Koera ja kassi raviomadused

Arstid ja ka veterinaarid väidavad nagu ühest suust (vähemalt
ametlikult), et igasuguse looma haava manu laskmine on kohutav
hügieeninõuete rikkumine ja selline katsetus võib lõppeda tõsise
infektsiooniga või vähemalt pikendada paranemist. Teatud olukordades on hoiatus igati õigustatud, kuid ometi on isegi platseeboefekt sedavõrd hea rohi, et ka tänapäeva meditsiin on tunnistanud selle igati toimivaks.

Siia oleks siis oodatud enda või sugulaste/tuttavate kogemused koertest ja kassidest kui "päästjatest".

Minu isiklik kogemus: olin vast 13, kui mu vasaku jala sääremarjale ilmus mingi laik. Oli selline punane/roosakas. No sai siis muidugi arstile mindud, kes siis mulle rohud määras. Kahjuks ei mäleta arsti pandud diagnoosi selle "laigu" kohta. Aastaaeg oli sügis. Sai siis määritud mingi salviga seda laiku, aga ei midagist.. hoopis suuremaks läks. Sai ikka jälle arstile mindud ja igat sorti rohte proovitud. Ja nii kevadeni välja. Nii, et pool aastat oli mul see "laik" seal olnud, igasugu rohte proovitud, aga tulemus oli suur ümmargune null. Kui enne ta vähemalt ei andnud tunda, siis kevadel hakkas see juudaline mädanema ja samas sügeles kui kurat.. Jälle arst ja jälle mitte midagi tolku.. kuni saabus kooli suvevaheaeg, mille ma alati veetsin maal vanavanemate juures.
Lühidalt.. maal olevatest kahest koerast üks hakkas seda mul kohe lakkuma. Ta oli lausa hull selle järgi. Nii kui ma hommikul ärkasin ja end toast välja uimasin, nii oli ta kohal ja lakkus ja lakkus..

JUBA nädala pärast kuivas see mädanev ja "vesine" laik ära, kahe nädala pärast oli ilus puhas nahk juba, kuu aja pärast oli see koht vaevu märgatav..!

Nii paljut veel, et minu vanaema ei sidunud kunagi ühtegi haava kinni, vaid laskis seda koeral lakkuda ja ütles, et see on parim rohi.

Minu peres ja sugulasel on ka alati loomad (koerad) olnud. Ja tõsi ta on, et ka meie suguvõsa "folklooris" on see jutt, et koera keel teeb haavale ainult head. Lisaks olen tähele pannud, et koer leiab selle marrastuse või haavai ise alati üles ja hakkab seda ise lakkuma. Selle leidmise võiks muidugi hea haistmismeele "süüks" ajada, aga alati ei ole tegu verega. Niisiis mina omalt poolt ainult kinnitan antud väidet.

pole küll teemase, aga olen kuulnud, et kass pidi tegema just halba nii vigastusele kui ka haavale.

No folklooris nii väidetakse jah, aga kas see ka tõsi on?

http://www.folklore.ee/tagused/nr31/renata.pdf

Kass vigastab kindlasti rohkem haava oma kareda keega kui seda parandab.Koeral on keel muidugi mahedam ja koer limpsides haava mis ei veritse parandab seda puhastades haava ja ma arva, et ka süljel on oma tähtsus haava paranemisel.

KÕIK loomad parandavad oma haavu neid lakkudes - seega sülg on raviva omadusega.
Koerad lihtsalt on meile lihtsalt piisavalt "lähedal", et kokkumäng toimiks. Seda rahvatarkust
on jagatud juba ammu - vahepeal on see lihtsalt unustusse vajunud. Juba minu kadunud
vanaema rääkis, et kui midagi sellist on lase koeral lakkuda.

(14-01-2011 11:21 )excubitoris Kirjutas:  KÕIK loomad parandavad oma haavu neid lakkudes - seega sülg on raviva omadusega.
Koerad lihtsalt on meile lihtsalt piisavalt "lähedal", et kokkumäng toimiks. Seda rahvatarkust
on jagatud juba ammu - vahepeal on see lihtsalt unustusse vajunud. Juba minu kadunud
vanaema rääkis, et kui midagi sellist on lase koeral lakkuda.

KÕIK loomad kindlasti parandavad lakkumisega enda haava kuid mitte teiste haavu, kui ikka põletus haav on inimesel siis on kindlasti väga valus ja väga ebameeldiv kui kass seda lakub oma kareda keelega.Kass oma vägagi kareda keelega võib põletus haava rohkemgi vigastada, kuid tõde jahh koer ei vigasta haava rohkem. Ja teadmiseks ka, et veritsevat haava ei tohiks lasta lakkuda koeral, sest seal on muud protsessid palju effektiivsemad.

Ära nüüd solvu Coolmarxy, kuid paljudel juhtudel eelistan siiski vanu meetodeid aga see on juba pikem jutt

Tuhnisin nüüd veits siin neti avarustes ringi ja üritasin teada saada, et mis seal koera keelel siis on, ja kas üldse on?
Ega eriti ühest infot ei suutnudki leida, arvamusi on kahepidiseid, on kes on saanud abi, on kes lihtsalt seda lolliks jutuks peavad.

Koer limpsis peremehe jala terveks http://publik.delfi.ee/news/inimesed/art...d=10415819

(14-01-2011 01:57 )--maario-- Kirjutas:  pole küll teemase, aga olen kuulnud, et kass pidi tegema just halba nii vigastusele kui ka haavale.

Ei tea, milliste kasside kohta see kehtib... Või siis olen mina ise teistsugune kui normaalsed inimesed. Minul on kass maovalu nagu võlutult kaotanud, igasugused kärisenud hingehaavad traageldab ruttu kokku. Ja kui ta ise vihaga haavakese tekitab (minu kass), siis see kaob vahel üleöö... Mu emal on ühe hirmunud naabri kassiga küll ka selline kogemus, et kassi tekitatud haava tõttu pidi ta hakkama antibiootikume võtma... Aga mind on isegi kurjad kiisud enamasti hoidnud

Koerad... Seda, et koera keel tervendab, olen isegi kuulnud. Kui ma laps olin, siis on koer ka haavakest lakkunud, aga ei mäleta, mis sellest välja tuli. Üldiselt ma ei suuda kuidagi lubada koera ennast lakkuma, selline tunne tekib nagu ma vägistaksin iseennast... Aga ühte koera igatsen ma juba üle 10 aasta taga - super sõber

Jahh mina isegi usun koera ja tema limpsimisteraapiasse ja teatud haavade puhul peabki olema haav väga puhas.Mina arvan siiski, et koer puhastab haava limpsimisega muust saastast ja haav saab ilusti paraneda ja isegi väiksemate põletikkude puhul usun, et see aitab, aga loomuliklt kui ikka on kopsuvähk ja koer rinnapealt limpsib siis see ei aita ja usun, et ega koer niisama ei hakka kahh tühja kohapealt limpsima, ega ikka midagi sealt haavapealt on kaa mis koerale maitseb.

Preilikass: Ei tea, milliste kasside kohta see kehtib... Või siis olen mina ise teistsugune kui normaalsed inimesed. Minul on kass maovalu nagu võlutult kaotanud, igasugused kärisenud hingehaavad traageldab ruttu kokku.

Olen lugenud päris mitmest kohast, et kassid oskavad leida negatiivse koha üles inimese kehal ja ronivad siis sinna peale, mille tagajärjel valu/haigus taandub.

No kasside puhul on asi lihtsalt selles, et neid ei või haava lakkuma lasta. Sest tõepoolest, erinevalt koerast on kassil väga kare keel ja see võib haava rohkem vigastada.
Mis puutub aga kassi lähedusse, siis on räägitud selle kohta tõepoolest palju, et kass ronib inimese selle keha piirkonna pääle, milles mingi põletik vm haiguskolle peidus on. Aitab ka.

Mingi teema oli veesoontega ka. Kass armastavat veesoonte peal magamas käia. Seega, kui näete korteris mõnd kohta, kus kass meelsamini pikutab, siis seal all on tõenäoliselt veesoon ja voodit sinna nurka ei maksa panna.

Päikeseinsener võiks, peaks vist pealkirja muutma? Sujuvalt on jutt kassidele üle läinud.

Veits OT jah, aga kasside puhul ise kogenud seda, et võtab kõhuvalu ära, ükskord isegi sain gripist lahti, pool tundi pärast seda kui kass oli kõhupeal nurrund, hüppas kass põrandale ja kui ma püsti tõusin, poleks nagu midagi olnudki,terve kui purikas, igaljuhul selle vahejuhtumi kirjutasin kassi "arvele".Ka veesoonte peale meeldib neil magada,sedagi praktikas näinud maal igapäev.

Nii, üritan mõne sõnaga kirjutada teile, mis mulle hetkel minu
kõrval istuv tädi rääkis.
Nimelt oli see naine aastaid tagasi Tallinna Kesk Patarei vanglas
valvur. Seal oli kassidega selline lugu, et neid lubati vangidel
oma kambris kasvatada/hoida.
Kassi(d) leidsid vangid lihtsalt väljast, ehk siis hulkuva kassi.
Miks vangidel lubati kasse oma kambrisse tuua?
Aga selle, et pandi tähele, et kui kass oli vangi(de)l kambris,
siis olid nad palju rahulikumad. Võib isegi väita, et vang kellel
oli kass kambris, see oli vaga kui vesi.
Kõvematele "pähklitele" sokutati isegi nimme kass kambrisse,
kuna see muutis "pähkli" vaguraks. Päris huvitav, eks.

***

Teemast välja, aga lisan siia teemasse ...
Nimelt rääkis see naine, et seal vanglas on/oli üks kamber
kuhu kedagi ei pandud. Täpselt samasugune kamber nagu
teisedki, aga... sinna kambrisse pandud inimene läks hulluks.
Arvatavasti oli seal kambris kunagi keegi hukatud või surnuks
piinatud ja nüüd siis tema vaim seal sees kenasti.
Teeb kõiki trikke mida vaimud ikka teevad.
Vot selline lugu siis.

Patarei vangla kiisudest on mitu korda meediaski räägitud.

Lakkumise koha pealt aga on mul olnud palju kogemusi, mil kass mängides mu kätt kriimustab ja peale seda mõned korrad keelega üle kriimustuste tõmbab. Valus see lakkumine polnud, mulle hoopis meeldib, kui kass mind lakub.
Vingeim kogemus oli ühe kassiga, kes peale mu näo ülenuuskimist hakkas mu vasaku silma sisemist nurka lakkuma ja tegi seda vist lausa mitu minutit Ahhh... kaiff oli. Tõesti kaiff.

Koeri ja kasse kasutatakse raviks ja tervendamiseks ka päris ametlikult. Loomulikult ei kasutata neid lakkujatena vaid kasutust leiavad nende teised omadused, mida akadeemiline meditsiin eriti avalikult ei taha tunnustada.
http://www.deltasociety.org/
http://www.deltasocietyaustralia.com.au/
http://deltapetpartners.wordpress.com/
Nimelt on avastatud juba üsna ammu ning täiesti konkreetsed ja teaduslikud katsed on tõestanud, et lemmikloomad suudavad parandada inimeste haigusi, tuua inimesi koomast välja jne. ainuüksi juuresviibimisega. On olemas ühingud, loomade treeningprogrammid, kus õpetatakse lemmikloomi-tervendajaid.

Ligi 10 aasta eest üritati Eestiski Delta-liikumist käima tõmmata, aga kui meie meedikutele ideed tutvustati, tõusid need tagajalgele ning kukkusid kirpudest, täidest ja jõledatest mikroobidest prõõkama. Osalesin isegi algatusgrupis, suhtlesin ameeriklaste ja brittidega, kes teemaga tegelesid, aga sinna haiglaukse taha see asi toona vedelema jäigi.

Hiljutised uuringud kassi nurrumise võnkesageduse (20–140 Hz) kohta näitavad, et sellel võib olla kehale raviv toime – sealhulgas stressi maandav, hingamisprobleemide korral aitav, vererõhku alandav, haavade, lihaste vigastuste ja põletike paranemist kiirendav, südameatakke ennetav ja luid tugevdav mõju.

http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/ka...avitoimega

Stressi maandavad nad kindlasti. Minu 21 aastat olnud nurrumismasin jäi seisma täna.

(05-12-2013 00:06 )theodor Kirjutas:  Stressi maandavad nad kindlasti. Minu 21 aastat olnud nurrumismasin jäi seisma täna.

Tunnen kaasa ;(

Koeral on keele otsas osa, mis eritab haavade kasvamiseks vajalikke aineid. Sellepärast nad lakuvadli oma vigaseid kohti.
Kass leiab kohe need inimese haiged kohad ülesse ja istub just sinna kohta. Ühtlasi võtab halva energia sealt kaasa ja viib minema. ....

(05-12-2013 00:06 )theodor Kirjutas:  Stressi maandavad nad kindlasti. Minu 21 aastat olnud nurrumismasin jäi seisma täna.

Kurb lugu. Kas oli kaua haige? Meenub, kuidas enda kassi tohterdasin.

Nuh ta oli vanake juba, kuni sügiseni oli ta veel üsnagi tegus, aga muidu viimased kaks nädalat vajus ära ja viimane nädal oli selge, et kaua enam ei ole. Tal oli kõhuall kasvaja. Kuna ta nii vana oli, siis arsti juurde viimine ei tulnud kõne alla. Lihtsalt viimanegi jõud kadus tal ja hääbus vaikselt.

Kass armastab ja tajub hästi sooja.Võib-olla sellepärast kass ronibki põletikulisele kohale?