planeet Maa nr.2

Hingekeha ongi Akashi kroonikad, mis ongi Universum.
See on Arvuti, kus on olemas kogu informatsioon.

Kuid planeet Maad juhitakse praegu teisest Arvutist.
Maale on suunatud Valguskiir, mis on Maal toimuva Peaprogramm. See Valguskiir ehk nö internet katkestati okupantide poolt ja vahele pandi Peegel ja nii loodi kõrvale teine nö planeet Maa ja sellel teisel "Maal" meie praegu elamegi.

Nüüd saab ka arusaadavaks, mis on Re-aalsus. Mõelge sõnade peale, nagu Re-mont, Re-konstrueerimine, Re-habilitatsioon, Re-form.
Re-aalsus on siin ebareaalne maailm, see on Arvutiekraan, mida me jälgime...
Tõeline Elu on kusagil kõrval...
Lev Klõkov

Viimased uurimused näitavad, et aine pisimad osakesed on energia, footonid. Füüsiline reaaksus oma sügavaimal olekul on samuti energia. Inimene tunnetab sellest üli väikest osa mida ta loebki "kõiksuseks", ehk reaasuseks.

Kõik muud aegruumi teljed on liigutavad mõlemas suunas, ainult mitte aeg. Termodünaamika teine seadus näeb ette, et ajateljel saab liikuda ainult ja ainult korratuse (entroopia) suurenemise suunal. See on loodusseadus. Samas mitte miskist ei nähtu, et miks see nii peab olema. Lihtsalt on ja aamen!

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see pahapaha Rupert Sheldrake oma raamatus "Dogmadeta teadus", va skeptik sihuke, kahtles selle seaduse absoluutsuses. Ma ei mäleta, mis põhjendusi ta tõi, see peatükk tundus mullegi liiga utoopilisena ja seetõttu ei kõnetanud mind (veel?). Kui Sheldrake kirjutaks filosoofilisi raamatuid, siis ei mõistetaks teda nii hukka, aga ta võtab vast liiga pika sammu korraga, seepärast on tema raamatud lõkkesse põletamiseks mõistetud auväärt teadlaste poolt.

Kuid. Filosoofiliselt. Paljud vaimsed voolud tunnistavad, et aega pole olemas. Kõik on kogu aeg ja korraga. Võrdluseks arvutimälus oleva filmi fail. Kõik film algusest lõpuni on korraga ja ajatult olemas. Kui fail avada ja hakata filmi vaatama, siis tekib aeg ja tegevus rullub üksteise järel lahti. Noh, ja üks selline filmikäivitus oli meie Suur Pauk. Ja seal teades, et aega pole olemas, sealt on järgmine samm, et tagajärg on enne põhjust. Enne-pärast on lihtsalt hinnangud. Olen seda seisundit omal nahal kogenud, ja see pole mitte mingite ainete mõju all olles olnud, vaid ilusti selge peaga maailma asjade üle oma teejuhiga nõu pidades (siis kui Naut ringi möllas ja väidetavalt üht-teist korda saatis). Olgu - uhhuu!

Teaduslikuma seletuse saamiseks tuleb lugeda Stephen Hawkingu raamatut "Universumi suurejooneline ehitus. " Seal on juttu lk 79-86 juttu kvantosakeste paljudest võimalikest ajalugudest ja ka meie Universumi kõikidest võimalikest ajalugudest (ehhe .... ka Castaneda räägib sellest). "Süsteemi vaatlemine olevikus mõjutab minevikku" - vot see ongi minu "tagajärg enne põhjust". Kvantosakeste puhul oleme selle ju omaks võtnud, et see nii võib olla.

Aga reaalse maailma reaalsete objektidega saab see nii olla ainult sel juhul, kui teadvus asub "väljaspool" seda filmi (vt 3. lõik). Ta oma olemusega on "seal" niikuinii, sest tema ongi see holograammilooja, aga inimese teadvus on nagu lõksus (ratsionalistlikus puuris) füüsilises maailmas, ehk selles hologrammis/filmis, mida ta peab ainukeseks tõeliseks reaalsuseks.

Stephen Hawkingu "Universumi suurejoonelisest ehitusest" veel. See on märksa parem raamat kui tema viimane artiklite kogumikuna ilmunud raamat, mille pealkirja ma ei mäleta.

Tsitaat:lk 150: "Me ei tohiks jälgida universumi ajalugu alt üles, sest see eeldaks ühest ajalugu. Selle asemel peaksime jälgima arenguid ülalt alla, praegusest ajast tahapoole. Mõned ajalood on rohkem tõenäolised ja summana eksisteerib see üks ajalugu. Kuid on ka teistsuguseid ajalugusid. Ajalood, mis panustavad summasse, ei oma sõltumatut eksistentsi, vaid sõltuvad, mida mõõdetakse. Me loome mineviku oma vaatluste kaudu, selle asemel, et minevik looks meid. Nähtavad loodusseadused sõltuvad universumi ajaloost. Erinevate minevike puhul on nähtavad loodusseadused erinevad. "

Kas seda pidaski Sheldrake silmas kui ta väitis et vb termodünaamika II ei ole absoluutne?!?????

Veel ka Schrödingeri (see kuulus füüsik), alustab kaugemalt, kuid jõuab "ühese ja ainuõige objektiivse reaalsuseni" lk 166 "Mis on elu":

Tsitaat:Põhjust, miks me oma aistivat, tajuvat ja mõtlevat ego oma teaduslikus maailmapildis kusagil ei kohta: sellepärast, et ta ise ongi too maailmapilt. Ta on tervikuga identnenja ei saa selles ühe osana sisalduda.
Kuid muidugi me põrkume aritmeetilisele paradoksile: neid teadvusega egosid /siin on teadvus kitsas kehateadvuse tähenduses, mitte hologrammilooja - Mannu/ on suur hulk, ent maailm on ainult üks. See probleem johtub viisist, kuidas maailma mõiste kujuneb. Mitmed "isikliku" teadvuse alad langevad ühte. Kõigile ühine piirkond, kus need kõik ühte langevad, ongi konstruktsioon nimega "reaalne maailm".

No jällegi Castaneda puhtal kujul.