Meie kaunis Päikesesüsteem ja Universum

Hubble kosmoseteleskoobi esimene foto tulevasest seeriast fotodest, mis jäädvustavad seni kõige kaugemaid objekte Universumis. Kõige kaugemate galaktikate nägemiseks kasutatakse ära looduslikku efekti nimega gravitatsioonilääts - kui väga suure graviatsiooniga keha kõverdab ja koondab enda taga olevat valgust pea nagu klaasist lääts. Allpool on näha simulatsioon sellest kuidas näeks välja, kui mingi galaktika ja vaatleja vahelt liiguks läbi massiivne must auk. Seda efekti ennustas ette Einsteini üldrelatiivsusteooria juba üle poole sajandi enne sellele tõestuse leidmist.


Fotol on gravitatsiooniläätseks neli eraldiseisvat galaktikaparve, läbi mille me näeme moondunud kujutisi galaktikatest, mis asuvad meist kusagil 12 miljardi valgusaasta kaugusel. Seega see valgus on pärit ajast kui Universum oli umbes miljard aastat vana. Foto säriajaks oli 50 tundi, sellel on tuhandeid senitundmatuid galaktikaid, millest igaüks sisaldab keskmiselt paarsada miljardit tähte:


Allikas(inglise keeles, artikkel)

Get Shocked To See How Small Our Earth Is ?: https://youtu.be/UJXQZALNFrc
Uskumattu, aga emake Maa on kűll kääbus planeet. Ja meil siin kirjutakse, et inimkond on ainuke kogu suures universumis. Nonsens.
Meist on palju teisi kõrgelt arenenud tsivilisatsioone. Mitmetel tasanditel. On füüsiline tasand, astraalne ehk eeterlik tasand, mentaalne, buddi, atma, monaadiline tasand. Ja lõpuks on Jumalik tasand.

(13-03-2015 15:45 )Kombits Kirjutas:  Ja meil siin kirjutakse, et inimkond on ainuke kogu suures universumis. Nonsens.
Meist on palju teisi kõrgelt arenenud tsivilisatsioone.

Esiteks - kus ja kes siin väidab, et me oleme ainukesed suures universumis (kes üldse kunagi seda tõsise näoga väitnud on)? On suur vahe sellise väite ja sama väite tõeks osutumise võimalikkuse vahel. Senikaua kuni otsesed tõendid puuduvad, tasub jääda selle küsimuse suhtes agnostikuks. Tahest tahtmata tuleb leppida võimalusega, et selliseks agnostikust võime jääda surmatunnini.

Teiseks - suur ruum, kuitahes tohutu, ei kvalifitseeru iseenesest positiivseks tõendiks tulnukate olemasolust, kuna alati on võimalus, et me oleme ajas ja ruumis esimesed või viimased Universumi isekopeeruvad eluvormid.

Viimasel ajal on levima hakanud teooria,et must auk on sissepääs teisse universumisse.Kui me vaatame mis meie teada on kõige suurem jõud meile teada olevalt,siis peaks see olema tähe või kvasari kollaps.Tähe kollapsi järgi peaks tekkima tohutu energia ja sellejärgi must auk.Mõned teadlased arutlevad et must auk on sissepääs teisse universumi.Mine võta kinni.Mingilt väljaandelt lugesin et mida rohkem tagasi minna meie universumi siis alguses leiab sealt hiiglasliku musta augu mille ümber toimub midagi sellist mida raske seletada.

Värske foto Maast ja Kuu pinnast:

Aastal 2011 jäi Kepleri kosmoseteleskoobi vaatevälja kaks supernoovat, millest ühest on NASA nüüd lasknud teha animatsiooni. Tavaliselt on supernoovad avastatud mõnda aega peale nende tekkimist, aga Kepleri instrumendid võimaldasid nüüd esimest korda jälgida ka supernoova tekkimist.






Natukene legendi ka:
Videost on siis näha hetke, mil tähe pinnale jõuab selle kokku kukkuvast südamikust tagasi põrkuv lööklaine. Täht ise oli punane hiid, mille välimised kihid olid äärmiselt hõredad ja mille läbimõõt oli suurem, kui Maa orbiidi läbimõõt ümber Päikese tiireldes. Tema südamik oli aga seevastu väga tihe ja küllaltki kompaktne raskematest elementidest koosnev tomp, milles lõpuks ammendus kütus südamikus surve tekitamiseks. Kui tähe südamikus surve langema hakkas, siis hakkas see kokku vajuma, mis tavaliselt peaks tõstma südamiku temperatuuri ning alustama uue kütuse (raskemate elemetide) põletamise. Selle tähe südamikus aga enam kütust polnud ja seega ei saanud miski hoida tagasi jätkuvat südamiku kokku tõmbumist.
Mida kiiremini tähe südamik kukku tõmbus, seda suuremaks muutus selle gravitatsiooni tõmme ja see omakorda kiirendas kokku tõmbumist veelgi. Lõpuks liikusid tähe südamiku välimised kihid juba kiirusega 70 000 km/s, aga südamiku keskel oli juba tekkinud neutrontäht. Neutrontähe eripära on see, et selles tekkib uut sorti surve, mis takistab seda edasi kokku vajumast ning seda survet on väga raske ületada. Videost nähtud täht polnud piisavalt massiivne, et neutrontähte mustaks auguks kokku suruda.
Kui kokku vajuva tähe südamiku välimine kiht jõudis neutrontähe pinnani, siis kohtus see nö jäiga seinaga. 70 000 km/s kiirusel liikuv mass põrkas kokku pinnaga, mis ei andnud löögile järgi. Sellest kokkupõrkest tekkiski tagasi ülespoole peegelduv lööklaine, mis enne tunni möödumist tähe välimistest kihtidest läbi murdis.
Põhiline osa selles supernoovas vabanenud energiast oli aga hoopis 10 sekundiline neutriinode voog, mis tekkis neutrontähe moodustumisel. Selle neutriinode impulsi käigus vabanes energiat ca kümnendiku jagu Päikese seisumassist.


Kuid kui juba rääkida väga energeetilistest sündmustest meie universumis, siis võib-olla kõige energeetilisemad sündmused ei ole peaaegu üldse tajutavad. LIGO detektori poolt hiljuti avastatud gravitatsioonilained said alguse kahe musta augu kokku sulandumisest ja selle sündmuse käigus vabanes väga palju energiat. Ühe musta augu massiks arvatakse olevat olnud 36 Päikese massi ja teise massiks 29 Päikese massi. Lõpuks moodustus neist suurem must auk, mille massiks arvatakse olevat 62Päikese massi. Kolm Päikese massi kulus 20 millisekundi jooksul gravitatsioonilainete tekitamiseks.
Selle 20 millisekundi kestel kiirgasid need kaks musta auku välja 50 korda rohkem energiat, kui kõik tähed kokku kogu nähtavas universumis. Kuid kuna see energia oli gravitatsioonilainete vormis, siis ei tundunud see sündmus kuigi muljetavaldav. Vaevalt-vaevalt oli see üldse avastatav parimate olemasolevate detektoritega.

Kuidas leida eluks sobilik eksoplaneet?
http://www.fyysika.ee/?p=66665

Väga mõnusad kaadrid GoPro kaameratelt raketi pardal (soovitan suurelt vaadata):

Ma otseselt Kuu teemat ainult ei leidnud, siis kirjutan siia. Täna oli näha kuu loojumist suhteliselt samas ilmakaares, kus päikegi momendil loojub. Kuu oli ilmatu suure sirbiga, toimus see veidi ennem südaööd. Esmalt vaatasin misasja päike peaks juba ammu kadunud olema ja miks sellest ainult sirp näha on. Kahju, et sellise asja nägemisel head kaamerat käepärast pole võtta. Äkki keegi sattus kah nägema ja tegi pildi. Minu meelest väga kihvt vaade oli.

Kassa ennem pole märganud , et kuu ja päike on nähtaval üheaegselt?
Mõistsmise võtmeks on "peegel".

(10-05-2016 00:15 )Hansee Kirjutas:  Kassa ennem pole märganud , et kuu ja päike on nähtaval üheaegselt?
Mõistsmise võtmeks on "peegel".

Vaat seekord polnud ju nii. Päike loojus poolteist tundi varem, kuu loojus ca enne südaööd samasse kohta peaaegu. See on tavaline nähtus, et kuu seisab idas väga madalal, aga et kuu läänes seisab ja loojub samasse kohta, pole mina suutnud näha. Vaatasin ka kaarti, kus päike ja kuu peaks asetsema, oligi nii, et päike ees ja kuu järel.

Panen siia, pooleldi filosoofilise, pildilingi üles. Maa Marsilt vaadates. Omal on kodus se suurelt seinal.
https://www.flickr.com/photos/gsfc/45424.../lightbox/

Ajas külmavärinad peale küll... Meie suur sõsar Andromeeda galaktika läbi Hubble kosmoseteleskoobi silma.

Kuna tasub vaadata kindlasti täisekraanil, siis panen siia nii otselingi kui ka manustatud pisema versiooni. Kvaliteedi alt valiga kõrgeim, mida arvuti välja veab ja ekraan edastada suudab:

https://www.youtube.com/watch?v=udAL48P5NJU




Siin saab sama mosaiiki ise zuumida: http://www.spacetelescope.org/images/hei.../zoomable/

Aastaid tagasi, kui ühe Para-webi Saeveski kokkutuleku ajal tegime
huvilistega väljasõidu Olustvere tähetorni, võisime seal ühes ruumis
näha seinal pilti kosmosest, pildil oli näha vast sadu (!) galaktikaid.
See oli ka internetist saadud Hubble teleskoobiga tehtud pilt.
Torni peremees seletas piltlikult - võtame auguga sirge makaroni,
aga mõtteliselt meetripikkuse ja vaatame taevast läbi selle - umbes
niisugune olevat olnud Hubble teleskoobi vaateväli selle pildi tegemisel.
Huvitav, kas säärase foto oleks saanud ka pea-aegu suvalisest suunast...
Sel juhul oleks ju kosmoses äraarvamata tohutul hulgal tähesüsteeme...
http://www.tahetorn.eu/Info.html

(07-04-2017 15:51 )Tehnoloog Kirjutas:  Huvitav, kas säärase foto oleks saanud ka pea-aegu suvalisest suunast...
Sel juhul oleks ju kosmoses äraarvamata tohutul hulgal tähesüsteeme...

Jah, sellise pildi peaks saama enam-vähem samasuguse mistahes suunast, kuna ei Maa ega Galaktika ei asu universumis mingis erilises punktis ning kosmos on suures mastaabis küllaltki homogeenne.

Hiljuti käis läbi just uudis, et universumis leiduvate galaktikate arvu on umbes 10x alahinnatud. Seega kui varem pakuti nende arvuks 200 miljardit, siis nüüdseks juba 2 triljoni kanti. Keskmises galaktikas on tähti kusagil 100 miljonit.

Matemaatika annab järelikult umbkaudseks tähtede arvuks 10^19.

(07-04-2017 17:05 )Nielander Kirjutas:  

(07-04-2017 15:51 )Tehnoloog Kirjutas:  Huvitav, kas säärase foto oleks saanud ka pea-aegu suvalisest suunast...
Sel juhul oleks ju kosmoses äraarvamata tohutul hulgal tähesüsteeme...

Jah, sellise pildi peaks saama enam-vähem samasuguse mistahes suunast, kuna ei Maa ega Galaktika ei asu universumis mingis erilises punktis ning kosmos on suures mastaabis küllaltki homogeenne.

Hiljuti käis läbi just uudis, et universumis leiduvate galaktikate arvu on umbes 10x alahinnatud. Seega kui varem pakuti nende arvuks 200 miljardit, siis nüüdseks juba 2 triljoni kanti. Keskmises galaktikas on tähti kusagil 100 miljonit.

Matemaatika annab järelikult umbkaudseks tähtede arvuks 10^19.

http://www.horisont.ee/node/219
Andromeeda udukogus pole tähti mitte 100 miljonit vaid 100 miljardit, keskmiselt siis 10-50 miljardit kuna Andromeeda udukogu on suur galaktika

(07-04-2017 20:34 )xcad Kirjutas:  http://www.horisont.ee/node/219
Andromeeda udukogus pole tähti mitte 100 miljonit vaid 100 miljardit, keskmiselt siis 10-50 miljardit kuna Andromeeda udukogu on suur galaktika

Ma ei rääkinud Andromeeda galaktika tähtede arvust (mis on viimaste andmete kohaselt lausa triljon), vaid tähtede arvust keskmises galaktikas.

Selle keskmisega on väike probleem jah. See allikas ütleb, et keskmiseks võib võtta 100 miljonit tähte (kuna pisikesi kääbusgalaktikaid on oluliselt rohkem kui Andromeeda või Linnutee suguseid hiiglaseid). Sama see on selline haritud oletamise küsimus ilmselt.

Selle kosmose teemaga (ja muude ülisuurte arvudega) ongi
vahel nii et antakse kümme astmel "midagi", kusjuures see
"midagi" polegi täpsemalt teada kui näiteks 19...21. Noh,
erinevus kahe oletusliku piiri vahel on ju "ainult" kümne-
või sajakordne. No mis siis, nagunii on hoomamatu arv.
Mulle meeldib võrukeelne sõna "kõgõkogo", mis tähendab
universumit.
http://ekspress.delfi.ee/areen/kuidas-vo...d=27677103

Uurijate arvates on leitud planeet, kus on olemas kõik eeldused elu olemasoluks! Planeet ise siis mõõtmetelt 40% suurem, kui Maa, asetseb 39 valgusaasta kaugusel ja kannab nime LHS 1140b!

Tutkijat ovat löytäneet maan kaltaisen "jättiläismaapallon”, joka voi mahdollisesti pitää yllä elämää. Jättiläismaapallo on 40 prosenttia isompi kuin kotiplaneettamme Maa.

Viime vuosien aikana tutkijat ovat löytäneet useita eksoplaneettoja, jotka sijaitsevat aurinkokuntamme ulkopuolella. Uusin löytö on LHS 1140b, josta käytetään myös nimeä jättiläismaapallo. Se sijaitsee 39 valovuoden päässä, kertoo CNN.

​​​​​​​Jättiläismaapallo näyttäisi sisältävän kaikki oikeat elementit elämän ylläpitoon. Se on hyvin kivinen ja CNN:n haastatteleman Harvardin yliopiston astrofysiikan johtavan tutkijan Jason Dittmannin mukaan planeetta vaikuttaa siltä, että sieltä voisi löytyä myös vettä.

Planeetan arvellaan olevan viisi miljardia vuotta vanha ja sillä voi olla myös oma ilmakehä.
Voi täyttää kaikki asumisen vaatimukset

Seuraavaksi tutkijat haluavat varmistaa planeetan mahdollisen ilmakehän, sekä happi –ja vesipitoisuuden.

– Tämä on todella jännittävää. Meillä on mahdollisesti asuttava kivinen planeetta, joka kiertää tällä hetkellä vakaata tähteä. Tämä on täyttämässä kaikki listaamamme ominaisuudet, mitä asuttavalta planeetalta vaaditaan, suitsuttaa vastaava tutkija Jason Dittmann Harvardin tutkimuskeskuksesta CNN:lle.

Planeetta on yksi potentiaalisista kohteista, joita aiotaan tutkia Nasan toimesta lähemmin vuonna 2018 James Webb Space -teleskoopin laukaisun yhteydessä.

http://edition.cnn.com/2017/04/19/world/...index.html

Galerii Jupiterist pildistatuna kosmosesond Juno poolt: http://www.iflscience.com/space/this-is-...it-before/

Verivärsked fotod Kuu pinnast, tehtuna hiinlaste Chang’e 3 maanduri ja selle kulguri poolt: http://www.physics-astronomy.com/2017/05...SpUdGiGOUn

Võib olla dubleerib mõningal määral eemist postitust, aga Juno missiooni fotod on liiga hämmastavad, et neid mitte jagada.

Võrdluspuntiks tooks ära Voyager 1'he 1979. aasta fotod vs uued:





Eks see tehnika ole arenenud küll...

Juno Jupiteri pildid
Voyager 1 pildid

Maitse asi... Mulle isiklikult meeldivad Voyageri fotod rohkem, kuna eelduste kohaselt on on need tõelähedasemad, st rohkem sellised nagu inimsilm Jupiteri näeks. Uuemad NASA fotod töödeldakse tihti tugevalt üle et ilusam oleks vaadata või et mingid pildi detailid oleks paremini jälgitavad.

Selle alumise, uuema pildi värvus tundub juba täiesti mööda...

Kiire otsing ei leidnud,et keegi oleks Mysterium Cosmographicumi siin foorumis maininud.Isegi esimest korda sattusin seda lugema.Hämmastav kuidas ma sellest varem kuulnud pole.

Johannes Kepler avastas,et meie päikesesüsteem on püha geomeetriaga harmoonias.Näide - kui joonistada maa orbiidi ümber dodekaeeder ja ümber selle ring,siis saame marsi orbiidi.Joonista marsi orbiidi ümber tetraeeder ja ümber selle omakorda ring,siis saame jupiteri orbiidi .Jupiteri ringi ümber joonista kuup,selle ümber jälle ring ja saame Saturni orbiidi.
Kui maa orbiidi sisse joonistada ikosaeeder ja sinna sisse ringi,saame Veenuse orbiidi suuruse .Veenuse orbiidi-ringi sisse oktaeeder joonistades ja tolle sisse omakorda ring,siis saame Merkuuri orbiidi..
Viis platoonilist keha mis moodustavad metatroni kuubi-

Parem seletus ehk visuaalsel kujul - https://www.youtube.com/watch?v=ZrmjEfBReoA
https://www.youtube.com/watch?v=0jHsq36_NTU

Lisaks ka selle ilusa video siia-

(16-01-2019 02:02 )Malandro Kirjutas:  Kiire otsing ei leidnud,et keegi oleks Mysterium Cosmographicumi siin foorumis maininud.Isegi esimest korda sattusin seda lugema.Hämmastav kuidas ma sellest varem kuulnud pole.

See on ilus idee, aga juba selle autoril Johannes Kepleril oli raskusi selle klappima saamisega. Ajas edasi ja mida täpsemalt kuue siseplaneedi orbiitide kaugused teada saadi, seda enam ei tahtnud Mysterium Cosmographicum'i poolt ette nähtud mudel töötada. Uraani ja Neptuuni avastamine tõmbas ideele lõplikult vee peale, kuna Platoni korrapäraseid hulktahukaid on ainult viis ja mitte rohkem. Nagu ütles Thomas Huxley: “Teaduse suur tragöödia on ilusate hüpoteeside surm inetute faktide käe läbi."

Siin (inglise keeles, artikkel) kontrollitakse Mysterium Cosmographicum'i täpsust (peab tunnistama, et Kepler oli lähedal, aga samas ta sai ise valida hulktahukate järjekorra).

Siin (inglise keeles, video, youtube) hea selgitus Platoni korrapäraste hulktahukate moodustamisest.

Johannes Keplerist Carl Sagani Cosmoses, kus muuhulgas räägitakse natukene ka kõnealusest hüpoteesist (algus ca 24 min, eesti keelsed subtiitrid):

Siia ka siis see kuulus pilt:



Meie esimene foto mustast august. Täpsemalt siis seda ümbritsevast ülikuumast gaasist. Must auk ise on see tume ala keskel.

Vaatamata algsetele kõlakatele, et foto tuleb meie Galaktika südames pesitsevast mustast august, jäädvustati see hoopis Messier 87 nime kandva galaktika keskmest. See monstrum asub meist 53 miljoni valgusaasta kaugusel ning ületab massilt Päikest 7 miljardit korda. Sellega on see meie mustast august Sagittarius A*-st 1700 korda suurem, aga samas ka 2700 korda kaugemal.

Kauguste, suuruste ja selle foto tegemiseks vajamineva vägitüki võrdluseks on toodud, et see oleks justkui näha Kuu pinnal keskmise suurusega apelsini. Palja silmaga. Foto tegemiseks vajaminevaid andmeid transporditi töötlemiseks ühest kohast teise füüsiliselt, kuna andmemahud olid interneti teel saatmiseks liiga suured.

Kusjuures saadud foto on ülisarnane simulatsioonidega. See näitab, et vaatamata musta augu olemust ümbritsevale saladuslikusele, teame me nende hingeelu võrdlemisi hästi.

Messier 87 nime kandev galaktika, mille südamest ülalolev pilt saadi:



Selle keskmest välja ulatuv jutt on musta augu poolt mitme saja tuhande valgusaasta kaugusele virutatud plasmajuga. Galaktika ise sisaldab sadu miljardeid tähti.

Musta augu jäädvustamisega on viimastel aastatel tegelenud Sündmuste Horisondi Teleskoobiks (event horizon telescope) nimetatud ülemaailmsete raadioteleskoopide võrgustik. Tänu nende 8 teleskoobi ühendatud võimsusele ja vahemaadele on suudetud luua interferomeetriline raadioteleskoop, mille praktilised mõõtmed liginevad planeedile ja mille lahutusvõime on ligi 2000 korda suurem kui Hubble kosmoseteleskoobil.