06-03-2010, 12:40
Miks jäi inimene ellu sellistes tingimustes nagu kaaluta olek, kuigi kunagi varem pole ükski meie planeedi olend seda fenomeni kogenud?
Evolutsiooniteooria kohaselt, mis lähtub sellest, et elusolendid reageerivad geneetiliselt alati alles muutunud olukorrale – ja mitte kunagi kiiresti, vaid alati väga pikas ajalises perspektiivis, oleks Juri Gagarin pidanud vältimatult surema. Sellist olukorda pole maapealses evolutsioonis kunagi varem ette tulnud.
Saksa astronaut dr Reinhard Furrer, kes on ise Spacelab-Mission D1 raames läbi viinud arvukalt katseid kaaluta olekus:
![[Pilt: furrer.jpg]](http://www.jsc.nasa.gov/Bios/portraits/furrer.jpg)
Alustame ühest väga lihtsast asjast. Kui te elate inimesena Maal on teie sees veri, umbes kuus liitrit. Verel on oma erikaal, ta on raske ja nii on mikrostaatiline rõhk allpool, olles seega jalgades palju kõrgem kui peas. Kuna vedeliku rõhk surub allapoole, võib veri püsida vaid seetõttu, et anumad (veresooned) on elastsed. Kujutage nüüd ette, et te jõuate astronaudina kaaluta olekusse. Vereanumad on endiselt elastsed. Mida teevad siis veresooned? Nad suruvad sellesama vere keha allosast üles. Mõne tunniga jaotub kaks liitrit verd jalgadest ja kõhuõõnest ümber rinda ja pähe. Ameeriklased nimetavad seda beebinäo-sündroomiks. Teil pole näos enam ühtegi kurdu, te näete välja nagu beebi ja teie jalad on pikad ning peenikesed. Kogu see kaks liitrit vedelikku jaotub ümber näo piirkonda. Meie keha arvab, et tähtsaim on aju funktsioneerimine. Ja seetõttu otsib keha mehanismi, mis soodustaks aju funktsioneerimisvõimet. Kuid liiga palju verd on sama halb kui liiga vähe verd. Missugune on see mehanism, mis vere peast uuesti välja tooks? Sellist polegi. Seepärast laseb inimene – või õigemini inimese keha – vere kogust vähendada. Kolme või nelja päeva pärast, maksimaalselt nädala pärast, elab iga astronaut veel vaid nelja liitri verega.
Nüüd jõuan ma oma arutluste teise punkti juurde. Inimene adapteerub, see tähendab kohaneb kaaluta olekuga. Näiteks muutub tasakaalutunnetus, muutuvad punased verelibled, muutub kaltsiumisisaldus luudes, muutub hormonaalne tasakaal. Ja seda kõike suures ulatuses. See aga tähendab, et kehal näib olevat regulatsioonimehanisme, mida justkui ei peaks olema.
Paljud seesmised protsessid peavad seega kosmoses muutuma. See võtab aega. Ja kui inimene Maa peale tagasi tuleb, võtab kohanemine uuesti teatud aja. Kuid kõik kohanemisstrateegiad on mõlemapidised, võimaldades algse olukorra taastamist.
„Erinevalt paljudest teistest elusolenditest sünnib inimene siia ilma olukorras, kus ta on võimetu ise ellu jääma, tema eest tuleb hoolitseda: viis, kuus, seitse, või kaheksa aastat. Enamikul loomadest on see teisiti, loomal on ellujäämisprogramm, mis on geneetiliselt sisse programmeeritud. Inimene aga sünnib ja ei ole ellujäämisvõimeline. Kuid looduses pole miski ilma põhjuseta. Miks on see nii? Vastus on ilmselt järgmine: Kui teil on kindel programm, siis võite selle kohe käiku lasta, kuid te pole võimeline iseseisvalt ja teadlikult tegutsema. Kui juhtute sündima võimega, mis ei ole programmeeritud, võite hakata ise programmeerima. See tähendab, et teie ees on lahti kõik võimalused. - Inimene vajab kümmet aastat, et oma software programmi käivitada. Pärast seda oskab ta rääkida, ta valdab jalgade motoorikat. Kõik, mida inimene siis teeb, toimub teisel tasandil. Inimene sünnib siia ilma ja tal on teatud sensoorsed organid, näiteks on tal sünnist saadik funktsioneeriv tasakaalumeel, ta suudab – küll pisut hiljem – silmadega vaadata, tal on seega vastuvõtuärritused, samuti on tal retseptorid, mis reageerivad puudutustele. Kõik see informatsioon võetakse vastu ja seda töödeldakse pidevalt kognitiivsete süsteemide poolt. Kuid laps vajab ometi kümmet aastat, et seda informatsiooni (tasakaalumeel, kompamismeel, nägemismeel) omavahel siduda.
Kosmoses vastuvõetud informatsioon ei ole enam selline, nagu maapeal. Žestikulatsioon, keel, kompamisfunktsioonid, kõik muutub kosmoses, miski pole enam endine. Maapeal õpitud strateegiatest pole mingit kasu. Ja kuna miski ei klapi, järeldab astronaut, et tal läheb halvasti. Seda nimetatakse kosmosehaiguseks. See tähendab, et kogu informatsiooni, mis ajju saabub, pole enam võimalik aduda. Vastuolusid pole võimalik lahendada. Ja seepärast on astronaut kosmosehaige. Inimese evolutsioonis on välja arenenud geenimehanism, et vabaneda halva enesetunde põhjustest: maos hakkab keerama.
Kuid küsimus, mille me endale esitama peame, on järgmine: kui inimene sõidab laevaga New Yorgist Bremerhavenisse ja tunneb iiveldust, siis ta oksendab Bremerhavenis; ja kui ta New Yorki tagasi sõidab, siis New Yorgis – ja järgmine kord taas Bremerhavenis. See tähendab, et te pole suuteline õppima merehaigusest üle saama. Kosmoses on aga teisiti. Umbes kolme päeva jooksul valitseb segadus, aga kolme päeva möödudes olete juba kõigega kohanenud: sellega, et kõik meeleaistingud ja kõik liigutused on muutunud ja mõisted „üleval“ ja „all“ omavad teie jaoks taas sisu. Kolme päevaga olete mentaalselt kohanenud keskkonnaga, mida te Maal polnud kunagi kogenud. Kuidas on see võimalik?
Esimene vastus: Te õppisite seda. Astronaudid on üldiselt kõrge enesehinnanguga. Siiski pole keegi neist väitnud, et ta õppis kolme päevaga ära asjad, mida ta Maal ei tundnud. Ja kui te mõtlete sellele, et lapsena vajasite kümmet aastat põhiliste programmide installeerimiseks, siis oleks see ka ebatõenäoline. Kui te seda aga ei õppinud, siis on järgmine küsimus : kust tuleb see võime?
Siin tõi Furrer välja otsustava küsimuse. Inimene, kes on alates enda sigitamise päevast olnud Maa gravitatsiooni väljas ja vajab vähemalt kümmet aastat, et koostoimes keskkonnaga ise programmeerida oma kesknärvisüsteem ja kes ka evolutsiooniliselt on olnud alati seotud oma planeediga, läheb kosmosesse ja õpib mõne tunniga ära asjad, mis ei saa ei geneetiliselt, ega „software-päraselt“ olla talle omased.
Teisalt aga ei suuda inimesed üle saada isegi mitte merehaigusest. Geneetiliselt oleks see meile ju hoopis mõeldavam, sest evolutsiooniteooria kohaselt tulid meie esivanemad veest maale.
Tekst refereeritud:
Peter Fiebag
„Loodusrahvaste saladused“
![[Pilt: Loodusrahvaste%20saladused.jpg]](http://www.apollo.ee/images/books/r22/Loodusrahvaste%20saladused.jpg)
lk 124-130
Evolutsiooniteooria kohaselt, mis lähtub sellest, et elusolendid reageerivad geneetiliselt alati alles muutunud olukorrale – ja mitte kunagi kiiresti, vaid alati väga pikas ajalises perspektiivis, oleks Juri Gagarin pidanud vältimatult surema. Sellist olukorda pole maapealses evolutsioonis kunagi varem ette tulnud.
Saksa astronaut dr Reinhard Furrer, kes on ise Spacelab-Mission D1 raames läbi viinud arvukalt katseid kaaluta olekus:
Alustame ühest väga lihtsast asjast. Kui te elate inimesena Maal on teie sees veri, umbes kuus liitrit. Verel on oma erikaal, ta on raske ja nii on mikrostaatiline rõhk allpool, olles seega jalgades palju kõrgem kui peas. Kuna vedeliku rõhk surub allapoole, võib veri püsida vaid seetõttu, et anumad (veresooned) on elastsed. Kujutage nüüd ette, et te jõuate astronaudina kaaluta olekusse. Vereanumad on endiselt elastsed. Mida teevad siis veresooned? Nad suruvad sellesama vere keha allosast üles. Mõne tunniga jaotub kaks liitrit verd jalgadest ja kõhuõõnest ümber rinda ja pähe. Ameeriklased nimetavad seda beebinäo-sündroomiks. Teil pole näos enam ühtegi kurdu, te näete välja nagu beebi ja teie jalad on pikad ning peenikesed. Kogu see kaks liitrit vedelikku jaotub ümber näo piirkonda. Meie keha arvab, et tähtsaim on aju funktsioneerimine. Ja seetõttu otsib keha mehanismi, mis soodustaks aju funktsioneerimisvõimet. Kuid liiga palju verd on sama halb kui liiga vähe verd. Missugune on see mehanism, mis vere peast uuesti välja tooks? Sellist polegi. Seepärast laseb inimene – või õigemini inimese keha – vere kogust vähendada. Kolme või nelja päeva pärast, maksimaalselt nädala pärast, elab iga astronaut veel vaid nelja liitri verega.
Nüüd jõuan ma oma arutluste teise punkti juurde. Inimene adapteerub, see tähendab kohaneb kaaluta olekuga. Näiteks muutub tasakaalutunnetus, muutuvad punased verelibled, muutub kaltsiumisisaldus luudes, muutub hormonaalne tasakaal. Ja seda kõike suures ulatuses. See aga tähendab, et kehal näib olevat regulatsioonimehanisme, mida justkui ei peaks olema.
Paljud seesmised protsessid peavad seega kosmoses muutuma. See võtab aega. Ja kui inimene Maa peale tagasi tuleb, võtab kohanemine uuesti teatud aja. Kuid kõik kohanemisstrateegiad on mõlemapidised, võimaldades algse olukorra taastamist.
„Erinevalt paljudest teistest elusolenditest sünnib inimene siia ilma olukorras, kus ta on võimetu ise ellu jääma, tema eest tuleb hoolitseda: viis, kuus, seitse, või kaheksa aastat. Enamikul loomadest on see teisiti, loomal on ellujäämisprogramm, mis on geneetiliselt sisse programmeeritud. Inimene aga sünnib ja ei ole ellujäämisvõimeline. Kuid looduses pole miski ilma põhjuseta. Miks on see nii? Vastus on ilmselt järgmine: Kui teil on kindel programm, siis võite selle kohe käiku lasta, kuid te pole võimeline iseseisvalt ja teadlikult tegutsema. Kui juhtute sündima võimega, mis ei ole programmeeritud, võite hakata ise programmeerima. See tähendab, et teie ees on lahti kõik võimalused. - Inimene vajab kümmet aastat, et oma software programmi käivitada. Pärast seda oskab ta rääkida, ta valdab jalgade motoorikat. Kõik, mida inimene siis teeb, toimub teisel tasandil. Inimene sünnib siia ilma ja tal on teatud sensoorsed organid, näiteks on tal sünnist saadik funktsioneeriv tasakaalumeel, ta suudab – küll pisut hiljem – silmadega vaadata, tal on seega vastuvõtuärritused, samuti on tal retseptorid, mis reageerivad puudutustele. Kõik see informatsioon võetakse vastu ja seda töödeldakse pidevalt kognitiivsete süsteemide poolt. Kuid laps vajab ometi kümmet aastat, et seda informatsiooni (tasakaalumeel, kompamismeel, nägemismeel) omavahel siduda.
Kosmoses vastuvõetud informatsioon ei ole enam selline, nagu maapeal. Žestikulatsioon, keel, kompamisfunktsioonid, kõik muutub kosmoses, miski pole enam endine. Maapeal õpitud strateegiatest pole mingit kasu. Ja kuna miski ei klapi, järeldab astronaut, et tal läheb halvasti. Seda nimetatakse kosmosehaiguseks. See tähendab, et kogu informatsiooni, mis ajju saabub, pole enam võimalik aduda. Vastuolusid pole võimalik lahendada. Ja seepärast on astronaut kosmosehaige. Inimese evolutsioonis on välja arenenud geenimehanism, et vabaneda halva enesetunde põhjustest: maos hakkab keerama.
Kuid küsimus, mille me endale esitama peame, on järgmine: kui inimene sõidab laevaga New Yorgist Bremerhavenisse ja tunneb iiveldust, siis ta oksendab Bremerhavenis; ja kui ta New Yorki tagasi sõidab, siis New Yorgis – ja järgmine kord taas Bremerhavenis. See tähendab, et te pole suuteline õppima merehaigusest üle saama. Kosmoses on aga teisiti. Umbes kolme päeva jooksul valitseb segadus, aga kolme päeva möödudes olete juba kõigega kohanenud: sellega, et kõik meeleaistingud ja kõik liigutused on muutunud ja mõisted „üleval“ ja „all“ omavad teie jaoks taas sisu. Kolme päevaga olete mentaalselt kohanenud keskkonnaga, mida te Maal polnud kunagi kogenud. Kuidas on see võimalik?
Esimene vastus: Te õppisite seda. Astronaudid on üldiselt kõrge enesehinnanguga. Siiski pole keegi neist väitnud, et ta õppis kolme päevaga ära asjad, mida ta Maal ei tundnud. Ja kui te mõtlete sellele, et lapsena vajasite kümmet aastat põhiliste programmide installeerimiseks, siis oleks see ka ebatõenäoline. Kui te seda aga ei õppinud, siis on järgmine küsimus : kust tuleb see võime?
Siin tõi Furrer välja otsustava küsimuse. Inimene, kes on alates enda sigitamise päevast olnud Maa gravitatsiooni väljas ja vajab vähemalt kümmet aastat, et koostoimes keskkonnaga ise programmeerida oma kesknärvisüsteem ja kes ka evolutsiooniliselt on olnud alati seotud oma planeediga, läheb kosmosesse ja õpib mõne tunniga ära asjad, mis ei saa ei geneetiliselt, ega „software-päraselt“ olla talle omased.
Teisalt aga ei suuda inimesed üle saada isegi mitte merehaigusest. Geneetiliselt oleks see meile ju hoopis mõeldavam, sest evolutsiooniteooria kohaselt tulid meie esivanemad veest maale.
Tekst refereeritud:
Peter Fiebag
„Loodusrahvaste saladused“
lk 124-130
saab igasugu huvitavaid teooriaid.. 
