[Krt]

- nendest ei leia ealeski täit sisemist rõõmu, vaid järjekordset idiootset kannatust, mis hävitab kogu tõelise olemise - kus lihtne ja loomulik eluarmastus jääb lõpuni õide puhkemata.

see viimane jupp on ka juba tsitaadi lõpp, mis näitab, et kujundiküllane verbaalne kõhulahtisus veab rappa ka tajud ja sisuliselt peale eneseimetluse miskit järgi ei jäägi. Sobib ehk kontserdilavale, ent elu ja surma teemal mingit täit ja tõelist olemist või õidepuhkemist ihaleda on jabur (eriti ühe mehemüraka puhul )
Asi ju selles, Krt, et terviklik olemine hetkes hõlmab aja mõistet, paraku aga ei ole aeg lineaarne, see hetk, see praegune, on samaaegselt kõiges ja kõikjal, olgu need siis eelmised-tulevased elud või inimkonna ajalugu-tulevik. Siin ja praegu koos kõigi uskumuste ja illukatega on ainus, mis on, seega on terviklikus olemises hetkes sees ka kõik need edevused, mida taunid - jah, sulle nad ei meeldi, kuid nad on ja kui tahad olla tervikuna hetkes tõeliselt, pead olema selles kõiges samaaegselt - arvad, et suudad?

Minu lauses on küll emotsioon sees, aga kõik sõnad ja mõte on täiesti omal kohal.
Kogu taju probleem tuleneb lihtsalt sellest, et ei saadud minu öeldust aru - ei taibatud armastuse terviklikkuse sisulist tähendust. Filosoofid on läbi aegade kas otsinud või siis põlanud tõelist ja lihtsat olemist. Murjami jaoks on see peegel vaid vaid kõver ja tühine eneseimetlus! Seda seetõttu, et jätkuvalt ei taibata erinevust illusioonide sees olemisel ja terviku olemise tajul - need on kaks täiesti erinevat seisundit. Kui terviklik siin ja praegu on otseühenduses piiritu igavikutajuga, siis tükeldatud illusioonidel see tajuvõime puudub - nad ei suuda oma piiratusest ealeski väljuda, nad pole lõpuni teadlikud endast ja on määratud surema. Terviklik olemine aga on teadlik illusioonidest ja ei klammerdu neisse - ta teadvuse sügavus on tühjuses, väljaspool aega hõlmates aega.

[Krt]

Varjupoks, Krt
Kahjuks kohitseti see tekst ära, mida oleks praegu tsiteerinud, aga mingit kollektivistlikku revolutsiooni propagandat ma nüüd küll ei tee totu, püüa ikka kontekstis lugeda, kui üldse lugema pead, too jutt ühe süsteemi asendumisest teisega oli vastuseks siin esitatud küsimusele, mille sisuks umbes see, et maailm on hukkas ja kuhu ometi oleme me välja jõudnud, eetiline allakäik, vägivald jms vohamas. Meeldib see või mitte, kuid selline olukord muutub üksnes valitseva süsteemi lagunemisega ning seda ei toimu enne kui asemele pole tekkinud uut süsteemi, missugune see parasjagu on, ei oma tähtsust. Kusjuures samal põhimõttel toimub ka elu-surma lainetus: uue tärkamine viib enne olnud koosluse lagunemisele.

Järjekorden lõks see usk, et maailma on hukas. Ongi hukas, kui selle maailma sees ollakse. Lahendust selle seest aga ei tulegi, tuleb vaid uus ja keerulisem probleem. Sest uus lainetus ongi järjekordne ajaillusioon. Ennem kui pole taibatud kogu ookeani, ei toimu ka vaimset muutumist ja tõelist revolutsioonilist reinkarnatsiooni. Tõeline reinkarnatsioon toimub vaid ühe korra ja lõplikult.

[Krt]

Paljude elude reinkarnatsiooni mitte vaid üksnes ei usuta enesepettusest, vaid see reaalselt toimubki enesepettuse lõksust tulenevalt - sest inimeste terviklik igavikuline armastus lõhutakse rumalate illusioonide poolt ja siis veel kiidetakse takka kah, et nii peabki olema, ja see ongi positiivne, õige ja hea. Üksnes see, kes elab lihtsalt hetke armastuses, see on lõplikult reinkarneerunud ja ei sünni enam uuesti.

---

Sain ikka aru. Viitasin vaid, et kui väljendud lihtsamini, on rohkem neid, kellele su mõte kohale jõuab. Sest oled tegelikkuses seadnud väga kõrge eesmärgi, mitte et selles midagi halba oleks, kuid sinna jõudmisel oleks kasu tee võimalikult risust puhtana hoida. Armastuse terviklikkuse sisulist tähendust taibata on ihanud kogu inimkond oma ajaloo vältel, see pole surelikule sugugi lihtne ülesanne. Hing on meil kõigil, mis seda täiust ihaleb ja võimustruktuurid on siis see osa inimkonnast, kes on õilsale eesmärgile käega löönud ning maise eksistentsi võimalused pööranud materjaalse heaolu teenistusse enamuse arvelt, kahjuks on nad olnud edukad.

See täius, mida ihaletakse, on järjekordne lõks. Armastus on maailma kõige lihtsam asi, seda pole võimalik isegi õppida, sel tuleb lasta lihtsalt juhtuda.

[Krt]

Kogu problemaatika seisneb selles, kuidas seda armastuse voogu pidevalt toimes hoida. Kuna lihtsustatult öeldes on tegu parema ajupoolkeraga tajutava reaalsuse loomingulise embusega. Mis veel ei tähenda, et vasaku ajupoolkera illusoorsed struktuurid täiesti valed oleks. Tervikreaalsuse ja jupiillusioonide vahel tuleb teadlikult harjutada tasakaalu hoidma. Vaid nii on võimalik ka teist inimest tasakaalu tagasi juhatada!

[kage]

Surnutega ju suheldakse. Seda on kindlasti ka dokumenteeritud.

Kas dokumenteerimine tõestab üheselt ära, et surnu hing andis vastuse ja küsimust, kas see oli ikka surnu hing, ei tohi enam küsida? Võrdluseks tooks e-poe klienditeenindajaga suhtluse ja arvamise, et seal taga on inimene kuigi tegelikult on seal AI. Aga ära küsi vaid usu, et on inimene.

Samas olen üsna kindel, et peaaegu iga vastava teemaga tõsisemalt tegeleva teadlase, uurija ja pühendunud huvilise kohta on kuskilt pseudoskeptikute poolt kirjutatu artikkel või jutuke, miks need ei ole adekvaatsed inimesed ja sama nende uuringute kohta.

Sa välistad täiesti teiste samasuguste teadlaste ja huvilise kriitilised kirjutised uurimuste puudulikuse kohta. St kas sa tahad ühe või paari inimese uurimuse juurde jääda ja neid uskuma hakata, teema lõpetada ning edasised küsimused välistada kuna see paistab sobivat ja sulle piisab sellest infost?

[Veli Joonatan]

Sellesse teemasse tahaks küll öelda nii palju, et tunnetage iseennast!
Ükskõik mida räägitakse - jää enda juurde. Enda sisimas tunnetad tõde.
Suurim viga mida inimesed teevad on see, et ei kuulata oma südame häält vaid teiste "NÕUANDEID".
Nii minnaksegi omadega "metsa".
Jääge enda juurde - ise tunnete kuidas on öige.

[Krt]

Aga kust sa tead, et hinged ei naase? Või kust sa tead, et pole võimalik "surnutega" suhelda" või et nad ei eksisteeri mingil kujul edasi ka pärast surma? Ja kui eksisteerivad, miks nad ei võiks uuesti "sündida"?

Sa nähtavasti ei saanud aru, sest ma väitsin eespool hoopis vastupidist - nimelt seda, et inimhinged võivad just üha uuesti ja uuesti elulainetena reinkarneeruda sellel põhjusel, kuna nad on langenud mingi jõhkra vägivalla või muu peenema ja täiesti lõhestava manipulatsiooni ohvriks, mille tulemusel nad ei ole saanud elada terviklikult inimväärset elu. Mitteterviklikkuses vaeveldud valede orjus aga ongi see, mis sunnib allasurutud ja ärapetetud inimesi lõputult killustatud eluderingi taassündima, ega lase tagasi algsesse pimedusemerre lahustuda. Ehk orjastatud inimmasside valguseiha, mis pole saanud end tervikliku ja vabana tunda-teostada, ei saa ka kogu sellest orjasüsteemist enam väljaastuda või loomulikul viisil vaikusse kustuda. Üksnes hetkest, mil ümbritsev orjasüsteem ei suuda enam inimest ärapetta (kui enam ei võidelda välise orjuse poolt ega vastu), siis toimub radikaalne uuestisünd ja saadakse taas sisemiselt terviklikuks ehk valgustunuks. Sellisel juhul vabanetakse ka vajadusest eluaega tagasi reinkarneeruda või mingi kõrgema valguse poole püüelda - valgussädemed põlevad varem-hiljem lihtsalt nagunii ära.

[Veli Joonatan]

Väljuda sellest sansaarast - see on ülim. Selle poole püüdleme kõik - kes teadlikult ja kes alateadlikult.

[Krt]

Ma lähenen teemale loomingulisi kujundeid luues ja loogilisi seoseid ehitades. Intuitiivselt näib, et kui on elatud terviklikult ja armastavat elu, siis pole põhjust midagi korrata, ega ka kuhugi edasi või tagasi tasandile sündida, sest need oleksid vaid järjekordsed ajalõksud. Siin aga võib loogiliselt vastu väita, et just sellisel terviklikkuse ja selgusehetkel avanevad kõrgema leveli uksed iseenesest, tõustes üha kõrgemale - ja nii kasvõi lõputult. Mis tõesti võibki inimesest kõrgemalt arenenud liigi näol kuskil teisel planeedil või ka Maal juhtuda. Millele saab omakorda vastata, et see on järjekordne lõks ja illusioon, kuna levelid on üksnes ajas, ja aeg on alati illusoorne, mis tekib ja kaob. Sest kõige ajalise aluseks on ajatu pimeduseookean, milles meie Universum on vaid üks suhteliselt juhuslikult tekkinud piisk.

Meie Universum on 99,99 % pimedus, kus üksnes tühine osa energiaosakesi kannab endas edasi ürgseid vibratsioone, mis hakkavad ajas koos mateeriaosakestega komplekseteks leveliteks formeeruma. Piltlikult tekkisid meie Universumipiisa sees omakorda lained, kus juhuslikult tekkis omakorda ühel piisal planeet Maa, milles hakkasid omakorda piisad teineteise sees arenema. Looduse ja füüsika seadused aga näitavad, et see ei saa lõputult tõustes kesta, vaid ühel hetkel need kukuvad algsesse pimedusse tagasi. Kõik need meie Universumi ajalevelid on piltlikult vaid üks osa tõusvast ja langevast pimeduseookeani lainetusest.

Siit aga võidakse omakorda vastu väita, et kogu ajaliselt läbielatud info võib algses pimeduseookeanis salvestuda ja kuskil määramata ajal vastavalt soodsate tingimustega Universumis ennast uuesti ajalevelitena kehastama asuda. Mis aga on ikka järjekordne ajaillusioon ja lõks, kuna terviklikult valgustunu jaoks pole enam järgnevate paremate levelite püüdmine oluline, mis lihtsalt võrdub põgenemisega iseendast. Valgustunus puuduvad üha uued küsimused, millele vastuseid ihaleda, ta on täiesti leppinud oma algse pimedusega ja mõistnud selle ajatut olemust - ta elab teadlikus ühtsuses oma pimedusega. Ta ei põgene kuskile, sest lõpuks lihtsalt pole kuhugi võimalik ega mõtet põgeneda, kuna see on nagunii määratud kustuma ja kokkuvarisema omaenda algses tühjuses. Siin aga võib mõistus omakorda vastuväita, et seni kuni ollakse elu ajaillusioonides, tuleb meil üha täpsemalt ja paremini Elukõiksust tundma õppida. Mis on ka ühtepidi õige, kuid samas järjekordne lõks. Sest elu lihtsalt ongi algselt täiesti müstiline ja tundmatu, seda lihtsalt polegi võimalik kõikide detailideni lahti seletada.

Lõpuks ongi need kaks väitlejat sinu enda sees justkui kaks teineteisega tasakaalu harjutavat voogu, kus üks voog on suunatud alla pimeduseajatusse ja teine üles valgusearengusse. Kui langev naiselik ja tervikut haarav voog inimeses oluliselt nõrgeneb, siis ollakse lihtsamini teiste poolt orjastatav, kus naisenergia on meesenergia mõistuslikkuse poolt valdavalt okupeeritud. Kui tõusev mehelik ja otstarbekust püüdev voog nõrgeneb, siis muututakse parasiitlikuks ja kaldutakse teisi oma oskamatusest tulenevalt orjastama, kus meesenergia on naisenergia lihtsa olemise poolt okupeeritud.

Seega poolikud orjad ja orjapidajad moodustavad omavahel ühtse teineteisest sõltuva põrgusüsteemi, kus sisuliselt kõik on süsteemi ohvrid - mustad mutrikesed ja verised käed. Süsteemis on näiteks 12 suuremat valdkonda, kus igas oma hull juht ja valitseja, kes orjasid vastavalt paika panevad ja tööle rakendavad. Kõige selle taga on mingi nähtamatu teadmatusejõud, mis kõiki osalisi terviklikust tasakaalust väljas ja ühte kindlasse punkti fokuseeritult hirmul hoiab. Nii kui orjad saavad oma laskuvast naiselikust voost teadlikuks, siis kogu süsteem muutub ja orjapidajad peavad ise oma mehelikku voogu hakkama tunnetama. Kui kõik inimesed saavad endas mõlemad vood voolama ja tasakaalu, siis kogu orjasüsteem variseb lõpuks iseenesest kokku.

[Veli Joonatan]

Hinge rännak
Eludevahelise elu uuringud
Autor: Michael Newton

https://sites.google.com/site/tarkaja/mi...k.eludevah

Tere tulemast, uus foorumikasutaja!

See on hea leid! Ma ei teadnudki, et seda
raamatut nii pikalt internetist lugeda saab.

Kui nüüd väärt raamat nii lihtsalt "koju kätte"
tuleb, on ilmselt ikka veel liiga naiivne loota
et ka meie foorumi skeptikuid seda läbi lugeda
viitsivad. Nendele pole ükski teaduslik uuring
piisavalt tõestuslik ega veenev.

Tere!
Tehnoloog!!
Neid raamatuid on ilmunud piisavalt.Omalgi riiulis mitmeid.

[Krt]

Kas kujundifetish on praktiline või see ongi see armastus, mis kaine mõistuse ümber tasakaalustajana ulmab? Enesearmastus, iluarmastus? Ja kui sealt alt enam midagi mõistlikku ei paista, siis oledki parasiidistunud? Kas vabadus on siis kui kõik on lubatud? Kus see kõiksuse surematu pimedusesüda siis on ja kes see on, kes mujal kõike keelab?

Muide, päris head küsimused... vastan lühidalt ja nagu oskan!
"Kujundifetish" on tõesti armastusega seotud, sest kujundid lihtsalt ON hetkes - pidevalt tekivad ja kaovad me sees ja ümber. See ei ole enesearmastus, vaid vastupidi - puhas loominguline nauding ja eesmärgitu eluarmastus. Tõelises "kujundifetishis" ei olegi iseennast, on vaid Taevast alla langev voog (armastus). See Naiselik langev voog viib tõesti parasiidistumiseni, ja tekivad orjapidajad, kui seda ei tasakaalusta Mehelik tõusev voog (vabadus).
Kui kõik on lubatud, siis see pole tõusev vabadusevoog, vaid langev armastusevoog. Vaid armastus lubab kõigel lihtsalt juhtuda, see lihtsalt ON.
Surematu pimedusesüda on algne ookean millest me kõik tuleme ja sinna me kaome - matemaatiline 0. See on vormitus tühjuses - puhas leht ja maksimaalne potentsiaal. Sellest ajatust pimedusest hakkab kerkima ajalik valgus, mis on eesmärgi ja reeglipärane tõusev voog. See tõusev ajalik valgus TEEB, tal on vabadus midagi mõtestatult teha, praktiliselt saavutada ja loogiliselt areneda. See on just enesearmastus, mis nõuab keskendunud distsipliini. Siin pole kõik lubatud! See Mehelik voog aga viib orjastumiseni - tekivad orjad - kui seda ei tasakaalusta Naiselik langev voog. Meheliku ja Naiseliku voo tasakaal on kui pimedusest üles taevavalgusesse tõusev purskaev, mis taas alla pimeduseookeani langeb - see ongi vabaduse ja armastuse ühtsus.

[Krt]

Loomulikul teel sünnime siia ilma tasakaalus olendina, kus kõik ajad ja elud ongi juba siin ja praegu terviklikult meie sees. Mingist hetkest aga nõrgestatakse meie ühendus pimedusega ehk naiseliku vooga. Meid õpetatakse tundma üha suuremat hirmu ja teadmatust pimeduse ees, mille tõttu tuleb orjadel üha rohkem aega tagasi reinkarneeruda. Inimene, kes on täiesti teadlik oma algsest pimedusest, seda lihtsalt pole võimalik orjastada - ta on tõeline Kuninganna. Seega igasugusest orjusest vabanemise võti on naiselikus voos ehk teadlikkuses puhtast pimedusest.

Mida hullem on diktaator, seda küündimatum on tema meesenergia ja tumedam võib olla naisenergia. Diktaator pole ori, vaid vereimejast parasiit. Kogu reaalse meheliku töö teevad tema eest ära orjad, vilju aga naudib parasiit. Diktaator ongi nagu üks suur draamakuningas, kelles on surnud tõeline Kuningas. Täiesti äärmuslikult lõhestatud maailmas on kõik mehed orjad ja kõik naised nende orjapidajatest parasiidid - see on ideaalne orjasüsteem.

[Krt]

Kes käseb hirmunult kannatada - omada pidevalt mõtetes igasuguseid kogemusi ja pusida tähtsalt nende lõksus, olles tegelikult teelt eksinud? Unustaks igasugused iseenda teadmised ja normid, mida peab ja ei pea, ja lihtsalt seisataks korraks vaikuses. Vaataks esmalt niisama enda ümber toimuvat ja tajuks selle arutut ringiseblimist. Elanikud tormavad kaoseliselt ja kannatavad, mille väljapääsuks tormatakse ja kannatatakse kordades veelgi rohkem. Unusta korraks igasugune ahne vaimupüüdlus - ajamüra ja raha - siis ongi inimene kui Jumalanna, kes laskub inimvalgusest alla puhtasse pimedusse. Ja sinu rahutu Jumala vaim ei ole selle Jumalanna osa. Nagu ka asised tegemised pole lihtsa olemise osa, vaid kaks täiesti erisuunda. Asised tegemised on piiratud teadmatus ja konfliktis kogu eluga, kui puudub oskus korraks peatuda ja lihtsalt vaikust kuulata. Kasuotsiv tegemine on täiesti kasutu, kui ei suudeta lihtsalt olla.

[Sinis]

Imelik, et mulle on kasutaja Krt’i praegused postid - eriti see viimane, mis on nii lihtne, et eksida ta edastatavas mõttes pole enam võimalik -, arusaadavamad kui pea kaks aastat tagasi, kui foorumit lugema hakkasin. Mäletan aegu, mil maadlesin isegi ta mõttekujunditega ja leidsin, et need risustavad rohkem kui aitavad mõtte selgusele kaasa. Olen liiga laisk, et hakata ta poste üle lappama, et saada asjas selgust, kuid usun, et ta postid on muutunud vastupidi mõnede kasutajate järeldustele siiski mõttelt selgemaks. Isegi nii selgeks, et jagan ta mõtteid: need on momendil minu maailmapildiga rohkem kooskõlas kui nii mõnegi teise poolt väljaöeldu.

Veel on imelik, et keegi, kes kasutaja kagele ja Krt’le n-ö praktilisi soovitusi jagab, ise neid lugenudki pole, viidates oma kõikvõimsale tajuvõimele. Ka mina olen püüdnud siinseid kasutajaid tajuda, lootes sedasi kiiremat abi kellegi teksti mõistmisel, aga pean ses osas oma saamatust tunnistama: sõnade taha nägemisel on oluliselt abiks olnud lihtne dialoog.

Teema algataja küsimusele, et kas peale surma satutakse taevariiki ja hing sünnib uuesti, vastan sedasi, et ei tea ja ka ei vaeva end selle küsimusega. Maist elu hambad ristis taluda ja loota surmajärgse hea elu peale või uskuda uuestisündi on minu arust mõttetus. Üleüldse end raamistada surma ja taaskehastumisega on paras nonsenss. Joosta võimaluste peale elust läbi, vaagides-uskudes üht ja siis teist ja siis kolmandat, elu ennast tundmata, nägemata ja kuulatamata, on enese raiskamine.

Kuid see ei tähenda, et kui mind hirm(?) tulevaste elude ja surmade ees ei paina, et peaksin olema hoolimatu ja kalk oma mõtetes ja tegudes, ajades taga (elu)kasu. Olen seda meelt, et (elu)teadmised saadakse oma (taju)meelte ja sisehääle abil, kemplemata sealjuures teiste omadega. On selge, et need saavadki vaid erinevad olla, jälgides inimelu. On selge ka see, et seni kuni maailmas käib enamuse olelusvõitlus füsioloogilisel tasandil, ei muutu siin maailmas midagi: instinktide ajendil loodud elu kannab samad instinktid edasi.

Ei saa ma ka aru neist, kes usuvad, et teatud viisil mõtlemine on kõikide probleemide lahenduse aluseks ja edasiviiv jõud. Või siis veel segasemalt, et kui sa hakkad mõtlema nagu mina (kuna mina olen positiivsem - ega ma teagi, mida selle mõistega täpselt öelda püütakse, kuna sel mõistel on mitmeid tähenduse varjundeid - ja sõnakam, on selge, et ma olen võrreldes sinuga ka targem), siis saame koos luua uue ja parema maailma. Ent kelle jaoks see uus ja parem ikka luuakse?

Iga inimese elu on kulg, mis kas loob või ei loo ühiseid väärtusi. Kellelegi öeldes ja teda vägisi veendes, et sa mõtled valesti (positiivne versus negatiivne), küllap on hingehädade algpõhjus. Kipun nende sekka, kes huumoriga sedastavad, et inimene, kui ta kõnekeelt kasutama hakkas, peatas oma arengu

[olematu]

Kui toetuda nende inimeste usule, kes on kindlad uuestisünnis ning kindlad ka selles , et sellest ringist pääsemiseks tuleb veatult elada . Kena -tore, kui ei tekiks mõned küsimused. Filosoofilist laadi . Kes või mis on veatuse printsiibi määramise aluseks ? Teised või meie ise ? Ja kui selleks määrajaks oleme meie ise , siis ei ole teistel ju mingit kaasarääkimist .

Ja kui see nii on, siis on oluline iseenese suhtes ja silmis ausaks jäämine . Et siit minnes ei küsiks me enda südametunnistus kohtumõistja kuju võttes meie käest, mis Sa siiani tegid.

[Müstik]

Ent kelle jaoks see uus ja parem ikka luuakse?

Iga inimese elu on kulg, mis kas loob või ei loo ühiseid väärtusi. Kellelegi öeldes ja teda vägisi veendes, et sa mõtled valesti (positiivne versus negatiivne), küllap on hingehädade algpõhjus. Kipun nende sekka, kes huumoriga sedastavad, et inimene, kui ta kõnekeelt kasutama hakkas, peatas oma arengu

Sellest, et kui tekkis kõnekeel, jäi sisemine taju nõrgaks, räägib ka "Lingivistiline mets", kui äkki oled juba juhtnud lugema.
Uuest ja paremast maailmast räägivad kristlased ja uuskristlased. Nemad reinkarnatsiooni ei usu ja seega ei oska läheneda elule peale elu taassünni ehk nagu olematu ütles, uuestisünni teooria järgi.
Taassünni teooria järgi loob inimene uut ja paremat maailma ikka iseendale.
Õigemini kui ta uuesti sünnib, siis ikka samasse keskkonda tavaliselt, mille eelmises elus loonud on. Vähesed on võimelised sellest sanasara ringist välja pääsema.
Kujutle näiteks ette, et sünnid järgmises elus enda lapselapsena või lapselapse lapsena. Perekonnas kuhu uuesti sünnid, valitseb sama vaimsus, mille sina eelnevas elus loonud oled. Kui see on positiivne, on sinul perekondlikus armastuse õhkkonnas parem uut lapsepõlve veeta.
Võid ka uurida sugupuud ja ära mõistatada, kes olid eelmises elus.
Foorumis on mitmeid teemasid eelmiste elude kohta ja paljud inimesed mäletavad vähemalt lapsepõlves mõnda aega oma eelmisest elust üht-teist.
On teostatud ka eelmiste elude taandushüpnoose.
Siin ühe reinkarnatsiooni ja eelmiste elude asjatundja, kes on erialalt laste psühhiaater, pajatusi.
Tema sõnul küll hinged ei sünni tavaliselt tagasi sama pere juurde ja reinkarnatsioon on seotud teadvusega, aga huvitav lugemine ikka:
http://www.telegram.ee/teadus-ja-tulevik...st-maailma

Üks katkend sealt:
"Mäletan, kui olin 5-aastane, istusin oma ema süles, vaatasin talle silma ning ütlesin, et valisin ta omale emaks. Ta vaid noogutas selle peale."

Siis veel, kui sa oled juhuslikult mõne võõra inimesega tundnud hingesugulust, oled kindlasti kohtunud temaga oma varasemas elus.

[Sinis]

Ei, Müstik, ma pole Valdur Mikita Lingvistilist metsa lugenud; eestlasi loen tavaliselt kellegi palve peale. Viimane teos oli Riina Grethieli Suure Jumalanna müsteeriumid ja viimanegi isuraas haihtus.

Kuid mees, kelle raamatule viitad, on meedia kaudu väga sümpaatne; võib juhtuda, et isegi loen teda kunagi.

Aga muule jutule lisan, et tõenäoliselt on mu areng väljaspool tervet intellekti, kuna eelnevad ja tulevased elud mind ei paelu. Võimalusele, et nüüdne elu on mõjutatud mu eelnevast elust, olen avatud, kuid see ei tähenda, et ma oma praegust kidurat loomust tulevaste elude hääks suudaksin ületada, vähemasti mitte enese silmis

[Müstik]

See Mikita raamat käsitleb käsitleb eestlaste ja Eesti identiteedi, keele, kultuuri ja looduse vahekordi.
Seda lugedes saab mõelda Eesti egregorile. Saab juurde mõelda sellele, et kunagi eelmises elus (sellest küll raamatus juttu ei ole) oli meie taju siin maal elades hoopis teistsugune ja ette ka kujutada, milline võib elu Eestis olla siis kui uuesti Eestisse sünnime.

Keegi on toonud raamatust oma blogisse huvitavaid väljakirjutusi:
http://bookandmoon.blogspot.com/2014/04/...-mets.html
Kuna sulle filosoofilised esseed meeldivad, siis kindlasti jääd selle teosega rahule. See ka paneb maailmale uutmoodi vaatama.

Loomus on sul tegelikult arenguline. Ega teatud vanuses veel sinna taassündide idee juurde ei jõutagi... Nii palju ju selles praguses eluski veel tarvis ära teha. Kasvõi endas selgusele jõuda.

[Sinis]

Kahtlustan, et mu areng on taassündide idee – võib olla rutakalt? - hüljanud, ja kui nüüd kasutada toodud blogist Mikita abi, võib-olla ka põhjendatult:

Väga palju inimkonna intellektuaalset ressurssi kulub mitte kultuuri või tead(v? *)use arend(u? *)amisele, vaid lihtsalt inimeste kokkulappimisele, ruineerivatele ja väsitavatele järelaitamistundidele.

Jah, see vähene blogist loetu oli huvitav, ent siiski mitte midagi sellist, mida võiksin tutt-uueks pidada; tunnen siin ära mõneti lotmanlikud ideed, aga ega uudsus kõiges polnudki ehk Mikita eesmärk, tegu ju ikkagi loominguga.

*) sättisin sulgudesse tähed, mida arvan olevat blogipidaja näpukuradi apsakad

[Veli Joonatan]

Kui toetuda nende inimeste usule, kes on kindlad uuestisünnis ning kindlad ka selles , et sellest ringist pääsemiseks tuleb veatult elada . Kena -tore, kui ei tekiks mõned küsimused. Filosoofilist laadi . Kes või mis on veatuse printsiibi määramise aluseks ? Teised või meie ise ? Ja kui selleks määrajaks oleme meie ise , siis ei ole teistel ju mingit kaasarääkimist .

Ja kui see nii on, siis on oluline iseenese suhtes ja silmis ausaks jäämine . Et siit minnes ei küsiks me enda südametunnistus kohtumõistja kuju võttes meie käest, mis Sa siiani tegid.

No ülim on ikkagi siia maailma mitte enam sündida. Milleks kannatused?
Kes teeb endaga tööd ja näeb vaeva pääseb sellest sansaarast varem kui see kes laseb kõigel isevooluteed minna. On ju loogiline.

[olematu]

Loogiline on mitte kannatada . Või vähemalt ise endale mitte neid kannatusi uurde luua .Kõik saab ju alguse kõrvade vahelt ...

[Müstik]

Minaelan - sa tegeled vaid oma kahe kõrva vahel toimuvaga, unusta ja loobu korraks kõigest oma loetud teadmistest, lihtsalt vaatle enda ümber olevat elurikkust täiesti ärkvel teadmatusega - nii värve kui ka varje - reinkarnatsioonist pole selles seisundis haisugi.

Et siis kogu maailma tuhandete aastate tarkused ja teadmised ei maksa krt sinu silmis midagi, kuna sina oled neist tarkustest ja kogemustest üle ja ülim.
Samasugust salakavalat juttu pajatas muistsete kultuuride trikster.
Kristluses sai temast Saatan.

[Krt]

Müstik - kui sinu Jumal on teadmised ja siis minu Jumal on hetkes olemine, olgu see siis kasvõi Saatan nagu kristlased armastavad nimetada. Ilma hetkes olemiseta on tõesti kogu tuhanded aastad tarkust lihtsalt p...sk!

[Temimoor]

...aga kas keegi üldse oskab ja suudab kogu aeg hetkes olla =(iga hetke nautida)? Hetkes olemine on ju vaimne seisund/olek ja kas ollakse invaliid või terve kui purikas ei oma siin mingit tähtsust.

Nõus, et hetkes olemine ei küsi nahavärvust ega tervisekaarti aga kes ütles, et see nauding peab olema?

---

Miks vaevata ennast ja teisi maailmale kasulik olemisega, selle asemel et lihtsalt olla õnnelik? Mine osta siis poed alkost tühjaks ja oledki ülikasulik. Tegelikult mida vähem sa teed, seda kasulikum sa juba oledki. Seetõttu ära muretse mingi tobeda kasulikkuse pärast, vaid lihtsalt ole ja naudi. Kõige kasulikum oleks Planeedile veel siis, kui meid üldse poleks!

Nõus, et mittemidagitegemine on kõige kasulikum tegevus Aga kohustus olla õnnelik? See on juba millegi tegemine... Pean olema õnnelik - kas ma lihtsalt ei võiks olla nagu olen, kasvõi sinuarust õnnetu?

[Krt]

Nõus, et hetkes olemine ei küsi nahavärvust ega tervisekaarti aga kes ütles, et see nauding peab olema?

Kui võimalus on, siis oleks rumal seda mitte nautida. Muidugi, mida raskemad tingimused, seda komplitseeritumaks see muutub - valdavalt on need tingimused ikka peas kinni.