Jõudsin otsapidi sellesse teemasse ja olen rahul: vähemasti paaril esimesel lehel leidub häid poste. Jään nende sekka, kes ei imesta ega ohi ühe või teise (para)nähtuse, kogemuse üle, vaid võtab need vastu ja ei vaeva oma hella peakest neile (teaduslike) selgituste otsimisega, milleks ma ilmselgelt pole ka võimeline. Ent see ei tähenda, et ma põgenen hirmus teaduse eest – vastupidi. Õnneks kannavad skeptikud vabal tahtel oma kahtlustaja vastutust ja aitavad sedasi mõningaid mu kõhklusi ennetada. Seeläbi saavad kogemused vaid täieneda ja arusaamised täiustuda.
Ja ma nõustun, et skeptikute parahuvi võib olla siiras. Soovitus mitte eristada (para)kogejaid ja skeptikuid ning teemade arengutes tugineda vaid argumentidele (otsustus v. otsustuste süsteem tõestusvahendina. Otsustus: LOOG mõtlemisvorm, milles midagi tõeselt v. vääralt jaatatakse või eitatakse esemete, nähtuste ja nende tunnuste v. suhete kohta. Kahtlus: arvamine, et miski ei pruugi tõele vastata, millegi küsitavaks, ebakindlaks pidamine; kahtlustus) on arusaadav, kuid veidi näriv.
Et teemat elustada, toon siin ära mõned oma kogemused ja pisut muud, millele foorumis pole peale sattunud, aga selgitab mu tunnet.
Teismelisele tüdrukule, vaimuahaiguse diagnoosiga (kahjuks ei mäleta või ei teadnudki, milline täpselt), tuli nn haigushoog peale, mis tähendavat millegi-kellegi nägemist, mis eksisteerivat vaid ta peas. Nägin, kuidas ta vaatas üksisilmi oma ema suunas ja kogu ta olemuses oli meeletu hirm. Ta ema püüdis talle läheneda, kuid selle peale hakkas tüdruk abitult ja jõetu häälega karjuma, et ema ei ligineks talle. Tajusin, et tüdruku emale see ei meeldinud, kuid ta siiski kuuletus ja toast lahkudes soovis, et ma oleksin senikaua tüdruku juures, kuni kiirabi saabub. Vaatamata oma hirmule nähtust ja ka sellest, et olin tüdrukust sedavõrd aastaid noorem, et nägin teda pigem täiskasvanuna, lähenesin talle ettevaatlikult. Tüdruk oli minu jaoks alati olnud heatahtlik ja see teadmine aitas mind. Tüdruk lubas mind enda juurde ja rahunes. Ei mäleta, millest ja kas üldse temaga rääkisin, kuid mäletan oma valu ja mõistmatust ta võimenduvas hirmus ema lähenemispüüdele. Meeles on uitmõte, et kas tüdruk näeb oma ema koletisena? Imelikuks tegi asja minu jaoks seegi, et pidasin ta ema ebameeldivaks, riiakaks ja vältisin temaga kontakte.
Töökaaslane rääkis oma kodumajast ja üksikasjadeni sealsest elu-olust. Üheks naabriks olevat kiuslik vaimuhaige. See haige käivat mõnikord teadmata põhjusel (sedastasin ta jutus pidevad vastuolud naabritega, mis päädisid sõnasõdadena) terariistaga ringi ja püüdvat teda ja tema pere liikmeid rünnata, mispeale nad kutsuvad kohale abiväe kiirabi või politsei näol. Töökaaslane kurtis, et haiglas teda siiski ei hoitavat ja ühiskonnast ka ei isoleerita, kuigi näe, ta on ju ohtlik. Tabasin end siis samuti uitmõttelt, et kulla töökaaslane, sina oled oma olemusega talle ohtlik ja kutsud oma käitumisega ise ta ataki esile, õnnetu vaid kaitseb ennast kättesaadavate vahenditega; et sinu hinnangutes tema suhtes on niipalju vihkamist ja kurjust, et kuidas sa seda ei märka.
Näen neis ja ka muudes samalaadsetes juhtumites seoseid, mille üheks osapooleks näib olevat (varjatud) kurjus, vihkamine ja mida tundlik osapool on võimeline kehastatud kujul nägema (deemonikuju?). Sama fenomen leiab väljundi (inglikuju?) ehk ka kokkupuutes headusega, armastusega.
Nende seoste mõtestamisel on mulle toeks olnud Jungi psühholoogia. Just ühes teises teemas sai kribatud sellest, et mees teab, et mõtetel ja tunnetel on oma energia, mis mõjutab keha füsioloogilisi funktsioone samal moel kui ravimid. Tema abil jätkates veidi sellest, mis ehk aitab paremini mõista, miks meist osa on uskujad, teised kahtlejad-skeptikud.
Inimese psühholoogilised funktsioonid: aistimine, mõtlemine, tundmine ja intuitsioon. Mõtlemine ja tundmine on ratsionaalsed funktsioonid, kuna eeldavad hinnangu andmist (nt tundmises, kas idee on põnev või igav; mõtlemises, kas ideede vahel on seos(ed)). Aistimine ja intuitsioon on mitteratsionaalsed funktsioonid (ei eelda arutluskäiku) ja mentaalsed seisundid (neid kujundavad stiimulite voogude toimimised). Jung ise:
„Need neli funktsinaalset tüüpi vastavad selgetele vahenditele, mille abil teadvus orienteerub kogemusele. Aistimine (meeleline taju) ütleb meile, et miski on olemas; mõtlemine ütleb, mis see on; tundmine ütleb, kas see on meeldiv või mitte; ja intuitsioon annab teada, kust see tuleb ja kuhu läheb.“
Intuitsiooni nimetatakse mõnikord ka kuuendaks meeleks või meelteväliseks tajuks.
Ühes siinses foorumi teemas on küsitlus-test, et milline isiksustüüp kasutajat enam iseloomustab. Märkasin, et vastustes domineerisid I-tähega algavad isiksustüübid ehk siis introverdid. See ei üllatanud mind. Ega asjata öelda, et ekstravertsus on objektiivne (inimesest väljaspoole jääv), introvertsus subjektiivne (sisemine ja isiklik maailm) hoiak ja need kaks välistavad üksteise samaaegsuse teadvuses.
Ekstravertne mõtlemine kasutab informatsiooni ja otsib seletusi välismaailmast, tüübi kandjat iseloomustab praktilisus ja probleemide lahendamine. Jung täheldas, et seda peetakse ainsaks võimalikuks (õigeks?) mõtlemise vormiks. Introvertne mõtlemine otsib vastuseid välismaailmast, kuid sellele lisaks ka oma sisemaailmast. Introvertne mõtleja on huvitatud ideedest nende endi pärast ja võib otsida välismaailmast fakte, et neid kinnitada, kuid ta ideede kulg ei sõltu välismaailma väärtushinnangutest.
Ektravertse tundmise üle valitsevad välised ja objektiivsed asjaolud, mida iseloomustavad kombekohasus, tavapärasus ja konservatiivsus. Introvertset tundmist mõjutavad sisemised ja subjektiivsed tingimused, mida iseloomustavad originaalsus, ebatavalisus, loomingulisus.
Ekstravertses aistimises on objektiivse reaalsuse olemuse määranud aistingud, millega inimene kokku puutub; introvertses aistimises aga subjektiivne reaalsus konkreetsel ajahetkel. Kui ühel juhul esindavad aistingud objekte otseselt ehk välismaailma fakte, siis teisel juhul on psüühiline seisund taju mõjutajaks.
Ekstravertne intuitsioon pürgib iga objektiivse olukorra võimaluste avastamise poole ja otsib uusi võimalusi välistes objektides ning liigub objektilt objektile. Introvertne intuitsioon on suunatud vaimsete nähtustega seotud võimaluste otsimisele ja liigub kujutiselt kujutisele.
Siit ka Jungi kaheksa inimtüüpi, vastavalt sellele, kas need funktsioonid on kombineeritud ekstravertsuse või introvertsusega.
Ja siin see pesitseb, mis närib. Olen mõningate para-skeptikute käitumismallide juures täheldanud jooni, mis on omased ekstravertsele aistingutüübile ja minu arust on neil pea võimatu mõista introvertse intuitiivse tüübi esindajaid ja nende kogemusi. Selle tüübi ehedad näited on kunstnikud, prohvetid, visionäärid ja muidu veidrikud
Abi
![[Pilt: Untitled.png]](http://www.upload.ee/image/3485864/Untitled.png)
![[Pilt: great_books.jpg]](http://www.upload.ee/image/3375173/great_books.jpg)
